Pärilikkus - 81 mõistet (2)

BIOLOOGIA MÕISTETE SELGITUSED
Alleel – ühe geeni erivorm. Üks kahest või mitmest geenivariandist, mis kõik paiknevad populatsiooni isendite homoloogiliste kromosoomide samades kohtades ja osalevad sama tunnuse eriviisilises avaldumises.
Analüüsiv ristamine – ristamine, millega uuritakse katseloomade või -taimede genotüüpide homo ja heterosügootsust.
Antigeen – selgroogsesse organismi sattunud võõraine (valk, nukleiinhape jt.), mis põhjustab antikehade teket.
Antikoodon – tRNA molekuli kolmenukleotiidne järjestus, mis seostub valgusünteesi käigus mRNA koodoniga.
Autosoom – kromosoom , mis esineb võrdsel arvul liigi kõigil normaalsetel isenditel ega sõltu nende soost.
Avalduv geen ( geeniekspressioon ) – geen, milles toimub RNA süntees.
Bakteriofaag – viirus , mille peremeesrakus on bakter.
Daltonism (punarohepimedus) - inimesel esinev suguliiteline puue , mis tuleneb retsessiivsetest alleelidest X-romosoomis.
Dihübriidne ristamine – ristamine, mille korral uuritakse kahe geenipaari poolt määratud kahe tunnusepaari ärandumist.
DNA- viirus – viirus, mille päriliku info kandjaks on DNA.
Dominantne alleel – alleel, mille poolt määratud tunnus avaldub heterosügootses olekus.
Dominantne tunnus – fenotüübiline tunnus, mida määrav alleel avaldub heterosügootses olekus.
Downi sündroom – inimesele kaasasündinud puuetekogum, mis on tingitud kromosoomide arvu muutusest (genoommutatsioonist). Tuleneb 21. kromosoomi kolmekordsusest ja seetõttu on indiviidi keharakkudes 47 romosoomi.
Fenotüüp – isendi vaadeldavate tunnuste kogum, mis tuleneb genotüübi ja keskkonnategurite koostoimest.
Geen – DNA lõik mis määrab ära ühe RNA molekuli sünteesi.
Geenifond – liigi või populatsiooni kõigi geenide ja nende erivormide (alleelide) kogum.
Geeniteraapia – geneetiliste haiguste ravimeetod , mille korral sisestatakse geenitehnoloogiliselt konstrueeritud viiruste abil vajalik geen organismi keharakkudesse, kus see peaks normaalselt avalduma .
Geenmutatsioon – mutatsioonilise muutlikkuse vorm, mis seisneb väikestes muutustes mingi geeni DNA nukleotiidses järjestuses. Põhjustab uute alleelide teket.
Genealoogiline meetod – indiviidi genotüübi väljaselgitamine sugupuu koostamise abil.
Geneetika – teadusharu, mis uurib organismide pärilikkuse ja muutlikkuse seaduspärasusi.
Geneetiline kood – mRNA molekuli kolme järjestikuse nukleotiidi vastavus ühele aminohappe jäägile valgumolekulis.
Geneetiline muutlikus (pärilik muutlikus) – erinevuste teke või esinemine sama liigi indiviidide vahel, mis tuleneb muutustest geneetilises materjalis. Jaguneb kombinatiivseks ja mutatsiooniliseks.
Generatiivne areng – organismi individuaalse arenguetapp, mille vältel toimub suguline paljunemine. Katteseemnetaimedel arenevad selle käigus õied ja viljad .
Generatiivne mutatsioon – mutatsioon, mis tekib hulkrakse organismi sugurakkudes ja kandub sugulisel paljunemisel edasi järgnevatele põlvkondadele.
Generatiivne paljunemine – suguline paljunemine mis toimub sugurakkude abil. Sugurakud võivad pärineda kas ühelt (iseviljastumine) või kahelt vanemalt (ristviljastumine).
Genoom – liigiomases ühekordses kromosoomikomplektis sisalduv geneetiline materjal. Inimese genoom koosneb 24 kromosoomist (22 autosoomist, ning sugukromosoomidest X ja Y).
Genoommutatsioon – mutatsioonilise muutlikkuse vorm, mis seisneb kromosoomide arvu muutuses. Genoommutatsioonist on näiteks inimesel tingitud Downi Klinefelteri ja Turneri sündroom.
Genotüüp – isendile omane geenide ja selle erivormide (alleelide) kogum.
Hemofiilia (vere hüübimatus) – inimesel esinev suguliiteline puue, mis tuleneb retsessiivsetest alleelidest X-kromosoomis.
Heterosügootsus - geenipaari seisund, mille puhul homoloogilistes kromosoomides paiknevad vaadeldava tunnuse suhtes erinevad alleelid.
Heterotroof – organism, kes saab oma elutegevuseks vajaliku energia toidus sisalduva orgaanilise aine oksüdatsioonil.
Homosügootsus – geenipaari seisund, mille puhul mõlemas homoloogilises kromosoomis paikneb vaadeldava tunnuse suhtes sama alleel.
Indutseeritud mutatsioon – kuntslikult esile kutsutud mutatsioon.
Initsiaatorkoodon – mRNA nukleotiidne järjestus AUG, millest algab translatsioon .
Initsiaator-tRNA – tRNA molekul , mis seostub initsiaatorkoodoniga ja alustab valgusünteesi.
Intermediaarsus – geenipaari seisund, mille puhul kumbki alleel ei domineeri ja heterosügootse genotüübiga isendil avaldub vahepealne tunnus.
Kaksikute meetod – päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse uurimine ühemunakaksikute abil või ühe- ja erimunakaksikute võrdluse teel.
Kantserogeen – mutageen , mille poolt tekitatud mutatsioon põhjustab vähkkasvaja teket.
Kapsiid – viiruse genoomi ümbritsev valguline kate.
Karikloode (gastrula) – enamiku loomade (ka
Kombinatiivne muutlikkus – geneetilise (päriliku) muutlikkuse vorm, mis tuleneb vanemate erinevate geenialleelide ümberkombineerumisest järglaste genotüüpideks. Alleelide ümberkombineerumine toimub meioosi ja viljastumise käigus.
Koodon – mRNA molekuli kolm järjestikust nukleotiidi, mis vastavad ühele aminohapple valgu molekulis.
Kromosoommutatsioon – mutatsioonilise muutlikkuse vorm , mis seisneb muutustes kromosoomide pikkuses ja struktuuris. On nähtav mitoosi või meioosi kromosoomide mikroskoopilisel uurimisel .
Lüsogeenne tsükkel – viiruse paljunemisviis , mille korral peremeesraku kromosoomiga seostunud viiruse genoom koheselt ei avaldu, vaid kandub koos rakujagunemisega uutesse tütarrakkudesse.
Lüütiline tsükkel – viiruste paljunemisprotsess, millega kaasneb viirusosakeste moodustumine ja peremeesraku hukkumine.
Mendeli I seadus – homosügootsete vanemate ristamisel saadakse esimeses põlvkonnas genotüübilt identsed ja fenotüübilt sarnased järglased. Nimetatakse ka ühetaolisuse seaduseks.
Mendeli II seadus – homosügootsete vanemate monohübriidsel ristamisel toimub teises hübriidpõlvkonnas genotüüpide ja fenotüüpide lahknemine seaduspärastes suhetes. Nimetatakse ka lahknemisseaduseks.
Mendeli III seadus – homosügootsete vanemate dihübriidsel ristamisel lahknevad mõlemad tunnusepaarid teises hübriidpõlvkonnas teineteisest sõltumatult ja kombineeruvad omavahel vabalt. Nimetatakse ka sõltumatu lahknemise seaduseks.
Modifikatsiooniline muutlikkus (mittepärilik muutlikus) – keskkonnatingimustest tulenev tunnuste varieerumine.
Monohübriidne ristamine – ristamine, mille korral uuritakse ühe geenipaari poolt määratud ühe tunnusepaari pärandumist
Morgani seadus – ühest kromosoomis lähestikku paiknevad geenid on lineaarses ahelduses ning päranduvad järglastele enamasti üheskoos.
Mutageen – mutatsioone tekitav tegur. Mutageenideks võivad olla mitmesugused keemilised ühendid, füüsikalised ja bioloogilised tegurid.
Mutant – päriliku muutuse kandja. Isend, kellel esineb mutatsioon.
Mutatsioon – muutus raku kromosoomide või geenide struktuuris või arvus.
Mutatsiooniline muutlikus – geneetilise (päriliku) muutlikkuse vorm, mis tuleneb muutustest kromosoomide või geenide struktuuris.
Polüalleelsus – geenifondi omadus, mille korral ühe fenotüübilise tunnuse määramisel osaleb populatsioonis rohkem kui kaks alleeli. Polüalleelsus ilmneb näiteks inimese AB0-süsteemi vererühmade määramisel.
Polügeensus – genotüübi omadus, mille korral isendi ühe tunnuse määramiseks osaleb samaaegselt mitu mittealleelset geeni. Polügeensed on näiteks inimese kasv, kehakaal ja nahavärvus.
Polüploidsus – organismi kogu kromosoomistiku mitmekordistumine. Näiteks triploidsus (3n), tetraploidsus (4n) jne.
Promootor – DNA nukleotiidne järjestus, millega transkriptsiooni läbiviiv ensüüm (RNApolümeraas) peab sünteesi alustamiseks ühinema.
Pärilik haigus – isendi genotüübi iseärasustest tulenev haigus, mis võib olla põhjustatud nii kombinatiivsest muutlikkusest kui ka sugurakkudes toimunud mutatsioonidest.
Päriliku eelsoodumusega haigus – pärilikkuse ja keskkonnategurite koostoimest põhjustatud haigus. Selle eelduseks on vastava genotüübi olemasolu, mis põhjustab tundlikkuse teatud keskkonnategurite suhtes.
Reaktsiooninorm – ühe tunnuse modifikatsioonilise muutlikkuse piirid.
Regulaatorgeen – geen, mille alusel sünteesitud valgud kontrollivad struktuurgeenide avaldumist . Viirusel geen, millelt lähtuvad ensüümid korraldavad ümber peremeesraku ainevahetuse.
Replikatsioon – matriitssüntees, mille tulemusena saadakse ühest DNA molekulist kaks ühesuguse nukleotiidse järjestusega DNA molekuli. Päristuumsetel rakkudel toimub enne mitoosi ja meioosi.
Replikatsioonigeen – viiruse geen, mille alusel sünteesitud ensüümid kindlustavad viiruse DNA või RNA paljunemise.
Repressor – regulaatorvalk, mis takistab tsantskriptsiooni läbiviiva ensüümi (RNA polümeraasi) seostumist promootorpiirkonnaga.
Retsessiivne alleel – alleel, mille poolt määratud tunnus avaldub üksnes vastava alleeli homosügootses olekus.
Retsessiivne tunnus – fenotüübiline tunnus, mis avaldub üksnes vastava alleeli homosügootses olekus.
RNA-viirus – viirus, mille päriliku info kandjaks on RNA.
Somaatiline mutatsioon – hulkrakse organismi keharakkudes tekkinud mutatsioon, mis sugulisel paljunemisel järgnevatele põlvkondadele edasi ei kandu.
Spontaanne mutatsioon – organismi normaalses elukeskkonnas iseeneslikult tekkiv mutatsioon.
Struktuurgeen – geenid, mis määravad raku ehituses ja ainevahetuses osalevate valkude, tRNA ja rRNA sünteesi. Viirusel geen, mis sisaldab infot viirusosakese ehitusse kuuluvate valkude sünteesiks.
Sugukromosoom – isendi soo määrav kromosoom, mille arv on erinevatel sugupooltel erinev. Enamikul loomadel ja osal taimedel on üks paar sugukromosoome, inimese sugukromosoomid on X ja Y.
Suguliiteline geen – inimese X-kromosoomis paiknev geen.
Suguliiteline puue – inimese puue, mida määrav geen paikneb X-kromosoomis.
Suguline paljunemine – paljunemisviis, mille
Terminaator – DNA nukleotiidne järjestus, mis lõpetab transkriptsiooni.
Transduktsioon – viiruse poolt teostatav geenide ülekanne sama või eri liikide organismide vahel.
Transkriptsioon – matriitssüntees, mille käigus saadakse DNA molekuli ühe ahela nukleotiidse järjestusega komplementaarne RNA molekul. Transkriptsioonil saadakse mRNA, tRNA ja rRNA molekulid.
Variatsioonikõver – variatsioonirea graafiline kujutis, mis iseloomustab eelkõige modifikatsioonilist muutlikkust, kuid annab ülevaate ka geneetilisest muutlikkusest.
Variatsioonirida – mõõdetavate tunnuste ja nende esinemissageduste kasvav või kahanev jada, mis iseloomustab eelkõige modifikatsioonilist muutlikkust, kuid annab ülevaate ka geneetilisest muutlikkusest.