Ülo Õun (1)

ÜLO ÕUN
Ülo Õun (30. aprill 1940 Tartu – 7. märts 1988 Tallinn) oli eesti skulptor. Ta lõpetas 1958. aastal Tartu 2. Keskkooli, õppis seejärel Tartu Ülikoolis matemaatikat ning aastal 1966 lõpetas ERKI skulptorina.
Kuulsast 1960. aastate skulptuuriuuendajate põlvkonnast eristus ta tunnusliku vormideformatsiooni poolest, samuti ei kartnud ta kasutada skulptuuris värvi. Õunast on kirjutatud kui kunstnikust, kes karikeeris oma portreedes ja jõudis groteskini.
Ülo Õuna looming tundub veel praegugi eesti kunstis väga erandlik . Ta on mõjutanud tervet põlvkonda eesti kujureid, ehkki pole kunagi töötanud õppejõuna. Ülo Õun tõi eesti kunstinäituste õhkkonda lõbusat elevust, kirgi ja hämmingut, mida keegi eales ei oleks osanud siduda ajastu kiiresti muutuvas kunstielus kõige igavamaks kunstiliigiks tembeldatud skulptuuriga. Temaga tuli eesti 1970. aastate skulptuuri midagi olemuslikult uut: sõbralik grotesk, mis väljendus nii skulptori loodud portreedes kui ka figuraalses vabaloomingus. Üllatav oli ka kaudselt Alberto Giacometti hilisloomingut meenutav vaba modelleering.
Ülo Õuna köitis skulptuuris värv, vormide voolavus ning muutlikkus. Tema lemmikmaterjal oli kips ja üksnes osa tellimustöid viidi hiljem muusse materjali. Talle meeldis kipsi pehmus, võimalus seda pisut ootamatult värvida, tekitades nii elevust kui elavust. Ülo pakkus eesti suletud ja kitsas kultuuriruumis sedavõrd palju skulptuuriga seni seondamatuid uusi võimalusi, et publikul oli võimatu ükskõikseks jääda. Õuna loomingus leidis käsitlemist inimese subjektiivsem vaimne olemus. Võiks öelda, et ta fikseeris sügavalt inimlikke seisundeid, mida seni polnud eesti skulptuuris keegi üritanudki portreteerida. Tänu Ülo Õunale muutus eesti skulptuur tunduvalt kommunikatiivsemaks.
Õun on oma võtmes portreteerinud kultuuritegelasi. Veljo Tormis dirigeerib lausa kolme käega, mis tekitab käte liikumise mulje. Paistab, et mingi side oli tal temast märksa noorema Miljard Kilgiga, kes on teinud temast fotorealistliku maali, Õun omakorda modelleeris Kilgist portreelise büsti. On ka Mikk Mikiveri portree kollase lipsuga, siis Kaljo Põllu, Juhan Viidingu groteski aetud portreed, Voldemar Panso , Gustav Ernesaks ja paljud teised.
Kui võtta kokku Ülo Õuna looming, siis nii töömahuka kunstiliigi nagu skulptuur kohta oli ta (arvestades ka tema lühikeseks jäänud eluteed ) väga produktiivne. Lisaks on raske ette kujutada eesti skulptuuri ajalugu ilma Ülo Õunata, võib ainult mõelda, mida ta oleks praeguseks ajaks loonud.
Õun lahkus vara. Kriitikud olid tema tööde vastu sõbralikud, ometi hoidis ta pigem omaette . Ülo Õunast on tehtud kaks filmi: „Mitme tahuga Õun“ (1984) ja „Pildi sisse minek“ (1986). Mees on pälvinud ka Kristjan Raua nimelise kunstipreemia aastal 1979.
TEOSEID
"Kirurg" (1968)
"Tuumafüüsik" (1969)
"Mikk Mikiveri portree" (1975)
"Isa ja poeg" (1977)
"Kaljo Põllu" (1978)
"Voldemar Panso" (1978)
Hermann Adolf Alexander Schmidti mälestussammas Tartus (1982)
Eduard Vilde portreebüst Tallinna Pedagoogilises Instituudis (1983)
Paul Pinna portreebüst "Estonia" teatris (1984)
Theodor Altermanni portreebüst "Estonia" teatris (1985)
Theodor Altermanni mälestusmärk Harju- ja Raplamaa piiril Visja tammikus (1985)
August Wilhelm Hupeli monument Paides (1987)
"Laura"
"Perekond"
„Puudutus“
„ Potents “
„Etüüd teatrist“ (1979)
KASUTATUD KIRJANDUS

www.wikipedia.ee

http://www.epl.ee/artikkel/472265

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=8971:uelo-oun-kunstnik-katkeval-avastusrajal&catid=2:pressiteated&Itemid=5

http://uudised.err.ee/index.php?06168390