Milleks meile traditsioon? (0)

Uuendused ja traditsioonid on ajast-aega ikka käsikäes astunud ning nagu vennakesed ikka, on kord üks, kord teine tugevam, kui rammu katsuma hakatakse. Tihtipeale peitub võimuvõitluse taga sügavam põhjus – kaitsta üht või teist väliste vaenlaste, välisuuenduste eest, kuid siin jääb peale traditsioon. Ta neelab alla kõik uuendused. Kõik saab ühte patta uute traditsioonide nime alla.
Teatriuuendustega alustas Kaarel Ird kuldsetel kuuekümnendatel. Veel varem, ammu enne Vabariigi sündi lõi keelt uueks härra Masing , rääkimata siis Kristjan Jaak Petersonist. Ometi näivad tollased uuendused nüüd tolmununa, igavikku vajununa. Neile pole omaks saanud Wikmani poiste surematust. Või äkki ikkagi on? Õnnis õ-täht keerab ju iga välismaise keeleõppija igatpidi sõlme, uuendab tema keelt ja treenib lihaseid. Täpselt nii kandub ajas pidevalt edasi Voldemar Panso suur teatriime, uuendus, kui nii võib öelda – Lavakool, see Püha Teatrigraal.
Traditsioonidega on veidi teisiti. Me jookseme marti, sööme jõuludel verivorsti ning pistame jaanipäeval tule otsa suurele lõkkele. Saksadele õite paganlikud tundunud toimetused on nii igiomaseks saanud, et aastavahetust hapukapsata vastu võtta oleks kui ujuda veeta meres. Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek küsis ühes oma kirjutises: „Miks kanduvad traditsioonid põlvkonnalt põlvkonnale üle, olgugi et neile enamasti vastu punnitakse, olgugi et nende mõju ei osata hinnata?” Ja vastas ise: „Need inimrühmad, kes traditsioonidest kinni peavad, jäävad lihtsalt ellu ja nende arvukus suureneb.” Pisikesi mööndusi tehes, võib ka eestlasi pidada oma uskumustest ja tavadest kõvasti kinni hoidmaks rahvaks. Kuigi meie arvukus just ei suurene, ei ole murdnud Maarjamaa rahvast ei sirp ja vasar ega Ruhnu karugi mitte.
Teatud vasturääkivus tekib siin kasvatusteadlase Peeter Põllu 1933. aastast pärit väitega, nagu oleks eestlaste häda traditsioonide puudus, see tähendab kommete, harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Irratsionaalsena tunduv ütlus ei seleta mitte kuidagi ehteestlaslikku tava pidada laulupidusid või heisata veebruarikuu kahekümne neljandal päeval Sinimustvalge . Täielikult immanentsena näivad traditsioonid omandavad Põllu seisukohast lähtudes hoopis tühise mõõtme. Eesti pole muidugi mõni vana haritud maa, millele kasvatusteadlane traditsioonides peituvat vaimu omastab, ent ometi ei saa alahinnata vähemalt püüdlusigi hoida au sees ja elus vanu kombeid.
Paari aasta taguses Õpetajate Lehes on veel üks kasvatusteadlane, Maie Tuulik , kirjutanud: „Tänapäeval on traditsioon paljude otsustajate arvates primitiivne, sest on peavooludest kõrvale jäänud. Kui tahad ajaga sammu pidada, siis uuenda ja veel kord uuenda, kõlab käsulause.“ Kuidas aga saavutada tasakaalu traditsioonide ning innovatsioonide vahel, selles on küsimus. Eudaimonistlikult kollektiivset õnne tagada nii, et leiduks kuldne kesktee ja kõik osapooled oleksid rahul, pole vist siiski võimalik. Suurte uuenduste tuules võib vaat et täielikult kaduda igasugunegi tahtmine endisest kinni hoida. Mis jääb siis järgi meist endist, eestlastest, kui viie rikkaima riigi hulgas lõpuks troonil istudes üle õla vaadata ning seal vaid traditsioonide varemeid näha? Vastus on lihtne – ääretu kurbus .