50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 8 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2013-05-27
Kuupäev, millal dokument üles laeti
9 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Jana Jeltsova
Õppematerjali autor
Kõik pered, kelle isad oli Punaarmees, saatsid sakslased koonduslaagrisse. Elmo isa koos vendade-õdede ja emaga sattusid Eestisse, Eredale, hiljem Klooga laagrisse. Aleksander on käinud kolm korda esimeses klassis: Venemaal, Soomes ja Eestis. (Kalju Orro, Vastab Elmo Nüganen, Teater.Muusika.Kino, 2002, 8/9, lk 12-14) 1.3 Kooliaastad Esimese gümnaasiumiaasta õppis ta A. Kesleri nimelises 5. Keskkoolis. Enne teist gümnaasiumiaastat kolis Elmo Tallinna. Algul oli plaan minna Riiga elama; Elmo isale pakuti head töökohta. Kuid teda kutsuti ka Tallinna, seega otsustati Eesti kasuks. Õppima läks Elmo Tallinna 37. Keskkooli. Tema ja ta õde Anne-Ly mõlemad lõpetasid selle kooli ( Elmo lõpetas 1980. aastal). Samal päeval, kui Anne-Ly lõpetas, sündis Elmol esimene tütar Saara. Ta mängis punk-bändis ,,Pelikan", mis loodi 1977. aastal. See oli Tallinna 37. Keskkooli ansambel. Elmo mängis seal basskitarri. (http://et.wikipedia
1948 likvideeriti Noorsooteater (vaatamata menukatele muinasjutuetendustele) ja osa selle trupist liideti Draamateatriga (eelnevalt oli sealgi toiminud koondamised). Liidetud truppide baasil sündinud teatri nimeks sai Uus Teater. 1949 Estonia muudeti muusikateatriks, draamatrupi paremik liideti Uue Teatriga, mis nimetati taas ümber Draamateatriks (1952 Kingissepa-nimeliseks). P.S Estonia oli ainus teater, kelle sõjavaremeis olnud maja oli selleks ajaks taastatud. Tallinna 3 draamatrupi asemele jäi 1. Draamateatrit asus juhtima Ants Lauter. Võru ja Valga liideti Lõuna-Eesti Teatriks, mis kaua aega ei kestnud. 1951. see suleti. 1948. asutati Tallinnasse Vene Draamateater 1950 suleti Paide teater 1950 likvideeriti Endla teatri muusikatrupp 1951 suleti Kuressaare teater Sulgemine ähvardas Vanemuise muusikateatrit 1952 asutati Nukuteater. Ideoloogiline surve tugevneb veelgi: EK(b) 8. Pleenum 21. 26.03
vähendamisele, teater ei olnud ideoloogilises kasvatustöös kuigi edukas olnud. Teatrite majanduslik olukord muutus nii pingeliseks, et ähvardas muutuda piduriks kunstilise tegevuse edasisele arengule. 1948. aastal käivitus ka teatrite reorganiseerimise kampaania, mille tulemusena jäi Eestis 1950ndate alguseks tegutsema vaid viis emakeelset sõnalavastusteatrit: 1948. aastal ühendati „Kannel” ja „Säde” Lõuna-Eesti Teatriks ning Riikliku Noorsooteatri (endise Tallinna Töölisteatri) liitmisel Tallinna Riikliku Draamateatriga moodustati Uus Teater; 1949. aastal liideti Uue Teatriga omakorda „Estonia” draamatrupp, mis tähendas suurte annete ülitihedat kontsentreerimist ühe teatri katuse alla. „Estonia” jäi seega ainult muusikateatriks ja Riiklik Draamateater Tallinna ainsaks sõnalavastusteatriks. Ümberkorralduste käigus suleti Narva Teater Paides (1950), Kuressaare teater ja Lõuna-Eesti
Draamateater Teatri ajaloost: Draamateater kasvas välja koolist. Aastal 1920 alustas tegevust Eesti esimene teatrikool, Paul Sepa erastuudio. Selle baasil tekkinud Draamastuudio esimese lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri, mis 1937 nimetati Eesti Draamateatriks. Aegade jooksul on teater kandnud ka teisi nimesid, nõukogude ajal oli ta Tallinna Riiklik Draamateater, mille nimele lisandus erinevaid tiitleid (ka kõrget taset märkiv akadeemilise nimetus), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamise aegu saadi tagasi Eesti Draamateatri nimi (1989). Teater on algusest peale tegutsenud Tallinna kesklinnas asuvas kaunis, art deco stiilis Saksa teatri majas, mis on Eesti kõige vanem säilinud teatrimaja (valmis 1910, mitmed vanemad teatrihooned purustati Teises maailmasõjas). Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde
sajandi algul. Kutseline teater sai Estoniast 1906. aastal. Estonia teatri hoone valmis 1913. aastal. 1907. aastal etendati esimene operett Hervé "Mamzelle Nitouche", 1908. aastal esimene ooper Conradin Kreutzeri "Öömaja Granadas" ja 1922. aastal esimene ballett Léo Delibes'i "Coppèlia". Esimese eesti ooperi Evald Aava "Vikerlased" esmaettekanne Estonias oli 1928. aastal ning esimene eesti ballett Eduard Tubina "Kratt" jõudis lavale 1944. aastal. 1944. aasta Tallinna pommitamises hävis Estonia teatri hoone. 13. juulil 1946 avati teatri taastatud kontserdisaal. Sel puhul peetud miitingul hüüdis EK(b)P KK sekretär Eduard Päll: "Kuid keegi ei suuda maha kustutada viha nende varemete tekitajate vastu!" Maja taastati 1947. aastal. 1949. aastal lõpetati draamatrupi tegevus ning aastast 1950 kandis teater nimetust ENSV Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater. Estonia teatri hoone projekteerisid juugendstiilis soome arhitektid Armas Lindgreni ja Wivi
Raid lõi keskkonna, mis oli suhteliselt pingestatud. Korduv element tema lavastustes (võimaldus lisastseene ja -tegevusi) oli ratas ehk ring, hiljem ka pendel. Suure rattana kohal mõlemas lavastuses, nim Rattalavastusteks. Raidi hilisemates lavastustes süvenes eeskätt kammerlikkus ja peen psühholoogiline töö näitlejatega. Peet Vallak/M. Unt, ,,Epp Pillarpardi Panjaba potitehas" 1974, Pärnu teater ja Rein Saluri, Külalised. 1974, Tallinna Draamateater. Kujundlikud misanstseenid. Süntees metafoorse ja psühholoogilise vahel. 10. Jaan Toominga teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Jaan T jõudis publiku ette seoses teatriuuendusega. Tema tollane ja mõningate reservatsioonidega ka hilisematel perioodidel andis aimu totaalsest teatrist, mis kasutab külluslikult kõiki teatri kasutuses olevaid võimalusi näitlejat emotsionaalsest kõrgepingest lavaefektideni
hõredalt ja piiratult üksnes baltisaksa kultuurikeskkonnas.Referaadi eesmärgiks on kirjeldada Eesti teatri algust kuni tänapäevani välja.Kirjeldades seda tähtsamate faktide alusel,selle ja eelmise sajandi olulisemates sündmustes. 3 Näitemäng rahvusliku ärkamise ajal Baltisaksa teatri peamiseks keskuseks jäi alati Riia. Alles noore ja energilise August von Kotzebue juhuslik tulek Saksamaalt Tallinna pani mänguharrastuse 18. sajandi lõpul siin hoogsamalt käima, mis 1809. aastal viis viimaks kutselise teatri loomiseni. Kummatigi tulid selle repertuaar ja põhitegijad jätkuvalt Saksamaalt. Baltisakslased ise jäid teatris suhteliselt passiivsesse tarbijarolli, ning üldiselt oli nende maitse provintslik ja väikekodanlik. Lydia Koidula ,,Saaremaa onupojaga" 1870. aastal ,,Vanemuise" seltsis alguse saanud
Et Tallinnas on olemas niisugune teater nagu Eesti Draamateater kõik on kuulnud, aga paljud üldse ei tea,kuidas kõik algas ja kuidas üldse meil Tallinnas ehitati teatri. Ma proovin lühidalt rääkida. Pärast 1905. aasta revolutsioonisündmusi hakatakse Balti maadel rajama uuetüübilisi saksa rahvuslikke seltse ja ühinguid ning aktiivselt looma uut saksa koolide võrku. Ka Saksa Teatriühingu loomine langes samasse lainesse. Kui varem oli teater kandud neutraalset nime Tallinna Linnateater, siis nüüd hakati ehitama selgelt ainult sakslaste teatrit Tallinna Saksa Teatrit. Parima projekti saamiseks kuulutati 1906. aastal välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Sakslased moodustasid sajandi alguses vaid 10 % Tallinna elanikkonnast (umbes 12 000 inimest), siis ei saanud nende teater eriti suur olla. Tüübilt pidi see olema universaalne teater, kus saaks etendada nii draamasid kui ka muusikalavastusi ja operette. Konkurssi
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid