Vabadussõda (0)

Eesti iseseisvus ja selle ulatus:
Eesti Vabariik sai alguse 23.veebruaril 1918 kui advokaat Hugo Kuusner luges Endla teatri rõdult rahvale ette “Eesti iseseisvuse manifesti” Selle sündmuse puhul käskis staabikapten Feliks-Johannes Tannenbaum 24.dal veebruaril korraldada sõjaväeparaad läbi Pärnu.
Teatri rõdult kõlasid kõned, orkestri saatel lauldi hümni ning samal ajal tõusis Endla teatri lipuvardasse sinimustvalge lipp . Seejärel algas kaitseväe ja teiste organisatsioonide rongikäik läbi linna.Sellele hiilgavale päeval eelnes palju kannatusi, kuid need kandsid vilja, sest peale I maailmasõda nõrgenes tsaarivõimu tähtsaim alustala, nimelt sõjavägi. Tänu sõjaväe nõrgenemisele oli võimalik Maapäeval välja töödata PÕHISEADUS , ning luua oma riik.
Sõja tagamaad ja põhjused:
Sõjal oli 2 head põhjust, nimelt tahtis Nõulogude Venemaa , et Eesti jääks nõukogude liitu, mis aga tähendas põhimõtteliselt seda, et Eesti oleks taaskord Venemaa osa. Eestlased aga tahtsid täpselt vastupidist, ning see oldi ka saavutatud. ISESEISVUS. See oldi saavutatud aga väga pingelises olukorras, nimelt I maailmasõja keerises. Eestis oli Saksa okupatsioon, mis küll kujutas endast rohkem vabastamist, võrreldes Nõukogude plaaniga.
Teisalt lõppes I Maasilmasõda ning noor Eesti jäi keset eikellegimaad.
Sõjaväe ettevalmistus:
Eesti sõjavägi, mis oli küll väga noor ja nõrk oli siiski Eesti sõjavägi. Eesti oli 10 kuuga kogunud peaaegu 2000 meest. See oli nii noore vabariigi kohta küllaltki tugev, siiski koosnes Eesti sõjavägi vaid jalaväest, mis oli varustatud vananenud, vähese ja aegunud varustusega, rääkimatta mundritest mis puudusid.
Kasutusel olid peamiselt 7,62 mm (nn kolmeliinine) Vene vintpüss M1891 ja veidi vähem levinud ja väga halva kaliteediga 6,5 mm (7,70 mm) Jaapani vintpüss M1905 (Arisaka, Meiji 38).
Sõja algus:
Eesti vabadussõda algas 28. dal novembril 1918. aastal punaarmee pealetungiga Narva all. Esimene lahing aga toimus juba 22. novembril, kuid see toimus punaarmee: 46.nda ja 47.nda kütirgemendi,viljandi 2. kommunistliku kütirügemendi I pataljoni ja Saksa väeüksuste , Eesti väeüksused selles lahingus ei osalenud, sest nad tulid hiljem.
Punaarmee löödi edukalt tagasi. Järgmine päev anti Saksa väeüksustele käsk valmistuda kiireks lahkumiseks. 6 päeva hiljem 28.dal novembril ründas punaarmee taas, kuid siis otsustasid saksa väed taanduda. Eesti 1000 kehvalt relvastatud meest jäid positsioonidele. kuid päeva lõpuks olid sunnitud taganema kune nende vastu seisis 2 000 hästi väljaõpetatud ja korralikult relvastatud punaarmee. See taganemine kestis veel järgmised kuu aega. ALANUD OLI EESTI VABADUSSÕDA.
Sõja käik:
Sõja esimesed kuu aega olid kurnavad ja Eesti sõjavägi oli sunnitud taanduma kuna maapäev ei kuulutanud mobilisatsiooni vaid kohustas ohvitseridel ühineda oma endiste pataljonidega ja loodeti vabatahtlikele. Loodetust 12 000 vabatahtlikust tuli vaid 2000 eesti vabatahtlikku . See tõi trumbid ligi 12 000 punaarmeelasele . Olukord oli kriitiline, sest rindejoon oli 1919. a jaanuari algul Tallinnast vaid 40 kilomeetri kaugusel. Otsustava muudatuse tõi Soomest naasnud Eesti väejuht Johan Laidoner, kes kuulutas välja mobilisatsiooni.Mobilisatsiooniga ühinesid ka vabatahtlikud koolipoisid , kellel võimaldati samal ajal ka õppida.
peale mobilisatsiooni väljakuulutamist hakkas sõjavägi kiresti kasvama, kokku tuli 12000- 14000 meest ja ka soome 3500 vabatahtlikku ning mõnisada Rootsi ja Taani vabatahtlikku . Rindejoon seiskus, ning hakkas peagi ida poole liikuma. Edasiste lahingute kõigus langes Eesti vägede kätte palju Vene raskekuulipildujaid Maksim ja ligi 40 suurtükki.
Samal ajal valmisid 3 soomusrongi, keda asus algselt juhtima kapten Johan Pitka , hiljem Kapten (hiljem kolonel ) Karl Parts.Eesti väed asusid vastupealetungile ja Vabariigi esimesel aastapäeval – 24. veebruaril 1919. a – võis kindral Laidoner ette kanda, et vaenlane on Eesti piiridest välja aetud .
Edasi surusid eesti väed, mis olid mobilisatsiooni lõpuleviimisega kasvanud ligi 80 000 meheni punaarmee Nõukogude Venemaa piiridesse ja 25. mail vallutati Pihkva .Nõukogude Venemaa ei suutnud eestlaste kaitsest läbi murda, ning 1919. a. lõpuks nõustus vaherahuga. See algas 3. jaanuaril 1920. aastal.
Uued vaenlased:
Kuna Lätil sõjaväge kui sellist ei olnud, siis üritasid kohalikud baltisakslased võimu haarata, et taastada balti hertsogiriik . Landeswehr loodi balti sakslaste usaldusväärsetest kodanikest, vaatamata rahvusele. Nad hakkasid tegutsema kui maavägi, ning alguses võitlesid nad Läti eest, kuid hiljem üritasid võtta võimu nii lätis, kui ka Eestis. Lätlased palusid Eestilt abi, millele Eesti ka vastas. Kui landeshwerlased Eestit ründasid, siis käskis Kindralmajor Ernest Põdder neil tungivalt taganeda , kuna nad aga edasi tungisid, siis ründasid Eesti väed neid tugeva jalaväe, kui ka mõnede soomusautodega. Landeshwerlased löödi laiali.
Eesti liitlased:
Eesti esimeseks ja ilmselt tähtsaimaks liitlaseks oli Suurbritannia , sest Suurbritannia varustas Eesti sõjaväge relvade, laskemoonagaja kaitses Eestlaste seljatagust Balti merelt .Lisaks selleleandsid brittid Eestile ka vajalikke laene . Teiseks tähtsaks liitlaseks oli Eestile Soome oma 3500 vabatahtlikuga ning mõningase varustuselisaga.Diplomaatiliselt toetasid Eestit Rahvasteliit , Prantsusmaaja USA, kes andis Eestile ka humanitaarabi .
Tehnika areng eesti poolel: tehnika arenes sõja käigus. Lahingute käigus sõjasaagiks langenud suurtükkide näol, mis puudusid Vabadussõja algul täiesti , väga palju langes Eesti meeste kätte Vene raskekuulipildureid maksim, mis olid lihtsalt käsitletavad ja väga effektiivsed ning töökindlad. Eestlaste relvapark laienes sõja ajal ka Taani-ja Prantsusekergekuulipilduritega. Sõja algul langes Eestlaste kätte 40 suurtükki, hiljem sõja käigus osteti neid ka Suurbritania käest laenu eest, lisaks sellele ehitati veoautodest soomusautosid, ning soomusronge.
Soomusrongide idee tekkis Kopli jaamas, kui ühel patrullkäigul avastasid reservohvitserid mõned vagunid mille kahekordsed seinad olid täidetud liivaga ja mille külgedel olid laskeavad. lisaks sellele olid kahel vagunil peale monteeritud 3 tollised suurtükid ja need olid teraskilpidega soomustatud. Kaptenid Karl Parts ja Anton Irv leidsid , et neid vaguneid saab kasutada soomusrongi koostamisel. Algas soomusrongide ehitamine.
Kangelased sõjas:

• Kindral Johan Laidoner sündis 12. veebruaril 1884. aastal Viljandimaal, Viiratsi vallas. Asub õppima sõjakoolis. Vabadussõja alguses määrati ülemjuhataja kohale.
  
• Admiral johan Pitka - soomusrongide ja sõjalaevastiku loojasündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal Võhmuta vallas, Jalgsema külas. Saanud 16-aastaseks, üritas Pitka tagajärjetult Tallinnas mõnele laevale teenima pääseda. See aga õnnestus tal alles kaks aastat hiljem ja ta sai Peterburis koha aurikule “Jekaterina II”. Järgnesid õpingud Käsmu ja Kuressaare merekoolis, mille järel ta sooritas kaugesõidutüürimehe eksamid ja sai õiguse sõita rannasõidukaptenina. 1899. aastal kutsutakse Pitka Liibavisse mereväeõppustele ja asub järgmisel kevadel teenima rannakaitse soomuslaeval “Admiral Uðakov”, mis hiljem Tðusima lahingus jaapanlaste poolt põhja lasti.Eestisse tagasi naaseb Pitka alles 1911. aastal ja avab seejärel Tallinnas merekaubanduse ühingu “Johan Pitka ja KO”. 1918. aasta veebruaris, kui Eestisse saabuvad sakslased , ilmub Pitka taas avalikkuse ette ja jätkab varem alustatud omakaitse organiseerimist, mis jääb tegutsema kogu Saksa okupatsiooniajaks. Peale sakslaste lahkumist saab sellest Eesti Kaitse Liit.Samal ajal asus Pitka sõjaväele relvi organiseerima. Sakslased olid Narva jõkke ära uputanud kahurid, mis Pitka eestvedamisel nüüd sealt välja toodi. Seejärel hakkas ta Tallinna tehastes ja oma töökojas raudtee kaubavagunitest soomusronge ehitama. Nende ehitust finantseeris ta sageli oma isikliku rahaga.Tagantjärele võib kindlalt väita, et Vabadussõda poleks võidetud, kui poleks olnud soomusronge. Nende osa sõjategevuses enamlaste vastu on võimatu alahinnata. Johan Pitkat hakati siitpeale nimetama soomusrongide isakas.
  
• Kapten Ernest Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Aleksandri vallas Võrumaal. Astus 1917. aastal loodud Eesti rahvus- väeosadesse, olles määratud 1. ja 3. polgu ülemaks. Asutas Saksa okupatsiooni ajal koos admiral J. Pitka ja kindralite A. Tõnissoni ning A. Larka 'ga põrandaaluse Eesti Kaitse Liidu. 1919. aastal määrati Põdder 3. diviisi ülemaks, juhtides sõjategevust Landeswehri vastu ja lõi need tagasi Riia alla. Andis peale võidukat lahingut Landeswehri vägede üle Võnnu all välja käskkirja, mille alusel 1932. aastal nimetati 23. juuni ametlikult Võidupühaks.Oli ainuke Eesti Vabadussõjalaste Liidu auliige .Ernest Põdder suri 24. juunil 1932. aastal.
  
• Julius Kuperjanovi sündis Venemaal, Pihkva kupermangus, Novorževi linna lähedal asunud väikeses Ljohhova külas. Vene sõjaväes tasustatakse teda vapruse eest lahingutes Kuperjanovit seitsmel korral aumärkidega. Talle antakse Anna ordu II, III ja IV, Stanislavi ordu II ja III ja Vladimiri ordu IV järgu autäht, ning Georgi IV järgu rist . Võitles ennastsalgavalt Paju lahingus ning hukkus saadud haavadesse 2. veebruaril 1919 .
  

Sõja lõpp ja tulemused :
Vabadussõja lahingutegevus lõppeb 30. detsembril 1919. aastal. 31. detsembril sõlmiti vaherahu Eesti ja Nõukogude Venemaa vahel. 2. veebruaril sõlmiti Tartu rahu ja 30. märtsil vahetati ratifitseerimiskirjad, millega jõustus Tartu rahu. Tartu rahulepingut hüütakse hellitavalt ka Eesti sünnitunnistuseks.
[email protected]