Johan Laidoner (0)

Johan Laidoner
Sündis 12. veebruaril 1884 Viiratsi Vallas Sakalamaal. Lõpetas 1905.a. Vilniuse Sõjakooli oma lennu parimana, teenis Gruusias, pääses 1909.a. kindralstaabi akadeemiasse, mille lõpeats 1912.aastal. I Maailmasõja ajal ülendati Laidoneri korduvalt kuni alampolkovniku auastme ja diviisi staabiülema ametini. 1917. aasta lõpul asus juhtima 1. Eesti diviisi, korraldas riigikaitset ja välisabi. 1918 määrati J. Laidoner vägede ülemjuhatajaks, kellena viis sõja võiduka lõpuni. Tegutses ülemjuhatajana ka pärast 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumist. Laidoner korraldas ümber riigikaitse ja taastas Kaitseliidu tegevuse. Samal ajal oli ta aktiivne riigikogu liige, esindas Eestit Rahvasteliidus ja rahvusvahelistel konverentsidel. Riigi kaitsevõime aluseks pidas Laidoner stabiilset majandust ja tehnilist arengut. Seepärast on loomulik, et ta toetas kindlalt iseseisva Tallinna Tehnikaülikooli loomist. Johan Laidoner küüditati 19. juulil 1940 Penzasse, vangistati 1941. aastal, suri 1953.
Saksa vägede tulekuga lahkus Laidoner Petrogradi. Põhjuseks oli asjaolu, et sakslased arreteerisid kõik nende haardeulatusesse jäänud Vene luureohvitserid. Petrogradis viibides täitis mitmesuguseid keerulisi ülesandeid. Laidoner edendas Eesti tolleaegset peamist diplomaatilist püüet hankida Lääne suurriikide tunnustust Eesti Vabariigile. Sama tähtis oli ka Laidoneri tegevus Venemaale jäänud eesti sõjameeste koondamisel ja edasitoimetamisel Põhja-Venemaal maandunud liitlasvägede juurde. Võib öelda, et siin käitus Johan professionaalse luureohvitserina. Tema juhtimisel loodi salajane aparaat, mis viis oma agendid Nõukogude julgeolekuorganitesse, valmistas valedokumente ja toimetas eestlasi põhja. Laidoneri juhtimisel töötav luurevõrk kogus hindamatu väärtusega informatsiooni Punaarmee ja Venemaa olude kohta.
Johan Laidoner
28. november 1918 - 2. veebruar 1920
Peale Saksamaa lüüasaamist ja I maailmasõja lõppu (11. nov. 1918) viis Saksamaa oma väed Eestist välja. Vangistusest naases Konstantin Päts ja temaga eesotsas alustas uuesti tööd Ajutine Valitsus. Nõukogude Venemaa ei tunnistanud aga Eesti iseseisvust ja 28. nov. 1918 alustasid kommunistilikud väeosad pealetungi Eesti Vabariigile. Samal päeval vallutati Narva ja kuulutati seal välja vabariik nimega Eesti Töörahva Kommuun . Samal ajal jätkati pealetungi lääne ja lõuna suunas. Vallutati Rakvere, Tapa, Tartu, Võru ja Valga. Kommunistlike vägede pealetung peatati Tallinn - Paide - Pärnu liinil. Seega oli Eesti jagunenud kaheks. Lääneosas kehtis Eesti Vabariik, idaosas kehtestati Nõukogude võim ja seda juhtis Kommuuninõukogu eesotsas Jaan Anveltiga.
Võitluseks kommunistlike vägedega olid Eestis moodustatud rahvusväeosad mille ülem juhatajaks oli Johan Laidoner. Ettevalmistusi uute rahvusväeosade loomiseks alustati kohe peale sakslaste lahkumist . Esimene mobilisatsioon. Laidoneri juhtimisel loodi sellised löögijõulised väeüksused nagu Kalevi malev, sakala malev, Kuperjanovi pataljon jt. Alanud sõjas abistas Eestit inglismaa, kes saatis Soome lahte oma laevastiku ning varustas eestlasi ka relvadega. Tänu inglise laevastikule ei saanud vene laevastik merel operatsioone ette võtta. Soomest ja ka teistest põhjamaadest tuli Eestile appi vabatahtlike.
Eesti rahvusvägede peale tung algas 2. jaanuaril 1919. Tungiti kahes suunas Narva ja Tartu. Juba 14. jaanuaril vabastati Narva ja mõne aja pärast ka Tartu. seejärel jätkusid juba Lõuna - Eestis. Kõiige suurem lahing peeti 30. jaanuaril Valga lähedal Paju mõisa juures (ajaloos Paju lahing), kus eestlased saavutasid ülekaaluka võidu. Paju lahingus sa surmavalt haavata leitnant julius Kuperjanov .
Eesti rahvusvägede kiire edu põhjused on järgmised:
*Eesti rahvas ei toetanud bolsevike;
*Eesti valitsus suutis kiiresti koondada kõik sõjaks vajalikud ressursid (toit, riietus, lahingumoon);
*Põhjamaade abi Eestile (üle 4000 sõduri);
*Inglise laevastiku abi;
*Eesti väejuhtide sõjaline tarkus (Laidoner, Põder, Larka jt.).
1919 aasta veebruaris - märtsis algasid uued ägedad lahingud Narva pärast, kus aga punased edu ei saavutanud. Samal ajal toimusid lahingud ka Lõuna - Eestis. Kõige raskemaks kuuks oli aprill 1919, kus Eesti pool kaotas kõigil rinnetel kokku üle 2000 võitleja. Kõige kriitilisema olukorra päästis see, et Poola väed alustasid pealetungi Nõukogude Venemaale ning venelased pidid osa vägesid Eesti rindelt ära viima, mis näitab ka, et Eesti rinnet ei peetud nii tähtsaks.
Aprilli kriitiliste päevade ajal viidi läbi Austava Kogu valimised. 24. aprill tuli Austav Kogu kokku ja jäi kõrgemaks võimuorganiks kuni 1921 aastani. Vaatamata sõjaolukorrale võttis Austav Kogu vastu 1919 aasta 10. oktoobril Maaseaduse , mille järgi likvideeriti Balti - Saksa mõisnike maavaldus ning konfiskeeritud maa otsustati lasta tükkidena müügile.
Eesti väejuhatus kasutas Vabadussõjas ka Vene valgekaartlasi ja mais 1919 tungisid Eesti väed koos valgekraadiga üle Narva jõe ning hõivasid seal suure maa-ala; 25. mail vallutati Pihkva ning loovutati see Vene valgekaartlastele. 1919 aasta suveks oli Punaarmee Eesti kõigil rinnetel lüüa saanud. Eesti Töörahva Kommuun kuulutati moskvas laialisaadetuks.
Vabadussõja üheks etapiks oli Landeswehri sõda. Nimelt oli I maailmasõja jäänusena jäänud Lätisse üks Saksa reservkorpus, millele lisandus veel baltisakslasi ja nendest koos moodustati niinimetatud Landeswehri (Maakaitsevägi). Selle juhiks sai kindral Rüdiger von Goltz . Vabadussõja jätkuna lõid eestlased Põhja - Lätist Punaarmee välja. Landrewehr süüdistas nüüd Eestit Põhja - Läti okupeerimises. Nad nõudsid eestlaste lahkumist Põhja - Lätist. Algasid läbirääkimised, mis aga tulemusi ei andnud. Landeswehr provotseeris tulevahetuse tulistades üht Eesti soomusrongi. 5. juuni 1919 algas sõjategevus Eesti väeosade ja Landeswehri vahel. Landeswehri sõda oli eestlaste jaoks hoopis teistsuguse iseloomuga , kui sõda Nõukogude Venemaa vastu võitlemine oli oma territooriumi kaitsmine võõraste vallutajate eest, Landeswehri sõda peeti aga Läti territooriumil ja see oli rohkem kättemaks 700-aastase ülekohtu eest. Sõjategus Lätis kohutas ka Inglismaad, kelle esindajate ettepanekul kehtestati 10. juuni vaherahu ja alustati läbirääkimisi. Läbirääkimised kestsid rohkem kui nädala aega ja lõppesid rahumeelset kokkulepet saavutamata. 19. juunil algasid lahingud Võnnu linna (Cesise) lähedal. 23. juuniks oli Landeswehr Võnnust välja kihutatud ning Eesti väed linna hõivanud. Võnnu lahing otsustas tegelikult Landeswehri sõja saatuse . Eesti väejuhatus saatis kullerid üle kogu Eestimaa teadmata suurest võidust. Kõikjal paluti jaanilaupäeva õhtul süüdata võidu tuled. 23 juunit tähistatakse tänapäevalgi võidupühana. Võnnu lahingut tungisid Eesti väed kuni Riiani ja sellega oli Landeswehr sõja kaotanud. 3 juunil 1919 sõlmiti vaherahu. Nõukogude Venemaaga kestsid lahingud veel, peamiselt Narva all, kuni 1919nda aasta novembrini. Seejärel lahingud raugesid. Eesti pool oli juba oktoobris teinud ettepaneku rahuläbirääkimisteks, kuid Nõukogude pool uskus ilmselt veel edule ega olnud nõus läbirääkimisi alustama. detsembris jõuti siiski kokkuleppele, et 3. jaanuaril 1920 kehtestatakse relvarahu, et teha ettevalmistusi rahuläbiräkimisteks. Tegelikult lõpetati aga tulevahetus juba 31. detsembril 1919. Rahulepingule kirjutati alla 2. veebruaril Tartus (ajaloos Tartu rahu). Rahulepingus andis Nõukogude Venemaa lubaduse, et loobub igaveseks ajaks ülemvõimu taotlusest Eestimaa üle. Nõukogude Venemaa tunnistas Eesti Vabariigi iseseisvust. Ta maksis Eestile reparatsioone (sõjakahjustusi) 15 miljonit kuldrubla (11,6 tonni kulda). Kõik eestlased, kes segastel asjaoludel olid jäänud Venemaale võisid takistusteta tagasi tulla. Naases umbes 40000 eestlast.
Kasutatud kirjandus:
1.ENE 5, lk 379
2. www. viljandimaa .ee
3.Eesti Ajalugu, 1997, Ain Mäesalu, Tõnis Lukas .