Eesti Vabadussõda (0)

Eesti vabadussõda
Esimene maailma sõda lõppes Saksamaa ja tema liitlaste kaotusega .Sellega lõppes ka saksa okupatsioon Eestis , sest Liitriigid kes selle võitsid nõudsid et sakslased viiksid oma väed vallutatud aladelt välja. 1918. Aasta sügisel viisid sakslased oma väed eestist välja. Aga kui sakslased olid oma väed välja viinud siis uus seisukord mida ruttas ära kasutama nõukogude venemaa kes oli pidanud veriseid lahinguid vene valgetega. 28. Novembril tungis Nõukogude Venemaa Eestisse mille vallutamiseks moodustati 1. Detsembril 1918 kaks diviisi 6. Diviis ja 2. Novgorodi diviis kuhu kuulus umbes 9 000 püssikandjat.
Eestis aga loodeti , moodustada vabatahtlikest tugev väekoondis aga see kukkus läbi sest neid tuli kokku nii vähe ning tänu sellele kuulutati Viru maakonnas välja 24. Novembril sundmobilisatsioon millele 29. Novembril päev pärast Narva langemist järgnes üldmobilisatsiooni välja kuulutamine kogu riigis. Kuid ka sund mobilisatiooniga tuli kokku 2 200-2 300 meest sest riigil puudu nende sundimiseks reaalne jõud. 14. Detsembril moodustati polkovniku Johan Laidoneri juhtimisel eriline operatiivstaap sõjategevuse juhtimiseks rindel. Kuni 1. Jaanuarini toimus Eesti sõdurite taganemine. Alguses oli meie kaitse võime nõrk sest sakslased viisid kõik püssid kaasa mis eestlased olid neile andnud saksa okupatsiooni ajal ja mis ei mahtunud need hävitati näiteks loobiti 10 000 vintpüssi Tallinnas merre et need uuesti eestlaste kätte ei jõuaks.
Sõja ajal organiseeriti kaitset kagu eestis. 3. Polku Võrus ja 2. Polku Tartus. Peale Võru ja Valga langemist peamine tähelepanu Tartu kaitsmisele .20.detsembril koondus 3 000 püssikandjat neist osa olid vene valged ,toetatud 5 suurtüki ja 18 kuulipildujaga. Kõik suurtükid ja enamik kuulipildujaid kuulus Vene valgetele.Eesti vägede relvastus osutus seega väga nõrgaks ja vene valged olid seesmiselt laostunud .Vaenlasel oli aga sel ajal Tartu all 1 700 püssikandjat ja 3-4 suurtüki.
Saadud käsk Tartut kindlalt hoida kuid vene valged salk jättis oma voliliselt maha oma seisu kohad ja taganesid Viljandi suunas.Tekkinud seisukorras pidas brigaadi juhatus Tartu maha jätmise paratamatuks. Tartu langemine oli meie rahvale ja riigile raskeks löögiks. Nüüd tundis iga eestlane selgemini kui kunagi varem et eestimaa on häda ohus.
Väga palju aitas kaasa ka rahva meeleolu tõstmiseks välisabi Inglise sõjaväe laevastik ja soome vabatahtlikud mis näitas et me pole üksi vaid meid toetavad ka teised rahvad võitluses iseseisvuse eest.Ning lisaks saime me ka sõja moona inglastelt enamlaste vastu võideldes.
Politsei ja kaitse liidu tugevnemine võimaldas astuda energilisemalt võitlusse meie riigi sisemiste vaenlaste kohlike kommunistidega. Viimaste eesmärgiks oli meie riigikaitse nõrgestamine ja võimu avalik haaramine riigis, milleks tehti mitmeid katseid. Valitsuse korraldusel suleti kõik kommunistlikud organisatsioonid , millega nende tegevus suruti põranda alla.
Uute meeste rindele jõudes olid meie sõjalised jõud rindel 3.jaanuaril 1919 tõusnud 4 800 püssimehele 147 kuulipildujale, 21 suurtükile ja 4 soomusrongile. Samal ajal oli vaenlasel rindel ja selle lähemal ümbruses meie vastu ümmarguselt 6 200- 6 500 püssimeest 79 kuulipildujatja 34 suurtükki. Seega ei olnud vastase arvuline ülekaal enam väga suur.3. ja 4. Jaanuaril ründasid Eesti väed vaenlase omasid Valkla mõisa juures, mis oli kõigest 30 km kaugusel Tallinnast veel alustati ka mujalt Eestist vastu rünnakut vaenlasele sealt kus vaenlase väed olid juba jõudnud.Ning 7. Jaanuaril 1919 sündis kogu kogu sõjategevuses Soome lahest kuni Pärnu laheni välja suur murrang. Vastase väed olid seisma pandud ja lahingu algatus oli läinud vastase vägedelt meie vägedele. Nähes et vaenlase väed on saanud meie löökidest tõsiseid purustusi siis andis ülemjuhatus korralduse meie vägedele minna üldisele pealetungile.19. jaanuari hommikul jõudsid eestlased Narva linna . Eestile oli oluline et Narva kui tähtis elamis ja tööstus keskus kannataks võimalikult vähe .Selleks tuli tõrjuda vaenlane linnast nii kaugele kui võimalik. Kui põhja Eesti oli vabastatud pöörati peamine tähelepanu lõuna Eesti taas vallutamisele.14.jaanuariks taheti vabastada Tartu seda taheti vabastada sellepärast et taheti teha eestlastele uusaasta kingitust kuna oli lükkatud kaks nädalat edasi ja vana kalendri järgi oli see esimene jaanuar ning see ka õnnestus. Üks vabadus sõja tuntumaid lahinguid oli Paju lahing mis toimus Valga lähistel 30.jaanuaril seelahig peeti valga vabastamiseks ning selles lahingus sai pihta leitnant Julius Kuperjanov kes oli üks nendest kes moodustas Tartumaal partisanide rühmitus 1918. Aasta novembris. 2.veebruaril ta suri ja sellepärast hakkati kutsuma tema salka kuperjanovi partisanideks .Edasi liikusid eesti väed läti territooriumile. Aga sealt tuli peale Koiva jõe juurde jõudmist taganeda sest vaenlane hakkas kiirelt tugevnema ja nende jõud kasvas. 22. Veebruaril 1919 alustas vaenlane kallaletungi Narvale . Kallaletung hakkas hommikul vara ägeda suurtüki tulega meie kaevikute ja linna pihta.Pommitamise tagajärjel purunes maju ja vigastati kirikutorne kuni 25. Veebruaninikordas vaenlane oma kallaletungekuid iga kord taganesid vaenlased Lillenbachi mõisa ees asuvasse metsa sest eestlaste peamine positsioon oli selles mõisas.veebruri kuuga vaibusid vastase suuremad pealetungid. Vaenlase ägedaim suurtüki tule kallaletung Narva linnale toimus 25. Aprillil 1919 mil linna pommitati fugaas ja süütepommidega pommitamise tagajärjel põles maha 137 ja vigastati 37 hoonet . Tules hävis Narva rautejaam ja kogu Joaoru linnaosa . Peavarjuta jäi u 2 000 inimest .Elanikud kes said põgenesid linnast.
1.Juuniks 1919 oli eesti sõjavägi kasvanud 75 000 mehe peale seega oli Eesti sõjavägi kasvanud enam kui 30 korda.
Veebruaris 1919 ilmus välja saksa maakaitse vägi Landeswehr mida juhtis tuntud saksa kindral von ser Goltz .16.aprillil 1919 kukutati lätis Liibavis Ulmanise valitsus ja panin asemele saksa sõbralik valitsus läti kirjaniku Needra juhtimisel. 23.mail vallutas Landeswehr Riia linna puhastades sellega Lõuna Läti enamlastest.Landeswehri edasi tungimine Riiast põhja poole kui langes Võnnu .Saanud andmeid sündmustest Lõuna-Lätist otsustas meie sõjavägede ülemjuhatus toetada Läti rahvuslikku Ulmanise valitsust. 3. Juunil 1919 saatis Laidoner Landeswehrile nõudmise et nad tõmbuks tagasi et põhja Lätis pole enamlasi et kui nad tahavad siis võidelkus koos meiega enamlaste vastu. Kui 5. Juunil meie soomusrongid välja sõitsid seda kontrollima ,tungis Landeswehr neile esimesena kallale millega loetakse Landeswehri sõja alguseks. Kõik Landeswehri lahingud peeti Võnnu ümber , seal kestsid sõjad kuni 22.juunini kuni eestlased lõpuks võitsid ja 23.juunil sõitsid Eestlased sisse tühja Võnnu linna ning ka seda päeva tähistatakse Eestis võidu pühana, sest see on esimene kord kui me võidsime saksa väge. Landeswehri väed taganesid siukse kiirusega et nad ei jõudnud isegi kõiki sildu õhku lasta aga eestlastel ei lubatud siseneda Riias kui vabastajad sest sinna sekkus vahele poliitika.
Augustis 1919 pele Pihkva langemist järgnes 31. Augustil ettepanek alustada rahuläbirääkimist. 14. Septembril peeti balti riikide konverents . Seal otsustati et peetakse rahuläbirääkimisi koos.
Eesti ja NSVLi vaheline esimene nõupidamine rahu asjus toimus Pihkvas 16. September 1919.Eesti esitas ettepaneku katkestada nõupidamised kuni Läti , Leedu, Soome on andnud ka nõusoleku alustada ühiseid rahuläbirääkimisi. Nõupidamised katkestati 18. November 1919.
31. detsember sõlmiti vaherahuleping, 3. Jaanuaril kell10.00 algasid läbirääkimised relvarahu sõlmimiseks ja 2. Veebruar toimusid rahuläbirääkimised Tartus, millega lõppes Vabadussõda.