Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas (0)

Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas
Referaat
2009

Sisukord

Eesti soomusrongide sünnist, ehitusest ja otstarbekusest 3
Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas 4
Lõpetuseks 6
Kasutatud kirjandus 7

Eesti soomusrongide sünnist, ehitusest ja otstarbekusest

Eesti soomusrongide isaks oli admiral Johan Pitka . Tema oli soomusrongide ehitamisel eestvedajaks ja organiseerijaks. Pitka eestvedamisel toodi Narva jõest välja sinna sakslaste poolt uputatud kahurid . Seejärel alustas ta soomusrongide ehitamist tavalistest raudtee kaubavagunitest Tallinna tehastes ja oma töökojas. Nende ehitamiseks pidi ta sageli kasutama ka enda raha.
Soomusrongid olid soomustatud liivakottidega vagunid , mille vahele oli jäetud laskeavad. Osad soomusrongid olid veel kahkordse seinaga vagunid, mille seinte vahel oli liiv, ning mõnet vagunid olid veel kaetud raudplaatidega. Rongiplatvormidel olid kahurid ning rongid olid varustatud kuulipildujatega.
Esimene soomusrong valmis 27.novembril 1918.
Esimene soomusrong polnud eriti kaitset pakkuv ning see tõttu järgmiseid soomusronge täiendati. Seinte vahel ei kasutatud enam lahtist liiva, mis sõidu ajal välja pudenes vaid kasutati seinte vahel liivakotte, osa vaguneid kaeti lehtrauaga. Hiljem hakati kasutama liiva asemel niinimetatud katlarauda, mida leidus laevatehastes. Lisaks kasutati veel enamasti kitsarööpmelistel soomusrongidel vene kaevikukilpi
Lahinguvaguneid oli kolme tüüpi: dessant -, kuulipilduja - ja suurtükivagunid Dessantvagunis olid eluruum ja magamisasemed. Kuulipildujavagunil oli mõlemal küljel ja nurkades luukidega suletavad laskeavad. Suurtükivagunid olid erineva konstruktsiooniga vastavalt neil paiknevate relvadega.
Vägede nappuse tõttu ei olnud ülemjuhataja käsutuses piisavalt reseve, millepärast kasutati soomusronge. Nende valmiduse, kiiruse ja liikuvuse tõttu oli neid võimalik koondada sinna, kus väejuht neid vajas. Kuna soomusrongid olid varustatud suurtükkidega ja suures koguses kuulipildujatega, siis oli nende löögid vaenlase vastu tõhusad. Rongidele olid abiks selleks eraldi moodustatud jalaväepataljonid nagu Scoutspataljon , Kuperjanovi partisanide pataljon ja Kalevlaste Maleva

Soomusrongide osa Eesti Vabadussõjas

Esimene Soomusrong sõitis 30. Novembril 1918 Rakveresse, kus sõideti Viru rinde juhataja kindralmajori jutule. Esimeseks ülesndeks andis kindral Tõnisson lüüa punased välja 15 Auvere jaamast , mis asub 15 km kaugusel Tallinast Narva poole. Auvere vabastamist alustati 2. detsembri öösel. Järgnenud päevad toimusid lahingud vaenlastega, mille tulemusel nähti , et tolleaegne liivsoomus ei kaitse piisavalt hästi. Auvere jäi punastele ning lahingutegevus jätkus esialgu Vaivara ümbruses. 3. detsembril lahutati soomusrong kaheks. Üks pool jäi Vaivara jaama juurde lahingupositsioonile, teine pool sõitis Oru jaama,et saada ühendust kindral Tõnissoniga ja 4. jalaväepolguga. Järgneval ööl sõitis teine pool Oru jaamast tagasi Vaivara poole. Telefoni ega raadiot rongide veel ei olnud ja kuna Vaivarale jäänud rongipool oli lääne poole sõitnud punaste peale tungi tõttu, siis need rongid ka teadmatuse tõttu kokku põrkasid.
Orult tulnud rong sõidutati Tallinna remonti, kus see 6. detsembril uuest rinde poole sai sõita. Teine rongipool saadeti Tallinna, mille baasil tehti Laiarööpmeline soomusrong nr. 2.
13. detsembril taanduti Rakvere ja Kunda lähedale. 24. detsembril jäeti ka Tapa maha.
4. jaanuaril 1919 sõideti uuesti rindele. Sõideti aelglaselt, sest kardeti, et raudtee võib punaste poolt olla purustatud . Kehrast 5 kilomeetri kaugusel kohtuti Tartu polguga, mis äkkpealetungiga löödi laiali. Seda peetakse meie soomusrongide esimeseks edukaks lahinguks.
See oli avalöök järgmistele rünnakutele. 6. jaanuaril võeti tagasi Jäneda, 7. jaanuaril Lehtse. 8. jaanuaril taheti minna Tapat tagasi võitma, kuid Soodla jõe sild oli purustatud, mis vajas remonti. 9. jaanuaril saadi liikuma, kuid vahe peal tuli jälle raudteed parandada. Kell 7 hakkasid rongid linna poole liikuma ja 2 tunni pärast oli Tapa tagasi võidetud.
10. jaanuaril otsustati ette võtta edasitungimine Tartu suunas. Tartu suunas läksid rongid nr.1 ja 2, kuid Tamsalust saadeti rong nr. 2 Tapale, et see toetaks Narva poole minevat rinnet . Rong nr. 1 jõudis välja Rakke jaamani, kus ta purustatud raudtee tõttu kahe esimese vaguniga rööbastelt maha sõitis, õnneks jäi vedur rööbastele. Samas jäädi veel vaenlase tule alla, kuid raude parandati, vedurid tõsteti rööbastele ning vaenlased löödi laiali. Rakke lähistele jõudis ka rong nr. 2, kuna Valgejõe sild oli purustatud ja Rakvere ei saanud ta minna.
13. jaanuari öösel sõitsid soomusrongid nr. 1 ja 3 Tartu poole. Õhtul võeti peale 150 Tartumaa kaitsepataljoni meest ningi toimus lahing Tabivere ning Äksi juures. Samal ööl taheti veel pärnusse jõuda, kuid punaste soomusrong takistas seda. 14. jaanuar jõudsid nad üle Emajõe viiva Jänese silla juurde. Kell 10:30 tuli neile punaste soomusrong vastu, mis ilmselt oli saanud käsu purustada sild. Punaste soomusrongi võeti tulealla ning sai tabamuse esimesele suurtükivagunile. Seepeale hakkas punaste rong taganema. Tähtvere mõisa all sattus soomusrong nr. 1 dessant punalätlaste tule alla, kuid lätlased löödi põgenema. Kella 12 paiku siseneti linna.
16. jaanuaril liikusid nr. 1 ja 3 rongid edasi Elva poole, kus neil tulid vastu 3 punaste kerged, ühesuurtükilised soomusrongid, mis Eesti ronge nähes taganesid. Tagnedes õhkasid punased enne Elvat Voika silla.
20. jaanuariks oli sild parandatud ning soomusrongid nr. 2, 3 ja 4 sisenesid Elvasse. 22. jaanuaril sõideti Elvast Udernasse, kus pandi rongide nr. 2 ja 3 dessandid maha, et need Uderna küla vastastest vabastaks. Uderna lähedal lõhutud raudtee ees pidi seisma jääma ja seetõttu olid nad heaks märklauaks punalätlastele. Soomusrong nr. 2 saigi 2 korda pihta, üks tabamus läks vedurile. Suri vedurijuht Villmann.
Kapten partsi käsul tuli kohale rong nr. 3 ning rong nr. 2 tõmmati tule alt välja.
Soomusrong nr. 2 Elvasse veetud, ülemjuhataja kõne kuulatud, läks soomusrong nr. 3 lõnuapoolsele raudteeliinile valvet pidama .
23. jaanuaril alagas uus pealetung , kus osalesid kõik 4 tolleaegset Eesti soomusrongi. See oli mustpäev soomusrongideohvitseridele – lahingus Kirepi juures langes soomusrongide nr. 1 ja 3 dessantide üldjuht staabikapten Jüri Ratassepp , surmavalt sai haavata staabikapten August Vollmann ja leitnant Georg Eduard Roosmann. Vigastada sai kapten Parts, kes sai kuulihaavast veremürgituse ning sai terveks alles aprillikuu lõpus.
Mindi edasi Valga poole. 30.-31. jaanuar olid soomusrongid raudteesildade prandusel Sangastest lõuna pool. Väike-Emajõe sillast kuni Rautina oja sillani olid punalätlased purustanud viiekilomeetrisel lõigul 5 silda.
Soomusrongid pidi Paju mõisa vallutamisel appi minema, kuid Kuperjanov ei oodanud neid ning maksis nii enda, kui ka oma alluvate eluga.
1. veebruaril jõudis esimene soomusrong Valgasse, see oli Kitsarööpmeline soomusrong nr 2. Mõned tunnid hiljem jõudsid ka laiarööpmelised soomusrongid.
Edasi saatis kapten Irv laiarööpmelised rongid nr. 1, 2 ja 4 Võru poole teele ning rongi nr. 3 Riia poole.
Eesti laiarööpmelised soomusrongid olid vaenlase Eesti etnilistest piiridest välja löönud.
Eesti soomusrongid sõdisid veel peaaegu aasta Loode-Venemaal ja Lätis. Jõudsid pihkvasse ja kaitsesid Riiat. Sõjategevuse lõpunl jätkus laiarööpmelisi soomusronge Viru rindel ,kui ka Petserimaa kaitsel. Kitsarööpmelised soomusrongid olid Itta suunduvate raudteede puudumise tõttu lahingust välja jäänud juba kevade alates.

Lõpetuseks

Soomusrongide osatähtsus oli just eriti suur sõja esimesel poolel. Eesti Vabadussõjas olid soomusrongid pidevalt rünnaku all. Soomusrongid olid küll tavaliselt mõeldud kaitseotsarbeliseks relvaks, kuid tänu sellele, et eestlased kasutatasid soomusronge ründerelvana ja dessantvägede kohale toimetamiseks tõi see suure edu Vabadussõjas. Eesti rahvaväel oli Vabadussõja lõpuks kuus laiarööpmelist ja viis kitsarööpmelist soomusrongi.
Võib väita, et ilma soomusrongiteta poleks Vabadussõda võidetud.

Kasutatud kirjandus

http://et.wikipedia.org/wiki/Soomusrong
http://www.kool.ee/?5777
http://www.hot.ee/vabadussoda/pitka.htm#rong
Noormets , T. Eesti Vabadussõda 1918-1920. Tammeraamat, 2008. 199 lk.
Õun, M. Noormets, T. Pihlak, J. Eesti soomusrongid ja soomusronglased 1918-1941. Tln,: Sentinel, 2003. 138 lk.