Auvere lahing ja Narva vallutamine (0)

Auvere lahing ja Narva vallutamine

Auvere lahing ehk lahing Auvere sillapeal oli Narva lahingute üks episoode, mis algas Nõukogude 8. armee pealetungiga 24. juulil 1944 ja kestis järgneva päevani. Põhiosalised olid Punaarmee ja Sakslased , kuid sõjas võitlseid ka Eesti üksused. Kõik Narva piirkonnas paiknenud üksused olid omamoodi avatud kotis , mille suu laiuseks vahemaa mereni Auvere juures. Selles nägi Punaarmee kavalat plaani otsustades nad nö ‘’kotisuust’’ sisse piirata, hävitada üksused ja vallutada Narva.

Sakslaste ja Punaarmee eelolukord

1944. aasta suveks oli sakslaste ja nende liitlaste olukord muutumas enamikul rinnetel katastroofiliseks. 10. juunil algas Leningradi rinde pealetung Karjala kannasel, 23. juunil alanud 1. Balti rinde suurpealetungi käigus purustati saksa armeedegrupp pea täielikult ja 29 nõukogude diviisi liikusid piki Daugava jõge kiirelt edasi Leedu ja Läti suunas. Ka 2. ja 3. Balti rinne saavutasid Pihkva -Ostrovi suunal edu, sundides taanduma Saksa 18. armee jõudes 1944. aasta jaanuari lõpuks Eesti-Läti piirile. Hitlerile tehti Rastenburgis atentaadi katse, mis tõestas, et Saksamaa on seesmiselt lõhestunud. Saksa üksuste käes oli veel Narva linn koos Jaanilinnaga ning sellest põhja poole jääva Narva jõekalda ning Narva-Jõesuuga. Narva piirkonna üksused olid moodustanud armeegrupi Narwa , mille põhituumiku moodustasid III Germaani SS-soomuskorpuse alluvusse koondatud väeosad kindralleitnant Felix Steineri juhtimisel. Korpuse koosseisu põhiosa moodustasid SS-diviisid Nordland, Nederland ja 20. Eesti Relvagrenaderide SS- diviis ning 11. Ida-Preisi jalaväediviis. Korpuse ülem Felix Steiner nägi Auveres vägede kontsentreerimises ohtu Narva rindele ning palus luba väegruppi Nord staabist taanduda Narva jõe joonelt Auvere-Sinimägede-Mummussaare joonele, mille kattenimi oli Tannebergi linn. Vastav luba saadi alles 22. juulil 1944 ja olukorra lahendamiseks tegi Steiner vaenlase löögisuunal asuvate vägede ümberpaigutuse. Major Riipalu 45. rügement toodi Narva jõe joonelt Auveresse, vahetades seal välja Saksa 26. diviisi osad. Kuna korpus eeldas rügemendile lahingute tulipunkti, anti Riipalu käsutusse veel pataljon "Narwa" ja kaks kompaniid saksa pioneere. Rügemendi koosseisus oli nüüd umbes 2500 meest, iga Riipalu pataljoni võitleja vastas oli kuskil 40 punaarmeelast. Saksa vägede jaoks oli rinde hoidmise ja kaitsmise näol ees oluline tõrjelahing, millest sõltus Narva rinde püsimajäämine.
Punaarmee oli aga läbi murdnud Soomes Karjala maakitsuse kaitsest nn Mannerheimi liinist ja nüüd toodi osa vägedest sealt üle Narva alla, täpsemalt Punaarmee poolt aasta alguses vallutatud soisele sillapealsele, mida kutsuti ka Krivasoo kotiks. Narvast lõunas pöördus rindejoon otse läände ja ulatus peaaegu Sirgalani. Venelased olid koondanud Krivasoosse Auveres kaitsel asuvate Saksa üksuste vastu 2 diviisi, umbes 130 000 meest, rohkesti tanke, lennukeid ja suurtükke. Vähem kui 10 km lahutas Punaarmeed merest ja Narva rindel paiknevaid üksusi piiramisrõngast. Punaarmee jaoks oli eelseisev lahing kui vallutusslahing.

Lahingutegevus

24. juulil 1944 kell 5 alustas nõukogude suurtükivägi kaitsjate positsioonidele massiivset tulelööki, mis kestis 3 tundi. Kaitsjate pihta tulistati mitukümmend tuhat mürsku (Major Riipalu andmetel umbes 80 000, armeegrupi Narwa rindpäeviku andmetel 17 600). Tule all oli kogu positsioonide ala kuni tagalate ja varudeni. Lisaks suurtükkiväele tampis kaitsjate positsioone ka lennuvägi. Tänu Riipalu tulemuslikule uuele paigutusele jäid mitmed positsioonid alles ja see säästis ka isikkoosseisu. Telefoniühendused katkesid, kuid raadioside säilis. Seejärel tulistati positsioone kuulipildujatest ning rünnakule asusid tankid koos jalaväega. Rünnakule tuli kaks Punaarmee 8. armee diviisi. Suurtükivägi avas ründajate pihta tõkketule. Samal ajal toimus positsioonide kohal õhulahing.
Hoolimata hommikupoolsetest suurtest kaotustest ja ebaõnnestumisest, jätkasid vaenlase jalavägi ja soomusüksused rünnakuid veel terve õhtupooliku. Laine järgnes lainele, mis aga kõik ägedate vasturünnakutega tagasi löödi. Enamik vastastest hävitati. Vastane ründas nii suurte jõududega, et esimese pataljoni ülem kapten Maitla teatas rügemendiülem Riipalule: " Vastast on nii arvukalt, et meie ei suuda neid enam pidurdada. Nad lähevad meist lihtsalt läbi, ükskõik, kui palju meie neid ka hävitame. Palun saada tankid platsi!" See oli lahingu kriitiline punk ja saabus kella 1o paiku. Rügemendi 1. pataljoni lõigus oli venelane paarikümne tanki ja jalaväega positsioonidest läbi murdnud. Vaenlane jõudis oma tankide ja jalaväega välja Auvere-Uuemõisa ette, kuid sattus teisele ja kolmandale kaitsejoonele ja hävitati. Samas asuti pärast kella 10 uute tankide ja suurtükitule toetusel juba üldisele vasturünnakule. Vaenlase sissemurded likvideeriti. Lahingus sai haavata 20. üksiku SS-jalaväepataljoni (pataljon Narwa) ülem kapten Wallner, keda asus asendama Oskar Ruut.
24. juuli õhtupoolikul ründas venelane suure hulga jalaväega Auvere-Vanamõisa suunal asunud kaitsjaid, kuid ründajad niideti kuulipildujatulega maha. Enne päikeseloojangut üritas üks vaenlase kompanii rünnata 45. rügemendi ja 47. rügemendi I. pataljoni liitekohta, kuid satuti 45. rügemendi I. pataljoni parempoolsele kompaniile, mis oli senistest lahingutest üldse kõrvale jäänud ja neil oli piisavalt jõudu, et ründajad hävitada. Rohkem sel päeval rünnakuid ei korraldatud. 24. juulile järgnes rahulik öö. Kaitsjad korrastasid oma positsioone ja ridu. Uute rünnakute ootel parandati purunenud kaitseehitisi. Vastase turmtules ei olnud säilinud ühtegi palissaadi (palktara vanaaegse kindluse muldvallil) ega ühtegi meetrit tervet kaitskraavi. Pärast keskööd sattus aga rügemendi luure raadiojaam peale ühele vastase diviisi raadiosaatjale, mis teatas kuhugi kõrgemale päevase võitluse kokkuvõtet. Selgus, et hommikuse turmtule ajal oli välja tulistatud üle 80 000 mürsu. Seega langes kolme tunni vältel igale meetrile 40 mürsku ehk iga mehe kohta 27 mürsku. Toimunud lahingus oli vastase diviis kaotanud 80% oma koosseisust, seega täiskoosseisulise diviisi kümnest tuhandest umbes 8000 meest.
25. juuli hommikul jätkus vaenlase jalaväe pealetung tankideta, see oli aga nõrk ja tõrjuti raskusteta. Auvere rünnak oli Narva sillapealse likvideerimise abilöök, millega taheti kogu rindelõigu väeüksused sisse piirata. Kuna Auvere juurest aga läbi ei pääsetud, alustati uut rünnakut 25. juuli õhtul Narva jõe poolt. Suurtükiväe rünnak hävitas suurema osa kaitserajatistest, mistõttu punaväelased jõudsid juba keskpäevaks Tallinn-Narva maanteeni. Siin panid üksikud Eesti üksused venelaste edasitungi ajutiselt seisma, võimaldades sakslastel Narvast edukalt taanduda. 26. juulil 1944 sisenes Punaarmee inimtühja ja täiesti ahelvaremeis Narva linna.

Tulemus

Kokku võisid Punaarmee kaotused küündida surnute ja haavatutega üle 10 000. Lisaks kaotati lahingus 29 tanki ja alla tulistati 17 lennukit. Sakslastel evakueeriti 298 haavatut ja langenuid võis olla 100 inimese ringis. Üksiku Jalaväepataljoni kaotused olid aga suured 25. juuli õhtuks oli 3. kompanii peale kokku rivis 30 meest.
Auvere rindelõik oli Narva rinde "võti". Kui major Riipalu ei oleks seal vastu pidanud ja punaarmee diviisid murdnud läbi Auvere-Mummussaare joonele, poleks Narva jõe rindejoonelt pääsenud ükski mees. Sinimägede positsioon oleks jäänud mehitamata ja Eesti oleks juba juulis punaarmee poolt vallutatud. Auvere lahingus üles näidatud vapruse ja rügemendi eduka tegutsemise eest ülendati major Harald Riipalu kolonelleitnadiks ja vääristati kolmanda eestlasena raudristi rüütliristiga.
Auvere lahing lõppes küll sakslaste tõrjelahingu suhtes edukalt ja nad said Narvast taanduda, kuid päev hiljem vallutas Punaarmee Narva linna.

Kasutatud allikad

1. https://en.m.wikipedia.org/wiki/Battle_of_Auvere
2. http://www.kool.ee/?6125 =
3. http://www.histrodamus.ee/?event=Show_event&event_id=2326&layer=140&lang=est#2326
4. https://www.revolvy.com/main/index.php?s=Battle%20of%20Auvere&item_type=topic
Oliver Jürgenson