Õnn - elu eesmärk? (0)

„Inimesed saavad olla õnnelikud vaid siis, kui nad ei eelda , et elu eesmärk on õnn.”
George Orwell
Õnne kontseptsiooni üle on alati vaieldud. Ei saa leida ühest vastust nii abstraktsele mõistele nagu ÕNN, mida võib käsitleda kui materiaalset heaolu, kuid enam tõstatab küsimusi hoopis õnn kui vaimne seisund. Tegelikult on õnnel tuhat nägu, igaühe jaoks on õnn erineva tähenduse ning varjundiga – kõik siin elus on suhteline. Mõnele inimesele piisab õnneks leivatükist, teist teeb ülikooli lõpetamine õnnelikuks. Tihti arvatakse, et õnne jaoks, mis koosneb tegelikult ju (hinge)rahust ja rõõmust, pole käesoleval hetkel aega. Seni, kuni vähegi tervist on, tuleb jäägitult mammonajumalat teenida. Küll pensionipõlves on aega õnnelik olla! Kui tihti aga nii kaua ei elatagi... Jääb mulje, nagu poleks inimestel AEGA õnnelik olla. Ent kas oskame oma õnne alati ära tunda? On ju enamasti ikka nii, et kõik, mis on alles ees, tundub märksa lootusrikkam ja optimistlikum. Räägib ju piibelgi tuhandeaastase rahuriigi tulekust, kus rahvad elavad õndsuses. Aga millal see aeg kätte jõuab? Äkki on see möödas? Kas tõesti on see võimalik, et inimkond elab õnnes ja probleemideta TUHAT aastat? Milline on õnnelik tulevik? Kas eelkirjeldatu või hoopis midagi muud, uuemat, seninägematut, utoopilist? Mis üldse on õnn? Nagu nentis armastatud saksa klassik Johann Wolfgang von Goethe : „Iga ukse taga võib olla paradiis . Selleks on vaid tarvis, et sa poleks sinna veel piilunud.”
Kui öeldakse, et inimene otsib õnne, mida siis selle all mõeldakse? Kas varandusejahti või uute suhete otsinguid, igatsust armastuse järele või lihtsalt n-ö oma koha leidmist laias maailmas? Tõepoolest – tühja kõhuga ja peavarjuta on raske õnnelikolemise üle filosofeerida . On teatud materiaalne miinimum, milleta pole võimalik inimlik heaolu. Kuid jällegi, kui väga erineb Euroopa Liidu elaniku keskmine õnnemudel traditsioonilise aafrika pere omast! Meie maailma väärtus seisnebki kultuuride mitmekesisuses. Kahjuks on ajalugu näidanud, et pealesurutud õnn ei tee kedagi õnnelikuks: tuletagem meelde Iraaki , Iraani, Lähis-Ida, Afganistani... Meile, eestlastele, on see eriti selge, kuna 50 aasta jooksul vastavalt Moskvast tulnud käskudele ei jõudnud ikkagi õnn meie õuele. Pigem oldi nõus iseolemise eest kartulikoori sööma. Täna on Eesti Euroopa Liidu üks kiiremini arenevama majandusega riik. Selle aluseks on traditsiooniliselt hea haridus , mis ei lasknud eestlasel ka okupatsiooniajal muutuda homo sovjeticuseks. Kuidas mina, täna 18-aastane abiturient – elluastuja, kujutan ette oma õnneotsinguid? Usun, et tänases varakapitalistlikus ühiskonnas on edu ja õnnelikkuse aluseks haridus . Hea haridus tagab ka hea töökoha ja rahuldava sissetuleku. Õpingutes ning tulevases erialavalikus tuleb aga lähtuda eelkõige südamesoovist, mitte loodetavast palganumbrist. Kas massiliselt ülikoolides tudeerivad juristid ning majandusteadlased on tõesti hingelt advokaadid ning majandusmehed? Kavatsen oma õnneotsingutel kuulata südame häält ning soovitan seda kindlasti ka teistele omavanustele. Kuid on veel midagi, ilma milleta pole võimalik õnnelik olla – see on iga inimese igiomane soov armastada ning olla armastatud.
H. Fielding on öelnud, et: „Armastuse meeletuses on rohkem tõelist õnne, kui kogu filosoofia tarkuses.” Jah. Elu ilma armastuseta on elamata elu. Kas igaüks on võimeline siiralt ja omakasupüüdmatult armastama ? Võimsaimad tunded on emaarmastus ning romantiline kahe inimese vaheline side. Peaaegu iga naine tahab olla ema. Mis võib olla õnnelikum hetk, kui vastsündinu asetatakse ema rinnale ? Side, mis vanema ja lapse vahel toimib, on nähtamatu, kuid kõikvõimas, andestav, toetav , nii tihe, et vahel tundub käega katsutav – tingimusteta. Tulevikul poleks mõtet, kui poleks lapsi. Miks muidu hõisatakse, et lapsed on meie, riigi tulevik? Laps on kahe inimese vahelise armastuse vili, õnnistus, kingitus. Õnnelik inimene on kellegi poolt armastatud, oodatud, vajatud. Mõelda, milliste meeletusteni on viinud armastus! Kirjandusest meenuvad kohe Romeo ja Julia, Jane Eyre ja Rochester , Antonius ja Cleopatra, Simson ja Delila, Selene ning Endymion. Lähiajaloost mäletame printsess Dianat ja Dodi al-Fayedi, Maria Callase ja Aristoteles Onassise lugu. Inimestel on vaja kedagi, kellele toetuda, loota ja kindel olla. Parimal juhul rajatakse armastatuga ka pere, mis põhinebki usaldusel, rõõmul, headusel, toetusel, mõistmisel, andmisel ja vastusaamisel, rahul ning kõige tähtsamal – armastusel. Pere on justkui väike ühiskonna mudel, kus igaüht tuleb väärtustada, nõrgemaid kaitsta, üksteise eest hoolitseda, edukuse eest kiita, põrumiste pärast lohutada – ühte hoida. Eriti hästi toimib naerata -ja-maailm-naeratab-sulle-vastu efekt. Pere on õnnelik, kui igaüht selles peres väärtustatakse, antakse talle võimalus olla isiksus, lastakse otsida end, kuid samas hoitakse kokku, kuulatakse ära, saadakse aru, arutatakse omavahel tähtsate ja vähem tähtsate teemade üle, vaieldakse, ka tülitsetakse, kuid alati lepitakse. Järelikult, perekond saab olla õnnelik vaid siis, kui igaüks selles peres on õnnelik. Seega peab kõigile andma võimaluse end tundma õppida, end avada. Inimene avab end aga vaid kõige turvalisemas keskkonnas. Kui saadakse rääkida oma probleemidest, ei paisu need lahendamatuteks. Igas suhtes on vahel arusaamatusi, segadusi, konflikte, probleeme. Pere toetav hoiak leevendab valu, ängi, üheskoos murede üle arutlemine toob tihti kergemaid ja efektiivsemaid lahendusi, kui probleemiga üksi jäänud inimene kujutledagi oskaks. Juba varakult tuleb lapsega palju tegeleda, elada kaasa tema mõtetele. Siit kasvaksid ka elurõõmsad ning heatahtlikud täiskasvanud. Samuti jääks ehk vähemaks viimasel ajal õudu tekitanud koolitulistamisi (Jokela, Virginia jm), kooli- ja koduvägivalda, alkoholi- ning sõltuvusprobleeme.
Mõni päev tagasi vapustas maailma ja eriti eesti noori Soomes toimunud massimõrv koolis. Vaimselt tasakaalutu noormees võttis endale õiguse valada oma maailmavalu kaaskondlaste peale välja. Kui siiani oli Soome turvalisim elukeskkond, maailma parima koolisüsteemiga õdus põhjamaa, muutis pretsedent Jokelas tuhande järve maa tapatalgu tallermaaks. Vaikses unises linnakeses esitavad kõik endale küsimusi... Miks?! Kuidas on see võimalik?! Mis läks valesti...? Ärevaks on aetud ka eesti üldsus, meedia ning spetsialistid analüüsivad juhtumi tagamaid. Kas siinkohal ei peaks meist igaüks küsima kõigepealt endalt: „Kas ma olen õnnelik? Kas mu lähedased on õnnelikud?” Kas kõnealune soome noormees oli õnnelik ja kui ei, miks ometi? Tal oli ju pealtnäha kõik olemas: armastav pere, ta õppis koolis hästi, tal olid oma huvid, ta oli piisavalt jõukas... Samas ei olnud tal sõpru, aatekaaslasi, teda ignoreeriti (mis on tegelikult vaimne vägivald!!) – mis kõik kokku süvendas poisi nurkasurutust viimse piirini. See, mis juhtus, oli appikarje.
Kui seni on inimesed treeninud oma keha ja vaimu (mälu- ning mõtlemisharjutused, ka mediteerimine), siis äkki tuleks esitada väljakutse kolmanda külje avastamisele – emotsionaalsele intelligentsusele. Mõelgem tihemini selle peale, mida me tunneme , mõtestagem lahti oma emotsioone ning diskuteerigem oma tunnete teemadel . Edaspidi peaks hakkama ka koolis suuremat rõhku panema õpilaste emotsionaalsuse treenimisele, selle arendamisele, et keegi ei tunneks end üksiku või tõrjutuna. Ka kodus peab rohkem rääkima teemadel, mis võib-olla algul ei tundu eriti mugavad arutada, aga mis hiljem võivad osutuda väljapääsmatute olukordade sõlmpunktiks (nt tabuteemad). Loodan kunagi olla mõistev ema ning abikaasa, soovin siiralt, et minu tulevases peres oleksid suhted harmoonilised, et Eesti ei peaks kunagi silmitsi seisma sellise olukorraga nagu Soome praegu. Tulevikku kuluks ära palju õnnelikke peresid...
Äsjalahkunud ajakirjanduskorüfee professor Juhan Peegel toonitas alati, et inimesel peab olema mingi unistus. Mitte see, et miljonär unistab veel ühest miljonist või keegi unistab suuremast majast – need kõik on soovid. Unistus on midagi ebareaalset, peaaegu teostamatut, kättesaamatut nagu Maeterlincki sinilind. Minu arvates on aga unistusi kahte sorti: ühed, mis iialgi ei täitu, aga mis igaühel peavad olema. Need Peegli-unistused, kuhu põgeneda igapäevaelu eest, kuhu kedagi võõrast ei lasta, kus oma mõtetega üksi rahus olla ja kust jõudu ammutada. Kuid on ka unistusi, mis võivad täituda. Kui sellise unistuse nimel pööraselt ning ennastunustavalt töötada, on sel tihti komme täituda. Tammsaarelik armastus töö vastu kasvab ajapikku, inimene õpib armastama kõike seda, millesse on pannud palju hingevaeva, higi ja pisaraid, aega ja tarkust. Inimesel peaks olema mingi eesmärk või siht, mille nimel tegutseda, et hommikul ärgates poleks hinges kurba tühjust. Motivatsioonipuudus frustreerib ning sellise psühholoogilise koormaga on raske elada. Ent – ootused peaksid olema teisest küljest ka realistlikud , muutused peaksid toimuma järk-järgult unistuse suunas. Eesmärgi nimel tuleb kirglikult tööd teha sihti silme eest kaotamata. Õnnelik inimene usub endasse, oma unistuse täitumisse, oma tegude tulemuslikkusesse, väikesed võidud annavad usule jõudu ning nii on ka lihtsam tagasilööke taluda.
Rahu teeb õnnelikuks. Indiviidi seisukohalt on hingerahu primaarne, et olla õnnelik. Kust aga leida hingele kosutust? Kas on üldse võimalik täielikku rahu leida? Harmooniline inimene (ehk välise ja sisemise maailmaga tasaskaalus olija) omab hingerahu. Harva aga kohtame enese ja maailmaga rahujalal ning balansis olevat isiksust. Rahulolu tähendab ju ikkagi leppimist, aktsepteerimist... Me ei saa aga sulgeda silmi-kõrvu meid ümbritseva vägivalla ees ega sellega ka leppida! RAHU – siinkohal juba globaalsel tasandil – on olukord, kus puudub sõjaline tegevus. Öeldakse, et sõjas on kõik kaotajad . Praegused tulipunktid jäävad Iraagi ja Afganistani aladele . Olles kaotanud juba nii mõnegi tubli Eesti sõduri, tekib humaanne küsimus– miks Eesti sõdur on seal? Miks suleme end hirmunult arusaamatusse vihkamiskapslisse??? Eurooplase (ning seega põlise läänekultuuri esindajana) olen ühel meelel Heiki Suurkasega: „[---]Messianistlik ettekujutus , et vaid sina oskad maailma parandada, võib sobida äärmuslikele sektidele, kuid mitte inimesele, kes tahab maailmast aru saada. Lääne maailmakord ei varisenud kokku Vietnamist lahkudes ega varise kokku ka Iraagist või Afganistanist lahkudes. [---] Kuni okupatsiooni vägi püsib kohal, elab kohalike seas ettekujutus vabadussõjast. [---] Kuid jõukus ja rahu tuleb aastakümnetega, mitte kampaania korras.[---] Seni, kuni lääne mõttemaailm ei suuda aru saada, miks hiinlased , hindud või araablaseda asetavad ennast maailma keskpunkti , ei suudagi ta maailmas rahu rajada. Meie joonistame ikkagi kõigi atlaste keskmesse Euroopa. Kuid maakera on ümmargune.” (Heiki Suurkask, Eesti Päevaleht, 9. november 2007) Tulevikus ei tohiks olla enam niisugust vihkamist ei riikide ega inimeste vahel. Sõda võiks juba ometi kord lõppeda. Suurriikide võimuiha võiks muutuda väiksemaks. Peaks hoopiski arendama kultuurikontakte teineteisemõistmise suurendamiseks . Saab ju globaliseerunud maailmas ringi reisida , õppida teisi kultuure tundma, nendega solidaarne olema, mitte peale suruda oma maailmapilti. Sõdade ja maailmakonfliktide alguseks on tihtipeale olnud usk, religioon . Aktsepteerimatus kellegi tõekspidamiste vastu on viinud veriste lahinguteni (nt ristisõjad). Et sõja olemust mõista, ei pea tingimata teadlane olema. Lihtne talupojamõistus ütleb, et ju keegi tahab teisest üle olla. Loodusseaduski põhineb konkurentsil. Siin tuleb aga meenutada, et inimest eristab loomast eeskätt mõistus, analüüsivõime. On vaja leida kompromiss erinevate printsiipide vahel, et saaks elada teineteist segamata. Kas käibetõde „ela ise ja lase teistel ka elada” ei võiks olla võti õnnelikumasse, inimkonna helgemasse tulevikku?
Õnn ei peitu rahas. Õnn ei peatu tänavanurgal ega ei küsi teed. Õnn ehk vahel kukub sülle ? Soovitakse ju õnne kaasagi... Ent siiski – õnne tuleb otsida, õnne peab katsuma, õnne tuleb proovida, õnne saab lausa valada. Õnne soovitakse lõputult palju, õnnel on isegi oma kivid ja numbrid . Õnnega ei soovitata mängida. Kes on aga õnne näinud? Vahest teda riivanudki? Suurt õnne on otsatult hea tunda... On küll püütud sõnastada õnne valemit, aga alati on midagi puudu jäänud... Inimese enda teha on psühholoogiline valmisolek, avatus õnnelik olemisele, õnneotsingud. Õnn on midagi abstraktset, mida ei saa käes hoida, õnne peab tunnetama , sest õnn pole midagi muud kui hetkeline hingeseisund, mingi positiivne emotsionaalne laeng. Seda ei saa planeerida , see tuleb etteteatamata, võib kindel olla, et see tuleb. Igas päevas on hetk õnne, igal ajal saab inimene olla õnnelik. Ka sõjas on noored teineteist leidnud – kas nemad siis polnudki õnnelikud? Ärgu öelgu ükski inimene, et pole elus õnne tundnud ! Kas ei olda õnnelikud, kui armastatud inimene naeratab? Kas surma suust pääsemine pole õnn (milline õnn on lootusekiir!)? Kas olümpiavõit ei tee õnnelikuks? Õnne saabki vaid kildhaaval koguda: alati leidub midagi, mis paneb naeratama, millal võib nentida, et ollakse tohutult õnnelik, mõnikord tundub, et enam õnnelikum olla ei saagi. Sageli ütlevad seda näiteks õnnest säravad pruudid. Mis saaks olla suurem õnn artistile või esinejale, kui talle aplodeerib ja hõiskab mitukümmend tuhat andunud vaatajat? Õnn ei tule korraga ega jäta hiljem maha. Seda „tilgub” igal ajal veidike , tekitades tunde, et täna särab päike vaid mulle... Soovin, et võiksin koguda õnne igast päevast, et vanana tõdeda rõõmsalt, et olen rikas mälestuste poolest. Tõelised rikkused kogunevad ikka ju südamesse. Õnn tõepoolest elab meis endis, meie ümber, kinkides meile kuldseid hetki, nii et tunneme, kuidas sisemuses läheb hästi soojaks . Õnn tuleb ära tunda. Vahel aga, mõeldes möödunule, nendime kirbelt, kui õnnelikud me kunagi olime, saame liiga hilja aru, mis ÕNN on. Et seda kunagi ei juhtuks, tuleb olla valmis, et olla õnnelik. Kui uskuda Ellen Niitu, et õnn on inimese enda teha ning kanda tükikest õnnekillukest alati oma südamesopis endaga ses muutuvas, ootamatusi ja ohte täis, kohati groteskses maailmas kaasas, näib tulevikki kindlam ning päikeselisem.