Kas õnne poole peab püüdlema? (0)

Kas õnne poole peab püüdlema?
Inimeste üks peamistest eesmärkidest elus on saada õnnelikuks, püüdlus selle poole on nii mõnegi jaoks edasiviiv jõud, kuid mis eesmärki siiski täpselt on tahe saavutada? See, et õnn on suhteline ning seda pole võimalik mõõta on teada tuntud fakt, miks püütakse siis inimeste õnnelikuks saamise võimalusi kõiki ühtede ja samade kriteeriumite alla suruda? Kui tegelikult peaksime me olema võimelised ise oma õnne kujundama, mis muudaks kõik hulgaliselt lihtsamaks.
Õnn on tõusnud pigem välise staatuse näitajaks kui sooviks leida sisemine rahulolu enda ning oma eluga. Õnnelikuks saamiseks on püstitatud kindlad kriteeriumid, milleta läbi ajada ei saa. Selleks, et õnnelikuks saada tuleb tegeleda tõsiste eluliste probleemidega, milleks üldjuhul on raha teenimine, hea töökoha leidmine ning ühiskonda kuulumine . Tee õnnelikuks saamiseni on ühesõnaga üks suur kannatuste rada, kuid kas inimesed on nõus selle tee ette võtma pelgalt omast tahtest või on tegu pigem ühiskonnalt peale surutud pingega?
Tõeline õnn on silmale nähtamatu, ehk siis psüühiline. Vastupidiselt kõikidele füüsilistele õnne allikatele ei kaasne psüühilistega kartus, et keegi saaks selle õnne sinult ära võtta. Sisemine õnn on tugevaim õnn ning selle leidmine ei nõua kindlasti nii survestatuid pingutusi, kui seda teeb füüsiline õnn. Psüühilisel õnnel pole eesmärke ja seda pole võimalik ka võrrelda. See nõuab, vaid natukene filosofeerimist ning järele mõtlemist, mille käigus pead leidma vastuse küsimusele: Mis keelab mul olemast õnnelik? Vastus pole seotud mitte ühegi materiaalse väärtusega, vastus oled hoopis sina ise. Kõigepealt võid sa küll süüdistada ühiskonda, mis on sinu mõttelaadi selliseks vorminud, kuid kui sa saad aru ühiskonna vigasest mõttelaadist ei takista miski sul enda ideaalide muutmist .
Õnnelik olemine pole mitte eesmärk vaid elustiil. Õnn on märk õigest elust, ehk siis inimesed, kes on juba õnnelikud seavad endale uusi väljakutseid mitte selleks, et nad rahul pole, vaid selleks, et nad on positiivsed tuleviku suhtes, õnnelikud olevikuga ning leppinud minevikuga. Õnn peitub väikestes asjades, küsimustes, valikutes, millega tegeled iga päev. Õiged valikud on need, mis teevad sind õnnelikuks. Õnne ei saa pimesi taga otsida, see pole suur ja särav nagu kullapada, kuid õnne saab aga koguda. Koguda aegadeks, mil naeratus enam näol ei taha püsida. Nendeks hetkedeks varud sa endale õnne, mis aitab sul siis eluraskustega toime tulla.
Tihti on üheks takistavaks faktoriks õnnelikuks olemise juures segadus, teadmatus mida endalt ja elult oodata. Oma aja õnneteadlane Aristoteles on öelnud, et inimene saab õnnelikuks juhul, kui ta teeb seda, mis on talle sama iseloomulik, nagu laevale on iseloomulik merd sõita ja noale on iseloomulik lõigata. Mis on aga igale inimesele üks iseloomulik tegevus sõltub muidugi igaühe iseloomust ning seetõttu polegi olemas ühte kindlat õnne valemit, mida järgides saaksid kõik inimesed oma õnnetunde kätte. Paljud targad ning mõjuvõimsad inimesed on püüdnud endi õnnevalemeid meile maha müüa. Olgu selleks siis eespool mainitud raha kokku ajamine , armastus, side loodusega, pidev adrenaliin või näiteks ka vaikus ja rahu. Peale esijalgse vaimustuse pole ükski neist aga ainuõige variant ning seetõttu tuleb igaühel kuulata oma südame häält ning leida see, mis just sinu südame elurõõmsalt põksuma paneb.
Õnne poole pole kindlasti mõistlik pimesi püüelda, on kaheldav kas sellisel tegevusel üldse tulu on. Õnnelikuks saamine ning õnneliku elu elamine ei tule väljapoolt, vaid on psüühiline. Selleks, et just sina saaksid õnnelik olla tuleb sul vaadata enda sisse ning võibolla sa isegi märkad, et sa oledki juba kohal ja peale seda ei saa mitte miski sind enam takistada. Õnnelik olemine tähendb üldjoones rahulolu tänasega ning positiivsust homse suhtes. Rahulolu jaoks ei ole vaja seada mingeid kriteeriumeid, ilma nendeta saad sa enesega igal ajahetkel rahul olla ning seeläbi ka õnnelik. Õnn pole eesmärk vaid eluviis.