Igaühe õnn on kordumatu (1)

Igaühe õnn on kordumatu
Õnn on miski, mille poole pürgime me kõik. See on kui valguskiir , mis annab põhjuse aina edasi minna ning mitte seisma jääda. See on kui kokaiin ja suits- sõltuvust tekitav. Paraku ühe õnn võib olla teise õnnetus. Sündmus, mis ühel hetkel tõi rõõmu, võib järgmisel hoopis kurvaks teha. Igaüks tajub õnne erinevalt ning kunagi ei valda meid ühesugune tunne.
Õnn võib peituda paljudes tegurites- sõprades, perekonnas, rahas ning samas ka lõpututes pidudes, kus alkohol voolab ojadena. Kuid selline õnn on petlik ning ei vii mitte kuhugile, on vaid väga tõenäoline jääda elu hammasrataste vahele. Alguses võib sellisest eluviisist rõõmu tunda, kuid hiljem ei osata enam teistmoodi toime tulla. Mihkel Raud tõestab seda oma autobiograafilises teoses "Musta pori näkku". Muidugi on vaja ennast aeg-ajalt vabaks lasta, ning miks mitte ka võtta paar pitsi nautimisväärses seltskonnas, kõike saab ju kultuurselt teha. Padujoomingud, kus ei saada kaineks mitme nädala vältel mõjuvad laastavalt nii tervisele, suhetele kui ka vaimsusele. Kes tahaks meenutada oma nooruspõlve lastelastele sõnadega: "ma ei mäleta" või "ma kahetsen seda, seda ja seda sündmust"?
Ka liigne rahaarmastus viib üksinduseni. Raha võib elus edasi viia, kuid see ei too südamerahu ega -rõõmu. Pigem kaotatakse nii oma mõistus, sest tahes tahtmata soovitakse seda aina juurde ja juurde. Eduard Vilde "Mäeküla piimamees" ning August Kitzbergi "Kauka jumal" on headeks näideteks siinkohal. Vilde Prillup annab oma naise rikkuse nimel mõisnikule armukeseks, Kitzbergi Mogri Märt kaotab aga oma lähedased rahaahnuse ja liigsuure autunde tõttu. Raha tuleb ja läheb, perekond on aga püsiv väärtus. Tuleks hoida seda, mis meil on ning õppida sellest rõõmu tundma. Taga ajades paberilipakat, mis tegelikus elus ei tähenda midagi, ega vii ka kuskile, jäetakse tähelepanuta inimesed, kes on määratud meile elus õnne tooma .
Anton Hansen Tammsaare on "Tõe ja Õiguse" esimeses osas öelnud, et möödunud õnn on surnud õnn. Minevikust tuleb õppida, kuid selles elada ei saa. Mõelda tagasi minevikule ning öelda endale: "oh küll ma olin siis õnnelik, sest muru oli rohelisem, taevas sinisem " jne, ei anna meile midagi juurde, ega tee ka õnnelikumaks. Mis oli, see on olnud, mis tuleb, alles ees. Pigem tuleks otsida midagi uut, mis tooks uuesti sama tunde esile. Leides üles vana hea raamatu, võib õnnest kasvõi lakke hüpata. Kuid leides sama raamatu teistkordselt, ei ole tunne enam sugugi "see sama". Aeg muutub, väärtused muutuvad, meie muutume. Ese või sündmus, mis tegi meid kunagi õnnelikuks, võib aastaid hiljem teha õnnetuks. Olukorrad muutuvad, sest elu muutub pidevalt, ning teisiti ei saakski.
Meie armastatud president on öelnud, et otseteed viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame hoopis käänulisel rajal. Allan Keiani raamatu " Otsetee paradiisi" peategelane Maarja leiab oma õnne pärast seiklemist Euroopa prostitutsiooniäris. Tema kannatustele tasutakse heldelt ootamatult sülle kukkunud raha näol, mille eest alustab ta uut elu. Nn "käänulised rajad" kasvatavad meid, laiendavad silmaringi, õpetavad õigeid valikuid tegema ning elus hakkama saama. Kannatused panevad meid rohkem väärtustama saabunud õnne ning sellest iga hinna eest ka kinni hoidma. Keegi ei usu tõelist õnne enne, kui on pidanud teises äärmuses viibima, ehk siis õnnetu olema.
Maurice Maeterlincki "Sinilind" õpetab õnnelikuks saama teisi õnnelikuks tehes. Nagu öeldakse: andmise rõõm on suurim rõõm. Hea inimene tunneb rõõmu, kui teistel läheb hästi, halvad inimesed aga kadedust ning püüavad ligimeste heaolu igati maha teha ning tihti ka ära rikkuda. "Küüned enda poole" suhtumisega ei lasta endale midagi head ligi. Ka õpetab see raamat õnne nimel pingutama: "Poleks kuidagi vabandatav olla vahest käeulatuse kaugusel õnnest ja mitte püüda seda saavutada". Kõik seisneb tahtejõus, sest inimene, kes midagi tõeliselt tahab, saab kõik soovitu. Laiskus on aga meie ajastu noorte seas vägagi levinud, loomulikult on ka äärmiselt aktiivseid teismelisi, sest erand kinnitab ju reeglit. Õnne võib leida ka raamatuid lugedes , seda on tänapäeval raamatukogude ning -poodide laia leviku tõttu väga kerge teha, kuid siiamaani külastades neid kohti olen tähele pannud noorte ilmselget vähemust.
Sageli saavutatakse õnn iseenda võitmise kaudu ning see ongi see kõige suurem ning tähtsam võit. Hermann Hesse "Stepihundi" Harry Haller, kes hakkas hingesugulust leides lõpuks elu elama ja nautima ning saavutas selle tõttu hetkelise üleoleku enda hundi poolusest, ütles: "Juhtugu mis tahes, ükskord ometi olen ka mina olnud õnnelik, särav, iseendast prii." Me ei saa oodata rahulolu, õnne, kui ise selle jaoks midagi ei tee. Enda muutmine on raske, kuid ometi mitte võimatu ülesanne. Vene kõnekäändki ütleb, et kes ei riski, see šampust ei joo. Iga pingutus annab meile midagi tagasi, miski ei ole tähtsusetu. Me õpime igast kogemusest, või teisiti öeldes, kes tõeliselt tahab, see õpib.
Ka ajastu muudab meie väärtusi. Erich Maria Remarque 'i "Läänerindel muutuseta" sõjakangelased tundsid rõõmu meile loomulikuna tunduvast- puhtad riided, söök, puhkus, rahu. Nende jaoks oli õnn rikutud. Ka sõjakeerisest välja tulles ei olnud nad õnnelikud, sõda rikkus nad kõige jaoks ära. Rahu võtame me iseenesestmõistetavalt, sest me ei ole ise pidanud sõjakoledusi kogema , seega ei oska me sellest rõõmu tunda. Kuid just see on üks peamistest asjadest, mille üle õnnelik olla. Kunagi ei tea kaua see kesta võib. Igast hetkest tuleb võtta viimast.
Õnn võib olla väike, võib olla ka suur, võib olla vähehaarav, võib olla ka kõikehaaravam, võib tuua pisikese naeratuse näole, võib ajada ka lausa hulluks. Elu on pidevalt muutuv, miski ei jää kunagi samaks, endiseks Paljugi võib olla väga sarnane minevikus tuntuga, kuid identne- mitte iial.