Vana-Kreeka olümpiamängud (0)

Sissejuhatus
Olümpiamängud on kõige suuremad ja tähtsamad spordivõistlused. Olümpiamängud said oma nime Olympose mäe järgi. See mägi asub Kreekas. Esimesed olümpiamängud toimusid umbes 3000 aastat tagasi. Võistlused toimusid iga nelja aasta järel ja seal osalesid ainult mehed. Võitjatele pandi kaela suur pärg.
Tänapäeval võistlevad olümpiamängudel nii mehed kui ka naised. On suveolümpiamängud ja taliolümpiamängud. Mängud toimuvad erinevates riikides ja vaheldumisi iga kahe aasta järel. Olümpiamängud avatakse olümpiatule süütamisega. Olümpiatõrvikut kannavad tublimad sportlased . Avamispeol heisatakse valge olümpialipp, millel on viis värvilist rõngast. Rõngad tähistavad erinevaid maailmajagusid: sinine - Euroopa, must - Aafrika, punane - Ameerika, kollane - Aasia ja roheline - Austraalia . Enne võistlusi antakse olümpiavanne - sportlased lubavad võistelda ausalt ja sõbralikult. Kui mängud on lõppenud, siis toimub suur lõpupidu ja kustutatakse ka olümpiatuli.
Olümpiamängude ajalugu
Esimesed olümpiamängud peeti 776 e.Kr. Kreekas, Olümpias Altises. Need olid pühendatud Zeusile . Mängud peeti igal aastal esimesel täiskuul, pärast suvist pööripäeva. Mänge peeti staadionil. Staadioni pikkus on 192,27m. Pikkus tuleb sellest, et Heakles jõudis just nii palju joost ühe hingetõmbega. Staadioni jooks oli ainsaks alaks kuni XIV olümpiamängudeni. Hiljem tuli juurde veel palju alasid. Olümpiamängud kestsid kuu aega (üldiselt septembris), kuigi võisteldi ainult viiel päeval. Mänge vaatas 150 000- 200 000 inimest. Võitja sai auhinnaks oliivipuu pärja. Esimesed kaasaegsed olümpiamängud peeti aastal 1896.
 
Olümpiamängude korraldus
Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka poliste ja kolooniate 3 sõnumiviijat. Nad teatasid mängude toimumisaja ja kuulutasid 3 kuuks püha rahu, et võimaldada kõigile soovijaile takistamatu läbipääs Olümpiasse. Mängudest võis osa võtta iga vaba kreeka mees, kes austas jumalaid ja polnud sooritanud kuritegusid . Osavõtja pidi enne mänge 10 kuud treenima kodukohas. Sellele järgnes veel 30-päevane eritreening Elises.
Kuu aega enne mängude algust kogunesid atleedid Elise linna. Siin kontrollisid nende vastavust olümpiamängude nõuetele kohtunikud . Võistlejad lõpetasid treeningu 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse.
Olümpias asus Kreeka suurim staadion (212m pikk, 31m lai), mis mahutas alguses 20 000, hiljem üle 40 000 vaataja. Võistlusi jälgiti püstijalu, mingit tasu vaatajatelt ei nõutud. Istekohad olid ette nähtud ainult kohtunikele ja aukülalistele. Staadionist itta jäi 770m pikkune ja 320m laiune hipodroom. Veel asusid Olümpias avar gümnaasium ja palestra koos saunade ja õpperuumidega ning varakambrid väärisesemere hoidmiseks.
Pealtvaatajad
Pealtvaatajad võisid olla ainult täisvabad mehed ja vallalised naised. Miks abielus naised pealt vaadata ei tohtinud, see pole teada. Naised, kes selle reegli vastu eksisid, oli ette nähtud visata läheduses asuvast künkast alla, mis tähendas kindlat surma. ( Erandiks oli Demeteri preestrinna, kes istus hellanodiikide (kohtunike) tribüünil.)
Olümpia võistlused
Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksu(1 staadion = 192,3m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus , rusikavõitlus ja pankraation(maadlus koos rusikavõitlusega ). 680. aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega.
Tõelised võistlused algasid kolmandal päeval. Enne jõuproovide algust tutvustati rahvale kõiki võistlejaid, loeti ette nende nimed ja päritolu ning teatati võistlusala.
Esimeseks võistlusalaks olid jooksud , esmalt pikematel ja siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklase hindasid jooksu väga kõrgelt, kuna just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha.
Kolmanda päeva õhtupoolikul võisteldi maadluses, rusikavõitluses ja pankraatonis. Maadlus nõudis jõudu, osavust ning kiiret reageerimist. Võitis see, kes suutis vastase 3 korda maha paisata, kusjuures jala tahapanek oli lubatud.
Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Liivasel staadionirajal võisteldi nii kaua, kuni üks meestest alistus.
Veelgi rängemaks jõukatsumuseks peeti pankraationi. Siin võis kasutada nii maadlus- kui rusikavõitluse võtteid, võis vastast kägistada, väänata jäsemeid, lüüa jalaga kõhtu jne. Võistlus oli teinekord nii äge, et lõppes ühe osapoole surmaga.
Viievõistlus koosnes kiirjooksust, kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest ning maadlusest. Iga ala järel jätkasid vaid parimad, kellest kaks finalisti otsustasid maadlusega üldvõitja. Kes suutis eelnevalt võita kolmel alal esikoha, sai ilma maadluseta esikoha.
Neljandal päeval võisteldi hipodroomil neljahobusekaarikute võidusõidus(võistlusmaa pikkus oli 12 ringi). Sageli põrkasid kaarikud kokku ja paiskusid ümber, nii et juhid langesid kapjade ja rataste alla ning said raskeid vigastusi. Ometi ei antud võidupärga mitte hobustejuhile(tema sai võidu korral vaid lambavillast peasideme), vaid hobuste omanikule, kes millegagi riskimata vaatas kihutamist pealt.
Võitjate autasustamine
Mängude lõpul anti võitjale pidulikult kätte autasud . 12-aastane poiss, kelle mõlemad vanemad olid veel elus, lõikas kuldse noaga Zeusi hiiest õlipuuoksa, millest punuti võidupärg. (Hiljem anti võitjatele kohe pärast võistlusi palmioks ning köideti lauba ümber valge lint .) Kes oli tulnud kolm korda olümpiavõitjaks, selle auks püstitati Olümpiasse elusuurune pronksbüst. Teiseks ja kolmandaks jäänud atleedid ei saanud mingit autasu.
Oma võidu vilja sai olümpiavõitja maitsta kogu elu: ta vabastati maksudest ning muudest koormistest, talle tehti kalleid kingitusi, talle eraldati tasuta parim koht teatris. Mõnikord vermiti võitjate auks metallraha ja neile määrati eluaegne pension . Spartas anti olümpiavõitjale õigus võidelda lahingus otse kuninga kõrval.
 
Eesti olümpiavõitjad
Eesti sportlased on saanud medaleid nii suveolümpial kui taliolümpial.
2006.a taliolümpiamängudel Itaalias said kuldmedaleid suusatajad Kristiina Šmigun ja Andrus Veerpalu . Suveolümpial on võitnud kuldmedaleid rattasõitja Erika Salumäe ja kümnevõistleja Erkki Nool . 2008. aastal suveolümpiamängudel Hiinas sai kuldmedali Gerd Kanter , hõbemedali said Jüri Jaanson ja Sulev Hendrikson..
● Erki Nool
kergejõustik
Sydney 2000
 
● Andrus Veerpalu
suusatamine
Salt Lake City 2002
 
● Kristina Šmigun
suusatamine
Torino 2006
 
● Andrus Veerpalu
suusatamine
Torino 2006
 
● Gerd Kanter
kergejõustik
Peking 2008
 
Kasutatud kirjandus
H. Palamets, „Vanaaja kultuurist ja olustikust“
Internetis: http://www.google.ee/search?hl=et&lr=&q=eesti+ol%C3%BCmpiav%C3%B5itjad&start=40&sa=N / 24.02.2009