OLÜMPIAMÄNGUD VANA-KREEKAS (0)

Kool
OLÜMPIAMÄNGUD VANA-KREEKAS
Referaat õppeaines „Ajalugu“
Koostaja : Ees ja perekonnanimi
Juhendaja : Ees ja perekonnanimi
Tallinn 2012
SISUKORD
Sissejuhatus 3
Mängudeks valmistumine 4
Võistlused Olümpias 5
Võitjate autasustamine 7
Kasutatud kirjandus 8

Sissejuhatus

Sport ja võistlemine olid kreeklaste silmis tähtsad. Maa kõigis osades toimus pidevalt võistlusi, millest kuulsamad olid peajumal Zeusi auks korraldatud Olümpia mängud. Need, kindlate reeglite järgi peetavad mängud toimusid iga nelja aasta tagant Peloponnesose poolsaare lääneossa jäävas Olümpias. Esimesed olümpiamängud leidsid aset Kreekas 776. a eKr. Sinna tuli võistlejaid ning huvilisi Spartast, Ateenast , Korithoselt ja mujalt Kreeka mandriosast.
5. sajandil eKr – mängude kõrgperioodil – kogunes iga nelja aasta järel Olümpiasse pidevalt üle 40 000 kreeklase. Nii muutusid olümpiamängud omamoodi ülekreekaliseks kokkusaamise kohaks. Siin peeti nõu ja sõlmiti lepinguid. Toimus kaupade vahetamine ning äritehingute kokku leppimine.
Võisteldi ka vaimsetel aladel ja kaunites kunstides. Peamised olid aga võistlused kehalistel aladel.
Olümpia väli asus Kronose mäe jalamil Alpheiose ja Kladeose jõgede ühinemiskohal. Olümpia ehitistest olid vanimad jumalanna Hera tempel Heraion ja olümpiamängude nõukogu istungitehoone Bouleuterion. Prytaneionis põles Zeusi auks igavene tuli ja seal peeti võitjate ning kõrgete külaliste auks lõpupidu. Suursugusem rajatis oli Zeusi tempel, mis ehitati aastatel 470-457 e.K.r. Altisest ida pool asus olümpiavõistluste peaareen Stadium. Seda võisid kasutada ainult võistlejad ja kohtunikud . Staadioni pikkus oli 213,75 ja laius 29 meetrit. Tribüünidele mahtus kuni 40 000 pealtvaatajat.

Mängudeks valmistumine

Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka kolm sõnumiviijat. Nad teatasid mängude toimumisaja ja kuulutasid kolmeks kuuks püha vaherahu , et kõik saaksid takistamatult minna Olümpiasse ja sealt tagasi kodukohta tulla. Kreeklased olid küllaltki sõjakad ja relvadega lahendatavad tülid olid tavalised. Olümpias oli vasest kettale kirjutatud leping, mis algas sõnadega: „Olümpia on püha koht ja seda, kes söandab tulla siia, relv käes, häbimärgistatakse kui jumalasalgajat.“
Võistlustest võis osa võtta iga vaba hellen, kes austas jumalaid ega polnud sooritanud kuritegusid . Osavõtja pidi enne mänge harjutama 10 kuud kodukohas, millele järgnes 30-päevane eritreening Elises. Pikaajaline treening oli küllaltki kulukas ja seda said endale lubada vaid jõukad. Hiljem ka elukutselised atleedid, keda toetas kohalik polis .
Kuu aega enne mängude algust kogunesid atleedid Elise linna, kus kohtunikud kontrollisid nende vastavust nõuetele. Atleetide eritreening lõppes 57 km pikkuse jalgsirännakuga Olümpiasse. Seal ootas neid üksnes meestest koosnev arvukas rahvahulk. Kõikjale oli püstitatud telke ja müügiputkasid, kus kaupmehed pakkusid toidukraami ja käsitöösaadusi. Kõiki mängudele saabunuid peeti peajumala Zeusi külalisteks ja tema kaitse all olevateks. Seepärast korraldati mängude ajal ja eel Zeusile pühendatud pidulikke jumalateenistusi koos ohverdamisega.
Mängud algasid piduliku rongkäiguga Zeusi altari juurde. Siin ohverdati peajumala parimad loomad ja võeti võistlejatelt ning kohtunikelt tõotus ausalt võistelda ja tulemusi mõõta. Järgnes võistlejate loosimine. Õhtul toimus suur pidusöök, kus põhitoiduks oli ohvriloomade liha. Zeusi altarile tehtud tules põletati ära loomade sõrad ja sabad. Usuti , et nendest taeva poole tõusev suits on Olümpose jumalatele eriti meelepärane ohvriand .

Võistlused Olümpias

Teisel päeval läksid atleedid ja kohtunikud rongkäigus võistluspaika-staadionile. Algul näitasid siin oma oskusi heeroldid-tulemuste väljakuulutajad ja pasunapuhujad. Nende ülesannete täitmine usaldati parimatele. Seejärel võistlesid noorukid jooksus, maadluses, rusikavõistluses ning hobuste võidukihutamises.
Tõelised jõuproovid algasid kolmandal päeval suure rahvahulga osavõtul. Enne võistluste algust tutvustati võistlejaid. Loeti ette nende nimed, päritolu ja teatati, mis alal keegi võistleb. Seejärel küsiti pealtvaatajatelt, kas kellelgi on süüdistusi atleetide vastu. Kui süüdistusi oli, pidid kohtunikud kohe kontrollima nende põhjendatust ning langetama lõpliku otsuse võistlusele lubamise osas. Võistlejad asusid võistlema alasti; samamoodi olid nad ka treeninud . Hästi arenenud ja ühtlaselt päevitanud keha ei häbenetud.
Olümpiamängude ajaloo alguses lubati võistlustest osa võtta vaid puhastverd hellenitel. Barbaritel, orjadel ja naistel oli mängudele tulek keelatud. Ainsa erandina lubati võistlusi jälgida põlluharimise ja viljakusjumalanna Demeteri preestrinnal. Hiljem lubati pealtvaatajate hulka ka rikkaid naisi, kelle hoburakendid võtsid kihutamisest osa. Ka hellenite endi seast ei saanud kõik osaleda. Seda luksust võisid endale lubada ainult jõukamad, kuna vaid nemad suutsid hästi valmistuda ja kuluka pika reisi ette võtta.
Esimeseks võisteldi jooksudes. Eriti tähtsaks peeti staadionijooksu. Selle võitja nime järgi hakati nimetama nelja-aastat ajavahemikku järgmiste mängudeni-olümpiaadi. Olümpiaadid olid Kreeka ajaarvamise aluseks ligemale 1200 a vältel. Korraga võistles neli jooksjat, kellest parimad pääsesid finaali selgitamaks üldvõitja. 6.saj eKr võeti kavva kilbijooks. Sel alal tuli läbida 2 staadionipikkust täisrelvastus: kiivris, põlvekaitsmetes, kilp ja oda käes. Jooksu ajal võis kõik need ära heita, ainult kilpi tuli kanda lõpuni.
Maadlus nõudis jõudu, osavust ning kiiret reageerimist. Maadluse võitis see, kes suutis vastase kolm korda maha paisata. Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Võistlejad mähkisid ümber randme ja peopesa pika pehme rihma, mis võimaldas sõrmi rusikasse tõmmata. Hiljem kinnitasid elukutselised atleedid rihmale kõvast nahast rõngad ja metallnaastud. See muutis tugeva löögi isegi eluohtlikuks. Pankraationis võis vastast kägistada, väänata jäsemeid, lüüa jalaga kõhtu. Polnud haruldane, et võistlus lõppes ühe osapoole surmaga.
Viievõistlus koosnes kiirjooksust, kaughüppest, kettaheitest, odaviskest ning maadlusest. Iga ala järel jätkasid vaid parimad, kellest kaks finalisti otsustasid omavahel maadeldes üldvõitja.
Neljandal päeval peeti hipodroomil neljahobusekaarikute võidukihutamine. Võidupärga ei saanud aga mitte hobust juhtinud ajur, vaid hobuste omanik.

Võitjate autasustamine

Mängude lõpul anti võitjatele kätte autasud . 12-aastane poiss lõikas kuldse noaga Zeusi pühast hiiest õlipuuoksa, millest punuti võidupärg. Kes oli tulnud kolmel korral olümpiamängudel võitjaks, selle auks püstitati Olümpiasse elusuurune pronksbüst. Teiseks ja kolmandaks jäänud atleedid ei saanud mingit autasu.
Kodupolises puistati olümpiakangelane üle lillede ja kiiduavaldustega. Kangelane ohverdas võidupärja kodulinna kaitsejumalale. Pidutseti polise tähtsamate kodanike osavõtul. Saavutatud võidu vilja sai olümpioonik maitsta kogu elu. Ta vabastati maksudest ning muudest polise elanikele määratud koormistest. Mõnes polises vermiti võitja auks metallraha ja määrati eluaegne toetusraha.
146. aastast eKr võisid võistlustest osa võtta kõik Rooma riigi kodanikud. Antiikaja viimased olümpiamängud peeti 393. a pKr. Kristlik keiser Theodosius I keelas aasta hiljem Zeusile pühendatud paganlike mängude korraldamise. Ta lasi Olümpia purustada ja seal leidunud hindamatud kultuurivarad minema vedada. Hävitustöö viisid lõpule järgmised keisrid ja tugevad maavärinad. Unustati koht, kus Olümpia oli kunagi asunud.
Alles 19. saj lõpul avastasid arheoloogid muistse Olümpia asukoha ning alustasid väljakaevamisi. Nüüdseks on turistidele uudistamiseks päevavalgele toodud see vähene, mis kunagiste suurte mängude kohast on säilinud. Prantsuse pedagoog ja sporditegelane Pierre de Coubertin taastas olümpiamängude idee ja pani aluse Rahvusvahelisele Olümpiakomiteele. 1896. aastast korraldatakse iga nelja aasta järel nüüdisaegseid, kogu maailma haaravaid olümpiamänge.

Kasutatud kirjandus

Kuningas, T., Voolaid, K. Ateena 1896. Tallinn: Tallinna Raamatutrükikoda, 1997, 192 lk.

Köthe, R. Ajalugu. Tallinn: Koolibri, 2005, 127 lk.

Palamets , H. Vaatemängud läbi aegade. Tallinn: Kirjastus Ilo, 2006, 159 lk.

Perrudin, F. Tsivilisatsioonid. Tallinn: Sinisukk, 2004, 122 lk.
8