Vana –kreeka olümpiamängud (1)

Vana –kreeka olümpiamängud
 
Olümpiamängude ajaloost
Antiik-Kreeka omapärasemaks ja kõrgemaks saavutuseks olid olümpiamängud, mille ideed avaldavad suurt mõju ka tänapäeva spordiliikumisele. 1168 aasta vältel toimusid Olümpias iga 4 aasta järel (kokku 291 korral) pidulikud spordivõistlused, mis võeti Kreeka ajaarvamise aluseks. Võitjaid krooniti õlipuuokstest pärjaga. Olümpia paiknes Peloponnesose poolsaare lääneosas Elise maakonnas Alpheiose jõe avaras orus, umbes 20 km kaugusel merest.
Esimesed olümpiamängud toimusid 776. aastal e. m. a. Kuid juba varem korraldati igal aastal Olümpias peajumal Zeusi auks pidustusi, millest võtsid osa vaid Elise maakonna elanikud. Pärast 776.a e. m. a. muutusid need kohalikud mängud kogu Kreeka ühisürituseks. Siia tuli võistlejaid Spartast, Ateenast, Korintosest ja mujalt, hiljem ka kreeka kolooniatest Väike-Aasias, Sitsiilias, Lõuna-Itaalias ja Põhja-Aafrikas – ühe sõnaga, kõikjalt kus elas kreeklasi. Mängude eesmärgiks oli ühendada kreeklasi ja näidata nende üleolekut teistest rahvastest.
Oma suurima õitsengu saavutasid olümpiamängud Kreeka-Pärsia sõdade ajajärgul, aastatel 500-440 e. m. a., mil nad väljendasid kreeklaste kõrget patriotismi. Kõige pidulikumad olid 476. aastal e. m. a. toimunud 76. mängud, kus autasustati Salamise merelahingu võidukat juhti Themistoklest.
Alates 5. sajandi keskpaigast e. m. a. hakkasid olümpiamängud alla käima. Omavahelised sõjad viisid mängude ajaks kehtestatud püha rahu rikkumisele ja Olümpia korduvale rüüstamisele. Püüdes kindlustada endale iga hinna eest võitu, hakkasid linnriigid värbama võõrsilt elukutselisi sportlasi, kes olid valmis kasutama ka alatuid võtteid. Pealtvaatajaid ei paelunud enam jooks ega viievõistlus, vaid hoopis rusikavõitlus, maadlus ja kaarikute võiduajamine.
Pärast seda, kui Rooma oli alistanud Kreeka, algas 146. aastal ema olümpiamängude Rooma ajajärk. Nüüd võisid mängudes osaleda kõik Rooma riigi kodanikud.
 
Olümpiamängude korraldus
Igal olümpia-aastal liikusid läbi Kreeka poliste ja kolooniate 3 sõnumiviijat. Nad teatasid mängude toimumisaja ja kuulutasid 3 kuuks püha rahu, et võimaldada kõigile soovijaile takistamatu läbipääs Olümpiasse. Mängudest võis osa võtta iga vaba kreeka mees, kes austas jumalaid ja polnud sooritanud kuritegusid . Osavõtja pidi enne mänge 10 kuud treenima kodukohas. Sellele järgnes veel 30-päevane eritreening Elises.
Kuu aega enne mängude algust kogunesid atleedid Elise linna. Siin kontrollisid nende vastavust olümpiamängude nõuetele kohtunikud. Võistlejad lõpetasid treeningu 57 km pikkuse jalgsirännakuga Elisest Olümpiasse.
Olümpias asus Kreeka suurim staadion (212m pikk, 31m lai), mis mahutas alguses 20 000, hiljem üle 40 000 vaataja. Võistlusi jälgiti püstijalu, mingit tasu vaatajatelt ei nõutud. Istekohad olid ette nähtud ainult kohtunikele ja aukülalistele. Staadionist itta jäi 770m pikkune ja 320m laiune hipodroom. Veel asusid Olümpias avar gümnaasium ja palestra koos saunade ja õpperuumidega ning varakambrid väärisesemere hoidmiseks.
 
Võistlused olümpias
Sajandite jooksul tehti olümpiamängude kavas mitmeid muudatusi. Esimestel mängudel võisteldi üksnes staadionijooksu(1 staadion = 192,3m). Pool sajandit hiljem ilmus kahe staadioni pikkune jooks. Siis lisandus pikamaajooks (24 staadioni ehk 4,7km) ja viievõistlus. Seejärel maadlus, rusikavõitlus ja pankraation(maadlus koos rusikavõitlusega ). 680. aastal e. m. a. täiendati mängude kava kaarikute võiduajamisega ning mõni aeg hiljem hobuste ja muulade võidukihutamisega.
Tõelised võistlused algasid kolmandal päeval. Enne jõuproovide algust tutvustati rahvale kõiki võistlejaid, loeti ette nende nimed ja päritolu ning teatati võistlusala.
Esimeseks võistlusalaks olid jooksud , esmalt pikematel ja siis lühematel distantsidel. Vanad kreeklase hindasid jooksu väga kõrgelt, kuna just see spordiala võimaldas harmooniliselt arendada kogu keha.
Kolmanda päeva õhtupoolikul võisteldi maadluses, rusikavõitluses ja pankraatonis. Maadlus nõudis jõudu, osavust ning kiiret reageerimist. Võitis see, kes suutis vastase 3 korda maha paisata, kusjuures jala tahapanek oli lubatud.
Rusikavõitlus meenutas tänapäeva poksi. Liivasel staadionirajal võisteldi nii kaua, kuni üks meestest alistus.
Veelgi rängemaks jõukatsumuseks peeti pankraationi. Siin võis kasutada nii maadlus- kui rusikavõitluse võtteid, võis vastast kägistada, väänata jäsemeid, lüüa jalaga kõhtu jne. Võistlus oli teinekord nii äge, et lõppes ühe osapoole surmaga.
Viievõistlus koosnes kiirjooksust, kaugushüppest, kettaheitest, odaviskest ning maadlusest. Iga ala järel jätkasid vaid parimad, kellest kaks finalisti otsustasid maadlusega üldvõitja. Kes suutis eelnevalt võita kolmel alal esikoha, sai ilma maadluseta esikoha.
Neljandal päeval võisteldi hipodroomil neljahobusekaarikute võidusõidus(võistlusmaa pikkus oli 12 ringi). Sageli põrkasid kaarikud
kokku ja paiskusid ümber, nii et juhid langesid kapjade ja rataste alla ning said raskeid vigastusi. Ometi ei antud võidupärga mitte hobustejuhile(tema sai võidu korral vaid lambavillast peasideme), vaid hobuste omanikule, kes millegagi riskimata vaatas kihutamist pealt.
Võitjate autasustamine
Mängude lõpul anti võitjale pidulikult kätte autasud . 12-aastane poiss, kelle mõlemad vanemad olid veel elus, lõikas kuldse noaga Zeusi hiiest õlipuuoksa, millest punuti võidupärg. (Hiljem anti võitjatele kohe pärast võistlusi palmioks ning köideti lauba ümber valge lint .) Kes oli tulnud kolm korda olümpiavõitjaks, selle auks püstitati Olümpiasse elusuurune pronksbüst. Teiseks ja kolmandaks jäänud atleedid ei saanud mingit autasu.
Oma võidu vilja sai olümpiavõitja maitsta kogu elu: ta vabastati maksudest ning muudest koormistest, talle tehti kalleid kingitusi, talle eraldati tasuta parim koht teatris. Mõnikord vermiti võitjate auks metallraha ja neile määrati eluaegne pension. Spartas anti olümpiavõitjale õigus võidelda lahingus otse kuninga kõrva
 
Kasutatud kirjandus
 H. Palamets , „Vanaaja kultuurist ja olustikust“
Rauno Kamejuk