Põhiseaduslikkuse eksamiks (0)

Põhiseaduslikkuse eksamiks
1. ÕIGUSAKTID - Õigusaktide abil määratakse kindlaks riigi ja kodanike omavahelised suhted ning korraldatakse kodanike ühiselu. 1) Õigustloovad aktid - õigusaktid, mis sisaldavad õigusnorme (pädeva institutsiooni poolt kindlas korras loodud üldise iseloomuga, üldkohustuslik ja formaalselt määratletud käitumisreegel, mis tagatakse riigi sunniga).Õigustloovad aktid on üldaktid, millega kehtestatakse abstraktseid õigusnorme üldiste tunnuste alusel määratletud haldusväliste isikute suhtes. Õigustloovateks aktideks Eesti õiguskorras on seadus, seadlus ja määrus ning õigustloova sisuga rahvusvahelise õiguse aktideks on rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid , Euroopa Liidu aluslepingud, määrused ja otsekohaldatavad direktiivid . Õiguskantsleri järelevalvele alluvad õiguse üldaktid sõltumata sellest, millist nimetust need kannavad või kuidas need on vormistatud .
2) Õiguse üksikaktid - õigusaktid, mis ei sisalda õigusnormi. Õiguse üksikaktideks on näiteks otsused, korraldused ja käskkirjad. Need õigusaktid ei sisalda õigusnorme ning on mõeldud kindlate üksikjuhtude reguleerimiseks. Üksikaktid erinevad üldaktidest selle poolest, et reguleerivad konkreetset üksikut juhtumit. Üksikakt võib olla suunatud individuaalselt määratud isikutele, kuid isikute ring võib olla ka määratud üldiste tunnustega – oluline on, et need isikud oleksid seotud reguleeritava juhtumiga.
2. ÕIGUSKANTSLERI PÄDEVUS JA MENETLUS ÕIGUSTLOOVATE AKTIDE PÕHISEADUSELE JA SEADUSTELE VASTAVUSE HINDAMINE.
Õiguskantsler - on sõltumatu ametiisik , kelle ülesanne on seista hea selle eest, et Eesti riigis kehtivad seadused oleksid kooskõlas põhiseadusega ning et siinsete inimeste põhiõigused ja vabadused oleksid kaitstud. Õiguskantsleri nimetab ametisse Riigikogu Vabariigi Presidendi ettepanekul seitsmeks aastaks. Õiguskantslerit saab ametist tagandada üksnes kohtuotsusega. Võimude lahususe põhimõttest tulenevalt ei tohi õiguskantsler sekkuda teiste organite pädevusse ega täita nende ülesandeid, kuid tema roll on tegutseda tasakaalustajana, juhtides eri võimuharude tähelepanu põhiseaduslikele probleemidele.
Põhiseaduslikkuse järelevalve - ehk normikontrolli menetluse korral kontrollib õiguskantsler, kas seadused, määrused ja muud õigustloovad aktid on põhiseaduse ja seadusega kooskõlas.
Õiguskantsleri peamine põhiseadusest tulenev ülesanne- on kontrollida, et seadused ja määrused oleksid põhiseaduse ja teiste seadustega kooskõlas.
Õiguskantsleri õiguskantsleri seadusest tulenevad ülesanded - on kontrollida, et:
* avalikke ülesandeid täitvad asutused ja ametnikud ei rikuks inimese põhiseadusest tulenevaid õigusi ja vabadusi, seadusi ja teisi õigustloovaid akte ning hea halduse tava; *kinnises asutuses viibivat inimest ei koheldaks alandavalt, julmalt ega ebainimlikult; *laste õigused oleksid kaitstud, laste õigusi puudutavad seadused oleksid põhiseadusega kooskõlas ja lasteasutuste tegevus oleks seaduslik. Õiguskantsler tegeleb ka laste õiguste edendamise ja teavitustööga.
Õiguskantsleri teised seadustest tulenevad ülesanded on:
*anda arvamusi Riigikohtule põhiseaduslikkuse järelevalve menetlustes; *vastata Riigikogu liikmete arupärimistele; *vastata Riigikogu liikmete kirjalikele küsimustele; *teha ettepanekuid puutumatuse äravõtmiseks; *algatada distsiplinaarmenetlusi kohtunike suhtes;*lahendada diskrimineerimisvaidlusi;
*anda arvamusi õigustloovate aktide eelnõudele.
Õiguskantsler kontrollib järgmisi õigustloovaid akte: *Riigikogu seadused; *Vabariigi Presidendi seadused; *Vabariigi Valitsuse määrused; *ministrite määrused; *kohalike omavalitsuste volikogude ning valla- ja linnavalitsuste määrused; *avalik-õiguslike juriidiliste isikute õigustloovad aktid.
Õiguskantsler kontrollib järgmisi asutusi: * riigiasutused ja nende hallatavad asutused ( ministeeriumid , ametid ja inspektsioonid, maavalitsused); *kohalikud omavalitsused ning nende hallatavad asutused (valla- ja linnavalitsused); *avalik-õiguslikud juriidilised isikud (Eesti Pank , ülikoolid);
*avalikke ülesandeid täitvad füüsilised isikud (notarid, pankrotihaldurid, kohtutäiturid);
*avalikke ülesandeid täitvad eraõiguslikud juriidilised isikud (nt parkimis- või kiirabiteenust osutav aktsiaselts ).
MENETLUS: igaühel õigus pöörduda avaldusega õiguskantsleri poole seaduse või mõne muu õigustloova akti põhiseadusele ja seadusele vastavuse kontrollimiseks. Avaldaja peab esitama avalduses põhjendused, milles ta näeb õigustloova akti vastuolu põhiseaduse ja seadusega. Õiguskantsler võib jätta avalduse läbi vaatamata, kui avaldusealuses asjas on jõustunud kohtuotsus või juba toimub samaaegne põhiseadusliku järelevalve kohtumenetlus. Võib jätta avalduse läbi vaatamata, kui isikul on võimalus kasutada muid õiguskaitsevahendeid või kui isik jättis sellise võimaluse kasutamata. Lisaks lubab seadus õiguskantsleril jätta avaldus läbi vaatamata, kui see on ilmselgelt alusetu, kuid avalduse alusetuses veendumisel peab õiguskantsler vähemalt avalduses viidatud normidega tutvuma .
Õiguskantsleri väljundid on: **ettekanded (põhiseaduse § 139); **ettepanekud (põhiseaduse §142).
Ettekandel on informatiivne, tähelepanu juhtiv funktsioon. Vajaduse, millal ettekannet teha või mitte, määrab ära õiguskantsler ise oma siseveendumuste ja väärtushinnangute kohaselt.;
Vastavalt kommenteeritavale sättele analüüsib õiguskantsler riigiasutuste töö kohta talle tehtud
ettepanekuid ja esitab vajaduse korral Riigikogule ettekande.
§ 142. Kui õiguskantsler leiab, et seadusandliku või täidesaatva riigivõimu või kohaliku omavalitsuse õigustloov akt on põhiseaduse või seadusega vastuolus , teeb ta akti vastuvõtnud organile ettepaneku viia see kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla. Kui akt ei ole kahekümne päeva jooksul põhiseaduse või seadusega kooskõlla viidud , teeb õiguskantsler Riigikohtule ettepaneku tunnistada see akt kehtetuks.
3. õiguskantsleri praktika
Nt: Seadus ei sätesta otsesõnu õiguskantsleri pädevust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus õigustloova akti andmata jätmise osas. Praktikas on Riigikohus õiguskantsleri õigust vaidlustada seadusandja tegevusetust sisuliselt siiski aktsepteerinud. Näiteks vaatas Riigikohus läbi õiguskantsleri taotluse tunnistada põhiseadusvastaseks erakonnaseaduse sätted, milles ei sätestatud tõhusat kontrolli erakondade rahastamise üle. Riigikohus leidis, et seadusandja tegevust, mille tulemusena on sätestatud regulatsioon, mis välistab õiguse või pädevuse kasutamise, saab üheaegselt käsitada nii põhiseadusvastaselt piirava regulatsiooni kehtestamisena kui ka põhiseadusega nõutava regulatsiooni kehtestamata jätmisena. Sellises olukorras võib piirava normi vaidlustamine tähendada ka seadusandja tegevusetuse, mis seisneb põhiseadusega nõutava regulatsiooni kehtestamata jätmises, vaidlustamist, kuna olemasolev regulatsioon on põhiseadusvastane põhjusel, et see ei sisalda põhiseadusega nõutavat (vt RKÜKo 21.05.2008, 3-4-1-3-07).
Põhiseadus (Põhiseadus  § 3 lg 1; § 102) - Kõige üldisemalt võibki konstitutsiooni defineerida kui õigusnormide süsteemi, mille normidel on teiste õigusnormide suhtes kõrgem juriidiline jõud ning millega määratakse kindlaks kõige fundamentaalsemad suhted inimeste ja riigi vahel ning riigikorralduse põhialused.
Seadus on seaduse vormis kas Riigikogu poolt Riigikogu kodukorraga või rahvahääletusel seadusega kindlaks määratud korras vastu võetud õigusakt , millel on kõrgeim õigusjõud.
Seadlused - Põhiseaduse § 109 alusel võib Vabariigi President anda seadlusi, millel on seaduse jõud.
Vabariigi President võib seadlusi anda kui on edasilükkamatu riiklik vajadus, Riigikogu ei saa kokku tulla.
Määrused  (Põhiseadus §87) - Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi ning minister annab seaduse alusel ning täitmiseks määrusi ja käskkirju. Määrus on õigusjõult madalam, kui seadus. Määrus peab olema kõigi seadustega kooskõlas. Kui määruse ja seaduse säte on omavahel vastuolus, siis ei tule mitte vastuolu lahendada, vaid määruse säte on õigusvastane ning juba sellepärast tuleks lähtuda otsustamisel seaduse sättest. Kui vastuolu ei ole ilmne ja vältimatu, siis tuleb määruse sätteid tõlgendada selliselt, et need oleksid kooskõlas seaduse sätetega ja moodustaksid kogumis vastuoludeta õigusnormi.