Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Õendusfilosoofia põhiprobleemid". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
narratiiv, koge, õendus, vaate, lähenemine, noviits, hooldus, õenduse, sport, minevik, hoolib, descartes, mentaalsed, õenduses, samast, nursing, benner, eksperdi, holistlik, suhtest, olend, merleau, ponty, narratiivne, läbivaatus, elukvaliteet, patsient, märke, teisega, dualism, enamat, dementsus, tervikuna, vaadet, plaane, teistega, narratiivid(tähendused), maailmavaade jne;hingeline või vaimne olukord, emotsioonid; pärilikkus - nt geneetilised haigused jms; 9. Milliseid lähenemisi inimesele leidub meditsiinifilosoofias lähtuvalt ihu-hinge problemaatikast? 1. Inimene on bioloogiline organism. Inimestel pole mittemateriaalset hinge, vaimu või mõistust. 2. Inimesed koosnevad nii mentaalsetest kui füüsilistest „osakestest“, kuid esimesed pole taandatavad teistele: sõltuvuslähenemine. See lähenemine arvestab eelmise kitsaskohtadega. Mentaalsed omadused on sõltuvad füüsilistest, kuid pole neile taandatavad. Nii on nt mõtted ja tunded sõltuvad ajuprotsessidest, kuid nad on enamat kui need protsessid. 3. Inimene on oma olemuselt hingeline või vaimne olend. Ihu ja vaim on üksteisest sõltumatud. 4. Inimesed on „ihulikud olendid“, kelles ihu ja hing on lahutamatult kokku põimunud. See väide on arendatud Maurice Merleau-Ponty poolt. Tema arvates on
Ka oma igapäevakõnes vastandame sageli oma vaimu ja keha, samas loeme mõlemat ,,mina ,, juurde kuuluvaks, mingis mõttes kõneleme ikkagi ihust, oma keha ja vaimu tervikust. Mulle tundub, et Merleau-Ponty filosoofiale saanuks rajada ülimalt patsifistliku religiooni, mis õpetaks kooseksisteerimist maailmaga ja iseenda tervikliku isiksuse kujundamist. Selline religioon oleks mulle meeltmööda, kuigi Merleau-Ponty filosoofia mõneski aspektis ei ole. Mulle meeldib tema lähenemine inimesele kui ihulisele olendile, samas ei pea ma õigeks nägemise nii suurt tähtsustamist ning kunstnike esile toomist kui mingi erilise maailmajagamisandega inimesi. Arvan, et maailm ei esita end mitte ainult läbi kunstnike, kuigi kunstnike puhul on ihuline aspekt ehk tugevaim. Kui me kõik sünnime siia maailma olles osake sellest, siis peaks maailm mõjutama meid kõik ja me omakorda andma edasi maailma olemist, igaüks erineval moel. Minu jaoks
väärtus ja juured sügaval. Õenduse ameti arenemise käigus on tekkinud palju erinevaid õendusteooriaid. Selle artikli kirjutamise eesmärk oli esitada mõningaid juhtivaid õendusteooriaid ja mudeleid. Joonistatud puu esitab visuaalse kujutluse peamistest teooriatest ja mudelitest. Puu juured on neli metaparadigmat mida defineeritakse kui inimest, keskkonda, tervist ja õendust. Kuna Florence Nightingale on tituleeritud esimeseks õenduse teoreetikuks, on tema puu tüvi. Puu kolm oksa kujutavad teooria või mudeli kolme haru klassifikatsiooni: vastastikuse mõjutamise/ interaktiivseid, süsteemi- ja arenduslikke teooriaid. Igast harust väljuvad jämedad oksad kujutavad endast järjest edasi arenevaid ja seetõttu eriti olulis oksi Elavast Puust. Õendusalases kirjanduses on termininit mudel sageli kasutatud ka teooria tähenduses. Selles artiklis on mõlemat terminit kasutatud
Eksamitöö Tartu 2015 Õe amet on selline elukutse, mis on väga tihedalt seotud teiste inimestega. Eriala kohustab inimesi olema tähtsaks lüliks ühiskonnasüsteemis, sest õe töökohaks võib olla nii tervishoiuasutus (haigla, tervisekeskus) kui ka kool, kodu ja töökoht (tehas, ettevõte jne). Seetõttu on paika pandud õe ülesanded, mida nad peavad tegema. Õed peavad aru saama, kuidas aidata inimesi ja selleks on olemas ka õenduse kesksed mõisted. Üldiselt on neli mõistet, millest peaks aru saama iga õde: inimene, tervis, keskkond ja õendus. Patsiendi isiksusest arusaamine hõlmab suurt osa õendusfilosoofiast, sest meditsiinilisest küljest õenduses on patsient kõige tähtsam. Kooskõlas Virginia A. Hendersoni kontseptsiooniga - inimene kui isik, on sõltumatu, aktiivselt tegutsev indiviid, kellel on teatud vajadused, mis on omakorda seotud tema sotsiaalse ja kultuurse osaga.
Biomeditsiiniline lähenemine- haigus läbi rakutasandi, tehnoloogia arenes, inimese oma osalus madal. Diagnostika arenes läbi tehniliste vahendite. Reduktsionistlik lähenemine- vaim, keha ja käitumine on seletatav ja taandatav rakutasandi, bio Reduktsionism eitas tõendeid, et erinevad inimesed võiks erineval moel haiguseid põdeda, ei toodud sisse isiksust, kogemust, ega kultuurilist tausta. Biopsühhosotsiaalne ja biomeditsiiniline lähenemine Biomeditsiiniline Biopsühhosotsiaalne lähenemine reduktsionistlik mitte- reduktsionistlik Hing- keha vastandus hinge ja keha ühtsus Haiguse tekitajaks patogeen Haigusel mitmeid tekkepõhjuseid Rõhuasetus haigusel . Rõhuasetus nii tervisel kui ravil Süsteemide teooria, kõik on
aastatest. Nightingale pole ainult püüdnud arendada õdede kvalifitseeritud õpetamist vaid ka muuta haiglate sisemisi reegleid ja faktoreid, mis mõjuvad patsiendi tervist. 2 2. ÕENDUSTEOORIA Florence Nightingale ei olnud õendusteoreetik selle sõna tänapäevases mõistes. Õendus oli tema viis pühenduda Jumala teenimisele, tema religioosne kutsumus. Tema jaoks ei olnud õendus pelgalt elukutse – sellega puutuvad kokku kõik naised, kelle hooleks on haigete põetamine kodus ja samuti kõik emad, kes kannavad hoolt oma vastsündinute ja väikeste laste eest. Seega on tema sõnutsi enamus naisi õed. „Igapäevane sanitaarne teadmine, ehk õendusalane teadmine, ehk teisisõnu, kuidas hoida keha nii, et see ei jääks haigeks või et see terveneks haigusest, on oluline.” (Nightingale, 1969, lk. 3)
Õe õppekava ÕENDUSTEOREETIK PATRICIA BENNER Tartu 2018 Sisukord 1. PATRICIA BENNERI ELULUGU.........................................................................................2 2. PATRICIA BENNERI ÕENDUSTEOORIA..........................................................................3 2.1. Benneri õendusalase arenemise viis etappi.....................................................................3 2.2. P. Benneri teooria ja õenduse kesksed mõisted................................................................4 3. KOKKUVÕTE........................................................................................................................5 4. KASUTATUD KIRJANDUS..................................................................................................6 1 1. PATRICIA BENNERI ELULUGU Patricia Benner on sündinud 1942. aastal Virginias
Cogito ergo sum. Oletas, et vaime ja keha on omavahel lahutatud. Kuigi nad on lahutatud, siis mingi koostöö nende kahe üksuse vahel on võimalik. Hing lahkub kui keha sureb ja tänu sellele hakkas kirik lubama lahkamist. Descartes arvas, et loomadel hinge ei ole. Kuidas võib mõte, mis ei ole materiaalne, põhjkustada muutusi materiaalses? Sestap ongi lahus. 18.saj. Hakati rohkem pöörama tähelepanu keskkonnale (mustus jne). Tekkis biomeditsiiniline lähenemine e igal haigusel peab organismis olema mingi põhjus. St,et defineeritakse tervist neg kaudu, tervist mõistetakse kui haiguse puudumist. Jätab kõrvale psühholoogilised ja sotsiaalsed mõjutused. On konkreetne, vähe võimalust subjektiivsuseks. Faktikeskne lähenemine. Reduktsionistlik e baasidee on selles, et vaim, keha ning täitumine võib olla taandatav ja seletatav rakutasandul: biokeemilisel või närvisüsteemi tasandil.Reduktsionism
kujundamine’) Väljamõeldis, võltsing, igasuguse kujutlusvõime saadus. Diskursus, milles mittetegelikke asjaolusid esitatakse erilisel viisil, et see sugereerib neid pidama tegelikeks. Imaginaarsed juhtumite, asjade ja asjaolude väljamõtlemine, luulendamine (nt petmise eesmärgil) Oletus, mille kohta on teada, et ta on faktist erinev, aga mida siiski aktsepteeritakse Fiktsionaalne narratiiv, jutustav proosa sisaldab väljamõeldud lugusid Proosa ja luule Luulest kõneldakse kui millestki erilisest, mis vastandub proosale. Luule on proosa suhtes midagi pidulikku, ta on justkui ehitud kõne ja ehiskõne. Seega luuakse opositsioon „luule-proosa“ Perminil proosa on vähemalt kaks selget eristuvat tähendust 1) Proosa kui tavaline, argine , mittekunstiline küne; 2) Proosa kui sõnakunsti (ilukirjanduse) liik.
kirjandusajalugude koostamisel Eesmärk on täielikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel „lüüriline mina“, mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe,
aastast 1940, töötades operatsioonitoa õena. Edasi ka eraõena kodudes, haiglaõena täiskasvanute ja laste osakondades. Samuti on ta töötanud erakorralise meditsiini osakonnas ning olnud ka bioloogiateaduste õpetaja. · Aastatel 19401949 oli Orem Providence Haigla Õenduskooli direktor ja ka Providence Haigla Õenduse osakonna juht.peale sealt lahkumist töötas ta 7 aastat Indiana Haiglas. · Orem'i eesmärk oli parandada õenduse kvaliteeti terve riigi üldhaiglates. · 1957 aastal kolis Orem Washingtoni, kus ta tegi koostööd USA Haridus ja Tervishoiuametiga. · 1959 aastal sai Oremist õendusala professori assistent Ameerika Katolikus Ülikoolis. Samal ajal oli ta ka Õenduse Kooli dekaan. · 1971 aastal ilmus Orem'i esimene raamat "Nursing Concept of Practise". · 1979 aastal sai Orem Georgtown'i Ülikooli Teaduste doktori aukraadi ning ka paljud teised ülikoolid
Eepika žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast > nii proosa- kui värsivormis Proosažanrid: nt. romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelased > kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk “tema” ja “nende” järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega
Eepika zanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast > nii proosa- kui värsivormis Proosazanrid: nt. romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelased > kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti `temavormis' (kolmandas isikus), pikem narratiiv Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt. modernistlikus romaanis oluline just tegelase sisemaailm) Huvi keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus Teise ehk "tema" ja "nende" järgimine Autor-tekst-lugeja. Kirjanduse uurimise põhipraktikad. Tõlgendamine > kitsas tähendus > teksti keeleliste tähenduste määratlemine analüüsi, ümbersõnastamise ja kommentaaride kaudu, fookus eelkõige kujundlikel, ebaselge ja keeruka tähendusega
20. rahuldada. loetletud 14 ravi, ei pane sajandi Rõhutab komponendig diagnoose, ei nigtingale. patsiendi a. Õed kirjuta Loonud iseseisvuse peavad rohtusid. õenduse suurendamise rõhutama definitsiooni, tähtsust. Õed terviseedend mis kehtib ka peaksid tema ust. tänapäeval. arvates olema haritud
kirjandus kui fiktsioon kirjandus kui esteetilist väärtust kandev objekt kirjandus kui intertekstuaalne ja eneserefleksiivne konstruktsioon Kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Lüürika - luuletaja vahendab enda kogemust, tundeid, teema subjektiivne, isiklik. Kasutusel ,,lüüriline mina", mis võib, aga ei pruugi autoriga kattuda. Eepika - proosavormis, kuigi klassikalises määratluses värssides (eepose heksameeter), enamasti kolmandas isikus, pikem narratiiv, huvi keskmes objektiivne ja väline pilt või arenev sündmus. Dramaatika - tegevuse vahetu kujutamine, otsekõne, dialoog, tegelased erinevad autorist, autor on kohal vaid lavamärkusena, sisaldab konflikte, algne struktuur: vaatused ja stseenid. Autor-tekst-lugeja. Kirjandusanalüüsi kese võib olla nii autor, tekst kui ka lugeja. Autor - autori tahe, maailmavaade; teos - kui iseseisev tervik, kompositsioon, idee; lugeja - iga lugeja loob tõlgendades omaenda teose.
subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon. • Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad. Analüüsikese võib olla nii autor, teos kui lugeja. Tekst kui iseseisev tervik. Autor: autori tahe, tema maailmavaade ja elukogemus. Teos: toimib kui iseseisev tervik; kujundid, tegelased, kompositsioon, ideestik. Lugeja: kirjandusteose tähendus sõltub lugejast, lugeja ‘loob’ teose.
Harjumuslik ,,rebitakse" lahti tavapärasest kontekstist, vaadeldakse teistel tasanditel. Eesmärgiks on tekitada eripärane taju, mitte et asju lihtsalt ära tunda (see on määrdunud sulalumi kohevad hanged on müdaseks tõmbunud). Kummastuse olemuseks on võõritusefekt. 8.Luule värsisüsteemid ja mõõdud lk.60 Poeetika õpik gümn-le 9.Metafoor ja selle eriliigid lk 41 Poeetika õpik GÜMNAASIUMILE 10.Lausekujundite liigid lk.47 11.Riim ja kõlakujundid lk. 73 12. Mis on narratiiv?(narratiiv ja aeg) -----narrare (lad)- jutustamine, lugu. Narratiivi uurimine---narratoloogia. --korrapärastatud sündmuste jada või seeria. Mõistet kas-kse ka kultuuriuurimuslikes töödes ja ka kirjndusvälistes valdkondades. Eksisteerivad faktoloogilised ja ilukirjanduslikud narratiivid. Näiteks ajalool on kronoloogiline stiil.(jutustamine allub teatud narratiivsetele reeglitele) Ajalugu võiks aga samas jutustada ka lähtudes muusikast või maalikunstist, aga kui teadus, allub ta
Kliiniline nõustamine ja terapeutiline kommunikatsioon patsientidega Narratiivne lähenemine on holistlik inimkäsitsus, kus inimest ja temaga kaasas käivat sotsiaalset keskkonda mõistetakse ühtse tervikuna. Inimene ise on aga bioloogilis-psühho- sotsiaalsete vajadustega olend, kelle kõiki külgi ja vajadusi tuleb arvestada. Ta on enda elu juht ning tunneb ise ennast kõige paremini. Lood ehk narratiivid on osa maailmast, mida luuakse ja räägitakse igapäevaselt. „Inimesed, tõlgendades ja mõtestades neid ümbritsevaid nähtusi ja sündmusi, teevad seda lugude
Küsimused René Descartes’i teksti “Meditatsioonid esimesest filosoofiast” kohta (Tähtaeg 11.09.14) 1. Milline on inimese olemus Descartesi järgi ning milliste põhjendustega eristab ta inimese olemust tema kehast? 2. Kirjeldage, kuidas toimub Descartesi järgi info liikumine vaimu ja keha (aju) vahel. Millisele põhimõttele see allub? Kehade olemasolu tõestas ta üldse Jumala-olemise argumendiga ning tõi välja selle, et Jumal ei saa olla pettur ja inimese loomuses on paratamatult olla vahel vigane ja ebaloomulik. Ehk siis kõik füüsiline ja inimene ise tegeleb oma asjadega ja järgib omi reegleid va siis kui puutub kokku vaimuga. Tuleb ka meeles pidada, et tema jaoks aju ja vaim tähendasid erinevaid asju. Aju on ühendus vaimu ja keha vahel, sest see on füüsiline ja samas ka mitte päris vaim. Vaim on terviklik, keha on muutev. Loomade puhul on asi teistmoodi, sest nad käituvad vastavalt oma instinktidele ja kooskõlas loodusega.
kirjandus kinnitab kultuuri vorme neid kirja pannes. Seega lood nii kinnistavad kultuuri kui problematiseerivad selle üle. Lood ja kordus: millest tuleb vajadus samade lugude järele üha uuesti ja uuesti? nt. lapsed tahavad, et neile loetaks üha uuesti ja uuesti sama muinasjuttu. See tuleneb lugude korrastavast toimest, kordus kinnistab - tekitab turvatunnet, rütmilisest struktuurist saadavat naudingut. Narratiiv kombineerib jutustamise ja teadmise aspekti. Tekstitüübina sisaldab narratiiv tegevuse arengut. Narratiiv kui sündmustel rajanev ajalise korrastatuse loomise vahend. Eelduseks on ajataju. Narratiivi minimaalselt kohustuslikud elemendid: tekst – lookunstikavatsuslik esitus mis tahes märgisüsteemis; sündmused(lugu) – sündmuste kronoloogiline järjestus; jutustamine- teksti esituslik aspekt. Narratiiv on rida sündmusi mingis ajalises järjestuses, sel on algus, keskpaik ja lõpp. Süžee – sündmused tekstis esitatud järjekorras.
Kuna õde oma tegevuses keskendub sobiva õendusabi osutamisele ja juhindub klientide/patsientide olulistest vajadustest, on lihtne kaotada seos filosoofia ja õendusabi vahel - kuidas püstitab õde eesmärgid oma töös, tegutseb patsientide ja nende perekondadega, kujundab kogukonda, mõjutab praktikakeskkonda ja mõjutab tervishoiupoliitikat. Võttes aega ja leides võimalust filosoofia rolli selgitamiseks õenduse kõigi aspektide kujundajana, rikastame oma arusaamist sellest, mis õendus on, kuidas muuta lähenemisi efektiivsemateks ja kuidas toimub mõjutamine tulevikus. Üks suuremaid oskusi, mida peaks arendama, on võime kriitiliselt analüüsida teiste seisukohti ja ka oma argumente konstrueerida. Olla lihtsalt võimelised refereerima, mida teised on öelnud või leida vastavad ressursid või materjalid oma seisukohtade kinnituseks ei ole adekvaatne; filosoofiaga seotud õppimine on pisut rohkem kui teiste inimeste mõtete lihtne kogumine. Õendus nagu ka
1 KEHA JA VAIM Sissejuhatus vaimufilosoofiasse Keha ja vaimu probleem. Seda probleemi käsitleme rõhuasetusega moodsal, 20. sajandi filosoofial. Vaimufilosoofia (ingl. Philosophy of Mind) on üks olulisemaid 20. sajandi 2. poole uurimisvaldkondi analüütilises filosoofias. Vaatluse all on mentaalsete nähtuste olemus. Keha ja vaimu vahekorra probleem on iseenesest väga vana, eristus on oluline vähemalt alates Platonist. Kuid probleem on segane, kuna pole ühest selgust, mida vaimuks nimetada (ja kas seda üldse olemas on). Tuleb tähele panna, et filosoofia ajaloos seguneb mentaalsete nähtuste probleem religioosse ja spirituaalse hinge-käsitusega (eriti kristlikus doktriinis, Kreekas enne Platonit väga ranget kehahinge eristust ei olnud). Tasub rõhutada, et moodne vaimufilosoofia ei tegele hinge küsimusega. Kuid isegi ilma uskliku taustata on küsimus vaimust relevantne, sellega seonduvad sellised probleemid nagu teadvus, minasus- e. esimese isiku probleem, meelte ja mõi
Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast. Proosazanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia. Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise, ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika: Zanrid nt tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, liberto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Algne struktuur oli vaatlused ja stseenid
1. Praegu on Prantsusmaal kuningas 2. Kuningaid on ainult üks 3. See üks kuningas on kiilaspea Nüüd saab loogiliselt vastata, et algne lause on väär, kuna üks propositsioonidest (Praegu on Prantsusmaal kuningas) on väär, muutes vääraks kogu lause. Keerukate lausete propositsioonideks jagamine aitab leida lause mõtet ja väga sageli näitab, et mõte kas puudub või on see vastuoluline. Teadmise objektid Teadmise objektiks on loomulikult välismaailm, kuid lisaks sellele ka minevik, tulevik, väärtused ja mis kõige tähtsam - teadmine meie endi siseolekust ning teiste inimeste teadvusest ja tunnetest. Inimene ei ole sisevaatluses ojektiivne. . Teadmise allikad Tavapärasel on välja pakutud 2 teadmiste allikat - meeled ja mõistus. Siit ka 2 suunda tunnetusteoorias - empirism (kr. empereia - kogemus) ja ratsionalism (ratio - mõistus). Kolmanda allikana on osa filosoofe (tuntuim H.Bergson) välja pakkunud intuitsiooni. 2
1. Sissejuhatus. Mind – hõlmab kõike, mis puudutab meeli(nii teadvustatud kui teadvustamatud protsessid). Meel: seostub meeltega, ainult taju külg. Vaim: seostub hinge või vaimolendiga. Vaimunähtused. Samuel Guttenplan jagab vaimunähtused kolmeks: kogemused(aistingud, teadvus, valu), hoiakud(uskumused, soovid, mõtlemine), teod(sihilikud, kavatsetud, otsustamine). Erinevad viies aspektis: väline vaadeldavus, ligipääsetavus, väljendatavus, intentsionaalsus, teoreetilisus. Kogemus – täielikult ligipääsetav, mittevaadeldav, väljendamatu, mitteteoreetiline ning pole intentsionaalne. Hoiak – halvasti ligipääsetav, keskmiselt vaadeldav, väljendatav, teoreetiline ning intentsionaalne. Tegutsemine – keskmiselt ligipääsetav, vaadeldav, väljendatav, keskmise teoreetilisusega ning intentsionaalne. Guttenplani skeem. Kaks perspektiivi: I isiku perspektiiv(vahetu teadmine omaenda seisunditest), II isiku perspektiiv(toetub välise käitumise vaatlusele, järelduse tea
esimesel poolel hakati rajama veetorustikke, keskkonda puhastama. 19. saj. teisel poolel tuli sisse desinfitseerimine. Samas olid nakkushaigused peamiseks surma põhjuseks euroopas. 18-19. saj. Meditsiiniline teadmine kasvas märgatavalt. Ühelt poolt epidemioloogiline pool ja vajadus, teiselt poolt lubati teha lahkamisi, anatoomia ja rakutasand muutus selgemaks. Saadi aru, et haigus on seotud inimese keharakkudega. Tähtuse kaotas humoraalne teooria (yay!). Hakkas kasvama biomeditsiiniline lähenemine. Toetub faktidele, kõik häired on seletatud füsioloogia alusel. Haigus on konkreetne, kehakeskne, lokaliseeritud, määratletud. Psühholoogiline ja sotsiaalne pool jäi kõrvale. Ravimetoodika muutus tehnilisemaks. Samuti arenes diagnostiga, et täpselt määratleda haiguse koht ja ulatus. Biopsühhosotsiaalne mudel hakkas arenema 20ndal sajandil. Mitte-reduktsionistlik lähenemine. Vaim, keha ning käitumine võib olla taandatav ja seletatav rakkude tasandil, biokeemilisel või
libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on justkui traditsiooniülesed, kosmopoliitsed ja kättesaadavad kõigile, ka neile, kes pole lugenud kõrgkultuuri valda kuuluvat ilukirjandust.
Karistusel peab olema ennetav, kuritegusid vähendav efekt. Kui üksikjuhtumi puhul on surmanuhtlus tõesti uut kuritegu 100% ennetav (surnu ei tee uusi kuritegusid, aga eluaegne vang võib põgeneda), siis üldennetav efekt (et surmanuhtlus hirmutaks teisi) ei ole üheselt tõestatud -- eri uuringud näitavad erinevaid tulemusi. 3. Rehabiliteeriv. Karistust pole, on karm kontroll?? 25. Võimu põhjendamine: 1) N.ö. sotsioloogiline-kirjeldav lähenemine: väidetakse, et ühiskonda mõjutavad mingid kindlad objektiivsed või subjektiivsed asjaolud, ning meie võimuses ei ole seda põhimõtteliselt muuta. Sel juhul käsitletakse ühiskonda permanentse võimuvõitlusena, mitte ratsionaalsete isikute tegevusena ühise kasu nimel.(Machiavelli). 2) Ratsionaalne-normatiivne lähenemine. Eeldab, et inimene on võimeline mõistlikeks poliitilisteks valikuteks, s.h. omakasust loobumiseks üldise kasu nimel.
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool õenduse õppetool Õ4-6 Milana Brattsik MÄLUHÄIRETE ALL KANNATAV DEMENTNE PATSIENT JA ABI OSUTAMISE VAJADUS JA VÕIMALUSED Seminaritöö õppeaines Vaimse tervise õendus Kohtla-Järve 2010 SISUKORD 3. ÕENDUSABI DEMENTSUSEGA PATSIENTIDE PROBLEEMIDE LAHENDAMISEL VÕIMALUSED................................................................................... 11 3.1 Õendusabi koduõenduses...........................................................................................11
Taustalolevasse peokirjeldusse on pikitud seitsme pidulise kõned armastuse kohta. „Pidusöök“ ongi koos „Phaidoni“ ja mõne teise Platoni dialoogiga niivõrd võimas tekst just sellepärast, et selles toetavad teineteist teksti kaks momenti: esiteks dialoogi narratiivne osa ning teiseks narratiivi sisse põimitud teooria-osa (milles omakorda jutustatakse kaks müüti). „Pidusöögi“ narratiiv on üles ehitatud eeskätt selleks, et tõsta esile Sokratese isikut ja eluviisi, mis on kooskõlas tema õpetusega. St. Platon tahab näidata, et Sokrates ise elab seda, mida ta räägib. Tuleme selle aspekti juurde veel hiljem tagasi; vaatame esialgu teooria-osa, mis on esitatud kuues esimeses kõnes armastuse ülistuseks, ja eeskätt neist viimases, Sokratese kõnes. Viimane, seitsmes kõne, Alkibiadese oma, asub
TALLINNA MAJANDUSKOOL Ametnikutöö osakond Liane Tsimmer SR119 HEGEL Referaat Juhendaja: Piret Kirme Tallinn 2012 SISUKORD EESSÕNA Hegelita oleks kaasaegne filosoofia mõeldamatu. Marxist Merleau-Ponty'ni ja Kierkegaardist Nietzcheni on tema varjus töötanud kõik, kelle ideed on kujundanud kaasaegset mõtlemist. Sest Hegelt probleemid on osutunud meie endi omadeks. Ühiskonnas eksleva üksikisiku isolatsioon, lõhestunud mina igatsus integreerinud terviklikkuse järele need on mured, mida Hegeli järeltulijad temaga jagavad. Isiklike ja üldiste huvide konkurents, olevikulise hetke ja avarama ajaloolise narratiivi vahekord need probleemid on jäänud aktuaalseks kahesaja aasta jooksul läbi muutuvate aegade. Ent samas, kui Hegeli ,,filosoofia" tundub jätkuvalt kaasaegsena, on tema ,,religioosseid" seisukoh
1. Milliseid teadmise tüüpe on olemas? Millise teadmise tüübi kohta käib sofia tarkus, mis sisaldub sõnas filosoofia? Aristotelese sõnade kohaselt on olemas kolme tüüpi teadmisi: · Loov ehk poeetiline teadmine- võimaldab materiaalselt midagi ära teha. · Praktiline ehk eetiline teadmine- et õiglaselt ja õnnelikult elada. · Teoreetiline ehk filosoofiline teadmine- teadmine, mida on vaja iseenda pärast. Sõna sofia käib teoreetilise teadmise tüübi juurde, sest tarkus on midagi, mida on vaja iseendale. 2. Milline on klassikaline ettekujutus teadmise tüübist, mida kutsutakse tarkuseks? Tarkus- teadmine jumalikest ja inimlikest asjadest ehk siis teadmine taevalikest, mis jaguneb kehalisteks ( kõik kehalisi nähtusi uurivad teadused- astronoomia, bioloogia, anatoomia, füüsika) ja kehatuteks asjadeks (kõik kehatuid asju uurivad teadusharud- teoloogia, psühholoogia, matemaatika), ja maistest asjadest (eetika, riigiteadus). 3. Kuidas filosoofiaga alu
on ajaliselt seostatud sündmused ja konfliktid. Narratiiv on lugu (jutustatud lugu). Lood on olulised hariduse ja kasvatuse komponendid, eriti moraalihariduses. On leitud, et inimese elul on narratiivne struktuur (nt. Mclnture) ja traditsioonid pakuvad materjali oma elu-narratiivi konstrueerimiseks läbi narratiivi-arhetüüpide ja institutsionaalse konteksti, milles see toimub (Kazmi). Narratiivi definitsioonid esitavad järgmisi elemente: 1. Narratiiv on esitus (representatsioon); 2. Narratiiv esitab üht või mitut sündmust; 3. Narratiivil on topeltkronoloogia ja temportaalsus niihästi esitatavad sündmused kui nende esitus rulluvad lahti ajas. Neile kolmele võiks lisada veel kaks tingimust: 4. Sündmused toimuvad inimtaoliste olenditega, kellel on oma soovid ja tõekspidamised (intentsionaalsed hoiakud); 5. Narratiivil peab olema jutustaja või vähemalt mingisugune meditatsioon, vahendav instants (Väljataga, M).
annaabi.ee 
