Merleau Ponty (0)

Maurice Merleau - Ponty kunstifilosoofia ja tema tajukäsitlus
Paul Cezanne maalide kunstifilosoofilise analüüsi oluline aspekt on tajukäsitlus, kuidas Merleau-Ponty selgitab maailma ja inimese vahelist suhet, inimese silma ja vaimu vahelist suhet. Oma tajukäsitluses kritiseerib Merleau-Ponty nii empiriste, nagu Hume , kui ka ratsionaliste – Descartes '. Järgnevalt kirjeldan Merleau-Pony filosoofilist lähenemist maailmale ja kunstile ning lisan ka mõned ideed, mis mul tema tekstidega tutvudes tekkisid.
Merleau-Ponty eristab inimese juures tema keha ja ihu – keha tähenduses füüsiline objekt, ihu kui elav süsteem, mitte kunagi tabula rasa vaid alati maailmaga seotud olev. Sellise tõlgitsusega vastandub ta empiristidele, kes väidavad, et inimene on puhas leht – kõik meie teadmised kujunevad kogemuse kaudu, kusjuures kogemus on kokkupuude välise maailmaga. Samuti erineb see Descartes'i ideest, et keha ja vaim on rangelt lahutatud, kusjuures, vaim on kehalisest ülem ja tõetunnetus on saavutatav üksnes läbi mõtlemise, mistõttu tuleks kõrvale heita esimese asjana kõik meelelised aistingud . Lühidalt, kaks eri arvamust tõest: tõde pärineb välise maailma kogemisest, tõde saab leida oma mõistusest. Merleau-Ponty ühendab kaks vastandlikku arusaama ühe tervikliku tajuteooria alla.
Enne kui asuda täpsemalt Merleau-Ponty tajuteooria juurde, tuleks natuke analüüsida tema filosoofilist arusaama maailmast ning maailma ja inimese vahelisest seosest, kunstifilosoofiast lähtuvalt loomingu ja looja suhtest. Nagu juba eelnevalt mainitud , ei ole inimene maailma sündides Merleau-Ponty järgi tabula rasa, inimene on sündides osa maailmast, nii nagu mutter on osa kella süsteemist juba siis, kui kell pole veel tiksumagi hakanud. Erinevalt empiristidest ei usu Merleau-Ponty olemusvormidesse, see tähendab, et tema jaoks ei ole olemas inimsust kui inimese-ideed, pole ka punasust kui punase-ideed. Iga Inimene ja iga punane on spetsiifiline, sõltuvalt teda ümbritsevaat taustast .
„The perceptual „something“ is always in the middle of something else , it always forms a part of a „ field “.“ ( „Phenomenology of perception“ 2005 pg 13)
Merleau-Ponty on üks esimesi filosoofe, kes esitab põhjaliku analüüsi taustsüsteemi tähtsusest. Nii nagu üks punane rätik võib eri valguses paista isemoodi punasena, nii on ka inimene erinev sõltuvalt olukorrast millesse ta on sattunud. Seepärast ei tulene Paul Cezanne kunsti eripära mitte tema nägemisprobleemist, vaid sellest kuidas maailm talle ennast väljendab, sealjuures ei tee maailm seda ühekülgselt, Cezanne'st sõltumatult, vaid Cezanne kunsti mõjutavad ka tema lapsepõlves läbielatud sündmused ja hetke emotsioonid . Sellisena toimib maalikunst üldiselt. Hea näide võiks olla Paul Gaugain, kelle kunst muutus oluliselt pärast lahkumist Prantsusmaalt ja asumist elama Hawaile – koos tema värvikasutusega muutus seal ka tema elukorraldus ja maailmavaade üldiselt, ta hakkas kujutamisel kasutama eredaid värve, kusjuures muutus ka tööde kompositsiooniline ülesehitus. Ihulisuse käsitlus sisaldab endas füüsilise ja psühholoogilise aspekti ühendamist, tajukogemuse seisukohalt on oluline Merleau-Ponty huvi gestaltpsühholoogia vastu, mille kaudu analüüsib ta ka Paul Cezanne'i kunsti. Gestaltpsühholoogia põhiteesiks on gestaltide ja tausta eristamine – gestaldid on taustast esile tõusvad osad, mis mõjutavad inimest rohkem kui ülejäänud tausta osad. Paul Cezanne' perspektiivikasutus on just gestaldipõhine, ta ei kasuta traditsioonilist perspektiiviskeemi, maalidel on esiletungivad objektid, mis muidu oleksid kujutatud kaugematena. Tajukäsitluses tähendab gestaltide olemasolu, et meie tajukogemus on sõltuv sellest, mida me oluliseks peame, need objektid tõusevad meie jaoks taustast esile, seega on ka iga tajukogemus individuaalne. Inimene, kes on kaua ja süvitsi tegelenud mingi objekti uurimiega, märkab seda suurema tõenäolsusega keerulises taustsüsteemist esiletungivana kui teine, kes on objektiga vaid kaudselt kokku puutunud. Seega pole asi mitte Cezanne'i eripärases nägemises, vaid selles, millised objektid talle gestaltidena paistavad. Nii esinevad tajud asjade spontaanse korrana, tajukogemus on sõltuv paljudest teguritest, lühidalt oleneb sellest, kuidas maailm end meile parajasti esitab ja millised isiklikud faktorid meie kogemusele lisanduvad. Merleau-Ponty on fenomenoloog. Fenomenoloogia käsitlebki subjekti ja objekti suhet vastastikuselt toimivana, kogemus ei ole mitte ühepoolne vaid mõlemast olenev. Looduses on korrapära, mida ta meile esitab, inimene ei maali nagu loom, ta suhestub loodusega, kujutades mitte looduse olemist, nagu foto, vaid olemust. Nii nagu taju ei ole ainult empiiriline või ainult intellektuaalne, pole ka inimese ihu puhtfüüsiline või puhtpsühholoogiline. Kuna taju on individuaalne, kaob ära eristus õige ja vale tajukogemuse vahel – oma „Taju fenomenoloogias“ toob Merleau-Ponty näitena Müller-Lyer'i joonteparadoksi, milles võrdsete pikkustega jooned näivad ebavõrdsetena.(Phenomenology of perception“ 2005 pg 14) Merleau-Ponty järgi ei ole siinkohal tegemist tajuveaga vaid tavalise nägemiskogemusega – viimane ei eksi, sest isegi siis kui me teame, et jooned on ühepikkused, ei näe me neid teisiti. Merleau-Ponty näib teistest tajudest tõstvat kõrgemale nägemistaju, mis tekitab tunde, et inimesed, kes ei saa näha, ei saa maailma tõeliselt kogeda. Samas on tegemist ikkagi kunstifilosoofiaga ja kunst on eelkõige kujutav - tajutav silmale . Nägemismeelt analüüsib Merleau-Ponty oma essees „Silm ja vaim“ rääkides inimesest kes tajub end nähtavana nähtuvas maailmas. Jällegi tuleb välja tugev side inimese ja maailma vahel. Vastukaaluks võiks meenutada Platonit, kes eristas petliku nähtumuste maailma, mida tajutakse meeltega ja tõelist ideedemaailma, milleni võib vooruslik hing küündida mõistuse abil. Ka oma igapäevakõnes vastandame sageli oma vaimu ja keha, samas loeme mõlemat „mina „ juurde kuuluvaks, mingis mõttes kõneleme ikkagi ihust, oma keha ja vaimu tervikust. Mulle tundub, et Merleau-Ponty filosoofiale saanuks rajada ülimalt patsifistliku religiooni, mis õpetaks kooseksisteerimist maailmaga ja iseenda tervikliku isiksuse kujundamist. Selline religioon oleks mulle meeltmööda, kuigi Merleau-Ponty filosoofia mõneski aspektis ei ole. Mulle meeldib tema lähenemine inimesele kui ihulisele olendile, samas ei pea ma õigeks nägemise nii suurt tähtsustamist ning kunstnike esile toomist kui mingi erilise maailmajagamisandega inimesi. Arvan, et maailm ei esita end mitte ainult läbi kunstnike, kuigi kunstnike puhul on ihuline aspekt ehk tugevaim. Kui me kõik sünnime siia maailma olles osake sellest, siis peaks maailm mõjutama meid kõik ja me omakorda andma edasi maailma olemist, igaüks erineval moel. Minu jaoks on kummaline, et Merleau-Ponty on oma tajukäsitluses individualistlik, aga hilisemas kunstikäsitluses enam mitte nii väga. Tundub, et ta ei suuda aktsepteerida teadlasi kui maailma olemuse edasiandjaid, mis on minu meelest kummaline. Kas matemaatika ei ole siis ka viis kuidas maailm end esitab? Matemaatika on ju harmooniline ja korrastatud tervik nagu maailmgi . Matemaatikud tajuvad samuti maailma, ehk veidi teisiti kui kunstnikud , kuid nagu kunstnikudki, lisavad nad maailmale oma kogemuse. Miks me ei suuda käsitleda teadust omamoodi kunstina? Alguses ei peetud ka impressionismi kunstiks ja impressioniste ei lastud Pariisis suurtele näitustele ning nad olid üldise põlu all. Kuid kui nad ei oleks leidnud toetajaid, ei oleks meil võibolla praegu Mantet', Monet ' ja Cezanne'. Ma nõustun Merleau-Pontyga mitmes aspektis, kuid minu meelest jääb ta kohati piiratuks suutmata näha maailma tervikuna , ehk on tema jaoks kunstnikud gestaldid, mis teiste inimeste seast esile tungivad .
Cezanne'l oli kunstile huvirav mõju, mida ajas edasi tulla, seda vähem näivad kunstiteosed sarnanevat tõelisusega, kui nüüd realism välja arvata. Omamoodi võiks seda just seletada Merleau-Ponty järgi, tema teooria kunstniku ja maailma suhestumisest annab kunstnikule minu meelest vabad käed kujutada mida ja kuidas iganes. Ei saa ju olla reegleid selle kohta, kuidas maailm end avab. Sellega seostub ka tema tajuteooria, milles kaob ära „õige taju“ mõiste. Selline lähenemine filosoofilise tõe otsimise seisukohalt on vastuvõetamatu. Kuid sobib väga hästi reaalse maailmaga. Kui ühele kunstnikule nähtub maailm musta ruuduna ja teisele realistliku pildina tehasetöölistest, siis kas saab öelda, et ühel neist on õigus ja teisel mitte? Meie ühiskonnas peetakse loomulikuks aktsepteerida mõlemat, kuid kui me aktsepteerime erinevaid või lausa vastandlikke maailmakujundeid kunstis, siis kas saab öelda, et on olemas üks tõene maailma selgitav teooria filosoofias? Maailm peaks mõjutama ju ka filosoofe, lisanduvad veel individuaalsed kogemused, seega ei saa olla mingit objektiivset filosoofilist tõde vaid hulk subjektiivseid tõdesid. Foto ei ole „õigem“ kubistlikust maalist – teadus ei ole „õigem“ kreatsionismist. Viimane võib tunduda vastuvõetamatu ja kindlasti on inimesi, kes ei pea iga taiest kunstiks, kuid Merleau-Ponty tajuteooriat mõtlemisele edasi kandes , pole erinevad arvamused ka sellisel juhul valed. Iseasi kas selline teooria laiendamine õige on, arvestades, et Merleau-Ponty jaoks on inimene ihuline organism, kelle puhul ei tohiks eraldada mõistust rangelt tajudest – ehk on eelmine arutelu ka seda tõendav, kui tajuteooriat saab mõistusele laiendada, siis pole need kaks ju kuigi erinevad ja seda loomulikum on neid käsitleda ihulise tervikuna, mis on osa maailmast. Lähtudes eelduset, et maailm oli olemas ka enne igasugust filosoofilist analüüsi jõuab Merleau-Ponty järelduseni, et maailm on transendentaalne – alati rohkemat kui meie tunnetus kogeda võimaldab. Maalikunst on justkui abivahend millega me saame osa rohkemast maailmast kui muidu, kunstnikud annavad maailma edasi ihuliselt, kasutades nii oma silmi, käsi kui ka iseloomuomadusi . Maalikunst hõlmab nii jooni kui ka värve, temas on „sügavus“ perspektiivses ja sisulises tähenduses. Seega, kuigi iga inimene omab maailmast tajukogemust ja on ihuliselt osa maailmast, ei suuda ta tunneteda maailma tervikuna, kuid maalikunstnikud , kes suudavad ihulist maailmakogemust ihulisena edasi anda, on võimelised seeläbi avardama teiste inimeste maailmatunnetust, ehk mitte täiuslikkuseni kuid siiski olulisel määral. Kunsti areng püüdlusest kujutada ideaalset ilu võimalikult vahetu maailmakogemuseni on seega areng väärusest tõe suunas. Minu jaoks on just 20. sajandi kunst selline maailmapildi avardaja, ehkkl mitte Merleau-Ponty tajufilosoofiast lähtuvalt, kuid lähtuvalt mõttemaailma ja tunnetuse avardamisest. Modernse kunstiga kokkupuude on nii kauge igapäevasest tajukogemusest, et paneb tahtmatult püüdma näha maailma erinevate nurkade alt. Siinkohal on keha ja kunsti kokkupuude just ihulise psühholoogilis-füüsilise terviku kokkupuude maailmaga, mitte lihtsalt silma ja kunstiteose suhe. Moodne kunst läheb Merleau-Ponty filosoofia raamidest välja, kuna ta ei kujuta sageli seda mida silm näeb, ta kasutab erinevaid materjale, tekste , helisid , kompimisele tuntavaid tekstuure, liikumist jne. Kuid minu meelest on Merleau-Ponty filosoofia piisavalt paindlik, et pakkuda huvitavaid mõttekäike moodsa kunsti analüüsimiseks.