Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "NOVELL ja JUTUSTUS". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
novell, kafka, tsehhov, miniatuur, sõnastus, sündmustik, keskne, puänt, gailit, tuglas, jutustaja, vaatepunkt, kohalolek, süzee, kaldub, turgenev, vilde, twain, laast, väikevorm, viimistletud, tammsaare, detailne, lüürilineTavaliselt (tuleneb kreekakeelsest sõnast epos - ´lugu, jutustus, laul´) on jutustav kirjanduse piirdutakse ühe vaatepunktiga, ühe teema ja väiksema arvu tegelastega kui romaanis, põhiliik. Põhitunnuseks jutustaja ja jutustatava olemasolu. Peegeldab elu jutustamise vorm novellist hajusam, pole nii tihe, sündmused rahulikumad, väldib fantastikat. kaudu. Teosed jutustavad inimestest ja sündmustest, millest inimene osa võttis, inimese Novell eepika väikevorm (novella jutt). Pühendub inimese elu üksikule sündmusele, käitumisest, elamustest eri situatsioonides, suhtumisest mitmesugustesse nähtustesse, ei anna, mis juhtus enne või pärast. Lühike periood seega tuuakse esile vaid olulised, tegelikkuses või fantaasiaga loodust. Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem tüüpilised jooned. Zanri rajas Giovanni Boccaccio "Dekameroniga", milles nn suletud e kui dramaatika
Vallaku "Maanaine" Idee - kirjandusteose peamine mõte, mis järeldub tekstist. Idee väljendab autori suhtumist nähtustesse, probleemidesse, tegelastesse. Ilukirjandus - üks kirjanduse põhiliik publistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. Pakub kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma vaid esitatakse selle tõlgendusi. [Romaan, jutustus, novell, näidend, luuletus] Intriig - põhitegevuse arenemine romaanis või draamas; tegelaste avalik või varjatud võitlus oma eesmärgi saavutamise eest. Isikustamine - personifikatsioon on metafoori erikuju, mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Jutustus - novelli ja romaani vahepealne zanr, mis on sündmustiku haardelt novellist ulatuslikum ja romaanist tagasihoidlikum. Süzee ei keskendu ühe peamise sündmuse kujutamisele ega ole sedavõrd pingestatud nagu novellis
Rahuvseepos on rahva teaduses ja ajaloolises arenemises olulist rolli mänginud eepos, mis ühendab nii rahvaloomingu kui autori omaloomingu (Elias Lõnnrot "Kalevala", Friedrich Reinhold Kreutzwald .(""Kalevipoeg Romaan ulatuslik jutustav kirjandusteos, mis on tavaliselt kirjutatud proosavormis. Vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju. Iseloomulik on avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku .("kujutamine (A.Dumas "Krahv Monte Cristo", A.H.Tammsaare "Tõde ja õigus Jutustus eepikazanr, millel on kindel autor ning mis on kirjapandud proosavormis. Jutustus on novelli ja romaani vahepealne zanr : see on novellist vabama ülesehitusega ja pikem, kuid mitte nii mahukas kui romaan. Kujunes kirjanduse põhizanriks 19. Ja 20. Sajandil (M.Twain .(""Tom Sawyeri seiklused", E.Bornhöhe "Tasuja
esitab mitmetähenduslikku suhtlust. Seega saame järeldada, et nagu kujundit saab ka teost mitmel tasemel mõista, ühest teosest on võimalik välja lugeda mitmeid ideid. Samas ei saa välisatada, et mõni idee on teistest eelistatavam. Lüürika ood, sonett, eleegia, hümn, haiku jne väljendab siseilma elamusi, tundeid ja mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik sisemine enesevaatlus jne. ,,Mina" avamine. Eepika eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt jne keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Eepikat huvitab objektiivne ,,teise" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika tragöödia, draama, komöödia, stsenaarium jne tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog. Seda kannab konflikt subjektiivse ja objektiivse kokkulangemine või vastuollu sattumine, intriig. Rõhk sõnal ,,meie". Seega keskenduvad ilukirjanduse kolm põhiliiki inimese siseilma,
luule. Lüürika- kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja emeeleolude esitamisel. Kolm peamist vormitunnust on riim värss ja stroof. Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Miljöö- teose aeg-ruum. Miljööd kirjeldatakse peamiselt selleks et iseloomustada tegelasi, põhejndada nende käitumist ja väljendada autori mõtteid. Miniatuur- eepika väikevorm, mida iseloomustavad lühidus, napp sündmustik, detailne sõnastus, lüüriline meeleolu ja poeetilisus. Monoloog- kirjandusteose tegelase minavormis üksikkõne kas juuresolijale või omaette. Muinasjutt- rahvaluule üks põhiliik, mis pajatab väljamõeldud sündmustest. Muinasjutud jagunevad ime-, looma- ja tõsielulisteks muinasjuttudeks. Imemuinasjuttude sündmustik on üleloomulik, hea võidab kurja tänu mitmesugustele imeesemetele. Loomamuinasjuttude
Kujutus on avar, üleva sõnastuse ja ühtse värsimõõduga. Vanimaid rahvuseeposi on sumerite ,,Gilgames" ning kreeklaste ,,Ilias" ja ,,Odüsseia", viimaste autoriks peetakse Homerost. Eesti ,,Kalevipoja" on rahvapärimuste põhjal kirjutanud Kreutzwald. ROMAAN on ulatuslik jutustav proosateos, vahel moodustab see mitmeköitelisi sarju (di-, tri-, tetra-, pentaloogia jne). Iseloomulik on avar elukujutus, mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus, arvukas tegelaskond ja pika ajavahemiku kujutamine. Ainestiku järgi liigitatakse seiklusromaaniks, ajalooliseks romaaniks, kriminaalromaaniks, armastusromaaniks, sõjaromaaniks, psühholoogiliseks romaaniks, ulmeromaaniks jne Kuulsaid romaanikirjanikke ja nende romaane: Stendhal ,,Punane ja must", Dickens ,,Oliver Twist", Dumas ,,Kolm musketäri"; eestlastest Tammsaare ,,Tõde ja õigus", Eduard Vilde ,,Mahtra sõda" jne JUTUSTUS tunnused süzee, miljöö ja karakterid
Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi
Tegelassuhted põhinevad elulistel konfliktidel ja pingelisel võitlusel, kuid ei lõpe alati ühe osapoole surmaga nagu tragöödias. Sageli leitakse konfliktist väljapääs, tõustakse uuele elule. Draamast sai näitekirjanduse juhtiv zanr 19. sajandi lõpus 20. sajandi alguses. Kuulsad draamakirjanikud on norralane Henrik Ibsen (1828 -1906), rootslane August Strindberg (1849 -1912), venelane Anton Tsehhov (1860 -1904), sakslane Bertolt Brecht (1898 -1956); eestlased Eduard Vilde (1865 -1933) "Tabamata ime", August Kitzberg (1855 -1927) "Tuulte pöörises", Anton Hansen Tammsaare (1878 -1940) "Kuningal on külm", Juhan Smuul (1922 -1971) "Lea", Enn Vetemaa (1936) "Õhtusöök viiele". 10. Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi
tõstab esile olulist. Raamjutustus, -novell, -romaan kompositsioonivõte; üks jutustus sisaldab endas veel teise jutustuse või terve seeria jutustusi. Tegelaseks jutustaja, kes on kõrvaltvaataja rollis. Jutustaja esinemine ja tema seisukohad, arvamused, mis esitatakse teose alguses ja lõpus, raamivad teost. Nt Boccaccio ,,Dekameron". KIRJANDUSE PÕHILIIGID Liik ehk zanr on väljakujunenud struktuuri ja sisutunnustega kirjandusvorm. Nt eepika zanrideks on eepos, romaan, jutustus, novell jne. Igal zanril võib omakorda olla alazanre ehk zanritüüpe, nt romaanizanril arenguromaan, kiriromaan. 20.sajandil piirid eri zanride vahel sulandusid ning tekkisid uued zanrid, mitmesugused vahe- ja liitvormid ( proosapoeem, lugemisdraama, kuuldemäng, filmistsenaarium, telenäidend ). Eepika põhitunnuseks on jutustaja ja tema poolt jutustatava olemasolu. Jutustaja vahendab kuulajale või lugejale toimuvaid, enamasti juba minevikus toimunud sündmusi. Teose aluseks
Kirjanduse põhiliigid ja žanrid Eepika - välismaailma kirjeldamine ja jutustamine - huvitutakse välisest pildist - nt. Eepos, romaan, jutustus, novell Lüürika - väljendatakse siseilma mõtteid, tundeid - subjektiivne, isiklik - nt. Luuletused, sonetid, oodid, hümnid Dramaatika - tegevuse vahetu kirjeldamine, otsene kõne ja dialoog - konflikt - nt. Tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng Lüroeepika - liitliik = lugulaulud - lüüriline laad ja eepiline jutustus - nt. Valm, poeem, ballaad. Teema - millest teos kõneleb - trad. teemad: armastus, sõda, isamaa
ebaõiglust rõhutav hoiak. Eestis tõusis realismiajajärgul juhtivaks kirjandusliigiks proosaeepika. Arenes jutustuse, romaani- ja novellizanr. Keskne kuju eesti realismis on Eduard Vilde oma suuremahulise ja tasemelt silmapaistva loominguga. Eesti realismi esimene tippteos on Vilde ,,Külmale maale"(1896). teine teravalt kriitilise eluvaatega realist Ernst Peterson-Särgava N. Tammsaare, FR. Tuglas, M. Metsanurk, O. Luts 20. sajandi algus eestis: Noor Eesti on 20. sajandi alguses Tartus kokku tulnud noorte rühmitus, mis 1905. aasta suurte sotsiaalsete murrangute tuultes muutis oluliselt kogu Eesti vaimsust ja kultuuri sinna kuulusid selle ajastu kirjanikud. A.H. Tammsaare on üks 20. saj tähtsamaid kirjanike sest et ta oli kõige silmapaistvam följeton: lühike pilke- või pilalugu, mis midagi või kedagi naeruvääristab. Iseloomustavad: päevakajalised
Eepika - üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi. Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunust. Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt. Epigramm- pilkeline salvav luuletus. Epiteet- kõnekujund, mis on lisatud täiendina. Eepos - pikk värsivormiline jutustav teos mille aineks on vägilaste ja jumalate teod. Näiteks sumeri eepos "Gilgame", india "Mahabharata" ja "Ramajana", prantsuse "Rol andi laul", saksa "Nibelungide laul", skandinaavia "Vanem Edda", vene "Lugu Igori sõjaretkest", anglosaksi "Beowulf", armeenia "Sassuuni Davith", hispaania "Laul minu Cidist", soome "Kalevala", läti "Laplesis"
Muinasjutu põhisüzee on nõrga või vaese, aga tubli ja abivalmis tegelase võit tugeva või rikka, aga halva (rumala, õela jne) vastase üle. Muinasjutte tunnevad kõik rahvad. Üks vanemaid muinasjutukogusid on araablaste "Tuhat üks ööd". Eesti muinasjuttude populaarsemad tegelased on abivalmis vaeslaps, tige võõrasema, tõrjutud noorem vend, koduloomad ja metsloomad. Kirjanike loodud muinasjutte nimetatakse kunstmuinasjuttudeks. Muistend on rahvaluule liik, mille sündmustik on seotud kindla koha, aja inimeste või sündmustega. Muistendid peegeldavad rahva arusaamu loodusnähtustest ja ühiskonnast. Muistendi tegelased on elavaks peetud olendid, kellest on jäänud jälgi esemete, maapinnavormide vms kujul, näiteks Kalevipoja säng, Vanapagana kivi jt. Tuntumad muistendiliigid on tekkemuistendid fantastilised seletused maa, inimeste, loomade tekkimise kohta; vägilasmuistendid, mis on seotud Kalevipoja,
3. Kirjanduse põhiliigid: iseloomustage lüürika, eepika ja dramaatika (ehk draama) omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. 1. Lüürika liigid, ehk vormid on luuletused Väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid. Iseloomustab subjektiivne ehk isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehastamine, "mina" avamine, pihtimine. 2. Eepika zanrid(eepos, romaan, novell, jutustus, muinasjutt,laast) Keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele. Huvitab objektiivne - väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teise ehk "tema" ja "nende" jälgimine. 3. Dramaatika zanre(tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets) Iseloomustab tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne ja dioloog Kannab konflikt - sisemine ja välise ehk subjektiivse ning objektiivse
sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19.sajandini peeti vähem oluliseks zanriks, tähtsus suurenes romantismiperioodil. On tugevalt seotud luuletaja kogemuse vahendamisega, sisemaailma elamustega, tunnetega ning sageli ,,minavormis". Üldiselt on väga subjektiivne ning isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine) Eepika: nii proosa kui värsivorm. Zanrid on nt eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast. Proosazanrid: romaan, novell, laast, esse, autobiograafia. Klassikalises määratluses on värsivormis (nt Homerose eeposed). Tegelased on kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamjaolt on kolmandas isikus, pikem narratiiv. Keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele (eepiline jutustav, üllas, rahulik, kiretu). Eepikat huvitab objektiivne - väline
Narratiivi aeg loo aja, teksti aja ja lugeja ajakogemuse ühendus (mis on alati mitmetine) Fiktsionaalne maailm (= fiktsiooni-maailm) fiktsionaalse narratiivi loodud ilmatervik, mis on asustatud narratiivi määratletud tegelastega Sündmustik Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades, jutustamismeetod rõhutab sündmustikku Võimalik on ka, et jutustus tekitab skepsise seoste suhtes, mida on jutustatud Eristada saab järgmisi tasandeid: Väline sündmustik: saaks ka filmis kujutada. Samas võib väline sündmustik olla vaid ettekäändeks, olla sootuks väiksema tähendusega võrreldes tegelase sees toimuvaga. Jutustamine kui sündmus Sisemine sündmustik seda on võimalik edasi anda nt sisemonoloogina. Jutustus võib jutustada sellest, kas maailmast üleüldse saab jutustada Tekstinäited: 1. Dan Brown Da Vinci kood. Tlk M. Piirimaa. Tallinn: Ersen 2003. Pariis, Louvre Kell 22.46
subjektikesksus, enam ei puurita inimhingede sügavusse, huvitutakse rohkem sündmustest. Imiteeritakse stiile - tõlgendatakse varasemat kirjandust postmodernistlikus võtmestikus. ! Romaani laadi otsustatakse dominandi järgi - selle järgi, missugusel laadil on romaanis rohkem kõlajõudu. TEISI PROOSAZANREID NOVELL- proosa lühivorm, mille pikkust mõõdetakse kümnetes lehekülgedes. Tekst keskendub ainult peamisele. Tegelaste arv on piiratud ja tavaliselt jäävad nad muutumatuteks. Novell on tihe ja läbimõeldud, väga hoolikas ülesehitus on suletud novellil, kus pinge järkjärguline tõus viib üllatava lõpplahenduseni e püäntini. Avatud novell on hajusam, püänt võib puududa. Novellizanri isaks peetake Giovanni Boccacciot, kes sai tuntuks raamatuga "Dekameron". JUTUSTUS - pikkuselt novelli ja romaani vahepeal. Tal pole novelli tihedust, ega romaani laia haardeulatust. Jutustuse tegelaste arv on suurem kui novellis, tegevus pole nii ühtne
Lüürika liigid e vormid on luuletused ( sh. Sonetid, oodid, hümnid, pastoraalid, eleegiad, haikud, tankad), mis väljendavad peamiselt siseilma elamusi, tundeid või mõtteid lüürilist e lürismi. Lüürikat iseloomustab subjektiine e isiklik ja intiimne: sisemine enesevaatlus, hingeseisundid, tunde ja mõtte meenutamine või hetkeline kehtestamine, ,,mina" avamine, pihtimine. Eepika kui põhiliigi zanrid ( eepos, romaan, novell, jutustus, laast ) keskenduvad välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele eepilisele. Eepikat huvitab objektiine väline pilt, olnud või arenev sündmus, lugu, teiste ehk ,,tema" ja ,,nende" jälgimine. Dramaatika zanre ehk liike (tragöödia, draama, komöödia, kuuldemäng, skets, intermeedium, libreto, stsenaarium ) iseloomustab tegevuste vahetu kujutamine, otsene kõne ja dialoog dramaatiline.
Kirjapildis on salmid enamasti üksteisest graafiliselt eraldatud. Milline on kõne- lause ja piltkujundite mõju luules? Kuidas toob nende kasutus esile poeetilise keele omadusi? Kõnekujundeid (troope) ja lausekujundeid (figuure)kasutatakse teksti kunstilise mõju suurendamiseks erilise tähendusliku seostamise, lausestuse või kõlavuse poolest. Kunstilise võtte eesmärk on üllatada – harjunud ettekujutusi võõritada, sõnade kulunud tähendusi elavdada. Ootamatu sõnastus või varjatud mõte tekitavad mõistatusi ja aeglustavad taju. Vastuvõtt takerdub, hakatakse juurdlema öeldu sisu üle. Tähelepanu pöördub väljendusviisile, kus peitub sisu võti. Esile kerkib keelekasutuse eneseleosutav roll: maailmale osutamine ei ole vahetu ja igapäevane, vaid toimib poeetilise väljenduse vahendusel, värskelt. Kujund virgutab süvenema: teksti uuesti üle lugema, autori taotlusi avastama, kaasa mõtlema.kujund kehtestab ootamatuid seoseid sõnade ja
teos kuulub. Antiikkultuurist pärit põhižanrid: 1) lüürika(sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka) Tähtsus suurenes romantismiperioodil Luuletaja kogemuse vahendus, Sisemaailma elamused, Subjektiivne, isiklik, Lüüriline luule: üks mulje, idee või sündmus), Narratiivne luule (lüroeepika): süsteemselt arendatud süžee 2) eepika (proosa). Nii proosa kui värsivorm Žanrid: nt. eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast, Proosažanrid: romaan, novell, laast, essee, autobiograafia, Klassikaliselt värsivorm, tegelased: kangelased. Kolmandas isikus, pikem narratiiv, Välismaailma kirjeldamine, Keskmes objektiivne > väline pilt, olnud või arenev sündmus 1 3) dramaatika (tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka
· tavaliselt kirjutatud sõnade kunstikavatsuslik tegelaste karikeeritud kõnel proosas kordamine värsirea lõpus. · karakterikoomika · avar elukujutus Asendi järgi stroofis koomikavõte, mis põhineb · mitmeplaaniline jagunevad riimid paaris- tegelaskuju naljakal, veidral tegevustik (aabb), süli- (abba), välimusel ja kõnel · keerukas sündmustik ristriimideks (abab). · Eduard Vilde ,,Pisuhänd" · probleemirohkus täisriim täielik häälikute tragöödia kurbmäng, · arvukas tegelaskond kokkukõla (maid-said); kurva sisuga näidend · pika ajavahemiku irdriim häälikute osaline · õilsatel eesmärkidel kujutamine kokkukõla (lint-kink). tegutsev kangelane satub · Tammsaare ,,Tõde ja sonett 13
enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, aga ka antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare’i ajastu tragöödia. Algne struktuur - vaatused ja stseenid. Konflikt - sisemise ja välise, subjektiivse ja objektiivse kokkukuulumine või vastuolu. Eepika žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, laast (nii proosa- kui värsivormis). Proosažanrid: romaan (sh. realistlik romaan, modernistlik romaan, postmodernistlik romaan), novell, laast, essee, autobiograafia. Klassikalises määratluses värsivormis (nt. Homerose eeposed), tegelasteks kangelased (inimesed ja jumalad), kelle teod mõjutavad kogu tsivilisatsiooni või inimkonda. Enamasti ‘temavormis’ (kolmandas isikus), pikem narratiiv; keskendub välismaailma kirjeldamisele ja jutustamisele (aga nt
olema tõepärane. Märksõnad: normatiivsus, mõistuspärasus, haritus jne, luuletekst soositum - tõepärasem · Positivism (19. sajand) väidab, et kirjandus on seotud kolme teguriga: pärilikkus, keskkond, ajalooline hetk, mis määravadki teose olemuse, olulisim on fakt · Sotsioloogiline suund väidab, et kirjandus on ühiskondliku teadvuse üks vorme. Keskne peegelduse mõiste. Maailma peegeldatakse kujundi kaudu. 20. Saj Autonoomiateooriad: rõhutatakse sõnakunsti iseseisvat, reaalsest sõltumatut olemust. Kirjandus on subjektiivse reaalsuse väljendus. Sellest lähtuvad mitmed filosoofilis- teoreetilised suunad: näiteks fenomenoloogia (kirjandus on teadvuse fenomen, millest väljaspool pole midagi); uuskriitika, new criticism (close reading, lähilugemine, teost
Põhitunnuseks on jutustaja ja jutustatava olemasolu. Kirjeldatakse päriselt asetleidnud sündmusi, kui ka väljamõelduid. Jutustava(eepilise) teose 3 põhitunnust: Süzee-tegevustik Karakter-inimloomust ja ajastut esindav kirjanduslik kuju Miljöö-keskkond Eepika= Romaan-palju probleeme, mitu süzeeliini, palju tegelasi Eepos-ulatuslik jutustav värssteos Novell-tiheda sisu ja väheste tegelastega jutustus, millel enamasti on vaid 1 keskne teema. Jutustus-novelli ja romaani vahepealne. Novellist laiem sündmustik ja vabam vorm, romaanist lühem ja lihtsama ülesehitusega Muinasjutt-rahvajutu peamine liik, oma seadustega:kindlad algus-ja lõpulaused(elas kord jne), sümboolsed arvud:3, 7, 12 Miniatuur-lühipala Valm-õpetliku või pilkava sisuga lühiteos kas värssides või proosas Anekdoot-lühike koomilise/pikantse sisuga looke. Nad võivad olla nii proosa- kui ka värsivormis. Enamasti on siiski proosas.
mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Esimesed romaanid kirjutati hilisantiikajal. Mõiste "romaan" võeti kasutusele keskajal. Valitsevaks zanriks kujunes see 19.20. sajandil. Romaane liigitatakse ainestiku järgi (ulmeromaan, krimka) kujutamisviisi järgi (arenguromaan, psühholoogiline romaan), mahu järgi (lühiromaan, epopöa) ning vormi järgi (värssromaan, kiriromaan) (2) jutustus - novelli ja romaani vahepealne eepika zanr, on novellist laialdasem sündmustik, mis ei ole keskendunud ühe peamise sündmuse ümber, ja vabam vorm. Romaanist on jutustus lühem ja ülesehituselt lihtsam. Jutustuse kolm põhikomponenti on süzee, tegelased ja miljöö, see esitatakse tavaliselt jutustaja (autori) vaatepunktist, kes jälgib sündmusi kõrvalt või on selles osaline. (3) novell (short story vms) - Novell on tiheda sündmustiku ja väheste tegelastega jutustus, mis piirdub harilikult ühe keskse
hakkavad jne. Valitseb ka žanrite paljusus. Üldiselt areneb žanr lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, nt romaani eelkäijad kiri, päevik reisikirjeldus, memuaar. ● Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned ? Lüürika: sonett, haiku, hümn, pastoraal, ood, ballaad- Peegeldab autori sisemaailma, kogemust, isiklik, tundeline, sageli “mina” vormis Eepika: eepos, romaan, novell, muinasjutt, jutustus, essee, laast- võib olla nii luule kui proosa vormis. Jutustab kangelastest, kes mõjutavad maailma. Keskendunud pigem tegevustele, mitte tunnetele, arenev sündmustik. Kolmandas isikus Dramaatika: draama, tragöödia, komöödia, kuuldemäng- Autori kohalolu lavamärkustena, dialoogid, traagiline, kõne peegeldab isiksuste erinevusi ● Mis on poeetiline keel (A.Merilai ja J.Wainrighti määratlused) ? Kujundilisus,
arhaism vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel, et sellega märkida ajaloolist koloriiti. Arhaismidega liialdamine raskendab teksti mõistmist ning võib risustada teose stiili. Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F. Tuglas.) arhetüüpne süzee algse süzee teisend, edasiarendus. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (17491832) romaan "Noore Wertheri kannatused" (1774) ning Ulrich Plenzdorfi (1934) "Noore W. uued kannatused". arhetüüpne tegelane algse tegelastüübi teisend. Näiteks Johann Wolfgang Goethe (17491832) Werther romaanist "Noore Wertheri kannatused" ning Ulrich Plenzdorfi (1934) Edgar Wibeau teosest "Noore W. uued kannatused".
Bornhöhe, Põgeneti olevikust taheti olla kas minevikus või tulevikus. Tekkis ajalooline-, ulme- ja seiklusromaan. Realism 19 saj Argielu ühiskondlike probleemide tõepärane H. de Balzac, G. (keskpaik) kujutamine, objektiivsuse taotlus. Inimesi vaadeldakse Flaubert, A. ajaloolises, keskkondlikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes Tsehhov, F. seostes. Olulised on tegevuse ajaline ja ruumiline Dostojevski, A.H. määratlus, põhjuse ja tagajärje seostatus, tüüpilise Tammsaare, rõhutamine. E.Vilde Naturalism 19 saj Täpne ja erapooletu kirjeldus kõigest: heast, halvast, É. Zola´ (lõpp) ilusast, inetust jne...
draama(tika) zanre zanre zanre zanre zanre · romaan (novel) · eepos · ood · ood · tragöödia · jutustus · romaan · hümn · hümn · komöödia · novell (short story vms) · novell · eleegia · eleegia · draama (kitsam) · epigramm · värssdraama · epopöa · epopöa · paljude vormitunnuste alusel · monodraama · novellett · novelett kujunenud zanrid: sonett, haiku · lugemisdraama
elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst, kõrvaltekst): ekspositsioon (sissejuhatus), konflikti areng, kulminatsioon. Eepika (nii proosa- kui värsivorm): eepos, romaan, jutustus, novell, muinasjutt, essee, autobiograafia. Tegelased: kangelased, kolmandas isikus, pikem narratiiv, välismaailma kirjeldamine. Milline on zanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? uuritakse zanrilisust eraldi ilukirjanduses ja massikirjanduses Milline on zanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus)? Populaarsed zanrid (detektiivromaan, vestern, kriminaalromaan jne). Need on
o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto, stsenaarium, erinevate ajastute tragöödiad o Algne struktuur – vaatused ja stseenid o Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog o Tegelaste kõne – isiksuste erinevused o Konflikt o Ekspositsioon > konflikti areng > kulminatsioon Eepika o Nii proosa kui värsivorm o Žanrid: eepos, romaan, jutustus, novell, laast, essee, autobiograafia o Klassikaliselt värsivorm, tegelasteks kangelased o Kolmandas isikus, pikem narratiiv o Välismaailma kirjeldamine o Keskmes objektiivne, väline pilt, olnud või arenev sündmus Autor, tekst ja lugeja kui kirjandussituatsiooni tuum. Autorist, tekstist, lugejast ja kontekstist lähtuvad kirjandusteooriad, nende fookused ja rõhuasetused. Tekstikesksed lähenemised (filoloogia e tekstoloogia, retoorika ja stilistika,
Mille järgi tunneme ära, et tekst on fiktsionaalne? Kes jutustab? Mis perspektiivis me näeme tegevustikku? Kuidas väljendub jutustaja? Milline on jutustuse ajaline struktuur? Kuidas on diskursuse tasand seotud story tasandiga? Kes peale jutustaja veel kõneleb? Kuidas on võimalik, et me ei kuule mitte üksnes tegelaste keelelisi ütlusi, vaid ka nende mõtteid ja tundeid? Milline on antud teksti suhe teiste (varasemate) tekstidega? Mida mõistetakse sündmustiku all? Kuidas sündmustik ja tegevuse aeg omavahel suhestuvad? Enamasti antakse sündmustikku edasi jutustades. Jutustamismeetod rõhutab sündmustikku.Eristada saab järgmisi tasandeid: väline sündmustik (saab ka filmis kujutada); sisemine sündmustik (nt sisemonoloog). Kuidas moodustub kirjanduslik tegelaskuju? Tegelaskujud moodustuvad mitmete elementide koosmõjus:jutustamismeetod, otsene kõne, positsioon jutustatavas maailmas, nende seos tegevustikuga. Millised on tegelaskõne vormid?
Romaan jutustava proosa suurvorm. Iseloomustab probleemirohkus, mitmekülgsus elu kujutamisel, mitu süzeeliini ja suur tegelaste hulk, sündmuste pikaajaline kulg. Ainestiku järgi jaotatakse romaane seiklus-, sõja-, armastus-, õudus-, ulme-, kriminaal-, noorsoo-, ajaloolisteks, psühholoogilisteks, biograafilisteks jm romaanideks. Jutustus üks proosazanre. Teda iseloomustab rahulik kulg ja vaba vorm. Harilikult on jutustuses üks süzeeliin. Sündmustik on haardeliselt novellist ulatuslikum ja romaanist kitsapiirilisem. 12 Eepos pikk värsivormiline jutustav teos, mille aineks on vägilaste või jumalate teod. Üleva sõnastusega. Novell proosa lühivorm, keskendub kõige olulisema kujutamisele. Räägitakse ühest sündmusest, olukorrast ja tegelasi on vähe. Tegevuse kulg on pingeline ja lõpp sageli ootamatu.
annaabi.ee 
