Niguliste kirik (8)

Niguliste kirik

Niguliste kirik paikneb Tallinna all-linna edelaosas. Kirik rajati algkujul arvatavasti 1230 a. saksa kaupmeeste asula keskusena ning ta oli muuhulgas kasutusel ka kaitsekirikuna. Esmalt valmis neljatahuline väike kooriruum , mis asus praeguse kooriruumi keskkohas. 13. sajandi lõpul lisandus sellele aga kolmelööviline nelja traveega pikihoone . Tollane pikihoone oli praeguse pikihoone suurune pseudobasiilika, mõõtmetega 26.4x31.7 m, kuid selle traveede pikkus oli praegusest mõnevõrra erinev. Pikihoone sisaldas ka läänetorni, mis paiknes oma praeguses kohas, kuid ei ulatunud eriti üle kesklöövi katuse. Pikihoone külgseintes asetsesid raidportaalid. Põhjaseinas paiknes rikkalikult liigendatud palestikuga sirge talumiga teravkaarportaal, mis oli vimpergiga kroonitud. Niguliste põhjaseina portaal on Tallinna vanim teadaolev dekoratiivportaal, kuid sellest on säilinud vaid alumine osa - algne arhivolt ja vimperg lammutati keskajal, praegune arhivolt pärineb arvatavasti 19. sajandist. Lõunaseinas asetses aga kolmikkaarelise avaga väike kaheastemline portaal, mis on Tallinnas ainus teadaolev omataoline. Portaal oli 15. sajandil kinni müüritud, kuid avastati ja taastati kiriku restaureerimistööd 1960ndatel aastatel. Kirik ehitati põhjalikult ümber aastail 1405-20, mil rajati uus koor ning rekonstrueeriti basiilika põhimõtete kohaselt ka pikihoone. Uus koor ehitati pikihoonega ühelaiune ning ta on polügonaalse lõpmikuga, kus külglöövid moodustavad kooriruumis ümbriskäigu. Pikihoones ehitati tollal neljatahulistele piilaritele toetuvate kõrgseintega basilikaalne kesklööv ning kogu hoone kaeti lihtsate servjoonvõlvidega. Hoonele rajati ka uued, suuremad aknad ning selle välisseinad toetati kontraforssidega. Koori lõunaküljele ehitati praeguseni säilinud käärkamber. Väheste muudatusetega on pikihoone ja koor säilinud sellistena tänini. Umbes sellisena säilis kirik 1944. aastani, mil ta sai rängalt purustada 9. märtsi ööl Tallinna pommitamisel Vene lennukite poolt. Tules hävisid katused ja tornikiiver ning põles maha ka enamik sisustust koos hinnaliste kunstiväärtustega. Mõne aasta pärast varises kokku ka enamik pikihoone kõrgseinu koos võlvidega. Kirik oli enne 1944. aastat erakordselt rikas 13-18. sajandist pärinenud kunstiväärtuste poolest, sest kiriku kogudus koosnes kogu keskaja vältel jõukatest kaupmeestest. Suur osa sellest aga hävis 1944, nagu orel , 17. sajandist pärinenud nikerdatud väärid ja pingistikud, kantsel , nikerdseinad ning 1556 -58 rae liikmetele ehitatud renessanss -stiilis nikerdpingistik. Väärtuslikumad esemed olid kirikust aga õnneks evakueeritud ning pääsesid hävingust. Nii on meie päevini säilinud 1481. aastal Lüübeki meistri Hermen Rode valmistatud suur peaaltar, Surmatantsu maali algusosa (Bernt Notke, 15. sajandi lõpp) ning Püha Antoniuse altar (16. sajandi algus). Säilinud on ka mõningad vapp - epitaafid (17-18. sajand), von Roseni kabeli ehisseina mõned detailid (1655), 16-18. sajandist pärinevaid lae- ja seinalühterid, 1519. aastast pärinev 7-haruline kandelaaber ning arvukalt hauaplaate. Kõik need esemed on leidnud restaureeritud hoones oma koha. Peale nende on säilinud veel 13. sajandi lõpust pärinev tammepuust krutsifiks, mis paikneb Ajaloomuuseumis, ning 1477 Tallinna kullassepa Hans Ryssenbergi valmistatud tornmonstranss, mis kingiti 1710 enne Tallinna privileegide kinnitamist diplomaatilistel kaalutlustel vürst Menshikovile ja paikneb praegu Peterburis Ermitaazhis.
4