Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Neiuvaip". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
neiuvaip, taimeliik, kaitsealune, niitudel, õied, varrel, hõreda, risoom, õiekattelehed, herilased, kasvukohtades, võimust, võtnud, kasvukohad, kahjustamineDactylorhiza incarnata ssp. ochroleuca kollakas sõrmkäpp Dactylorhiza maculata kuradi-sõrmkäpp Dactylorhiza osiliensis saaremaa sõrmkäpp Dactylorhiza praetermissa lääne-sõrmkäpp Dactylorhiza russowii Russowi sõrmkäpp Dactylorhiza ruthei Ruthe sõrmkäpp Dactylorhiza sambucina leeder-sõrmkäpp (hävinud) Epipactis atrorubens tumepunane neiuvaip Epipactis helleborine laialehine neiuvaip Epipactis palustris soo-neiuvaip Epipogium aphyllum lehitu pisikäpp Goodyera repens roomav öövilge Gymnadenia conopsea harilik käoraamat Gymnadenia odoratissima lõhnav käoraamat Hammarbya paludosa sookäpp Herminium monorchis harilik muguljuur
Lehed on sõrmjagused, sügisel veripunased. Huvitav on asjaolu, et taimel on võime oma lehelaba kaldenurka reguleerida valguse suhtes, selleks on leherootsu alusel vastav liiges. Õied on suured, ilusad ja punased, kroonleht üle 1 cm pikk, õie läbimõõt võib ulatuda kuni 4 cm-ni. Õitseb juunist augustini ja pakub palju silmailu sel perioodil. Teistest meie kurerehadest on verevat kurereha kerge eristada, sest tema õied paiknevad vartel ühekaupa, ülejäänud liikidel aga kahekaupa. Verev kurereha on üks neid taimi, mis oma seemneid ise aktiivselt levitab: kui viljad valmivad, siis nad avanevad järsult ja seemned paiskuvad laiali kuni 2,5 m kauguseni. Kasutamine: Kuna taim on rikas parkainete poolest, on teda rahvameditsiinis kasutatud verejooksu sulgeva vahendina. KASSIKÄPP - Tõlkides ladinakeelset nime Antennaria dioica, saame antenna - purjeraa, putuka tundel
Gametofüüdifaas väga lühike. Puidus lisaks trahheiididele ka trahheed. Klass üheidulehelised - Üheiduleheliste fülogeneesi võib vaadata kui hargnemiste rida, kus esmalt eralduvad: vee keskkonnaga seotud taimede sugukonnad (konnarohulised, penikeelelised, võhalised) siis väljapaistvate õitega sugukonnad (käpalised, liilialised, laugulised) ja lõpuks tugevalt spetsialiseerunud sugukonnad (kõrrelised, lõikheinalised). Tunnused: üks iduleht, õied kolmetised, narmasjuurestik, rohttaimed, juhtkimbud hajusalt, primaarne kambium puudub, lehed rööp- v. kaarroodsed, abilehti pole. Eestis põhiliselt 4 seltsi: konnarohulaadsed, kõrreliselaadsed, asparilaadsed, liilialaadsed. Sk. Liilialised sibultaimed. Lehed: rööproodsed, männases v. vastakud. Õis: õiekate lihtne, kolmetine, *P3+3 A 3+3 G(3), aktinomorfne, sigimik ülemine. Vili: kupar, seemned lapikud. N: sügislill, kuldtäht, tulp, kirju püvilill, kirju liilia. Sk
Siberi võhumõõk ( Iris sibirica), (võhumõõgalised), LK3 väike vesikupp, Nuphar pumila; valge vesiroos, Nymphaea alba; väike vesiroos, Nymphaea candida mets-vareskold, Diphasiastrum complanatum nõmm-vareskold, Diphasiastrum tristachyum harilik ungrukold, Huperzia selago Karukold, Lycopodium clavatum Paas-kolmissõnajalg, Gymnocarpium robertianum Eesti soojumikas, Saussurea alpina subsp. Esthonica Soomukad, Orobanche Põdrajuure-soomukas Ohakasoomukas Suur soomukas Tumepunane neiuvaip, Epipactis atrorubens Laialehine neiuvaip, Epipactis helleborine Soo-neiuvaip, Epipactis palustris Kahelehine käokeel, Platanthera bifolia Rohekas käokeel, Platanthera chlorantha Kahkjaspunane sõrmkäpp, Dactylorhiza incarnata Hall käpp, Orchis militaris Roosa merikann, Armeria maritima subsp. Elongata Aas-karukell, Pulsatilla pratensis Karvane maarjalepp, Agrimonia pilosa, direktiiviliik Madal unilook, Sisymbrium supinum, direktiiviliik Nõmmnelk, Dianthus arenarius, direktiiviliik
metsades elada ei saa. 1.2. Peamiste metsatüüpide iseloomustus tingimuste ja liikide kaudu (vt. Auditooriumis täidetud töölehte) Loomets- Levib Saaremaal, Põhja- ja Loode-Eestis. Üldisteks tingimusteks: valgusküllased, põhjavesi sügaval, majandamisel halvad, paepealne viljakas, madalad metsad. Puu- ja põõsarindes männid, kuused, sarapuu, kibuvits, arukask. Elustiku eripärad, näited liikidest: lubjalembesed taimed, tume-punane neiuvaip, ülane, sinilill. Nõmmemets- Põhja- , Loode- ja Kagu-Eesti, Peipsi ääres, Lääne-Eesti saartel. Üldised tingimused: aeglase kasvuga puud, kuiv- ja tuleohtlik, liivakiht on tüse, valgusküllased. Puu- ja põõsarinne: männid, üksikud arukased. Elustiku eripärad, näiteid liikidest: kanarbik, põdrasamblik, kõrrelised, nõmm-liivatee, porosamblik, palju seeni. Palumets- peamiselt Kagu- ja Lõuna-Eestis. Üldised tingimused: tekivad pärast metsapõlengut, lubjavaesed
teistelt taimedelt. Härghein. VARS · Ülesanded o Külgharude moodustamine o Lehtede, õite ja viljade kandmine o Vee ja mineraalainete transport o Fotosünteesiproduktide transport · Põhitunnused o Maapealne asend o Kasvab kaua pikkusesse o Kannab lehti o Harunemisvõimeline o Radiaalse siseehitusega o Rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed) · Varre muudendid Risoom e maa-alune vars, stoolon e maapealne (v. alune) võsund, mugul, sibul (maa-alune lühivõrse), mugulsibul. Köitraod (viinapuu), astlad (viirpuu, laukapuu), assimileerivad varred (osjad), kladood e lehetaoline vars, millel on lehefunktsioonid (jõulukaktus). Võsuväänel (varre külgharust tekkinud kinnitusorgan), võsuastel (terav, torkiv moodustis, mis on tekkinud lühivõsu muundumise tagajärjel). · Varre ehitus Epiderm: ühekihiline Esikoor:
teistelt taimedelt. Härghein. VARS Ülesanded o Külgharude moodustamine o Lehtede, õite ja viljade kandmine o Vee ja mineraalainete transport o Fotosünteesiproduktide transport Põhitunnused o Maapealne asend o Kasvab kaua pikkusesse o Kannab lehti o Harunemisvõimeline o Radiaalse siseehitusega o Rohkete juhtkimpudega (enamasti kollateraalsed) Varre muudendid Risoom e maa-alune vars, stoolon e maapealne (v. –alune) võsund, mugul, sibul (maa-alune lühivõrse), mugulsibul. Köitraod (viinapuu), astlad (viirpuu, laukapuu), assimileerivad varred (osjad), kladood e lehetaoline vars, millel on lehefunktsioonid (jõulukaktus). Võsuväänel (varre külgharust tekkinud kinnitusorgan), võsuastel (terav, torkiv moodustis, mis on tekkinud lühivõsu muundumise tagajärjel). Varre ehitus Epiderm: ühekihiline Esikoor: Steel:
Kuldkinga nimi kajastab selle taime õie välimust, sest ainult lehtede järgi on kuldkinga veidi raskem ära tunda. Need on sarnased maikellukese ehk piibelehe omadega, kuid leherood on tugevamad ning lehed on servast ja roodude kohalt madaltihedalt karvased. Ka vars on lühikarvane.Õied on aga suured( ligi 10 cm),neil on suur läikiv sidrunkollane kingakujuline õõnes huul, mille pikkus ulatub kuni 4cm, siseküljel on punakad täpid ja sooned. Ülejäänud õiekattelehed on lamedad, neid kutsutakse ,,kingapaeladeks" Paelad on lillakaspruunid, mille pikkus on kuni 6cm. Õite alusel on ka kandelehed, mis sarnanevad varrelehtedega. Õisi on varrel üks või kaks, väga harva kolm. Õitsva varre kõrgus jääb reeglina 20 ja 60 cm vahele ja õitsemisikka jõuavad taimed 10-15 aastaga.Õitsemisikka jõudnud, õitseb Kaunis kuldking mitu aastakümneid järjest.Õitsemisperioodiks on mai lõpp kuni juuli algus.Kuna taim on
Kuivades need mürgid enamuses lagunevad ja ka loomad võtavad kamarast suhu, kuid ega ta siiski suurem asi toit ole. kamarast kui umbrohust pole kuigi keeruline vabaneda. Selleks tuleb vaid hoolas olla ja enne tema seemnete valmimist taimed maha niita.taime vars on rohkelt harunenud ja kogu taim on veidi punakas. Vaid harva leidub kuivemates kohtades kollakasrohelisi kamarasetaimi. Eriti tumepunased on kamarase ülemised lehed, milledest muide osa kuuluvad õite juurte. Ka õied ise on tumepunased. Samuti võib koheselt märgata taime korrapärasust: kamarase õied on pikkades ühekülgsetes kobarates ja lehed asetsevad varrel vastamisi. Aas-rebasesaba · Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades, kasvatatakse ka kultuurpõldudel.Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
Saaremaale, kaasajal on ta sagedasem just · isasloomad elavad üksikult, emasloomad Eesti läänesaartel moodustavad koos järglastega väikeseid · taimetoidulised salku SOO/RABA LOOMAD RÄSTIK Vipera berus L · kehapikkus on 60...75 cm · Eestis esineb kõikjal · eelistatult asustab rohuseid segametsi ja metsaservi, raiesmikke, soid, jõgede ja järvede kaldapiirkondi, vähem elab niitudel ja kuivades männikutes · paiksed loomad ja elavad kogu elu samal territooriumil - liikudes elu jooksul vaid 60...100 m raadiuses · Toidust moodustavad põhiosa hiired, raba- ja rohukonnad, maapinnal pesitsevate lindude äsjakoorunud pojad, sisalikud ja vaskussid · kuulub kaitstavate liikide III kategooriasse ! NASTIK Natrix natrix (L.)
vaadata õie sisse. Isasõitel pole sigimik arenenud ja on palju ilusaid tolmukaid. Emasõitel on aga sigimik suur ja tolmukad kas puuduvad hoopis või on ilma peadeta, öeldakse - kõlutolmukad. Kuid seegi ei ole veel määrav. Õied peavad ju tolmeldatud saama. Seda teevad rabamurakal ainult putukad. Kõige sagedamini on abilisteks ühed kärbeste ja sääskede sugulased, mitte mesilased ja kimalased, kes sohu nii sageli ei satu. Et marju tuleks palju, selleks peavad saama külastatud paljud õied. Just sellised agarad rohkeid õisi külastavad need soo kahetiivalised putukad ongi. Kuid halvasti on lugu siis, kui ilmataat vingerpussi mängib. Nii võib kevadine hiliskülm õisi kahjustada. Kui aga õitsemise ajal sajab, siis ei saa putukad tolmeldama lennata ja jälle pole saaki loota. Üksik õis on avatud vaid paar päeva, seega peab selle aja jooksul leiduma sobilikku ilma, et temast kasvaks vili.
saada. Kui maarja-sõnajalaga liialdatakse, tekib mürgistus tugeva kõhuvalu, peapöörituse ja oksendamisega. Lõpuks võivad muutuda kõik limaskestad sinakaks, tekkida silmade alla kollased laigud ja ilmneda õhupuudus. Kui sellises seisundis kannatanu ei saa kiiresti arstiabi, võib ta surra. Enne arsti kutsumist tuleb kannatanule kiiresti anda esmaabiks veega segatud pulbriks tehtud sütt, mis imab mürgi seedekulglast endasse. [1] Kuna risoom on suhteliselt magusa maitsega, siis võivad nii mets- kui kodusead süüa neid paha aimamata ja saada mürgistuse. Samuti pannakse maarja-sõnajala lehti vahel ka padja sisse kilpnäärme suurenenud aktiivsuse korral. Harilik soosõnajalg (Thelypteris palustris) Harilik soosõnajalg on soosõnajalaliste sugukonda kuuluv sõnajalgtaim. Varem on soosõnajalga käsitletud sugukonnas sõnajalalised (Dryopteridaceae), kandes siis liiginime Dryopteris thelypteris
Sugukond- KANNIKESELISED-VIOLACEAE Perekond kannike-Viola L. Sookannike- Viola palustris Tavaline taim Eestis, Saare- ja Muhumaal on haruldane. Kasvab soistel niitudel ja puisniitudel, märgades lepikutes. Kannikeseliste sugukonnast, mitmeaastane. Taim pikkade maapealsete võsunditega. Kõrgus 5 kuni 20 cm. Lehed ümarneerjad või laimunajad, tömbid, pikarootsulised ja alaküljelt täiesti paljad (sarnasel liigil turvaskannikesel on lehed alt hõredalt karvased). Abilehed on hambulised. Õied kuni 1 (1,5) cm pikad. Kroonlehed on kahvatu-(hele)lillad, tumedate joontega. Kannus on sirge. Kandelehekesed kinnituvad õierao keskpaika või on sellest veidi allpool
Õisi pole. Paljunevad spooride abil. *Sõnajalgtaimed – neil on varred, lehed ja juured. Erinevalt sammaldest esineb neil juhtkude(floeem ja ksüleem). Õisi pole(seemneid pole). Paljunevad spooride abil. *Paljasseemnetaimed – neil on varred, lehed, juured. Esineb juhtkude, kuid seal paiknevad ainult trahheiidid. Seemned arenevad katmata õiealgmest. *Katteseemnetaimed e õistaimed – erinevalt paljasseemnetaimedes on neil juhtsooned e. trahheed, õied e. kaetud õiealgmed, millest arenevad seemneid sisaldavad viljad. Seemnetes on endosperm. LOOMADE HÕIMKOND Choanoflagellates (kaelusviburlased) Metazoa(hulkraksed loomad) – porifera(käsnad), placozoa(plaatloomad e naastloomad), Cnidaria (kõrveraksed), Ctenophora(kammloomad), Acoelemorpha(umbelislaadsed). Metazoa: -Protostomia (algsuused): Lophotrochozoa -Kinorhyncha(siilussid)
Noorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
Seega ei ole lehitu pisikäpp võimeline suhkruid tootma. Nii sarnaneb ta rohkem liikumatule maa küljes kinni olevale loomale kui taimele. Seega vajab lehitu pisikäpp elamiseks abilisi. Lahkelt on platsis seened. Ilma seenteta ei idane ka pisikäpa seemned. Tavaliselt ta siiski seemnetega ei paljune, sest pisikäpa seemned jäävad enamasti tolmeldajate vähesuse tõttu valmimata. Seened on aga kokku kasvanud taime maa-aluse varrega, risoomiga. Lehitu pisikäpa risoom on väga huvitava kujuga. See on rohkesti harunev, kuid kõik harud on väga lühikesed. Niisugusena meenutab ta väga koralle. Huvitav on, et juuri lehitul pisikäpal polegi. Taime õitsev vars kasvab ainult risoomi kogunenud varuainete arvel. Nii on risoom peale õitsemist läbi kurnatud ja suur osa sellest sureb. Taime kosumiseks kulub aga sageli aastaid ja seepärast me tavaliselt õitsemisjärgsel aastal lehitut pisikäppa enam ei leia.
Inimtegevuse mõju niitudele. Inimmõju alusel võib niidud jaotada: · pool-looduslikeks · kultuurniitudeks. Kasvutingimuste alusel jaotatakse niidud 4 suurde rühma: · aru-, · lammi-, · ranniku- ja · soostunud niidud. Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega 6. Pool-looduslikud e pärandkooslused. põlised inimtekkelised kooslused, eelkõige puisniidud, loopealsed, luhaheinamaad, rannaniidud, aga ka teised karja- ja heinamaad, kus inimmõju on piirdunud vaid niitmise ja karjatamisega. 7. Tiina Elvisto Eesti elustik & elukooslused
Reliktne liik. Talub hästi linnaolusid. 15 m kõrge puu. Maksimumkõrgus 40 m (Kaukaasias), Euroopas hrl. 10...15 (25) m kõrgune puu. Eestis kasvab harilik jugapuu looduslikult Saaremaal (Sõrve ja Tagamõisa poolsaar), Hiiumaal (Tahkuna poolsaar) ja Lääne-Eestis (Nõva ja Audru ümbruse metsades). Arvuliselt võib puid olla kokku kuni 2000. Kõrgeim puu on 11,5 m kõrge ning suurim tüve läbimõõt kuni 33 cm. Eestis on harilik jugapuu II kategooria kaitsealune liik. · Oksad on peened, asetatud männasjalt, esineb ka männastevahelisi oksi. · Võrsed väljast rohelised. · Okkad on pealt tumerohelised, läikivad, alt heledamad, 1,8...3,5 cm pikad, kuni 0,25 cm laiad, ühtlaselt teravnenud tipuga. Okka all väga kahvatud õhulõheread. Püsivad puul 4...8 aastat. Võra ülaosas okkad spiraalselt, varjus olevatel võrsetel kamja asetusega. · Õitseb mais, seeme valmib sama aasta sügisel
mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud. Ammu enne leivavilja leiutamist tehti tammetõrudest jahu ja teadlased arvavad, et esimesed leivapätsid küpsetati just tammetõrujahust. Praegugi saab teha neist aga ravitoimega kohvi. Toomingas on mitmeaastane heitlehine lehtpuu, tihedas metsas kasvab sageli põõsakujulisena. Toomingas võib kasvada kuni 16 m kõrguseks. Õied paiknevad 10-12 cm pikkustes rippuvates kobarates. Valged, tugeva uimastava lõhnaga õied on viietised, kellukja õiepõhjaga. Toomingas õitseb mai lõpul ja juuni algul. Lehed on paljad, veidi kortsulised, pealt tumerohelised, alt helerohelised. Marjad valmivad augustis ja septembris. Toominga marjad on söödavad. Paljuneb peamiselt seemnetega, kuid uueneb ka kännu-ja juurevõsudega. Eelistab niiskemaid, kuid liikuva viljakate muldadega kasvukohti. harilikku jänesekapsast iseloomustavad õrnad puhasrohelised, vahel veidi kollaka varjundiga lehed ja valged õied
Vili punane, munajas. Söödav ja magusamaitseline. Seeme, okkad ja puit mürgine. Puit punakas, väärtuslik, läikiv, tihe, hästi töödeldav. Puitu kasutatakse mööbli ja vibude valmistamiseks. Kasutatakse haljastuses. 22. Perekond kukerpuu Perekonnas heitlehised või igihaljad ühekojalised põõsad, harvem puud. Lehed saagja servaga või terveservalised vahelduvad lihtlehed, kimpudena lühivõrsel, millel ühe- või mitmeharulised astlad. Kollased, nektaririkkad õied kobarjates rippuvates õisikutes. Marjad piklikud, ühe või mitme seemnega, punased või mustad ning mõnel liigil ka söödavad. Kollakas puit on raske, kõva, tihe ja hästi poleeritav. 450 liiki (harilik, thunbergi). Levinud peamiselt põhjapoolkeral. Puitu kasutatakse tisleri- ja nikerdustöödel. Koort ja juuri meditsiinis. Viljadest jooke, keediseid ja kompvekke. Paljud liigid tähtsad ilupõõsad haljastuses. 23. Perekond sõstar ja harilik ebajasmiin
Aasristik Trifolium pratense Aasristik ehk teisisõnu metsik punane ristik, millest on aretatud põllukultuur - punane ristik, kasvab igal pool: puisniitudel, niitudel, karjamaadel, võsastikes, teeservadel, põllupeenardel ja elamute ümbruses. Aasristik on mitmeaastane rohttaim, tal on 2-5 tõusvat vart, noores eas on need sõlmkohtade alt karvased, hiljem hõredakarvased. Juured on tugevad, paljude külgjuurtega. Lehed on kolmetised, pealt helerohelised, punakaspruuni laiguga keskel. Alumised lehed on pikarootsulised ja moodustavad sageli kodariku, ülemised lehed lühirootsulised. Abilehed on munajad, sulglehekesed äraspidimunajad või elliptilised
............................ .lk 24 23. Kasutatud kirjandus ............................................................................ lk 25 Inglitrompet ( Datura ) Kasutatakse õistekoratiivse põõsana siseruumides , talveaedades või verandadel . Suveks võib viia ka õue , kus seda tuleb hoida kaitstud kohas . Pärit on see taim Kolumbiast , Ecuadorist , Peruust ja Põhja-Tsiilist . Inglitrompet on suurte , ovaalsete , sametjalt karvaste lehtedega puukujuline põõsas . Rippuvad kellukjad õied on rohelise tupe ning kollase , punase või oransi krooniga . Kasvab hajusvalguses ning tuleks vältida otsest päikesepaistet . Temperatuuriks sobib soe kuni jahe, talvel eelistab jahedamat kasvukohta . Lühiajaliselt talub kuni 5 soojakraadi . Kasvuperioodil tuleb kasta korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal veidi läbi kuivada . Talvel hoides jahedas kohas tuleb kasta harvem . Liigse kastmise korral taim ei õidse , kuid õitsemise ajal ei tohi muld läbi kuivada
Pungad rootsulised, koonilised, terava tipuga, valkjad. LEHED Sõrmroodsed vahelduvad lihtlehed. 3-5 hõlmaga, kuni 6 cm pikad, sirge, südaja või ümardunud alusega, pealmisel küljel üksikud valged karvad, alt helerohelised, jämedalt saagja servaga. Sügisel muutuvad lehed kollaseks või punaseks. Leheroots lehelabast tunduvalt lühem, näärmekarvadega. ÕIED, VILJAD Kahekojaline. Õitseb mais, õied väikesed, rohekad, koondunud väikestesse püstistesse õisikutesse. Isaõied paiknevad 8-12 kaupa, emasõied 2-4 kaupa kobarates. Õitseb rikkalikult. Viljaks on lihakas paljuseemneline vili, valminult punane, valmib augustis. KASVU- Külmakindel. Küllaltki varjutaluv, kuid varjus õitseb vähe. Mullastiku suhtes vähenõudlik. TINGIMUSED Paljuneb väga hästi vegetatiivselt. KASUTAMINE Levinud alusmetsapõõsas
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
Juured - Olemas Juurekarvad ~risoidid Olemas Kuivakindlus Passiivne Aktiivne Lehed Pole/väikesed/lihtsad Varieeruvad Õhulõhed Pole/lihtsad Sulgrakkudega (tabel õppejõu kodulehelt) Sporofüüdil kujunevad sporangiumid või õied. Neis toimub meioos, mille tulemusel arenevad haploidsed spoorid. Gametofüüdi areng algab spoorides ja lõppeb gameetide moodustumisega. Gameetideks - sugurakkudeks nim neid haploidseid rakke, mis enne liitumist enam ei pooldu. Sporofüüt (sporofaas), see tähendab isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid, koosneb diploidsest kromosoomide komplekti (2n) sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed (n)
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
liike ja nende iseärasusi. 1. Taimeriik lk 3 Tutvustan seal kasvavaid: - puu- ja põõsaliike (10 liiki); - rohttaimi (10 liiki); - samblaid (3 liiki); - samblikke (3 liiki) - seeni (3 liiki) Tutvustuses toon välja: - liigi nimi eesti keeles, ladina keeles, rahvalikud nimetused; - kasvukoht (kasvunõuded); - foto(d); - kas on kaitsealune liik; - kasulikkus, kahjulikkus, kasutamine vm. legendid, uskumused - 2. Loomariik Tutvusta kodukandis elavaid, pesitsevaid: - imetajaid (10 liiki); - linde (10 liiki); - kahepaikseid/roomajad (4 liiki) - putukaid (5 liiki) Tutvustuses too välja: - liigi nimi eesti keeles, ladina keeles, rahvalikud nimetused; - eluviis; - foto(d); - kas on kaitsealune liik;
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased. Kuni 3 cm pikkused purpurroosad kollase neeluga õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel 3 5 kaupa kimbus, veidi longus. Õite kroon kitsaslehterjas, väljaspoolt karvane. Õitseb järjest 30-40 päeva. Varajase veigela kupar on paljas ning sügisel valmivad seemned väikesed ja lennutiibadeta. Viljub 6 aastasena. (Aiasõber, Seemnemaailm). Joonis 3. Varajane veigela (Weigela praecox). (http://static2.nagi.ee/i/p/461/35/11533817938e3e_l.jpg) 18 Lõikamine
seni säilinud pool-looduslike koosluste fragmenteerumine Soontaimi niidutüüpides: puisniit 600 liike kokku 56 kaitsealuseid loopealne 270 30 lamminiit 350 22 rannaniit 390 34 Niidud püsivad vaid seal, kus toimub pidev niitmine või karjatamine. Kui see aga lõpetada, siis niidud võsastuvad ja kujunevad ajapikku metsadeks. Väetamine ja maaharimine põhjustab looduslikel niitudel ühtede taimeliikide asendumise teistega. Niidutüübid: Alvar e loopealsed on õhukese lubjarikka mullaga poollooduslikud rohumaad. Mullad on väga viljakad ning kõrge liigirikkusega. reljeef on üldiselt tasane. Taimed- kadakad, kibuvits,kassikäpp,mägiristik. Linnud- kiivitaja,punajalg-tilder,kanepilind Lamminiidud e.luhaniitudeks. Leidub järvede, jõgede ja ojade üleujutatavatel madalatel kallastel(Emajõgi, Pärnu, Kasari jt ääres). Kevadise suurveega uhutakse kallastele hulganisti
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Põhikudede jaotus funktsiooni järgi. Põhikudede jaotus paiknemise järgi. 11. Taime kattekoed. Primaarne ja sekundaarne kattekude. Taime sisemised kattekoed. 12. Taime tugikoed. Primaarsed ja sekundaarsed tugikoed. 13. Taime juhtkoed. Ksüleem ja floeem. 14. Juhtkimp, selle ehitus ja tüübid. 15. Taime ertituskoed 16. Taime osad. (eraldi: õistaimed, sõnajalgtaimed, alamad taimed) ÕISTAIMED: Paljunemisorgan- õis koos viljaga. Taime õied on tihti koondunud õisikutesse. Õie osad on tupplehed, kroonlehed, tolmukad ja emakas. Pärast tolmlemist ja viljastumist hakkavad õies arenema seemed. Küpsevaid seemneid ümbritseb vili. See moodustub põhiliselt emaka sigimikuosast. Vili kaitseb seemneid ja aitab ka kaasa nende levimisele. Sobivates tingimustes arenevad seemnetest uued taimed. Põhiosa taime eluks vajalikest orgaanilistest ainetest sünteesitakse fotosünteesi käigus lehtedes
annaabi.ee 
