NATO (0)

C.R. Jakobsoni Gümnaasium
NATO
Uurimistöö
Sigrid Randjärv
11b klass
Viljandi 2003

Sisukord

Sissejuhatus

NATO on pühendanud suurema osa viimasest kümnendist julgeolekusuhete arendamisele paljude uute partnerriikidega Euroopas ja Kesk- Aasias ning nende vahel.1
Kuna Eesti on valinud tee ühinemisele Euroopa- Liiduga, on väga aktuaalseks saanud ka ühinemine NATOga. Sellel teemal üritasingi arutleda ja välja selgitada, kas NATOga liitumine muudaks midagi paremaks või halvemaks.
Materjali uurimistöö tegemiseks sain brošüüridest, raamatutest, ajakirjadest ja internetist. Nendest allikatest saadud informatsiooni koondasin 1. peatükki. Ankeetide põhjal kirjutasin 2. peatüki.

1.Mis on NATO?

Põhja- Atlandi leping, millele kirjutati alla 4. aprillil 1949. NATO liikmesriike on 19 ja partnerriike 27. Esimene peakorter asus Londonis, 1950. ja 1960. aastatel asus Pariisis ja praegu asub Brüsselis. Peasekretäriks on Lord Robertson. NATO tuumikpõhimõtted on:
1. rahvad saavad kindlustada oma julgeolekut üksnes koostööd tehes
2.Euroopa ja Põhja- Ameerika on unikaalne , ühiste väärtuste ja huvide kogukond
Rajatuna neile aluspunktidele on NATOl jätkuvalt võtmeroll efektiivse kriisilahendajana ja julgeolekualase koostöö usaldusväärse raamistikuna kogu Euro- Atlandi piirkonnas.
Leping on tegelikult lihtne dokument. Algab lühikese paragrafiga, milles edastatakse, et leping sõlmitakse ÜRO harta vaimus ning hartast, milles sätestatakse liikmesriikide põhilise kohustused üksteise ja alliansi , kui terviku suhtes. "Artikkel 3 on kollektiivse kaitse planeerimise aluseks ja kohustab liikmesriike nii üksikult kui ka kollektiivselt hoidma ja arendama om kaitsevõimust."1 Põhja-Atlandi leping on alates 1949. Aastast kindlustanud oma liikmesriikide julgeoleku. NATO on ümber korraldanud oma poliitilised- ja sõjaalised struktuurid , kohandades need rahuvalve ja kriiside lahendamiseks seotud ülesannete täitmiseks.2
NATO on allians, mis on rahu säilitamise ja tuleviku julgeoleku kindlustamise tugi. Oma ülesannete täitmiseks vajab NATO täpset koordineerimist, komisjoni ja plaani koostajat poliitilisel tasemel ning kaitse- ja sõjalises valdkonnas. NATO on pühendanud suurema osa viimasest kümnendist julgeolekusuhete arendamisele paljude uute partnerriikidega Euroopas ja Kesk- Aasias ning nende vahel. Kuigi alliansi võtmerolliks jääb kollektiivse kaitse kindlustamine oma liikmesriikidele, on NATO kohandanud ka selleks, et aidata taagada suurenenud julgeolekut Euro- Atlandi piirkonnas tervikuna . Tänapäeval on allianss põhjaliku uue julgeolekusuhete kogumi keskseks käivitajaks kogu selle piirkonnas. 46 riiki- NATO liikmed, endised Varssavi pakti riigid ja isegi neutraalsed riigid - on üheskoos õppustel, aruutavad ühiselt julgeolekuküsimusi ja viivad koos läbi isegi rahutagamisoperatsioone. "Selle kõikehõlmava raamistiku väärtus on väga selge. Kõigil riikidel on struktuur, mille kaudu nad saavad tugevdada oma julgeolekuhuve. Pole vaja mingeid väikesi jäiku piirkondlikke liite. Pole vaja ühepoolseid lahendusi. Programm "Partnerlus rahu nimel" ja Euro- Atlandi Partnerlusnõukogu abil on üles ehitatud uus julgeolekusuhe üksteise kaasamise ja koostöö suunas. Juba üksnes see on minu arvates minevikuga võrreldes suur muutus ja oluline panus tulevaste põlvkondade turvaliisusesse."1
NATO sisemine struktuur väljendab koostöö tsiviil- ja poliitiliste vaatekohtade ning neid toetava sõjaliste struktuuride vahelisi suhteid. Sellistes valdkondades nagu poliitilised eriteadlaste nõupidamised, kaitse planeerimine ning poliitilise relvastusalase koostöö, side, õhutõrje ja relvajõudude logistiline toetamine on moodustaanud eri komiteed, kelle ülesandeks on tegevuse planeerimine ja Põhja- Atlandi Nõukogule või NATO kaitseplaneerimisekomiteele sobiva tegevussuuna valimisel soovituste olekuga seotud majandusküsimustes, puudustes ja kaitsetööstuse tsiviilotstarbeliseks muutumine. Kõik komiteed, kellel ülesandeid antud valdkondades, toetavad oma töö ettevalmistamisel ja jätkamisel liikmesriikide vahel saavutatud konsensuse osas rahvusvahelises ametkonnas ja rahvusvahelise sõjaväestaabi asjakohaste osakondade poolt tehtud tööle. NATO on ka oma liikmesriikide ja partnerriikide vahelise tiheda koostöö foorumis sellistes asjades nagu tegevuse planeerimine tsiviilõnnetuste puhul, katastroofiabi ning teaduse- ja keskkonnaprogrammid. NATO juhib ka mitut tähtsat rahvusvahelist vahetusprogrammi, mis puuduutavad NATO ja tema partnerriikide huvitavaid teadus- ja keskkonnaprobleeme. Nende programmide kaudu teatatakse kõrgetasemelist teaduslikku uurimistööd, soodustatakse riikide teadus- ja tehnoloogiaresursside arendamist ning muudetakse rahvusvahelise koostöö tegemise kaudu võimalikuks kulutuste vähendamine. 2

1.1. Alliansi taust

I maailmasõja järel leidsid Ida- ja Lääne- Euroopa, et külm soda on nad teineteisest ideoloogiliselt ja poliitiliselt eraldanud ning Ida- Euroopa sattus Nõukogude Liidu mõjusfääri. 1949. aastal moodustasid 12 riiki mõlemalt poolt Atlandi ookeani Põhja- Atlandi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO, vastukaaluks ohule, et NL üritab laiendada oma mõjusfääri Ida- Euroopast kaugemale.NATO, kui sõjalise- ja poliitilise organisatsiooni roll on kollektiivse kaitse tagamine igasuguse relvastatud kallaletungi puhul ning demokraatia arenguks ja majanduse kasvuks vajaliku turvalise keskkonna kindlustamine.
NATO asutajaliikmed olid Belgia, Kanada , Taani, Prantsusmaa, Island , Itaalia, Luxembourg, Holland , Norra, Portugal , Suur Britannia ja Ameerika Ühendriigid.Riigid olid kohustatud kaitsma üksteist sõjalise kallaletungi korral, mis on suunatud ükskõik kelle vastu nende seast. 1950. aastate alguses ilmnes , et lääneriigid kardavad NL- du otseseid ja kaudseid mõjusfääri suurendamise katseid. Sellest tulenevalt suurendasid NATO liikmesriigid oma jõupingutusi, et arendada edasi sõjalisi struktuure, mis olid vajalikud ühise kaitsekohustuse elluviimiseks. Sellest hoolimata jäi NATO poliitiliselt juhitavaks organisatsiooniks, mis teenis kõigi oma liikmete huve. Põhja- Ameerika vägede kohalolek Euroopas ei julgustanud NL-tu lootma õnnestunud kallaletungile, vaid aja möödudes said endistest vastastest hoopis liitlased. Aastal 1952 liitusid alliansiga Kreeka ja Türgi, aastal 1955 Saksamaa Liitvabariik ning aastal 1982 Hispaania . Lääne- Euroopa ja Põhja- Ameerika saavutasid enneolematu stabiilsuse taseme.
Allianss koosneb 19 liikmesriigist, kuid tema tegevus on kõrgel tasemel ja tihedas partnerlussuhtes paljude teiste riikidega. Alates 1990. aastatest on loodud regulaarsed kontaktid endiste Varssavi pakti riikide ja taasiseseisvunud endiste NL- du vabariikidega, luues esmalt Põhja- Atlandi Koostöönõukugu, mis nimetati umber Euro- Atlandi Partnerlusnõukoguks, ning hiljem programmi “Partnerlus rahu nimel.” Järgmisteks olulisteks sammudeks olid Tšehhi Vabariigi, Ungari ja Poola vastuvõtmine NATO-sse ning koostöö arendamine Venemaa ja Ukrainaga .
Vastamaks Euroopa uuele julgeolekusituatsioonile, tegi NATO läbi põhjaliku sisemiste uuenduste protsessi. Erilist tähelepanu pöörati NATO sõjaliste struktuuride ja relvajõudude ümberkujundamisele, et ühendus saaks uute partnerriikidega tegeleda kriiside lahendamise, rahuvalve ja rahu tagamisega. Tegelikult võttis NATO juba enne protsessi lõpule viimist ette sõjalisi operatsioone endist Jugoslaaviat puudutavate ÜRO resolutsioonide jõustamiseks ja nende täitmise jälgimiseks. 1995. aastal Bosnias ja Hertsegoviinas sõja lõpetanud Daytoni rahulepingu allakirjutamise järel mängis NATO võtmerolli, luues rahutagamisväed ja seejärel stabiliseerimisjõud selleks, et kindlustada lepingu täitmise ja panna alus rahule tulevikus. 1999. aastal sekkus allianss konflikti Kosovos , alustades Jugoslaavia Föderaalse Vabariigi vastu õhukampaaniat, eesmärgiga peatada jäme inimõiguste rikkumine Kosovo albaanlaste suhtes. Peale selle on NATO välja töötanud ka kaitsesuutlikkuse initsiatiivi, Euroopa julgeoleku- ja kaitseidentiteedi ning loonud massihävitusrelvade keskuse, mis otsib võimalusi parandada alliansi reageerimisvõimet nende relvade kasutamisest tulenevale ohule ja nende leviku tõkestamisele.1

1.2. Kuidas NATO töötab

NATO edukuse üheks võtmeks on tema konsensusel rajanev otsustamis protsess. Hääletussüsteem puudub ja kõik otsused peavad olema ühehäälsed. Enne oluliste otsuste tegemist on tihti tarvis ulatuslikke konsultatsioone ja arutelusid. Sellisel süsteemil on 2 peamist eelist : esiteks peetakse lugu iga liikmesriigi suveräänsusest ja sõltumatusest ning teiseks oleks see et, kui otsus on vastu võetud, toatavad seda kõik liikmesriigid täielikult ja on kohustatud seda täitma. NATO kõige tähtsamaks otsuseõiguslikuks organiks on Põhja-Atlandi Nõukogu, kus iga liikmesriiki esindab suursaadiku tiitliga alaline esindaja. Teda toetab diplomaatilisest personalist ja nõuandjatest koosnev rahvuslik delegatsioon. Nõukogu tuleb suursaadikute tasemel kokku vähemalt üks kord nädalas. Välisministrite, kaitseministrite ning aeg-ajalt ka riigipeade ja valitsusjuhtidega toimuvad Nõukogu kohtumised regulaarselt. Töö tõhustamiseks on Põhja-Atlandi Nõukogu loonud mitmeid komisjone ja planeerimisgruppe. Need organid kohtuvad samuti erinevatel tasanditel kas NATO poliitilises peakorteris Brüsselis või erinevates liikmesriikides. NATO-t juhib peasekretär, kelleks on Lord Robertson. Ametisse nimetatakse ta neljaks aastaks. Peasekretäri kohale saab ühe liikmesriigi rahvusvaheliselt tuntud kõrgem riigitegelane. Ülesandeks on juhtida Põhja- Atlandi Nõukogu ja muude aluliste NATO organite koosolekuid ning aidata liikmesriikide vahel saavutada üksmeelsus. Alliansi igapäevase töö juures toetab teda rahvusvaheline personal.
NATO-l puuduvad iseseisvad relvajõud. Enamik NATO käsutuses olevaid relvajõude on täieliku rahvusliku juhtimise all kuni nad määratakse liikmesriikide poolt täitma ülesandeid, mis ulatuvad kollektiivsest kaitsest uute missioonideni nagu rahuvalve ja rahu tagamine. Poliitiliste- ja sõjaliste struktuuride roll on tagada poliitilised volitused ja ühtne sõjaline planeerimine, mis on vajalikud, et rahvuslikud relvajõud saaksid neid ülesandeid täita. NATO struktuurid peavad tagama ka korraldusliku poole, mis on vajalik relvajõudude ühtseks juhtimiseks , koolituseks ja õppusteks. 1
NATO-l ei ole võimu teiste liikmesriikide üle ega volitust kedagi sundida midagi tegema. NATO-l ei ole sõdureid ega sõjalisi jõude. Liikmesriikidel on. Kui liikmesriigid otsustavad, et NATO peaks mingid teatud olukorras vajama sõjalisi jõude, siis pannakse jõud NATO käsutusse. NATO ei tee otsuseid ega oma volitust otsustada. Otsuseid teevad liikmesriigid Põhja-Atlandi Nõukogu istungil . 1

1.3. Julgeoleku ülesehitamine partnerluse kaudu

Ehitades dialoogi ja koostöö kaudu üles usaldamist ja mõistmist endiste vastastega, on olnud julgeoleku ja stabiilsuse tugevdamine NATO ümberkujundamisele oluliseks sihiks. Üheks esimeseks sammuks selles suunas oli Põhja- Atlandi Koostöönõukogu loomine 1991. aastal. Pärast ümbernimetamist Euro- Atlandi Partnerlusnõukoguks on sellest saanud peamine konsultatsioonide ja koostöö foorum NATO ja mitteliikmesriikide vahel. Solidaarsust Euro- Atlandi Partnerlusnõukogu kõigi liikmete vahel on väljendatud ka ühise vastuseisuga terrorismile. Mõistes hukka terroristide rünnakud Ameerika Ühendriikidele 11. septembril 2001. aastal, lubasid Euro- Atlandi Partnerlusnõukogu liikmed teha kõik jõupingutused terrorismi vastu võitlemiseks ning kinnitasid oma usku partnerlusse ja koostöö ideaalide võitu.1944. aastal tutvustas NATO programmi “ Partnerlus rahu nimel.” See kavandati partnerriikide abistamiseks nende relvajõudude ümerkujundamisel, et relvajõud saaksid täita nõuetele vastavat rolli demokraatlikus ühiskonnas. Rahupartnerlusprogramm, kohandatuna iga riigi individuaalsetele vajadustele, pakub võomalusi praktiliseks koostööks paljudes erinevates valdkondades ja võimaldab osalejatel valida sellest programmist just nii palju või nii vähe, kui nende julgeolekuvajadused nõuavad. Tegevus ulatub sõjalistest õppustest ja õpikodadest seminaride ja koolituskursusteni. Erilist tähelepanu pannakse relvajõudude muutmisele läbipaistvamaks. Rahupartnerlusprogrammi abil saadud kogemused on andnud silmapaistva panuse selles osalenud riikidevahelisse koostöösse. 1997. aastal rajasid NATO ja Venemaa ning Ukraina ja NATO oma kahepoolse koostöö ametlikumale alusele see tähendab, NATO- Vene alaline ühisnõukogu ja NATO- Ukraina komisjon loodi julgeoleku küsimusi puudutavate regulaarsete konsultatsioonide ja arutelude soodustamiseks . Kohtumistel arutatud küsimused ulatuvad rahuvalvest Balkanil , kriiside lahendamisest ja massihävitusrelvade leviku pidurdamisest kaitsealaste muudatuste , keskkonnakaitse ja tsiviilhädaabi planeerimiseni. Nii Venemaa, kui Ukraina koos teiste partnerriikidega on osalenud NATO rahuvalve missionides Bosnias ja Hertsegovinas. Aastal 1999 peatas Vene Föderatsioon oma osaluse NATO- Vene alalises ühisnõukogus seoses teravate erimeelsustega NATO ostuste osas tegutseda sõjaliselt humanitaarkatastroofi vältimiseks Kosovos. Kui siiski pärast kriisi lõppemist nõusus Venemaa andma vägesid Kosovo rahvusvaheliste relvajõudude koosseisu. Panuse on andnud ka Ukraina relvajõud. Koostöö ja konsultatsioonid NATO ja Venemaa vahel alalise ühisnõukogu raames jätkusid 2000. aastal.1

1.4. NATO laienemine

1990. aastate alguses jõudsid mitmed Ida- Euroopa rigid järeldusele, et nende julgeolekuhuvid oleksid tulevikus kõige paremini kaitstud siis, kui nad ühineksid Põhja- Atlandi alliansiga. Kolm endist partnerriiki- Tšehhi Vabariik, Ungari ja Poola- kutsuti alustama ühinemiskõnelusi ning 1999. aasta märtsis said nad NATO liikmeteks, mille tulemusel liikmesriikide arv kasvas üheksateistkümneni. NATO laienemine on kacvandatud muutma Euroopat tervikuna turvalisemaks ja stabiilsemaks ega kujuta endast ohtu ühelegi riigile. See tehti selgeks alliansi kohustusega mitte paigutada vägesid ega tuumarelvi uute liikmete territooriumile. 1999. aasta aprillis , Washingtoni tippkohtumisel, rõhutasid NATO juhid, et liikmeid tuleb veel juurde. NATO riikide valitsused väidavad, et alliansi laienemine on vahend julgeoleku edasiseks laiendamiseks. Aastal 1999 käivitas NATO liikmelisuse saavutamise tegevuskava MAP, et abistada huvitatud partnerriikide liitumiseks valmistumisel. Kava toetub kolme uue liikme liitumiskogemustele ja pakub huvitatud riikidele praktilisi nõuandeid ja abi individuaalsete programmide kaudu ning keskendub liikmestaatusega seotud küsimustele. Kandidaatidelt eeldatakse omakorda teatud poliitiliste eesmärkide täitmist, sealhulgas territoriaalsete vaidluste rahumeelset lahendamist, demokraatlike protseduuride ja õigusnormide austamist ning demokraatliku kontrolli oma relvajõudude üle.2

1.5. Eesti ja NATO

21. novembril 2002. aastal Prahas toimunud NATO riigipeade ja valitsusjuhtide tippkohtumisel esitati Eestile koos Bulgaaria , Leedu, Läti, Rumeenia , Slovakkia ja Sloveeniaga kutse asuda liitumisläbirääkimistele NATO- ga. Eesti läbirääkimised NATO- ga toimusid 2003. aasta jaanuaris. Liitumisläbirääkimistele kutsutud riikide liitumisprotokollid allkirjastati liikmesriikide suursaadikute poolt Bsüsselis 2003. aasta 26. märtsil. Liitumisprotsess peaks olema lõppenud 2004. aasta maiks . Vahepealsel periodil kaasatakse Eestit üha rohkem NATO töösse. Eesti osalust NATO üritustel suurendatakse ja toimuvad Eesti riigi kaitsesüsteemi praktilised integratsioonid NATO- sse. Samuti jätkub senine koostöö MAP protsessi raames. Eesti esitas NATO- le reformide ajakava , mis kajastab Eesti samme NATO- ga liitumisel. Kui kõik plaanipäraselt kulgeb, saab Eesti NATO täisliikmeks 2004. aasta mais.
Suure tähtsusega on meie sõjaline valmisolek ning suutlikus endale võetud kohustuste täitmine. Sellel eesmärgil on 2004. aasta kaitse-eelarve koostamisel peetud eriti tähtsaks ressursside efektiivset planeerimist ja kasutamist NATO- ga koostöös seatud eesmärkide saavutamiseks. Sisemajanduse kogu käivest 2 % kulutamine riigikaitsele on hädavajalik just meie kaitsevõime arendamiseks ja ajateenijate teenistustingimuste parandamiseks. Kaitsejõudude struktuur ja arengu eesmärgid keskpikkaks periodiks ( Arengukava 2015) kiideti Vabariigi Valitsuse poolt heaks 2002. aasta sügisel. Kavas esitatakse Eesti kaitsejõudude perspektiivne struktuur ja arengueesmärgid kuni aastani 2015. Sisldab ressursiarvestust olulisemate programmide kaupa, riigikaitse struktuuride paiknemise perspektiivset kava aastateks 2002- 2006 ja maaväe üksuste ettevalmistamise programmi. Arengukava koostamisel lähtuti valitsuse otsusest, kohustusest suurendada alates käesolevast aastast kaitsekulutusi 2%- ni SKP-st ning säilitada sama tase ka edaspidi. Kava suuremateks väärtusteks tuleks pidada seda, et esmakordselt on Eesti kaitsejõudude arendamise planeerimisel põhjalikult seotud riskihinnangust tulenevad vajadused, arendatavad võimekused ja rahalised- ning inimressursid.1

1.6. Eestlaste arvamus liitumisest

2002. aasta juunis tehtud ES Turu- uuringute AS ja Kaitseministeeriumi avaliku arvamuse küsitluste tulemused näitasid seda, et Eesti liitumist NATO- ga toetab 58% kõigist küsitletutest, 65% Eesti Vabariigi kodanikest, 69% eestlastest ja 29% mitte-eestlastest.
Seda, et maailm muutub eeloleval kümnendil turvalisemaks, usub 15%, suurenevaid pingeid ja kasvavat konfliktiohtu prognoosib rahvusvahelistes suhetes 41%.
Konfliktiohtudega võitlejateks peetakse 33% NATO-t ja 25% G8-riike. Seda, et NATO on üks olulisemaid julgeoleku garantiisid Eestile, usuvad 52% küsitletutest.
72% küsitletutest peab õigeks kaitsekulutuste tõstmist või kulutuste hoidmist praegusel tasemel.1

1.7. Eesti osalus rahuoperatsioonides

Osalus ja panus rahuoperatsioonidesse on aasta- aastalt kasvanud. Eesti toetab rahvusvahelise julgeoleku jagamatuse printsiipi , stabiilsust ja koostööd riikide vahel, mille väljundiks on aktiivne osalus rahvusvahelistes rahutagamis- ning kriisioperatsioonides.Mitmerahvuselised rahuoperatsioonid on osutunud tõhusaks vahendiks stabiilsuse ja julgeoleku tagamisel piirkondades, mis vajavad rahvusvahelist abi. Koos teiste demokraatlike riikidega väärtustab Eesti avanenud võimalusi panustada rahu ja stabiilsuse tagamise. Asendamatuks ja vajalikuks on muutunud ka missioonidel osalenud kaitseväelaste kogemused Eesti kaitseväe ülesehitamisel.
Eesti osalus rahvusvahelistes operatsioonides on olulisim panus koostöösse NATOja teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega. Rahvusvahelistel operatsioonidel osaleb Eestu NATO, ÜRO ja Euroopa Liiduga. Rahuoperatsioonidel osalevate üksuste ning isikkoosseisu ettevalmistamine ja väljaõpe toimub Paldiskis asuvas Rahuoperatsioonide Keskuses . Missioonieelne väljaõpe toimub ka koostöös mitmete välisriikidega.
Alates 1995. aastast kuni tänaseni on erinevatel missioonidel osalenud ligikaudu 1000 Eesti kaitseväelast. Hetkel osalevad Eesti kaitseväelased nato poolt juhitaval rahutagamismissioonil Kosovos KFOR- i koosseisus . Samuti osaleb Eesti ÜRO egiidi all toimuval vaatlusmissioonil Lähis- Idas ja SFOR- i missioonil Bosnias ja Hertsegoviinas. Päästeameti pommikoerte meeskond osaleb Afganistanis rahvusvahelisel terrorismivastasel operatsioonil “Kestev Vabadus.” Eesti demineerijad osalevad ISAF III missioonil Kabuli piirkonnas. Alates selle aasta märtsist osalevad Eesti kaitseväelased ka Euroopa Liidu rahutagamismissioonil Concordia. 2003 aasta mais otsustas Riigikogu Eesti kaitseväe üksuse saatmise julgeolekutagamisoperatsioonile Iraagis, Kuveidis, Kataris ja Bahreinis. Alates juunist osalevad kaitseväelased missioonil Pärsia lahe piirkonnas.1
Ohu korral hakkab NATO abi saabuma Eestisse Ämari lennuvälja kaudu. Selleks on väga tähtis seda kaitsta. Eesti kaitseväe tähtsamaiks üksuseks tulevikus saabskaut pataljon, millest luuakse Eesti ainus kiirreageerimisüksus. Eesti üksuste valmosolek võimaliku sõjalise ohu korral on liiga väike.2

1.8. Rahvusvaheline kaitsealane koostöö

Rahvusvahelisel kaitsealasel koostööl partnerriikidega ja- organisatsioonidega on oluline roll Eesti riigikaitse ülesehitamises. Kolm põhilist eesmärki rahvusvahelisel kaitsealasel koostööl on:

Eesti ja teda ümbritseva julgeolekukeskkonna tugevdamine.

Eesti riigikaitsesüsteemi ja kaitseväe arengu kiirendamine ning süsteemis oleva teadmispotentsiaali ja suutlikkuse tõstmine.

Limiteeritud ressursside optimaalseima kasutamise tagamine.
Rahvusvaheline kaitsealane koostöö on tänaseni toimunud mitmes erinevas , kuid üksteisega kokkupuutuvas ja osalt ka kattuvas raamistikus, milles on kahe- ja mitmepoolsetel suhetel põhinev koostöö, regionaalne koostöö ning koostöö rahvusvaheliste organisatsiioonide egiidi all. Nimetatud suunad on teineteisega tihedalt seotud ning moodustavad ühtse terviku- iseseisev kaitsesüsteem loob eeldused kollektiivsesesse kaitseorganisatsioonidesse intergeerumiseks, rahvusvaheline kaitsealane koostöö loob võimalusi iseseisva kaitsesüsteemi efektiivsuse tõstmiseks. Eesti riigikaitse arendamise peamiseks kaitsepoliitiliseks prioriteediks 2003. aastal on ettevalmistumine liitumiseks NATO- ga. Liitumisprotsessi sisuks on Eesti riigikaitse kui terviku, sealhulgas otseselt kaitsejõudude ülesehitamine koostegutsemisvõimeliseks NATO liikmesriikide kaitsejõududega. Kuna NATO-ga ühinemine on Eesti rahvuslike kaitsealaste vajaduste tagamise parim viis, peavad Eesti ressursside piiratust arvestades Eesti rahvusvahelise koostööalased praktilised jõupingutused olema suunatud just eelkõiga NATO integratsioonile. Sellest vajadusest lähtuvalt eelisarenemist vajavates valdkondades tehtava kahepoolse koostöö tegemiseks tuleb ettevalmistada ressurssidega tagatud, konkreetsete tähtedega ja vastutajatega koostööplaanid. Tulevase NATO ja EL liikmesriigina peab Eesti ka ise koostöö plaanidesse reaalselt panustama .1

2.Uurimise etapid

Uurimistöö tegemise tarbeks küsitlesin 30 inimest. Küsimused olid erinevad. Esimeselt grupilt, vanuses 5-7, küsisin: “Mis on NATO?”. Teiselt grupilt, vanuses 16-45, küsisin: “Kas olete poolt või vastu Eesti liitumisel NATO- ga?” ja “Mida head, halba toob Eestile liitumine NATO-ga?”
Kõik vastajad vastasid ausalt ja olid adekvaatsed.

2.1. Esimene grupp

Joonis 2.1. Joonis 2.2.
Küsitluse tulemused kinnitasid ( Joonis 2.1.), et suurem osa väikestest lastest ei tea NATO- st midagi.14- st lapsest ainult üks teadis, et NATO on julgeolekuorganisatsioon . Joonis 2.2. tulemused näitasid, et suur osa peab NATO- t kas autoks või pole sellest midagi kuulnud .
Tänapäeval räägitakse väikestele lastele vähe olulistest Eestimaaga seotud päevakorras olevatest teemadest . Sama väidab ka Margus Hanson:” NATO puhul pole sellest palju räägitud ega kirjutatud, vähe on mainitud ka seda, mis on kõige alus ja lähtepunkt…”.1

2.2. Teine grupp
Joonis 2.3. Joonis 2.4.
50% küsitutest (Joonis 2.3.) vastasid, et tahaksid NATO- ga liituda. 30% küsitutest vastasid, et neid see teema ei huvita ja 20% küsitutest vastasid, et nad ei soovi NATO- ga liituda.
Peamisteks põhjusteks, miks tahetakse, et Eesti liituks NATO- ga, on see, et Eestile tagatakse julgeolek teiste NATO liikmesriikide poolt. Arvatakse, et Venemaa hakkab taastama oma endiseil NL- du alasid, kuhu jääb ka Eesti. Teine põhjus oleks see, et Eesti kaitsevägi vajab lisajõude ja tõuseks nii tehniline tase kui ka kaitsevõime.
Peamisteks põhjusteks, miks ei soovita, et Eesti liituks NATO- ga, on maksude tõus. “Minu arvates tuleks kaitsekulutusi käsitleda kui investeeringuid meie stabiilsusesse ja seeläbi ka majandusliku heaolu tõusu tulevikus. Sellega näitame ühtlasi teistele riikidele, et me ei looda ainult teiste peale, vaid hoolitseme ise oma kaitsevõime tugevdamise eest ja soovime olla võrdväärsed partnerid, sest kui me oleme armuleival, siis ei maksa loota , et meie arvamusega arvestatakse.”1
Harri Tiido mõtleb vastupidiselt minupoolt küsitletute arvamusele. Kuigi NATO liikmesriigid toetavad Eestit, on Eesti kohustatud abistama vastastiku NATO- t, saates oma sõjamehi kriisikolletesse. See olekski teiseks põhjuseks, miks ei soovita liituda. 2003. aasta septembrikuus rünnati esmakordselt Iraagis Eesti üksusi.

Kokkuvõte

Uurimistöös jõudsin järeldusele, et inimesed pidasid riigi turvalisust siiski väga tähtsaks ning paljudele oli tähtis Eesti maine ja julgeoleku tõstmine.
Mulle, kui töö teostajale pakkus uurimisteema vägagi huvi, kuna see probleem on Eesti rahva seas väga teravalt üles tõusnud ja inimesed olid rõõmuga valmis jagama oma arvamusi ja tõekspidamisi.
Kindlasti leidsin küsitluste ja vestluste käigus nii mõnegi vastuse ka enda isiklikele kõhtlustele. Mul oli hea meel, et inimesed olid valmis minuga sellel teemal avameelselt arutlema . Kuid oli ka inimesi, kes olid kõhkleval seisukohal ja ei soostunud oma lõpplikke mõtteid jagama. Paljud pidasid ühinemise finantsraskusi olulisemaks riigi julgeolekust. Seega saab teha ainult ühe järelduse: et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arvamusi.
Kindlasti oleks huvitav teada nende samade küsitletute arvamust juba peale liitumist
NATO-ga ja mõne aasta möödudes, olles juba NATO liige.
Kasutatud kirjandus

Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002

Julgeoleku laienemine Euro-Atlandi ruumis “NATO ja tema partnerriikide roll.” 1999

Tartu Ülikooli Raamatukogu NATO teabekeskus.-“Räägime NATOst.” 2001

Eesti Päevaleht 2003, nr 226

Rahvusvaheline kaitsealane koostöö.- http://www.mad.gov.ee/?op=body&id=9

Eesti osalus rahuoperatsioonides.- http://www.kmin.ee/?op=body&id=154

Eesti avalik arvamus NATO- ga liitumisest.- http://www.mfa.ee/est/nato/kat_328_3050.html

Eesti ja NATO pärast Praha tippkohtumist.- http://www.mod.gov.ee/op=body&id=250

Lühendid

EL- Euroopa Liit
NATO- Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon
ÜRO- Ühinenud Rahvaste Organisatsioon
MAP- Membership Action Plan
KFOR- Kosovo rahutagamisvägi
SFOR- NATO juhitud stabiliseerimisväed
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002, lk 3.
1 NATO ja tema partnerriikide roll. 1999, lk 3.
2 NATO ja tema partnerriikide roll. 1999, lk 4.
1 Lord Robertson, Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partneritele. 2002, lk 3.
2 NATO ja tema partnerriikide roll. 1999, lk 3.
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 4- 8 .
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 9- 10.
11 Räägime NATOst. 2001, lk 18.
1 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 11- 12.
2 Arusaamine uuest NATOst: tutvustamine partnerriikidele. 2002, lk 13- 14.
1 Eesti ja NATO pärast Praha tippkohtumist.- http://www.mod.gov.ee/op=body&id=250 , 16.10.03.
1 Eesti avalik arvamus NATO- ga liitumisest.- http://www.mfa.ee/est/nato/kat_328_3050.html , 13.10.03
1 Eesti osalus rahuoperatsioonides.- http://www.kmin.ee/?op=body&id=154 , 13.10.03
2 Kaitseminister : sõjaväereform käsitletav tehinguna NATOga- Eesti Päevaleht 2003, nr 226.
1 Rahvusvaheline kaitsealane koostöö.- http://www.mad.gov.ee/?op=body&id=9 , 16.10.03
1 Kaitseminister: sõjaväereform käsitletav tehinguna NATOga- Eesti Päevaleht 2003, nr 226.
1 H.Tiido. Räägime NATO- st. Tartu, 2001.