NATO (0)

Keila -Joa Sanatoorne Internaatkool
NATO
Referaat
Getter Orav
Keila-Joa 2010
NATO ( North Atlantic Treaty Organisation, on kollektiivse kaitse põhimõttel rajanev iseseisvate riikide ühendus, mis loodi 4. aprillil 1949. aastal  Washingtoni lepingu allkirjastamisega. Leping paneb aluse NATO liikmesriikide ühisele kaitsele, käsitledes rünnakut ühe liikme vastu rünnakuna kogu alliansi vastu.
NATO tegevus põhineb liikmesriikide ühtsetele põhiväärtustel, milleks on:
ühtekuuluvus – Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioon (NATO) on 28-st Põhja-Ameerika ja Euroopa riigist koosnev ühendus, mille eesmärgiks on täita 1949. aasta 4. aprillil allkirjastatud Põhja-Atlandi lepingu sätteid. Lepingu üks tähtsamaid punkte ütleb, et rünnakut ühe NATO liikmesriigi vastu käsitletakse kui rünnakut kogu NATO vastu ning sõjalise konflikti korral sekkuvad kõik NATO riigid.
vabadus – Vastavalt Põhja-Atlandi lepingule on NATO põhieesmärk kaitsta oma liikmesriikide vabadust ja julgeolekut poliitiliste ja sõjaliste vahenditega.
julgeolek – NATO seisab liikmete ühiste väärtushinnangute eest nagu demokraatia, iga isiku vabadus, õiguskord ja konfliktide rahumeelne lahendamine ning propageerib neid väärtusi euro-atlantilises piirkonnas.
transatlantiline ühtsus – allianss kehastab transatlantilist ühtsust, millega Põhja-Ameerika ja Euroopa julgeolek on jäädavalt seotud. Liit seisab kõigi liikmesriikide ühiste huvide kaitseks tehtud jõupingutuste eest.

Washingtoni leping

Washingtoni leping, ka Põhja-Atlandi leping, on NATO asutamisdokument, millele 4. aprillil 1949 kirjutasid Washingtonis alla kaksteist Euroopa ja Põhja-Ameerika riiki – Belgia, Holland , Island , Itaalia, Kanada , Luksemburg , Norra, Portugal , Prantsusmaa, Taani, USA ja Ühendkuningriik.
Leping pani aluse liikmesriikide vahelisele kollektiivkaitsele, mis käsitleb relvastatud rünnakut ühe liitlase vastu rünnakuna kõigi teiste liitlaste vastu. Washingtoni lepingu ühiskaitse põhimõte toetub ÜRO harta 51. artiklile , mille kohaselt on riikidel relvastatud rünnaku korral õigus individuaalsele ja kollektiivsele enesekaitsele, kuni ÜRO Julgeolekunõukogu on kasutusele võtnud vajalikud meetmed rahvusvahelise rahu ja julgeoleku tagamiseks.
Washingtoni lepingu 5. artikkel sätestab NATO tegevuse tähtsaima eesmärgi – kindlustada ja kaitsta poliitiliste ja vajadusel ka sõjaliste vahenditega liikmesriikide julgeolekut ja vabadust.
Lisaks sõnastab Washingtoni leping hulga teisi koostööks olulisi põhimõtteid ja reegleid riikide julgeoleku tagamiseks ning määrab ära konsultatsioonide pidamise korra. Ühtlasi on leping NATO juhtorgani, Põhja-Atlandi Nõukogu asutamisdokument ning kehtestab uute liikmesriikide NATO-ga liitumise protseduuri. Washingtoni lepinguga saab liituda ainult riik, kelle liitumisega on nõus kõik lepinguga juba liitunud riigid.

Tegevussuunad

Konsultatsioonid – NATO on foorum, kus Euroopa riigid, Kanada ja USA saavad arutleda neid puudutavatel julgeolekuteemadel ning ühiselt tegutseda.
Kaitse – NATO on pühendunud oma liikmesriikide kaitsmisele sõjalise rünnaku või selle ohu eest. NATO silmis on rünnak ühe liikmesriigi vastu rünnak kogu alliansi vastu.
Kriisiohjamine – NATO on aidanud lõpetada verised konfliktid Bosnias, Kosovos ja hoida ära kodusõja endises Jugoslaavia Vabariigis Makedoonias. Täna liiguvad NATO poolt juhitud vägede toel rahule ja stabiilsusele lähemale Kosovo, Iraak , Afganistan ja Darfur.
Partnerlus – dialoog ja koostöö riikidega, mis ei ole NATO liikmed, vähendab külma sõja järgseid lõhesid maailmas ning aitab levitada stabiilsust ja turvalisust väljapoole NATO piire .
Tulevik – ohtude muutudes tuleb ka rahu tagamise vahendeid uuendada . NATO suunab oma kaitsevõime tänapäevastele ohtudele kohandades rahvusvahelisi vägesid tegelemaks näiteks terrorismi, „kokkuvarisenud riikide“ ja massihävitusrelvadega. Valmisoleku kiireks reageerimiseks ning konfliktide lahendamiseks saavutab allianss pideva tõhusa väljaõppe abil investeerides samal ajal teadusesse ja kaitseuuringutesse.

• Liikmesriigid

NATO 28 liikmesriiki on: Albaania , Ameerika Ühendriigid, Belgia, Bulgaaria , Eesti, Hispaania , Holland, Horvaatia, Island, Itaalia, Kanada, Kreeka, Leedu, Luxemburg , Läti, Norra, Poola, Portugal, Prantsusmaa , Rumeenia , Saksamaa, Slovakkia , Sloveenia , Suurbritannia ja Põhja- Iirimaa Ühendkuningriik, Taani, Tšehhi, Türgi, Ungari
NATO riigid liitumise järjekorras
1949 Belgia, Holland, Prantsusmaa, Luksemburg, Ühendkuningriik, USA, Kanada, Portugal, Itaalia, Norra, Taani, Island
1952 Kreeka, Türgi
1955 Saksamaa (ühinemisel Lääne-Saksamaa)
1982 Hispaania
1999 Tšehhi, Ungari, Poola
2004 Eesti, Bulgaaria, Leedu, Läti, Rumeenia, Slovakkia , Sloveenia
2009 Albaania, Horvaatia, Prantsusmaa (liitus uuesti NATO sõjalise juhtimisstruktuuriga)
Iga liikmesriiki esindab Põhja-Atlandi Nõukogus suursaadik või alaline esindaja, keda toetab nõunikest ja ametnikest koosnev riiklik delegatsioon. Aeg-ajalt kohtub Nõukogu ka riigipeade, valitsusjuhtide, välis- ja kaitseministritega.
NATO peasekretär
NATO peasekretär on liikmesriikide poolt ametisse määratud kõrgeim ametnik , kes on ühtlasi ka Põhja-Atlandi Nõukogu, kaitseplaneeringute komitee ja teiste peakomiteede esimees. Peasekretär on ka alliansi tähtsaim kõneisik, kes esindab NATO-t suhtluses teiste organisatsioonidega ning laiema üldsusega.
Praegune NATO peasekretär on Anders Fogh Rasmussen. Peasekretäri asetäitja on Claudio Bisognero.
Anders Fogh Rasmussen
NATO teeb tihedat koostööd ka Euroopa Liiduga. Hetkel käimas olevad ühismissioonid haldavad nii Afganistani, Kosovot ja Somaaliat, kus korraldatakse rahuoperatsioone ja julgeolekuprogramme.

Eesti NATO-s

Eesti liitus NATO-ga 2. aprillil 2004. aastal. Tänavu osaleb Eesti erinevatel NATO operatsioonidel 336 kaitseväelasega, mis on proportsionaalselt üks suuremaid panuseid NATO-s.
Eesti kaitseväelased osalevad NATO operatsioonidel Kosovos, Iraagis ning Afganistanis.
Eesti on tõestanud oma võimekust ja usaldusväärsust küberkaitse vallas ning alates 2008. aasta maist asub Tallinnas Küberkaitse Kompetentsikeskus. 28. oktoobril 2008 sai keskus rahvusvahelise sõjalise organisatsiooni staatuse ning NATO kompetentsikeskuse akrediteeringu.
SISUKORD

• NATO olemus ja Washingtoni leping…………………1
  
• Tegevussuunad ja liikmesriigid………………………..3
  
• NATO peasekretär ja Eesti NATO-s…………………..4
  

6