Naise ja mehe urogenitaalsüsteemi uurimine (0)

Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Radioloogiatehniku õppekava
RUTA LINDRET, MAARJA MÖLDER, KEVIN AAS
NAISE JA MEHE UROGENITAALSÜSTEEMI UURIMINE
Referaat
Juhendaja : Valentina Timpmann
Tartu Tervishoiu Kõrgkool
Tartu 2012

Sisukord

Sisukord 2
LABORATOORSED UURINGUD 4
Uriiniproovid 4
Uriini sõeluuring 4
Tupeeritise uurimine 5
VEREPROOVID 5
Neeru-uuringud 5
Kreatiniin (fS-Crea) 5
Uurea (fS-Urea) 6
Günekoloogiline tsütoloogiline uuring (PAP-test) 6
Prostata -spetsiifiline antigeen (PSA-test) 6
PILTDIAGNOSTIKA MEETODID 7
Alakõhu- ja vaagnapiirkonna ultraheliuuring 7
Günekoloogiline ultraheli 7
Kuseelundite uurimine 7
Kuseelundite kompuutertomograafiauuring 8
Tavaline röntgeniuuring 8
Kuseelundite röntgen-kontrastaineuuring e. urograafia 8
Rinna ultraheli 8
Mammograafia 8
GÜNEKOLOOGILISED UURINGUD 9
Kolposkoopia 9
Hüsteroskoopia 10
SUGUELUNDITE VAATLUS JA PALPATSIOON 10
Günekoloogiline uuring 10
Kõht 11
Välised suguelundid 11
Emakasuue 12
Sisemised suguelundid 12
Munasarjad ja munajuhad 12
Emakas 12
Mehe suguelundid 12
Munandikott 12
Kusepõis 13
Eesnääre 13
Neerud 14
KASUTATUD ALLIKAD 15

LABORATOORSED UURINGUD

Uriiniproovid

Uriiniproovid näitavad neerude, kuseteede ja kusepõiehaigusi. Kui uriini ilmub verd, on see alati märk neeru- või kuseteedehaigusest. Normaalselt on uriin steriilne, see ei sisalda baktereid. Kuseteede põletike ajal ilmuvad sinna bakterid . Uriinist uuritakse tavaliselt baktereid, valke ja verd. Bakteruuringute jaoks võetakse uriiniproov teatud viisil, et kusiti suudmelt (kus kõigil pesitseb palju baktereid) ei tuleks kaasa liiga palju baktereid tulemust segama . Seda nimetatakse keskjoa uriinist, mille lühend on KJU. Enne proovi võtmist pestakse alakeha ilma seebita ja kuivatatakse paberrätikuga. Seejärel urineeritakse väike kogus WC-potti, et algselt kaasa tulnud kusitisuudme bakterid ei satuks uuritavasse materjali. Uriinijuga katkestamata viiakse seejärel proovianum joa sisse, võetakse proov ja ülejäänu urineeritakse WC-potti. Uriiniproovi peab uurima tunni jooksul pärast proovi andmist, et bakterid ei jõuaks seal kasvada. Kui see pole võimalik, pannakse proov külmkappi ja uuritakse hiljemalt nelja tunni jooksul. Mõnikord on uuringuks vaja kohu ööpäevas erituvat uriini.

Uriini sõeluuring

Teostatakse lihtsa ribatestina. Testiribal on väikesed ruudud iga uuritava aine jaoks. Ruutude imav paber sisaldab sobivaid kemikaale, mis muudavad värvust, kui nad satuvad kokku määratava aine või rakkudega. Sõeluuring näitab, kas uriinis on või ei ole uuritavat ainet ja rakke.
Valk – raske füüsiline koormus võib testi mõjutada. Ribatesti selgesti positiivne tulemus tähendab alati neerude või kuseteede haigust.
Erütrotsüüdid – proov on palju tundlikum kui silm. Isegi kui uriin ei näi punasena, võib seal siiski olla vähesel hulgal verd, mida ribatest näitab.
Leukotsüüdid – Kui valgeliblesid on palju, tähendab see kuseteede põletikku.
Nitrit – lämmastikuühend, mida kolibakterid valmistavad. Kuna 90% kuseteede põletikest tekitavad kolibakterid, tuvastab test enamiku põletikest. Negatiivne tulemus ei välista põletiku võimalust, sest seda võib põhjustada ka bakter, mis ei tooda nitritit.
Glükoos – Suhkur uriinis on märk liiga kõrgele tõusnud veresuhkrust, ka suhkrutõvest.
Ketoained – orgaanilised ained, mis moodustuvad organismis rasvade „põlemisel“. Nende abil saab määrata I tüüpi suhkrutõve.

Tupeeritise uurimine

Tupepõletiku põhjustest saab teavet juba sümptomite põhjal. Seene põhjustatud eritis on valkjas , tükiline ja sügelust tekitav. Trihhomoonas (algloom) tekitab kobrutavat ja rohekat voolust . Halvalõhnaline hallikas pastataoline eritis viitab bakteriaalsele vaginoosile.

VEREPROOVID

Neeru-uuringud

Vereuuringutel analüüsitakse neerude võimet oma ülesannetega toime tulla. Nendega määratakse organismis moodustuvaid aineid, mis erituvad neerude kaudu. Kui eritumine on neeruhaiguse tõttu häiritud, suureneb aine kogus veres.

Kreatiniin (fS-Crea)

Kreatiniin on seotud lihaste energia ainevahetusega. Organism ei suuda kreatiniini kasutada ja peab sellest lahti saama. See liigub lihastest kergest verre ja sealt neerudesse. Kreatiniini tekib iga päev enam-vähem ühepalju. Moodustunud kreatiniini hulk sõltub inimese lihasmassist. Seega on meestel seda rohkem kui naistel ja ka referentsväärtused on erinevad.
Neerupuudulikkus suurendab kreatiniini sisaldust veres. Kui tuvastatakse neerupuudulikus, siis selgitatakse järgmisena neeruhaiguse täpsem diagnoos. Selleks tehakse neerudele ultraheliuuring või kompuutertomograafia. Sageli on vajalik ka võtta õõnsa nõelaga proovitükk ( biopsia ), mida patoloog uurib mikroskoobi abil.

Uurea (fS-Urea)

Peale kreatiniini võib neerude talitluse hindamiseks kasutada ka uureat. Uurea on maksas tekkiv valkude lämmastiku ainevahetuse lõpp-produk. Seda ei taaskasutata ning seetõttu tuleb see organismist väljutada. Uurea kogus veres suureneb märgatavalt alles neerupuudulikkuse korral.

Günekoloogiline tsütoloogiline uuring (PAP-test)

Tsütoloogilise uuringuga võib välja selgitada kolm asja. Tuntuim kasutusviis on vähi sõeluuring. Uuringut võib kasutada ka põletiku hindamiseks. Kolmas kasutusvõimalus on hinnata menstruaaltsükliga seotud hormonaalseid muutusi. Proovi ei võeta menstruatsiooni ajal. Uuring ei vaja eelnevaid ettevalmistusi. Proovid võetakse kolmest eri kohast. Kaks proovi võetakse ümarapealise puuspaatliga tupevõlvi tagaosast ja sakilise peaga puuspaatliga emakasuudmelt. Kolmas proov võetakse emakakaela kanalist väikese, pudeliharjataolise vahendiga või soolalahusesse kastetud vatitikuga. Proovide võtmine ei tee haiget, kuid patsient võib kogeda ebameeldivustunnet. Proovid määritakse alusklaasile ja saadetakse laborisse.

Prostata-spetsiifiline antigeen (PSA-test)

PSA analüüs on väga väärtuslik test, avastamaks eesnäärmevähk haiguse edukalt ravitavas staadiumis . PSA testi soovitatakse kord aastas teha kõigil meestel alates 50-ndast eluaastast. Prostata-spetsiifiline antigeen (PSA) on aine, mida toodab vaid eesnäärme kude ja millel on oluline roll spermatosoididele sobiva keskkonna loomisel seemnevedelikus. Osa PSA-st satub siiski ka verre ning seda on võimalik seal mõõta. Terve eesnäärme puhul on PSA tase seotud eesnäärme suurusega. Paralleelselt eesnäärme suurenemisega kasvab ka PSA tase veres. Ülimalt väärtuslikuks teeb PSA testi aga asjaolu, et eesnäärme kasvaja rakkudest vabaneb verre mitmeid kordi rohkem PSAd kui tervest eesnäärme koest. Seetõttu saab PSA testi edukalt kasutada eesnäärmevähi varaseks diagnoosimiseks.

PILTDIAGNOSTIKA MEETODID

Alakõhu- ja vaagnapiirkonna ultraheliuuring

Meestel uuritakse alakõhus ja vaagnas eesnääret, naistel emakat ja munasarju ning kõigil juhtudel alakõhupiirkonna lümfisõlmi. Samas kontrollitakse, ega kõhuõõnes pole vedelikku, mida normaalselt seal olla ei tohi. Vahetevahel on ultraheliga nähtav ka põletikuline uusripik. Mõnikord on alakõhu ultraheliuuringu õnnestumiseks vajalik, et kusepõis oleks täitunud. Kui põis on tühi, täidab õhku sisaldav sool alakõhtu ja ultrahelipilt pole uuritavast elundist võimalik tekitada. Ennem uuringut juuakse 1-2 liitrit vett, mille joomist alustatakse umbes kaks tundi enne ja lõpetatakse hiljemalt pool tundi enne uuringut. Uuring kestab umbes pool tundi.

Günekoloogiline ultraheli

Günekoloogilist ultraheliuuringut võib teha nii kõhu pealt kui tupe kaudu. Tupe kaudu tehtud uuring annab täpsema pildi emaka ja munasarjade struktuurist. Terved munasarjad tavaliselt nähtavale ei tule. Ultraheli on tavaliselt esmane uuring rasedatel. Raseduse alguses võib kindlaks teha kas loode paikneb emakas ning ega tegemist ei ole emakavälise rasedusega. Ultraheliuuringuga võib tuvastada loodete arvu ja hinnata raseduse kestust. Samuti on võimalik jälgida loote võimalikke ebamoodustisi, loote kasu ja liigutusi ning südamelööke.

Kuseelundite uurimine

Ultraheliuuring on kuseelundite sagedaim esmauuring. Ka siin peab kusepõis olema täitunud. Muid ettevalmistusi pole vaja. Ultraheliga võib näha kusepõies sisalduva kuse hulka, põie kuju ja kusepõie seinastruktuuride mõningaid muutusi. Uuring vältab umbes pool tundi, seejärel võib kusepõie tühjendada. Pärast põie tühjendamist võib vaadata, kas sellesse jääb uriini. Kusejuhasid saab eristada ultrahelipildis juhul, kui nad on laienenud . Meestel kontrollitakse eesnäärme kuju ja hinnatakse selle suurust. Ultraheliga püütakse hinnata ka eesnäärme suurenemise iseloomu.

Kuseelundite kompuutertomograafiauuring

Kui ultraheliga tuvastatakse muutusi, mida on vaja täpsemini selgitada, tehakse kompuutertomograafiauuring. See on sageli vältimatu, eeskätt kasvajate uurimisel . Juba pildi põhjal võib anda esmaseid hinnanguid, kas kasvaja näib hea- või pahaloomulisena. Kasvaja iseloom saab kinnituse pärast koetükikeste uurimist . Neere uuritakse kontrastainega. Sellega saadakse teavet kasvaja veresoonestiku kohta, mis aitab hinnata kasvaja liiki.

Tavaline röntgeniuuring

Kuseelundeid pole tavaliste röntgenpiltidega peaaegu üldse näha, seda pildistusmeetodit kasutatakse ainult kuseteede kivide kahtluse puhul. Tavaliselt sisaldavad kivid sedavõrd kaltsiumi, et lasevad halvasti läbi röntgenkiirgust, seepärast tulevad need ka pildil esile.

Kuseelundite röntgen-kontrastaineuuring e. urograafia

Vanasti kasutati seda meetodit palju, tänapäeval aga uuem tehnika ning kasutatakse enamuses ainult kuseteedekivide tuvastamisel (Kaukua ja Mustajoki 2005).

Rinna ultraheli

Rinna ultraheliga saab kindlaks teha kas rinnas olev tükk on põhjustatud vedelikuga täidetud tsüsti või tahke massi poolt. Testiks ei ole vaja teha ettevalmistusi.

Mammograafia

Mammogrammi abil saab tuvastada ka kõige väiksemaid moodustisi rinnas. Ennem uuringule tulekut tuleks vältida deodorandi kasutamist kaenlaaugu piirkonnas, kuna see võib mõjutada pildi kvaliteeti. Protseduur võib olla patsiendile ebamugav, kuid see ei kesta kaua (Harvard Health Publications 2011).
ENDOSKOOPILISED UURINGUD
Kusepõievaatlus (tsütoskoopia)
Endoskoopia on näidustatud muuhulgas verikusesuse põhjuse diagnoosimiseks ja kusepõie kasvaja kahtluse korral. Protseduuri tegemisel patsient tavaliselt lamab , jalad eriliselt toetatud. Lastel tehakse protseduur narkoosi all, täiskasvanuile piisab kusitisse süstitud tuimestusgeelist. Tsütoskoobiga on nähtav limaskesta struktuur. Samal ajal võidakse võtta koeproovi tükke. Samuti võib süstida selle käigus kusepõide fluorestseeruvat värvainet, mis kinnitub põie pinnale, eriti hästi normaalsest erinevale limaskestale. Hiljem vaadeldakse põie limaskesta ultraviolettvalguses. Vaatluse käigus saab teha ka raviprotseduure. Kui põies on põiekive, võib need purustada ja eemaldada. Ka verikusesust tekitanud verejooksu koha võib tsütoskoopia ajal koaguleerida (Kaukua ja Mustajoki 2005).

GÜNEKOLOOGILISED UURINGUD

Kolposkoopia

Kolposkoopia on uuring emakakaelavähi ja vähieelsete seisundite avastamiseks. Kolposkoop on mikroskoop (suurendus), mille abil on emakakaelas olevaid muutusi võimalik vaadata paremini ja täpsemalt kui palja silmaga. Uuring teostatakse günekoloogilises toolis sarnaselt günekoloogilisele läbivaatusele. Kusepõis peab olema tühi ja soovitav on hoiduda suguelust 24 tundi enne uuringut. Kolposkoopia läbiviimiseks asetatakse tuppe vaginaalne peegel ning visualiseeritakse emakakael täies ulatuses. Kolposkoopiline uuring kestab 15-20 minutit. Vajaduse korral võtab kolposkoopilist uuringut läbiviiv arst emakakaelalt ka väikese proovitüki (biopsia). Kolposkoopiat ei saa teostada menstruatsiooni ajal ja verejooksu korral suguteedest. Enne uuringut on vajalik ära ravida äge emakakaela või tupe põletik, kuna see raskendab õige hinnangu andmist. Peale protseduuri võib esineda vähesel määral pruunikat verist voolust.

Hüsteroskoopia

Hüsteroskoopia on diagnostika ja ravimeetod , mis võimaldab vaadelda emakaõõnt seestpoolt. Selleks kasutatakse teleskoobi taolist instrumenti - hüsteroskoopi, mille tipus oleva avause kaudu valgustatakse emaka limaskesta ja muudetakse nähtavaks seal olevad pinnamuutused. Hüsteroskoopiast on kasu mitmete probleemide ja haiguste diagnoosimisel, näiteks saab täpsustada vererohkete menstruatsioonide, menopausijärgsete veritsuste, korduvate varasraseduste katkemiste ja viljatuse võimalikke põhjusi.
Hüsteroskoopia käigus saab teostada emakasiseseid operatsioone:

eemaldada emakaõõne polüüpe ( healoomulised emaka limaskesta kasvajalised vohandid);

eemaldada väiksemaid emakaõõnde ulatuvaid emakamüoome (healoomulised emakalihakoest lähtunud kasvajad ) ;

eemaldada emakaõõne siseseid liiteid ;

korrigeerida emaka väärarendeid (emaka vahesein) ;

eemaldada võõrkeha emakaõõnest (nt spiraali osa) (Harvard Health Publications 2011).

SUGUELUNDITE VAATLUS JA PALPATSIOON

Günekoloogiline uuring

Enne uuringut antakse patsiendile lõdvestumis- ja rahunemisaega, sügav inspiirium ja ekspiirium aitavad lõdvestuda. Enne uurimist tühjendab patisenti kusepõie. Günekoloogiline uurimine sisaldab kõhupiirkonna, väliste ning sisemiste suguelundite vaatlust ja palpatsiooni.

Kõht

Patsient lamab kõverdatud selili uurimislaual, põlved kõverdatud. Kõhu palpeerimist alustatakse roietekaarest lõpetades vaagnapiirkonnaga. Palpeerimist alustatakse patsiendile kaebusi tekitanud piirkonna vastaspoolelt, nii vähendatakse kõhukatete pinget ja alguses valulikku piirkonda. Kõhu vaatlemise ja palpatsiooni tulemusel selgitatakse välja, kas kõhuseinas on pehmed ja lõdvad või tõmbuvad nad surumisel pingule, kas kõht on punnis, kus on valulik piirkond.

Välised suguelundid

Väliste suguelundite uurimisel tehakse esmalt lihtsat vaatlust, kus pööratakse tähelepanu võimalikele löövetele, haavanditele, kasvajatele. Kasvajaid ja haavandeid palpeeritakse, et tega kindlaks, kui sügavale kudedesse muutused ulatuvad. Väliste suguelundite vaatlemisel ja palpeerimisel pööratakse erilist tähelepanu sellele, et kas suguelundite areng on vastav uuritava eale, milline on karvakasv , kliitori suurus (liigsuur on vihjeks suurenenud androgeeni produktsioonile), milline on lahkliha (lahkliha madalus on üks näidustus emakavajel), kas pigistamisel väljub kusitist eritisi, milline on tupe välissuudme suurus, kas välistes suguelundites on kokkukasvamisi.
Tupp
Tupe ja emakasuudme uurimiseks kasutatakse tupepeeglit ja tuleelevaatorit (peegli valimisel arvestatakse tupeava suurust). Tuppe palpeeritakse kinnastatud kätega, tuppe viiakse nimetissõrm ja keskmine sõrm koguulatuses. Tupe uurimisel vaadeldakse, kas tupes on verd, valgevoolust (vooluse lõhna ja laadi ) või mäda, milline on tupe limaskest, kas ajal, mil patsient punnitab, sopistub põie või pärasoole sein tuppe. Palpatsiooniga selgitatakse välja tupe seina pehmus ja lõtvus, limaskestal papleeritavate resistentsuste olemasolu, kas pärasoole-emaka õõnes leidub kasvajataolist kudet või sõlmi, ebatasasusi või valulikkust.

Emakasuue

Emakasuudme palpatsioon toimub koos tupe palpatsiooniga. Palpatsiooni eesmärk on selgitada välja emakakaela konsistents, ja emakakaelakanal on tünnikujuline või tasapinnaline, kas emakakaela liigutamisel tekib valu

Sisemised suguelundid

Sisemist uurimist teostatakse kinnastatud käe nimetissõrme ja keskmise sõrme abil kõige pealt tupe kaudu, samaaegselt palpeerides teise käega kõhtu. Tupes olevate sõrmedega tõstetakse emakasuuet ülespoole sellisel määral, et kõhu pealt on võimalik palpeerida emakapõhja.

Munasarjad ja munajuhad

Munasarjade ja -juhade palpeerimiseks viiakse sõrmed kordamööda palpeeritava emakamanusepoolsesse tupe lateraalsesse võlvi, samal ajal palpeeritakse kõhukatete peal vastavat piirkonda. Munasarjade palpatsiooni teostatakse, et selgitada välja, kas piirkond on valulik, kas esineb patoloogilise residentsusi (kui ja siis missugused on nende omadused).

Emakas

Emaka palpatsiooniga uuritakse emaka asendit, emaka suuruse vastavust eale ja sünnituste arvule, kas emakas on palpeerimisel valulik, emaka pinna sildedust, kas emaka liikuvus on normaalne.

Mehe suguelundid

Mehe suguelundite uurimisel patisent algselt seisab ning hiljem lamab selili. Uurimine koosneb genitaalide vaatlemisest ja palpatsioonist.

Munandikott

Mõlemaid pooli uuritakse eraldi, ettevaatlikult nimetissõrme ja pöidla vahel palpeerides. Normaalsel juhul sisaldab munandikott kahte munandit. Seemneväät tundub palpeerimisel pehme, torukujulise elundina. Seemnejuha eristatakse kõvema, niitja kiuna seemneväädi sees. Tähelepanu koondatakse munandite suurusele, kujule ja võimalikele sõlmedele. Kui palpatsiooni käigus leitakse munandist normaalsetele struktuuridest erinev sõlm, hinnatakse selle suurust ja liikuvust ning tehakse kindlaks selle asukoht. Palpeerimisel on munandimanus alati veidi valulik, kuid tugev valu viitab põletikule. Üksikasjalik läbivaatlus lambi abil ehk transilluminatsioon on abiks vedelikku sisaldavate tsüstiliste moodustiste, vesimunandi ja seemnesonga esitamisel. Lambivalguse mitte kumamist sõlme kohal läbi munandikoti seostatakse kasvajaga. Palpeerimisel tehakse kindlaks: kas munandikotil on märgata muutusi, kas püstiasendis leidub munandikoti naha alla veenilaiendeid (kui jah siis kas need vähenevad lamades ), kas suguti nahal või sugutilukil leidub muutusi, kas munandikotis leidub ebatavalisi sõlmi, munandite, munandimanuste ja seemneväätide eraldi palpeeritavus.

Kusepõis

Kusepõie uurimisel lamab patsient selili, jalad puusadest ja põlvedest kõverdatud. Uurimisel teostatakse alakõhu vaatlust, palpatsioonist ja perkussioonist. Uurimist teostatakse tühja kusepõiega. Kusepõie palpeerimisel surutakse kergelt sõrmedega alakõhule, avatud pihkudega, ja perkuteerimisel koputatakse palpeeriva käe sõrmedele teise käe keskmise sõrmega ja nimetissõrmega. Kusepõie palpeerimisega uuritakse: kas alakõht on häbemeluu kohalt punnis (tühi kusepõis ei tohiks olla palpeeritav ), kas alakõhu palpeerimine tekitab valu või urineerimisvajadust (põis ei tühjene täielikult).

Eesnääre

Eesnäärme uuringut teostatakse tavaliselt uurimise lõpus, palpeerides seda pärasoole kaudu kinnastatud käe nimetissõrmega. Uurimise kohta kasutatakse lühendit TPR ( touch per rectum ). Uuringule tulevad patisendid, kellel on urineerimishäired. Uurimisel võib patisent olla kahes poosis:
1. küünarnukk-põlv-asendis, lamada külili, jalad põlvedest ja puusast kõverdatud (pääseb uurima kõige sügavamalt, hea kasutada kui patsient on tüse).
2. seista ettekummardatult, toetades uurimislauale.
Kinnastatud libestatud sõrm viiakse ettevaatlikult pärasoolde ning samal ajal palpeeritakse kogu anaalkanalit ja pärasoole palpeeritavat osa. Eesnäärme kaudaalne serv on palpeeritav kohe pärast anaalrõngast. Tähelepanu tuleb pöörata eesnäärme suurusele (noorel inimesel umbes 3x3cm). Eesnäärme palpatsiooniga tehakse kindlaks: missugune on näärme suurus sentimeetrites, milline on konsistent, kas eesnääre on palpeerimisel väga valulik, kas eesnäärme pind on sile või ebatasane , leidub sellel sõlmi, kas seemnepõiekesed on palpeeritavad (kui jah, siis kas need on pehmed või kõvad).

Neerud

Neere saab uurida nii patsiendi selili lamades kui ka istudes ning uurimisele kuulub ka ülakõhu vaatlus ning neerude palpeerimine. Esmalt palpeeritakse, kui patsient on selili, palpeeriv käsi on tema ülekõhul roidekaarest allpool ja teine käsi seljal lülisamba ja roide vahelises nurgas. Tähelepanu koondatakse sellele, kas neer on palpeeritav ja sellel valulikkusele. Uurimist teostatakse kui patsient istub. Neerude perkussiooni sooritatakse õrnalt. Neerude uurimisega selgitatakse: kas ülakõht on ebasümmeetriliselt punnis, neerude palpeeritavus (selge palpeeritavus tähendab, et need on harilikust madalamal), liikuvus, valulikkus (neeruvaagnapõletik) (Sooba 2005).

KASUTATUD ALLIKAD

Guide to Diagnostic Tests (2011). Harvard Health Publications. Boston . http://www.health.harvard.edu/diagnostic-tests/ (15.01.2012)
Mustajoki, P ja Kaukua, J (2005). Patsiendi 100 sagedamat uuringut. Tallinn: AS Medicina
Sooba, E. (2005). Haige uurimine. Tallinn: AS Medicina.