Muusikaajastud (0)

Tõrva Muusikakool
Muusika ajalugu
Referaat
7. klass
Linda Talts
Varajane muusika
Vanamuusika on varajane muusika ehk varane muusika, millega viidatakse kolmele muusika ajaloo perioodile: keskajale , renessansile ja barokile. Vanamuusika on üldmõiste, millega üldiselt peetakse silmas barokkmuusika ja barokile eelnenud ajalooperioodide muusikat, kuid on tänapäeval saanud järk-järgult tähendas, kui igasugune muusika, mis vajab ettekandjateajaloolise stiili rekonstrueerimist säilinud originaalpartituuride, traktaatide, muusikainstrumentide või teiste kaasaegsete allikate põhjal. „Vanamuusikaliikumine“ sai alguse 19. sajandi keskel, seoses Johann Sebastian Bachi kogutud teoste väljaandmisega.
Varajane muusika viib sellega tegelejad sadade aastate tagusesse ajajärku. Euroopa muusikas mõistetaks varajase muusika all keskaja muusikat, renessanss - ja barokkmuusikat ehk siis ajajärku, mida võiks umbkaudu määrata aastatega 400- 1650 pKr. Selle perioodi muusikat on suuremal hulgal hakatud taas mängima alles 20. sajandil. Püüd varajase muusika ajaloolise interpretatsiooni poole levis laiemalt 20. sajandi kekel. Eestis tekkisid esimesed teadaolevad vanamuusikaansamblid 1960.aastatel, kõrkkoolide õppekavadesse jõudsid varajase muusika kursused peale Eesti taasiseseisvumist.
Varajast muusikat esitatakse mitmetel üritustel, Eestis on nendeks Haapsalu vanamuusika festival . On ka vanamuusikaansambleid, kuhu kuuluvad muusikud , kelle repertuaari kuulub vanamuusika. Nendeks on: Hortus Musicus, Musica Antiqua Köln, Rondellus , Scandicus, Sequentia, Vox clamantis .
Keskaja muusika
Keskaja muusika on keskajal loodud muusika, mille all mõeldakse Euroopa muusikat alates iseseisva kristliku muusikatraditsiooni sünnist 3.-4. sajandil kuini 14. sajandi lõpuni. Keskajal oli muusika väga tugevalt seotud kristliku kiriku ja paljud Lääne kunstimuusika tunnused arenesid välja just keskaja kiriku raames, nt noodikiri ja polüfoonia. Suurem osa heliloojatest töötas kirikutes ja vähesed ilmalikud oskasid noodikirja. Seetõttu pole eriti säilinud ilmalikku muusikat, kõigest mõnisada ühehäälselt laulu.
Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas , siis olid varakristlikud laulud arenenud juudi palvelauludest. Seda kinnitavad uurimise käigus tuvastatud polüfoonilised sarnasused varakristlike psalmilaulude ja juutide suulise psalmilaulupärismuse vahel, Laulud said mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise kõla ning muutusid lihtsamaks.
Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Paavsti käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Samuti hakkas ta kasutama suhteliste helikõrguste silpnimetusi.
Pole teada, millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Kuid vihjeid sellele leidub juba 7. sajandist pärit ürikutes ning esimesed teadaolevad noodinäited on säilinud 9. sajandist. Oletatakse, et tõuke mitmehäälsuseks andis oreli levik ja briti saarte mitmehäälne rahvamuusika . Varased lihtsa mitmehäälsuse tüübid olid burdoon, parafoonia ja heterofoonia. Lihtsaima polüfoonia vormi, pideva põhitooni ehk burdoonhääle peale lauldud meloodiat, esineb enamikus Euroopa rahvamuusikatraditsioonides ja paljudes Aasia kultuurides, mis viitab sellele, et see võib pärineda juba ammustest aegadest . Esimesi kahehäälseid laule nimetati organum’ideks.
Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju pikemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika . Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid . Nende luule oli ladinakeelne . Suurim selliste laulude kogu on "Carmina Burana " 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad . 12. - 13. sajandil olid väga levinud rüütel- laulikud , kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele. Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.
Enne 13. sajandi keskpaika kirja pandud muusika on mõeldud ainult laulmiseks. Pille mängiti laulu saateks, kuid spetsiaalselt pillidele kirjutatud muusikat enne 16. sajandit ei olnud. Kirikus olid pillid keelatud kui paganluse sümbolid. Kasutati ainult orelit . Enamik Euroopas kasutatavatest pillidest on idamaise päritoluga (Bütsantsist, Põhja-Aafrikast, Hispaaniast). Keelpillidest olid kasutusel fiidel, rebekk , harf, lauto , psalteerium, rataslüüra ja simbel. Puhkpillidest mängiti erinevaid flööte, šalmeid (millest hiljem arenes pommer ), trompeti eelkäijaid, krummhorni. Löökpillidest mängiti raamtrummi ja tamburiini.
Renessanss
Renessanssmuusika on 14.-17. sajandil loodud muusika. Renessansi mõiste on põhiliselt seotud Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud aga pigem Madalmaadega, sellepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks . Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti ning toimus ilmastusliikumine. Kirik polnud enam inimeste maailmapildi kesktelg. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537 . a. Napolis asutatud kooli. Kõik uus hakkas edaspidi toimuma ilmalikus muusikas. Kirik väljendas oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstmuusika vastu ja kahtles polüfoonilise muusika sobivuses jumalateenistusse. 14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal , mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed ja tantsulaulud. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks. Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Muusikale oli väga oluline nooditrükitehnika, mille leiutas Veneetsia trükkal Petrucci 15.–16. sajandi vahetusel. Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele on ilus. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib ehk väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust.
Hilisrenessanss
Seoses usupuhastusega arenes 16. sajandi Saksamaal välja luterikoraal ehk protestantlik kirikulaul, mille aluseks oli stroofiline värsstekst ja igas salmis korduv meloodia . Luterikoraalid olid tihti kirikuhümnide rahvalikud variandid, milles meloodia oli lihtsustatud ja mugandatud rahvakeelse tekstiga. Koraali kõige väljendusrikkamat viisi laulis terve kogudus , saateviise mängiti orelil. Koraalidest tehti ka mitmehäälseid kooriseadeid. Suure tuntuse saavutas Martin Lutheri loodud koraal "Üks kindel linn ja varjupaik ". Reformatsiooni kalvinistlik suund, mis valitses Šveitsis, Madalmaades ja Prantsusmaal, suhtus kunsti teisiti. Kirikud puhastati vanast kunstist, lõhuti välja orelid. Keelati kunstmuusika ja lubati laulda vaid ühehäälset Piiblitekstiga koguduselaulu. Hussiitide liikumine võitles polüfoonia ja pillide kasutamise vastu kirikus, nende järelkäijad hernhuutlased ehk vennastekogudused mõjutasid sarnaselt Liivimaa muusikaharidust. Trento kirikukogu algatas reforme, mis tervendaksid kirikut ja taastaksid Rooma positsiooni. Tegid ettekirjutusi kirikumuusikale ja süüdistasid kunstmuusikat liigses keerukuses, nõudsid gregooriuse koraali reformimist ja selle tähtsuse taastamist. Selle tulemusena keelati muusikas ilmalikud laenud ja loeti kohatuks ekspressiivne stiil. Enne 16. sajandit ei kirjutatud instrumentaalmuusikat spetsiaalselt pillidele. Pillimuusika oli algul peamiselt improvisatsioon . Varaseimad pillimuusika näited on vokaalmuusika seaded (klahvpillidele, lautole, vioolale). 17. sajandil kujunes välja praktiline noodikiri tabulatuur, mis ei märkinud helikõrgusi, vaid mänguvõtteid. Tavalisemad pillid olid orel, klavessiin , klavikord, lauto, viola da gamba , plokkflöödid, pommer, dulcian, krummhorn , trompet ning tromboon. Instrumentaalmuusika žanriteks olid prelüüd, fantaasia , toccata ja kantsoon . Ansamblimuusikast olid levinud tantsud – braanl, pavaan , galliard. Pille hakati ehitama perekonniti – sopranist bassini. Tähtsaimad heliloojad renessanssi ajastul olid: Leonel Power , John Dunstable , Gilles Binchois, Guillaume Dufay, Johannes Ockeghern, Antoine Busnois, Alexandes Agricola , Jacob Obrecht, Josquin des Prez, Heinrich Isaac , Jean Mouton, Pierre de La Rue, Nicolas Gombert, Adrian Willaert, John Taverner, Christopher Tye, Thomas Tallis, Giovanni Pierluigi da Palestrina , Orlande de Lassus , Andrea Gabrieli, Williarn Byrd , Tornas Luis de Victoria, Giovanni Gabrieli, John Dowland.
Barokk
Renessansiga lõppes üks ajastu ( keskaeg ) ja ennustas järgmise ajastu sündi, mis sai nimetuseks uusaeg . Nii nagu varakristlik muusika juhatas sisse keskaja muusika, nii juhatas uusaaja sisse barokkmuusika. Uusaja muusika oli mitmeti keskaja muusika vastand . Barokk kunsti- ja muusikastiilina sündis 16. sajandi Itaalias, kus kujunes enamik ajastu muusikažanritest ning Itaalia oli kõigis muusikavaldkondades Euroopale eeskujuks. Muusikastiilina võeti barokk kasutusele alles 18/19. saj. vahetusel. 16. saj. püüdluseks muusikas sai looduse, inimloomuse ja tundemaailma imiteerimine helides. Nii sai muusikas tähtsaimaks inimlik, maine aspekt mida väljendab ratsionaalne õpetus inimese tundeelust e. afektiõpetus. Sõna "barocco" on pärit portugali keelest ja tähendab ebakorrapärast lopergust pärli. 18. sajandil sai sõnast "barokk" pilkesõna, mis väljendas mitmeid hinnanguid/omadusi: kummaline, liialdav, ebaloomulik , väärnähtus jms. Barokk jätkas paljus renessansis alustatut, kuid tõi ka palju uut. Kohati eksisteeris koos uus ja vana nii ühiskonnas kui kunstis üldse. Nii jätkus vaimuliku koorimuusika areng, mille kõrvale tuli vaimulik instrumentaalmuusika. Kasvas huvi ilmaliku muusika vastu, mis arenes edukalt. Püsis huvi vokaalmuusika vastu, kuid populaarsemaks sai instrumentaalmuusika. Nii kujunes barokkmuusika vastandite ja kontrastide muusikaks, kus kõrvuti eksisteerisid nii polüfooniline kui homofooniline muusika, tekkisid vastandlikud meloodiatüübid - dramaatiline ja koloratuurne meloodia, eksisteerisid kõlakontrastid, dünaamikakontrastid jms. Kunstiteoste ja muusikateoste ainestikuna eelistati piiblimüütide asemel ajaloosündmusi, antiiklegende ja kaasaegset elu. Barokk hakkas ülistama kangelaslikkust, suurte tegude paatost, esinduslikkust ja liikumishoogu. Baroki ajastul kujunes välja 3 erinevat muusikastiili. Vana ehk kristlik stiil jätkas pisut vabamal kujul polüfoonilist kirjaviisi kui see oli keskajal. Kammerstiil hõlmas sooloaariaid ja duette. Kirjutati teoseid soolopillidele ja väikestele instrumentaalansamblitele. Iseloomustas intiimne väljenduslaad, sest kammermuusikat esitati õukonnas. Teatraalne stiil oli kõige uudsem ja julgem, rõhutatult tundeline, kirglik väljenduslaad, mis kujunes varajases ooperis ja võeti üle ka kirikumuusikas. Baroki aja heliloojad: Claudio Monteverdi , Domenico Scarlatti , Antonio Vivaldi , Jean- Baptiste Lully, Jean Pilippe Rameau , Henry Purcell , Georg Friedrich Händel, Johann Sebastian Bach , Heinrich Schütz.
Klassitsism
Klassikaline stiil sai alguse itaalia ja prantsuse hilisbaroki muusikas 1730. aasta paiku sündides uutest vooludest . Üleminekuajastuks ehk eelklassitsismiks võib pidada ajavahemikku 1720- 1760 .Siis tekkisidki uued muusikažanrid ja vormid, tüüpilisteks muutusid ansambli- ja orkestrikoosseisud. Toimusid olulised muudatused muusikaelus, mis sidusid heliloojad uute publikukihtidega ning nende muusikalise maitsega. Esmaselt kohalt taandus kirik koos vaimueluga ning õukond. Haritud kõrgkodanlus rajas sajandi keskel kõigis tähtsamates muusikakeskustes ühinguid, mille ülesandeks oli korraldada avalikke kontserte, pidada üleval orkestreid ning tellida uusi muusikalisi teoseid heliloojatelt. Sel perioodil hoogustus ka nooditrüki kasutamine ning sellega kaasnes ka muusikaõpetuse kiirem areng. Eriti palju loodi teoseid koduseks musitseerimiseks ning salongis mängimiseks. Varaklassitsismist võib rääkida umbes ajavahemikus 1760-1780.Sajandi keskel sündinud uued vormid ja žanrid jõudsid selle aja jooksul küpse kunstilise väljenduseni. Näiteks sümfoonia, mis 1750.-1760. aastatel oli lihtsakoeline meelelahutuslik orkestriteos, sarnanes oma eelkäijatega väga vähe. Ta arenes ulatuslikuks ja kaaluka sisuga kontsertteoseks. Klassitsismi kõrgajaks loetakse aastaid 1780-1810. Selle aja silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn , Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven .
Romantism
Romantism valitses muusikas umbes 1820-1880 ning see oli romantismi ideoloogia ja stiili avaldumine muusikas. Klassitsismilt üleminek romantismile ei olnud nii selget üleminekujoont nagu varasemate suurte stiilide vahel. Romantilisi jooni võib leiad juba Haydini „Tormi ja tungi“ perioodi teostes ning Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis „Don Giovanni“. Beethoveni hilisemat loomingu sisu on ka nimetatud romantiliseks, kuigi vorm järgis veel kalssitsistlikke põhimõtteid. 19. sajandil kasutati samu väljendusvahendeid, vorme ja esitluskoosseise, mida kasutati ka viini klassikute ajal. Selle tõttu on muusikaajaloos 18. sajandi keskpaiga ja 19. sajandi lõpu vahelist perioodi nimetatud klassikalis-romantiliseks, kus saab eraldada nii klassitsistliku kui ka romantilist etappi. Üleminekuperiood jääb 19. sajandi esimesse veerandisse. Romantilised paladel olid väljendusrikkad meloodiad, värvikad harmooniad ning need oli üles ehitatud kõrvalistele akordidele. Kirjutati põhiliselt programmilist muusikat, mille teemaks peamiselt oli loodus, ajalugu või rahvalooming . Interpretatsioonikunst muutus virtuoossemaks. Samuti arenesid ka muusikainstrumendid edasi. Vaskpillidele tekkisid ventiilid , puupuhkpillidele tekkis Böhmi klappidesüsteem ning pikendati sõrmlauda ja poognat keelpillidel. Romantilisi heliloojaid: Carl Maria von Weber , Franz Schubert , Robert Schumann , Richard Wagner , Giuseppe Verdi , Gioacchino Rossini , Niccolo Paganini , Hector Berlioz , Georges Bizet , Charles Gounod, Frereric Chopin , Ferefc Liszt , Edvard Grieg , Jean Sibelius ning Pjotr Tšaikovski.
Kasutatud kirjandus:
http://et.wikipedia.org/wiki/Vanamuusika
http://et.wikipedia.org/wiki/Vanamuusikaansambel
http://et.wikipedia.org/wiki/Vanamuusikaansamblite_loend
http://et.wikipedia.org/wiki/Keskaja_muusika
http://ak.rapina.ee/eda/barokkmuusika/sissejuhatus_barokkmuusikasse.html
http://et.wikipedia.org/wiki/Romantism_(muusika)