Muusika erinevatel aegadel (0)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Kevin Clovis Sõsa
MUUSIKA ERINEVATEL AEGADEL
Uurimistöö
Tallinn 2010
Sisukord
Sissejuhatus………………………………………….3
Keskaegne muusika ………………………………….4-5
Renessanssmuusika………………………………….6
Barokkmuusika ……………………………………….7
Klassitsismi üleminek romantismi……………………8
Nüüdismuusika………………………………………9
Kokkuvõte…………………………………………..10
Kasutatud kirjandus………………………………11
Sissejuhatus
Mis muusikat tänapäeval inimesed kuulavad? Aga vanal ajal? Vastust võiks otsida internetist ja muidugi ka suulisel teel, küsides erinevatelt inimestelt nende arvamusi.
Sissejuhatuseks võib öelda, et maitseid võib olla tuhandeid. Noored, vanad ja täiskasvanud, kõigil on oma stiil. Vanal ajal oli aga kõik teisiti, inimestel ei olnud nii palju võimalusi kui tänapäeval. Praegu on muusika liike üle tuhande. Tööd tuleb teha palju ja samuti tuleb palju mõelda. Kõige parem oleks alustada internetist ja seejärel jõuda inimeste juurde.
Keskaegne muusika
Kõige tugevamini mõjutas keskaja muusikat usk ainujumalasse. Kuna kristlus oli tekkinud Rooma keisririigi ajal Palestiinas , siis olid varakristlikud laulud arenenud juudi palvelauludest, saades mõjutusi ka hilisantiigi muusikast. Aja jooksul kaotasid need laulud oma idamaise värvingu ning lihtsustusid. Keskaegne vaimulik muusika oli eelkõige liturgiline muusika. Peamisteks žanrideks olid salmilaulud ja hümnid. Algselt laulis jumalateenistusel terve kogudus, alates 4. sajandist ka õpetatud vaimulike koorid . Lauldi a cappellat, pillid olid keelatud. Muusika areng toimus eelkõige kloostrites, seal anti muusikaharidust, kirjutati ja säilitati laule. Kogu professionaalne kunst pühendati jumalale. 5. sajandi Itaaliast on pärit vanim kirikulaul, mida nimetatakse Milano piiskopi Püha Ambrosiuse auks ambroosiuse lauluks . Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam. Gregoriuse koraali aga hakati laulma aeglasemalt, iga nooti pikaks venitades. 13. sajandi prantsuse muusikas ilmus organumi kõrvale hulk uusi mitmehäälsuse vorme. Selleks, et erinevas rütmis lauldavat uut viisi oleks lihtsam meeles pidada, lauldi teda gregooriuse koraalist erinevate sõnadega, sageli ka mõnes muus keeles. Tekst võis olla ka ilmaliku sisuga. Nii lauldi üheaegselt nagu kaht ühehäälset laulu. Sellised laulud hakkasid levima ka väljaspool kirikut ning need said nimetuse ' motett '. Peagi lisandus motetile veel hääli, millel olid jällegi omad sõnad. Sedasi kujunesid välja ilmalikud motetid, mille ühes hääles põhimeloodiana gregooriuse laul. Ka rütmipilt muutus tihedamaks. Selline ilmalikustumine ei meeldinud kirikule ning 13. sajandi lõpul keelati motetid kirikus ilmaliku sisu pärast, aga ka kompositsiooni keerukuse tõttu. Motett muutus haritlaste seltskonnalauluks. 15. sajandil jõudis motett kirikusse tagasi, kõikides häältes ainult Gregoriuse koraali ladinakeelne tekst. Erinevate häälte arv kasvas 15. - 16. sajandil veelgi - loodi isegi motette, milles hääli oli üle poolesaja. Sellega paistsid silma eriti madalmaade koolkonna heliloojad .Seoses moteti rütmipildi keerukamaks muutumisega lõi muusikateoreetik Kölni Franco 13. sajandil uue notatsioonisüsteemi. Iga noot ja paus sai kindla vältuse ja vältused kindlad arvulised suhted. Kogu keskajal kirjutati väga palju missasid ja reekvieme, vaimulikud muusikaetendused olid liturgiline draama ja müsteerium. Ilmalik muusika esines keskajal peamiselt rahvalauluna ning jäi palju pikemaks ajaks suuliseks kui kirikumuusika . Esimeste ilmalike laulude kirjapanijateks olid vagandid . Nende luule oli ladinakeelne ja üsna siivutu sisuga. Suurim selliste laulude kogu on " Carmina Burana" 13. sajandist. Sarnaselt vanaaja muusikutega olid rändmoosekandid samaaegselt nii lauljad ja pillimehed kui ka akrobaadid, näitlejad ja tantsijad . 12. - 13. sajandil olid väga levinud rüütel- laulikud , kes esinesid õukondades ning laulsid rahvakeelseid kangelaslaule armastusest, seiklustest ning sõjaretkedest. Rüütlilaulud levisid suuliselt tänu alamast seisusest rändmuusikutele. Rüütlilaule esitati alati ühehäälselt koos pillisaatega.
Renessanssmuusika
Renessanssmuusika on renessansiajastul 14.–17. sajandil loodud muusika. Mõistet " renessanss " kasutatakse peamiselt kujutava kunsti puhul ja seoses Itaaliaga. Muusikaline renessanss on seotud pigem Madalmaadega, seepärast nimetatakse seda ajastut ka Madalmaade vokaalpolüfoonia ajastuks. Roomakatoliku kiriku lõhenemisest ja reformatsioonist tingitud kriis muutis inimeste maailmapilti. Toimus ilmalikustumine, kirik lakkas olemast inimese maailmapildi kesktelg. Muusikas väljendus see ilmalike žanrite ilmumisega vaimulike kõrvale. Suurenes nõudlus ilmalike muusikute järele, kes said tööd nii õukondades kui rikkamate kodanike kodudes. Kutseliste muusikute koolitamiseks loodi erilised õppeasutused, millest hiljem kujunesid välja konservatooriumid. Esimeseks selliseks peetakse 1537 . a. Napolis asutatud kooli. Kõik uus hakkas edaspidi toimuma ilmalikus muusikas. Kirik väljendas oma tõrjuvat hoiakut moodsa kunstmuusika vastu ja kahtles polüfoonilise muusika sobivuses jumalateenistusse. 14. sajandil sündis mitmehäälne ilmalik laul madrigal , mis sai keerukuselt võrreldavaks motetiga. Sageli põhinesid renessansiaegsed laulud rahvaviisidel. Rahva seas olid populaarsed lihtsad talupojalaulukesed villanella 'd ja tantsulaulud frottola 'd. Just ilmalikes lauludes sündis väljenduslaad, mida võib pidada muusikaliseks renessansiks. Humanistlik mõtlemine ja vaba haritud inimese ideaal andsid inimesele vabamad käed ennast teostada. Keskajal keskenduti muusika seletamisele matemaatika abil. Arvati, et mis on õige ja vastab jumalikule seaduspärasusele, ongi ilus. Humanistlik mõtteviis väärtustab rohkem seda, mis inimesele kuulates ja vaadates ilus ja harmooniline näib, see tähendab, et väärtushinnangud lähtuvad meelelisest tajust.
Barokkmuusika
17. sajandi alguses toimus Euroopa muusikas suur pööre. Tüüpiline renessanssmuusika ei olnud mõeldud lihtsalt kuulamiseks, vaid oli liturgilise eesmärgiga, tantsumuusika või kooslaulmiseks mõeldud seltskonnalaul. Barokiajastul hakati looma teoseid ka ainult kuulamiseks. Tekkisid esimesed elukutselised muusikud , professionaalsed kapellid, kujunesid välja esimesed instrumentaalmuusikažanrid. Algas solistilise vokaal - ja instrumentaalmuusika võidukäik, barokk oli virtuoosse soololaulu kuldajastu . Polüfooniline muusika oli oma kõrgtasemel, selle asemele hakkas tulema monoodia. Barokkmuusika helikeel on eriskummaline, ülepaisutatud, rõhutatult kaunistuslik, efektne ja emotsionaalne. Püüti imiteerida loodust ja inimtundeid. Armastati tempo- ja dünaamikakontraste. Nii vokaal- kui instrumentaalteoste harmoniseerimisel kasutati valdavalt generaalbassi tehnikat, seepärast on barokki nimetatud ka generaalbassi ajastuks.
Klassitsismi üleminek romantismi
Klassitsismi ja romantismi ajastu muusika vahel ei ole nii selget üleminekujoont nagu varasemate suurte stiilide vahel. Romantilisi jooni võib leida juba Haydni "Tormi ja tungi" perioodi teostes, Mozartil esineb romantilisi jooni ooperis "Don Giovanni ". Ka Beethoveni hilist loomingut on sisu tõttu nimetatud romantiliseks, kuigi vorm järgis veel klassitsistlikke põhimõtteid. 19. sajandil kasutati enamasti samu väljendusvahendeid, vorme ja esituskoosseise, mis olid käibel viini klassikute ajal. Seetõttu on muusikaajaloos nimetatud 18. sajandi keskpaiga ja 19. sajandi lõpu vahelist perioodi klassikalis-romantiliseks, milles võib eraldada klassitsistlikku ja romantilist etappi . Üleminekuperiood nende vahel jääb 19. saj. esimesse veerandisse.
Nüüdismuusika
Nüüdismuusika ehk uus muusika on muusikas üldmõiste, mis hõlmab uutes muusikasuundades, muusikastiilides ja uuenduslike kompositsioonimeetodite abil loodud muusikat 20. sajandi algusest tänapäevani.
Kokkuvõte
Ega inimesed kuulavad seda muusikat mis ajaga kaasas käib. Enam ei kuulata näiteks neegerorjade töölaule mis on juba väga vanad. Vanu laule kuulatakse pigem muusika tundides, kuna seal tuleb ka muusika ajalugu tunda ja see tuleb kasuks meile kõigile. Oluline on ka see, et me jätaks kõik õpitud materjalid meelde.
Kasutatud kirjandus
http//www.google.com
http//www. neti .ee
11