või rombjad, pika terava tipuga. (Noortel puudel või südajas. Noorelt lehed karvased, hiljem ainult vahel munajad ja lühikese terava tipuga.) Leheserv alt roodude nurkades karvad. Leheroots karvane, kahelisaagjas, leheroots 2-3 cm pikk. Sulgroodne. kuni 2,5cm pikk. Sulgroodne. Võrse ja punga iseloomustus Võrse ja punga iseloomustus Noored võrsed hallikarvased Noored võrsed punakaspruunid, kaetud heledate Pungad hallikad, punakaspruunid, karvased karedate vahatäpikestega. Pungad munajad, terava tipuga, pruunid, nõrgalt kleepuvad Võra iseloomustus Võra iseloomustus Munajas, püstiste tugevate okstega Azuurne, pikkade rippuvate okstega Koor
muld Haljstuses, marjapõõsana Kasutamine emassort ´Julia´, isassort ´Romeo´ Sordid väga hinnatud viljad, talub kärpimist ja kasvab ka saastunud õhus, seetõttu kasutatakse ka haljastuses ja karjäärides metsastamisel Märkused MUST AROONIA Põhja-Ameerika idaosa Päritolu 1,5-3 m Kõrgus kõrge püstine põõsas Kasvukuju noored võrsed hõrekarvased, punakaspruunid, hiljem paljad Võrsed Pungad vahelduvad lihtlehed, elliptilised või äraspidimunajad, saagja servaga, kuni 10 cm pikad ja kuni 6 m laiad, pealt läikivad, tumerohelised, alt karvased. Pearool tumedad täpid. Külgrood ei jõua lehe servani, vaid hargnevad. Lehed Sügisel lehed punased õied valged, kuni 35 kaupa kilpjates kännasõisikutes Õied
Sügisvärvu Suvevärvu s s Valge mänd Pinus strobus AREAAL Kanada lõuna– ja kaguosa, USA kirdeosa. SUURUS 25-50(60) m, tüve läbimõõt kuni 1,8 m. VÕRA Vabalt kasvades koonusjas, ahenev, peaaegu maani ulatuva võraga. Metsas sihvaka, kitsa võraga, horisontaalsete okstega. KOOR, VÕRSED Tüvekoor noorelt sile , hallikasroheline, hiljem tumepruun, pikutirõmeline. Noored võrsed hallikas- või rohekaspruunid, hõredalt hallikarvased. Pungad munajad, vaigused. OKKAD Pikkvõrsetel okkad spiraalselt ühekaupa, lühivõrsetel 5-kaupa kimpudes. 7-12cm pikad, peenikesed, kolmetahulised, peensaagja servaga, pealmine külg tumeroheline, kaks ülejäänut heledamad. Puul püsivad 2-3 aastat. ÕIED, VILJAD Isaskäbid munajad, koondunud noore pikkvõrse alusele, punased. Emaskäbid püstiselt
Hõbevaher: Acer saccarinum Areaal: Põhja-Ameerika ida- ja keskosa. Suurus: 24-36 m, tüve läbimõõt kuni 2 m. Võra: lai, munajas või silinderjas, oksad peened, sageli rippuvad. Koor, võrsed: tüvekoor helehall, sile või piklike ribadena kestendav. Noored võrsed läikivad, punakaspruunid, heledate lõvedega. Punga alumised kattesoomused rohekaskollased, tipmised punakaspruunid. Ladvapung külgpungadest suurem. Lehed: vastakud sõrmjad lihtlehed, 5 hõlmaga, 6-12 cm läbimõõdus, südaja alusega, jämesaagja servaga. Pealt erkrohelised, alt sinakasvalged. Hõlmad terava tipuga, hõlmade vahelised väljalõiked sügavad. Leheroots 8-12 cm pikk
PUITTAIMED Eestis kasvavaid okaspuid: Harilik mänd (pinus sylvestris) MA: 1. Leviala: Levila hõlmab laiad alad Euroopas ja Aasias, ka kõige põhjapoolsemad piirkonnad. Eestis väga sage, kõige tavalisem metsapuu. 2. Suurus: Eesti suurimate mändide kõrgus on 42... 43 m. Vanus võib olla 300400 (kuni 600) aastat. Raieküpseks saab sõltuvalt boniteedist (1.a-5.) 90-120 aastasena. 3. Tüvi, oksad, võrsed: Tüvi on tavaliselt sirge, jämedaima läbimõõt 140 cm, ülemises osas oranzikas ja kestendav, allpool aga kaetud paksu pruunikashalli rõmelise korbaga. Oksad paiknevad männastes, 8-10 aasta vanustel puudel hakkavad alumised oksad kuivama. Puistus kasvades laasub kõrgelt, lagedal kasvades on võra vihmavarju kujuga. Noored helepruunid võrsed. 4. Lehed ja pungad: Okkad on oksal kahekaupa kimbus, hallikasrohelised ning vahakihiga kaetud. Pikkus 4-7 cm. Puul püsivad 3 (4) aastat
· võrse helerohekas · pungad suured, piklik-koonilised ja terava otsaga · okkad pikad ja pehmed, särav- ja erkrohelised · okkad lamedad, alt heledamad, tipust tömbid · okkad kinnituvad oksale suhteliselt hõredalt · okas murdub ilma säsita · käbi suur, seemnesoomuste tagant paistavad välja pikad kolmnurksed kattesoomused · suured heledad ümarad soomused · seeme kolmnurkne Tsuga canadensis - Kanada tsuuga · peenikesed haprad võrsed, tihedalt karvased · okas lame, õhuke ja lühike · okas pealt tumeroheline, alt hele · okas kinnitub varrele rootsuga · okka servas madalad üksikud hambad · käbi hästi pisike, hele · ümara servaga soomused Larix gmelinii var. japonica - Kuriili lehis · II ja vanema aasta võrsete lühivõrsed, millele kinnituvad okkad mitmekümne kaupa kimpudes · võrsete järgi määramisel on oluline värvus
erkpunased. Leheroots 2-4 cm. Koor, Koor hallikas, tüvi tumehall, tüvekoor helehall, Võrsed on tüvekoor hallikas, Võrsete ja vanemas eas peenerõmelise sile või piklike peened ja sile või pikuti pungade võrkjas korp, tüvi korbaga. Noored ribadena punakad, lõhenev. Võrsed tunnused sageli kõver. võrsed kestendav. Noored noorena sinakasrohelised
mullastiku viljakuse suhtes, üsna tormikindlad ning külmakindlad okaspuud. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) ingl. Spruce; sks. Fichte; vn. . Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel
liikidel madal sisselõige. Kinnituvad ühekaupa ümardunud alusega otse võrsele. Okka alumisel küljel asuvad lumivalged kuni valjkasrohelised õhulõhevööd, osadel liikidel õhulõheribad ka peamisel küljel, eriti tipuosas. Paljudel liikidel on okkad kammitud kahele poole võrset, et paremini päikesevalgust neelata. Täisvalguses võivad okkad olla ka ülespoole kaardnud või asuvad harjasjalt. Võrsed ruljad, siledad, liigiti karvased või paljad. Võra tihe, kitsas- kuni laikoonusjas, korrapäraselt pakevate oksaega. Võratipp vägaterav. Võra on tihe varjutaluvate liikidel. Mõnedel liikidel ulatuvad võraoksad maapinnani. Koor õhuke ja sile, rohkete vaigumuhkudega, vanades vähe lõhenev või pakseneb vanemas eas tunduvalt ja lõheneb. Pungad külmades tingimustes kasvavatel liikidel vaigused, mõnedel ka vaiguta
Roosid vajavad heaks arenguks ja rikkalikuks õitsemiseks kõrget, tasakaalus olevat väetustaset. Väga hea tulemuse saate kasutades rooside väetamisel spetsiaalseid Substral® roosiväetisi. Esimene väetamine Tavaliselt tehakse esimene rooside väetamine kevadel, kui vabastatakse taimed talvekattest. Samas ei maksa meie kliimas, kus kevadeti esinevad suured öökülmad taimede kasvule ergutamisega liigselt kiirustada, sest rooside noored võrsed on külmahellad ja hävivad juba mõne miinuskraadi juures. Taim küll ei hukku veel selle tõttu, sest leiab võimaluse kasvatada uued võrsed uinunud pungadest, kuid taime õiterohkusest sell aastal tavaliselt rääkida ei saa ja ka õitsemine jääb hilisemaks. Kuna Substral® nimetuse all on müügil kolm erinevat spetsiaalset roosiväetist siis kõigist neist pisut lähemalt. Ärge väetage oma roose üle ja pidage kinni väetamise juhistest. Pidage
Paljundatakse seemnetega, harva vegetatiivselt. Perekond Kuusk (Pícea A. Dietr.) Picea vana ladinakeelne perekonna nimetus, võib-olla sõnast pix vaik, tõrv. Kuuse perekonda kuuluvad liigid on tavaliselt suured koonusja võraga puud. Võrsete harunemine monopodiaalne ( võrse peatelg jätkab kasvu, teise järgu teljed tekivad allpool ladvapunga). Okkad on tavaliselt ristlõikes rombjad või harvem lamedad. Okkad kinnituvad võrsete kõrgendikele, mistõttu võrsed on rõmelised ehk siis konarlikud (NB! nulgudel kinnituvad okkad võrsele ketasjalt laienenud okkaaluse abil ja nulgude võrsed on siledad). Õied on ühesugulised ja puud ühekojalised. Kollased isasõied asuvad eelmise aasta võrsetel, neid on rikkalikult. Punased kuni purpurjad emasõied asuvad eelmise aasta võrsete tippudes, õitsedes püstised, hiljem rippuvad. Käbid valmivad sama-aasta sügisel, seemned varisevad talvel. Käbid ei pudene, vaid jäävad pärast seemnete varisemist
Lehis Lehis on heitlehiste okaspuude perekond männiliste sugukonnast. Enamik lehiseid (välja arvatud mõned Kaug-Ida liigid) on kõrged, sirge tüve ja hõreda võraga puud. Lehised on väga valgusnõudlikud puud. Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas on lehis üks enim levinud puid, moodustades suuri metsamassiive ("hele" taiga). Lehised kasvavad 1550 m kõrgeks: Lehis on ka väga hea puit materijal. Võrsed on kahekujulised. Pikad võrsed on 1050 cm pikad ja kannavad palju pungi, lühikesed võrsed on 12 mm pikad ja ühe pungaga. Okkad on nõelasarnased, 25 cm pikad, saledad (alla 1 mm paksud). Lühikestel võrsetel moodustuvad 2050 okkast koosnevad tarjad. Pikkadel võrsetel kasvavad okkad ükshaaval ja paiknevad võrse suhtes spiraalselt. Okkad tõmbuvad hilissügisel kollakaks ja kukuvad maha. Talvel on lehised raagus. Käbid on püstised, 19 cm pikad. Põhja pool on käbid väiksed (13 cm) väikeste
Taliviljad vs suviviljad Oluline on produktiivvõrsumine e. seemisvõrse, mille õisikus on moodustund vähemalt 1 normaalne tera. Taliviljadel areneb välja keskmiselt 3...6 peadkandvat võrset, suviviljadel vähem. Taliteraviljad võrsuvad peamiselt septembri lõpus, võrsumine võib jätkuda ka kevadel. Intensiivsemalt võrsuvad varasemad (õigeaegsed) külvid. Sügisestel võrsetel moodustuvad pikad ja tihedad pead; kevadised võrsed on lühema ja peenema kõrrega, lühemate peadega ja pähikuid on vähem. Võrsumise etapid Esimene kõrvalvõrse nähtav: võrsumise algus. Teine kõrvalvõrse nähtav. Kolmas kõrvalvõrse nähtav jne… Staadiumid järgnevad kuni üheksa ja enam kõrvalvõrset nähtav. Seejärel võib kõrsumine ka juba varasemalt alata. Mis täpselt toimub võrsumisfaasis?
tolmlemisele eelneval sammasjas; madalad liigid roomavad, Tolmukad valmivad aastal lehtede hõlmas või Perekond padjandilised. Oksad rohkeharulised, võrsed 300- kevadel ja avanevad Juniperus külgvõrsete tippudes. kadakas peened, sageli tipust longus. Nõeljad lehed on 1000a soojal päikeselisel Emaskäbid moodustuvad
Võrsumine Mida nimetatakse võrsumiseks? Võrsumine on taime harunemise vorm, kus esimese järgu külgharud moodustuvad ainult võrse alusel, tavaliselt maapinna lähedastest või maaalustest pungadest. Võrsumine on iseloomulik põõsastele ja mitmeaastastele rohttaimedel. Võrsumise faasid Võrsumine on kasvufaaside 21s-30s faas, see võib ka varem pihta hakata, kuid siis tõuseb see kasvufaas ka nö 21sse faasi. Nendeks võrsumise faasideks on – 21.Esimene kõrvalvõrse nähtav: võrsumise algus 22. Kolmas kõrvalvõrse nähtav Staadiumid järgnevad kuni.. 29. Üheksa ja enam kõrvalvõrset nähtav Ja edasi muutub asi kõrsumiseks.. Võrsumisfaas Võrsumisfaasis (algab 10...16 päeva pärast tärkamist, 3...4 lehe moodustumisel) kujunevad taimel välja võrsed ja lisajuured (narmasjuurestik). Need saavad alguse võrsumissõlmest, mis paikneb 1...2 cm sügavusel. Võrsumissõlm on kõrrelistel taimedel väga oluline organ (kui võrsumissõlm saab viga siis taim hu...
Märgates puul vananemise tunnuseid (lõhed tüves, kuivanud oksad), on targem kasvatada mõnest võsust uus taim. Liigtundliku nahaga inimestel ei soovitata puud katsuda paljakäsi. Eriti kaunis on äädikapuu lõhislehine sort 'Dissecta', mis on aga tunduvalt külmaõrnem. (eds.ee) 1 SIBERI KONTPUU Üks laialdasemalt kultuuris levinud liike. Põõsa kõrgus on kuni 3 m, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise alguses, mil siis koos õitega võib
Lubjarikas, viljakas muld Siberi kontpuu (Cornus) Kuni 2,5m kõrgune põõsas varasuvel tagasihoidlikud õied Võrsed on veripunased, talvel erkpunased. Lehed on alt sinakasvalged ja tihedalt karvased, pealt tumerohelised. Õied on kreemikasvalged, koondunud kännasesse Vili on sinakasvalge kaetud kirmega. Talub õhusaastet. Varjutaluv. Sobib linnatingimustesse. Verev kontpuu (Cornus) Kuni 3-4m kõrgune punakasroheliste tihedalt hargnevate püstiste võrsetega kohalik liik. Noored võrsed on rohlised. Lehed on alt kaetud hajusalt kaheharuliste karvadega. Juunis valge õied. Viljad on mustad. Sobib hästi tuulekaitsehekiks. Võsund-kontpuu(Cornus) Kuni 1,5-3m kõrge põõsas. Noored võrsed on rohelised, hiljem värvuvad erepunaseks. Valgete viljakobaratega. Õied valged õitseb mais juunis, vili valge. Levib juurevõsudega, võib muutuda metsikuks. Niiskete kasvukohtade taim, varjutaluv. Külmakindel põõsas. Kirss-kontpuu (Cornus)
EBAKÜDOONIA Chaenomeles Ebaküdoonia on põõsaste perekond roosõieliste sugukonnas. Perekonda kuuluvad suurte abilehtedega lihtlehised põõsad. Ebaküdooniad on heitlehised harunevate vartega põõsad, mille võrsed on astlalised. Õied suured, punased kuni valged, viietised, paiknevad üksikult või 2-6 kaupa eelmise kasvuaasta võrsetel. Sigimik viiepesaline, paljude seemnealgmetega. Viljad suured õunviljad, rohelised, kollased. Saak ühelt põõsalt on keskmiselt 2-3 kg, aga hea hoolduse korral võib ulatuda ka 5 kg. Peamiselt kannavad vilja kolmeaastased oksad, seepärast peab õigesti kujundatud taimel olema 10-15 erivanuselist
Õied kollased või oranzid tugevasti lõhnavad. Õied asuvad kobaras, mis on kuni 7 cm pikkused ja rippuvad. Põõsas külmakindel, valgusenõudlik ja mullastiku suhtes vähenõudlik. Kasvatatakse peamiselt ilupõõsana aga on aretatud sorte mis annavad korraliku saagi. Parema saagi jaoks oleks vajalik 2 põõsast kõrvuti (tolmendamiseks). Saak saab valmis Juulis-augustis. Põõsas paljuneb väga hästi vegetatiivselt. 1. 2. 3. 4. 1- võrsed 2- õitsvad võrsed 3- kolme kuni viie tömpja hõlmaga lehed 4- viljadega võrse Sandra Turnas 8.t klass
põõsa lehtimist. Igal kevadel ta õitseb väga rikkalikult. o Viljad: Punased, kirsilaadsed viljad on söödavad. Viljapuuna kasutatavad sordid vajavad väidetavalt tolmlemiseks teist puud kõrvale. Cornus alba – siberi kontpuu o Kasvutingimused: külmakindel, varjutaluv, mullastiku suhtes vähenõudlik. Paljuneb hästi vegetatiivselt. o Suurus: 2-3 mkõrguseks o Võra: peente okstega püstine või kaarduvate okstega põõsas. o Koor, võrsed: vanemad oksad hallikaspunased, nooremad erepunased. Noored võrsed kaetud vahakirmega. o Lehed: 5-10 cm pikad. Pealt tumerohelised, alt sinakasvalged, karvased. Külgrood suunatud lehe tipu suunas. Leheroots kuni 3 cm pikk. Sügisel lehed lillakaspunased. o Õied ja viljad: õitseb mais, sageli sügisel teistkordselt. Õied väikesed, kreemikasvalged, koondunud kuni 5 cm läbimõõduga kännastesse. Vili on lihakas luuvili, piklik, sinakasvalge, sinaka kirmega, valmivad septembris.
valmides muutuvad tumepruuniks ning paiknevad külgvõrsete tippudes. Valminud käbid on keskmiselt 2cm pikkused. Halli lepa vili on välimuselt üsna sarnane emasõiele- punakaspruunid käbid, kuid neil on ka lai tiib ning kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Halli lepa koor on helehall ning sile, võrsed punakaspruuni tooni ning võrsed kui ka pungad on karvased. Hall lepp on külmakindel ning mullastiku suhtes vähenõudlik, pigem teeb ta oma langevate lämmastiku rikaste lehtedega mullastiku veelgi paremaks. Halli lepa puit on kerge ja hästi töödeldav, seda kasutatakse vineeriks, nikerdamiseks ning kütteks. Puitu kasutatakse ka taara valmistamiseks, liha ja kala suitsutamisel. Hall lepp on ravimtaim, kust kogutakse käbitaolisi moodustisi, millest tehtud kuivekstrakt aitab kõhulahtisuse vastu
........ 3 SISU.................................................................................................................... 3 Harilik Kuusk.................................................................................................... 3 Suurus.......................................................................................................... 4 Tüve koor...................................................................................................... 4 Võrsed, pungad ja okkad.............................................................................. 5 Juurestik....................................................................................................... 6 Käbid ja seemned......................................................................................... 6 Eluiga........................................................................................................... 7 Hall Lepp.................................
ja sügisel okaste kolletudes. Noori puid kahjustavad jänesed ja metskitsed. Pärimused: Siberi pärimuste järgi tegi Jumal maailma loomisel kaks puud. Nulg oli naissoost ja lehis meessoost. Lehis on üks väheseid puid, mis kasvab tundras, kus seitsmest või rohkemast puust rühma peetakse juba põhaks hiieks. Osjakid (komid) tõid lehisesalust möödudes alati ohvri. Larix decidua Miller euroopa lehis Noored võrsed on hallikaskollased. Okkad 40...70-kaupa kimbus, 1...4 cm pikad, 0,5...1,5 mm laiad, pehmed. Okkad moodustuvad aprilli lõpul ja varisevad oktoobri lõpus-novembri alguses. Käbid ovaalsed 2...4 cm pikad, läbimõõt avanenult 1,5...2,5 cm. Seemnesoomused valminud käbidel kaunis ligihoidvad. Kattesoomused ulatuvad teravate tippudena välja käbi alumises osas. Noored käbid tumepunakaspurpursed. Käbid valmivad oktoobris, seemnete varisemine algab mais. 1000 seemne mass 4...9 g, enamasti 5..
Luua Metsanduskool 16PKM1 2017 · Sirel (Syringa L.) on puude perekond õlipuuliste sugukonnast. · Perekonda kuulub 2025 liiki, mille looduslikuks levila ulatub Euroopast Ida-Aasiani. · Perekonda kuuluvad heitlehised põõsad ja väikesed puud, mille kõrgus võib olla 210 meetrit. · Suurus: 5-8 m, tüve läbimõõt kuni 20 cm Võra: kõrge püstine põõsas või madal puu. Koor, koor hallikaspruun, rõmeline. Noored võrsed rohekashallid või võrsed: hallikaspruunid. Võrse lõpeb kahe külgpungaga. Lehed: vastakud terveservalised lihtlehed, munajad, südaja alusega, teritunud tipuga, kuni 12 cm pikad, varisevad tavaliselt rohelistena. Õied ja õitseb mais-juunis. Õied moodustuvad eelmise aasta võrsetel, viljad: koondunud tihedatesse kuni 20 cm pikkustesse püramiidjatesse pööristesse
seemikute kuivamist. Esinedes vanemate puude lehtedel, ei tekita nad enamasti märgatavat kahju, pidurdavad aga siiski mõnevõrra puu kasvu ja rikuvad ilupuude välimust parkides. TAMME-JAHUKASTE • Haigus esineb nii noortel taimedel kui ka juba vanadel tammedel. Suve esimesel poolel või keskel ilmub lehtede üla- ja alaküljele ning noortele võrsetele algul laikudena hiljem katvalt valge kirme. Suve teisel poolel kuivavad vigastatud lehed, kahjustatud võrsed aga on sügiseste külmade vastu õige tundlikud. • Tamme-jahukastet esineb Eesti taimlates, tammenoorendikes kui ka vanemail puudel. Peamiselt on täheldatud haigust 3-aastaste taimede juures. Et haigusest tabatud noored võrsed ei jõua sügiskülmade saabumiseni küllaldaselt areneda ja puituda, võib kogu taim omandada põõsa kuju või isegi kuivada. • Teistel puudel esinevad jahukasted: vahtra-jahukaste, saare-jahukaste, jalaka-jahukaste, paju-jahukaste,
turvalise pesapaiga paljud linnud, sealhulgas ööbikud (Wikipedia). 2.5. Prunus Ploomipuu 2.5.1. Kirjeldus Ploomipuud kuuluvad roosõieliste (Rosaceae) sugukonda, toompuu perekonda (Prunus) ja ploomipuu alamperekonda. Ploomipuuliigid on jagatud kahte ossa: pärisploomipuud ja kirssploomipuud. Pärisploomipuud on Euroopa ja Aasia liigid, kirssploomipuud on levinud peamiselt Põhja-Ameerikas. Pärisploomipuud on heitlehised, enamasti juurevõsusid moodustavad lehtpuud ja -põõsad, võrsed on asteldega või ilma, lehed jagunematud, valged, rohekad või roosakad õied paiknevad üksikult või sarikjate kimpudena, vili on üheseemneline luuvili. Kõige tuntumad liigid on Harilik ploomipuu (Prunus domestica) ja kreegipuu (Prunus insititia) (Mägi, Niiberg, 1999). Eestis on viljapuude arvukuselt ploomipuu õunapuu järel 2. kohal (Eesti Entsüklopeedia). Ploomipuude elutsükkel jaotatakse kolme perioodi: puu vegetatiivsete osade intensiivse
1. Perekond nulg (Abies) ja kuusk (Picea) Picea ühekojaline kõrge igihaljas okaspuu. Umbes 40 liiki põhja parasvöötmes (Kuusk on levinud Euraasias ja Põhja-Ameerikas peamiselt parasvöötmes ja arktilises kliimavöötmes) nt harilik kuusk (Picea abies), torkav kuusk (Picea pungens), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), serbia kuusk (Picea omorika). · Võra enamasti koonusjas, harvem kuhikjas. · Võrsed vaolised ja piklikkühmulised. · Okkad spiraalselt paljad või lühikarvased, kinnituvad ühekaupa näsakestele nõelja, teritunud või tömpja tipuga. Õhulõhed kõigil neljal tahul või ainult allküljel. · Pungad koonilised vaiguta või vähese vaiguga. · Käbid esimesel paaril nädalal püstised, hiljem rippuvad, seemnesoomus ühtlase paksusega, kattesoomused varjatud, seemne lennutiiva alaosa ümbritseb seemet ühelt küljelt lusikataoliselt.
varjatud, hommikust õhtuni päikesele avatud kasvukohta. Head on vastu lõuna või edelat jäävad kallakud, samuti müüride ja hoonete lõuna- või edelapoolsed seinaääred. Head on päikesesoojust koguvad kivimüürid. Arvestada tuleb suvesoojuse, suve kestuse ja talvekülmadega. Eesti piires eristame kolme suvesoojuse ja- kestuse tsooni. Avamaal saame kasvatada vaid varavalmivate marjade sorte, millel ka võrsed hästi valmivad(korgistuvad). Meie kliimasse sobivad need sordid, mille marjadel on meeldiv maitse juba valmimise alguses. Talvepakane pole viinapuu kasvatamisel koduaias ületamatuks takistuseks, sest nende kergesti mahapainutatavaid oksi on lihtne katta. Talve elavad üle aga ainult hästi korgistunud (pruuni koorega) võrsed. Korralikuks valmimiseks vajavad võrsed sooja suve ja pikka öökülmadeta sügist. Kõige
Briti saartel leidub Korsika musta mändi umbes 50 000 hektaril. Eesti kliima jaoks on see sort aga liiga külmaõrn. Korsika must mäni võra on kitsa koonilise kujuga, oksad on lühikesed ja peenikesed, paiknevad suhteliselt hõredalt ning on tõusvad või horisontaalsed. Puu tüvi sirga ja väikse koondega ning puistus hästi laasuv. Tüve kõrgus võib ulatuda kuni 45 meetrini. Korsika musta männi koor on hallikaspruun ning korp peente pikkiribadega. Jämedad ja tugevad võrsed on hele-hallikaspruunid ning pungad munaja kujuga hallikaspruunid. Hallikasrohelised okkad on keerdunud ning kinnituvad kahekaupa. Korsika musta männi käbid on tuhm-hallikaspruunid ning piklik-munaja kujuga. 6 Owen Johnson & David More ,,Euroopa Puud" Eesti Entsüklopeediakirjastus AS, 2005, lk 124 Austria must mänd (Pinus nigra ssp. austrica) Austria must mänd (Pinus nigra ssp
enamlevinud- "Klaudia", "Marinda", "Bianka", "Vilma", "Maða" jt. väga heade maitseomadustega nii värskelt kui konserveeritult. Soovitatud hübriididel moodustub saak peavarrel, seega kärbitakse peavart ainult üks kord kui ta jõuab välja spaleerini, jättes talle üles 3-4 lehte. Taime latv keeratakse ettevaatlikult traadi ümber, et ta ei murduks ja seotakse kahest kohast kinni, ülemistest lehekaenlatest jäetakse 2-3 tekkinud võrset (olenevalt taime kasvutihedusest) kasvama. Need võrsed juhitakse allapoole ja näpistatakse tagasi kui nad asetsevad 1-1,2 meetri kõrgusel peenrast. Emasõied ja külgvõrsed eemaldatakse alguses taime alumises osas kuni 4 leheni. Alumised külgvõrsed näpistatakse tagasi alates teise lehe kaenlast, aga keskel ja ülaosas teise ja kolmanda lehe kaenlas. Vilja kandmise lõpetanud võrsed ja haiged lehed eemaldatakse koheselt. Väga tähtis on mitte lasta taimel üle spaleeri vohada ! Sellega muutuvad
vigastada noori võrseid. Kuna taim ajab ohtralt juurevõsu, siis tuleb seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad (Aianduse Entsüklopeedia 2010). 3. Magnolia - perekond Magnoolia Magnoolia ladina k. Magnolia on heitlehine valgete lõhnavate õitega, kuni 3m kõrguseks kasvav
Weigela praecox Kolkwitzia Varjane veigela Kolkvitsia Viburnum opulus Laburnum H. lodjapuu 9 10 SIBERI KONTPUU Lühiiseloomustus Siberi kontpuu (Cornus alba) kõrgus on kuni 3 meetrit, võrsed nõtked, suuremalt jaolt korallpunased, harva ka pruunikaspunased või mustjaspunased. Noored võrsed on enamasti sinkjashalli läikega. Lehed tumerohelised, alt sinakas-valged, laimunajad, veidi kortsulised, kuni 10-12 cm pikad, sügisel värvuvad violetjas-punaseks. Õied pisikesed, valged, koondunud kilbikujulistesse õisikutesse. Õitseb väga rikkalikult suve I poolel ja teist korda veel sügise
Seemned piklikud, tugeva pruunika kestaga. Putuktolmneja. Lehed Pikkvõrsetel vahelduvalt, lühivõrsetel kimpudena, lühivõrsete alusel asteldeks muundunud lehed - vanematel okstel kolmeharulised, noortel hargnemata, 1-2 cm pikad. Lehed on lihtlehed, elliptilised või äraspidimunajad, peenogajalt saagja servaga, 3-6 cm pikad, ümardunud tipuga, lehe alus talbjalt ahenev. Leheroots 1,5-2 cm pikk. Lehed pealt hallikasrohelised, alt heledamad. Koor, võrsed Vanemad oksad hallikad, noored võrsed kollakad. (http://www.tihemetsa.ee/dendro/harilik...) Paljunemine Paljuneb suguliselt seemnetega. Idanemiseks peavad seemned ühe aasta mullas seisma. Levitajateks on linnud. Annab rikkalikult kännuvõsu. (http://bio.edu.ee/taimed/...) Erilised tunnused Kukerpuu on ravimtaim, peale marjade on ka lehed söödavad, oksadel on astlad, juurte koor on mürgine, peatab verejooksu. (Kull, Maria Johanna)
Afzeliana kuni 2 m kõrgune põõsas, oksad paljude ogadega, õied roosad, kasutatakse pookealusena • Kurdlehine roos (R. Rugosa) – tugevate okstega 1,5m kõrgune põõsas, oksad tihedalt kaetud suurte sirgete ogadega. Õied roosakaspunased või valged, esineb täidisõielisi vorme, tõrsikud sarlakpunased kuni 2,5 cm läbimõõdus – sisaldavad kuni 2500 mg% askorbiinhapet • Näärelehine roos (R. Pimpinellifolia) – põõsa kõrgus 1,5-2m, võrsed püstised või horisontaalselt paindunud • Oksad tihedalt sirgete ogade ja harjastega. Õied valged, tõrsikud pruunikasmustad Aedades ja parkides levinud liigi täidisõielised vormid • Roosirühmad: Miniroosid – 20-30 cm H tihedad, väikeste õitega mis asetsevad enamasti kobaras. Kasutusala – äärisroosina, potti ja kiviktaimlasse • Peenraroosid – 40-80 cm H rikkalikult õitsvad, keskmiselt täidetud sordid. • Alarühmad: Polüantroosid -30-40 cm H
Istutamiseks sobib nii sügis kui ka kevad.Arooniat ei tule istutada sügavamale kui ta varem kasvas. Aroonia talub hästi ümberistutamist ka vanemas eas. Suuraedades on aroonia istutustihedus 4 X 2 m, vilja hakkab kandma 3-4. kasvuaastal. Hooldatakse ja väetatakse nagu tavalisi marjapõõsaid.Väetamisnormi määramisel tuleks arvestada taimede üldist seisundit. Rahule võib jääda, kui võrsed kasvavad aastaga vähemalt 20 cm pikkuseks.Liigsed võrsed tuleb kevadel kõrvaldada.Põõsas on küllaltki saagikas, andes keskmiselt 5-6 kg. põõsalt, aga soodsates tingimustes ka poole rohkem. Pärast tavasuurusega hekiistikute istutamist lõigatakse kõigi istikute võrsed nööri järgi 15...20 cm kõrguselt maha. Tema elueaks loetakse 30 aastat. Maapealne osa kannatab kuni -35 kraadist külma, juurestik saab kahjustada, kui temperatuur mullas langeb alla -12 kraadi. Seega lumeta talvede puhul tuleks juurestikku täiendavalt soojustada (näiteks
.................................................................10 2 Harilik kuldvihm Laburnum anagyroides Harilik kuldvihm on tavaliselt meie oludes 5-6 m kõrguseks kasvav laiuv põõsas, pärit Lääne-Euroopa tammikute ja männikute alusmetsarindest, päikeselistelt nõlvadelt, armastades lubjarikkaid muldi. Lehed on kolmetised, ovaalsed kuni elliptilised, 3-7 cm pikad, altküljelt noorelt siidkarvased, võrsed tumerohelised, karvased. Õied on kuldkollased ja paiknevad rippuvates kuni 20 cm pikkustes kobarates, õitseb juunis. Viljad on kuni 8 cm pikad, veidi karvased. Linnatingimusi taluv dekoratiivne ja mürgine (sisaldab alkaloid cytisiini) dekoratiivne põõsas. Karmidel talvedel veidi külmub, kuid taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti. Sordid: 'Aureum' - lehestik kollakasroheline; 'Pendulum' - võra rippoksaline. [1] 1.1 Liigi tagasilõikamise nõuded
Valge Petuunia Petunia axillaris Petuunia lehed paiknevad vastakuti. Lehed on munaja kujuga, sirge äärega ja terava tipuga. Leht on tumeroheline ja sulgroodne. Õied on korrapärased ja suured. Õied on valget värvi ja läbimõõt 6 cm. Õielehed asetsevad koos. Õie lehtedel on ka pruunikad triibud. Petuunia pikkus on kuni 50 cm. Võrsed kasvavad püstjalt. Petuunia vars on karvane.
vastupidav. Hea talvekindlus. 3.2 Ilupuud ja põõsad Mikrobioota (Microbiota decussata) Maapinda kattev madal põõsas. Oksad asetsevad kaarjalt üksteise peale. Okkad suvel rohelised, talvel pronksjaspruunid.Kõrgus 0,3-0,4 m, laius 1-1,5 m. 8 Harilik metsviinapuu (Parthenocissus quinquefolia) Köitraagude abil kuni 20 m kõrgusele roniv tugevakasvuline liaan, pärineb Põhja- Ameerika idaosast. Noored võrsed algul punakad, hiljem rohelised. Väänlad 5…8 harulised. Lehed sõrmjad 5 lehekesega. Lehekesed piklik-äraspidimunajad, täkilissaagja servaga, 4…10 cm pikad, teritunud tipuga, pealt tumerohelised, alt sinakad, sügisel värvuvad punastes toonides. Õied tipmistes pööristes, rohekad, juunist augustini. Kerajad sinakasmustad viljad on kaetud vahakirmega. Meil täiesti külmakindel ja kiirekasvuline liik, talub linnatingimusi, võib kasvatada nii poolvarjus kui avapäikeses.
abilehtedeta valged või kollased, seemneid. ebasarikjates õisikutes. 2.2.1. Perekond kuslapuu (Lonicera) Perekonda kuuluvad enamasti suvehaljad, harva igihaljad vastakute lühirootsuliste lihtlehtedega põõsad ja puitliaanid. Liaaniliikidel võrse tipmised lehed tihti alusel kokku kasvanud ja võrset ratasjalt ümbritsevad. Osadel liikidel võrsed säsiga, osadel õõnsad. Õied on tavaliselt kahekaupa või liaaniliikidel tavaliselt 6 kaupa männasjalt, viietised, meerikkad, värvuselt valgest kuni punaseni, paljudel liikidel tugevalõhnalised. Viljad on ühe kuni paljuseemnelised mahlakad marjad, millised tihti kahe- või enama kaupa kokkukasvanud, värvuselt valgest kuni mustani, sinist värvi viljadega liikidel enamasti söödavad
Metsa, kus arukask on arvukaim puuliik, nimetatakse kaasikuks. Arukask on meie tavalisemaid lehtpuid. Tavaelus nimetatakse nii arukaske kui ka sookaske lihtsalt kaseks. Ainult asjatundjad suudavad neid kaht liiki eristada. Arukask (koos sookasega) on levinuim lehtpuu Eestis. See on meiemetsades levikult männi järel teisel kohal. Kased katavad 31,6% Eesti metsamaadest. Arukask on mitmeaastane ühekojaline heitlehine lehtpuu. Tal on valge tüvi ja pikad rippuvad oksad. Võrsed on paljad, punakaspruunid ja on kaetud vahatäpikestega, mis eristavad teda sookasest. Arukasel on kolmnurksed või rombjad, harilikult pikalt teritunud tipuga ja laikiilja alusega teravsaagja servaga rootsulised lihtlehed. Heleroheliste lehtede pikkus on 47 ja laius 2,54,5 cm. Pikkvõrsetele kinnituvad arukase lehed vahelduvalt, lühivõrsetele kimpudena. Lehed on nahkjad, pealt läikivad, noorelt kleepuvad.
Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis. Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat.
Noortel kuusepuudel on tüve koor punakaspruun või hall, sile. Kuuse juurestik on üldjuhul maapinna lähedal ja vaid hästi vett läbilaskvates sügavates muldades moodustuvad sügavale tungivad ankurdavad juured. Maapinnalähedase juurestiku tõttu esineb harilike kuuskede hulgas sageli tormiheidet ning samuti on puud selle tõttu põuakartlikud. Liigniisketel muldadel asuvad juured pealmises 20–30 cm paksuses mullakihis. Kuuse noored võrsed on punakaspruunid või helekollakaspruunid, nõrgalt läikivad, paljad või hõredalt pruunikate karvadega kaetud. Värsked võrsed on pehmed, söödavad ja meeldiva hapuka maitsega, sest sisaldavad C-vitamiini. Mõne nädala vanusena hakkavad nad puituma. Puitunud võrsed enam süüa ei kõlba. Okkad on keskmiselt 1,3–2,5 cm pikad, tumerohelised, läikivad, kahe vaigukäiguga ning püsivad võrsetel 6–7, võra tipuosas kuni 10 aastat.
Pilet 22 Harilik jalakas (Ulmus glabra Huds.) [glábra] 25-30 m kõrguseks kasvav, tiheda ja laiuva võraga kodumaine puu, kasvab hajusalt üle kogu Eesti laialehistes segametsades. Üldareaal Euroopa, Väike-Aasia, Kaukaasia. Tüve koor paks, tumehall ja pikivaoline. Võrsed rohekaspruunid, karvased. Pungad tumedad, karvased, õiepungad hästi eristatavad, on lehepungadest tublisti suuremad ja kerajad. Lehed 8.....20 cm pikad, ovaalsed kuni äraspidimunajad, kaheli teravsaagja servaga, veidi ebasümmeetrilise lehelaba alusega. Õitseb aprilli lõpus, viljad valmivad juuni keskpaigas, vili kuni 2,5 cm läbimõõduga karvadeta kileja tiivaga. Iluaianduses omab piisavalt suurt tähtsust, sest enamus vanu parke on istutatud harilikust jalakast
seda igal aastal eemaldada, muidu tekib laienev võsa. Liiga palju kasve sunnib üksikuid varsi 7 kiiresti pikkusesse kasvama ja vajaliku jämeduse puudumisel murduvad uued varred kergesti. Peale tugevat tagasilõikamist on soovitatav väetada. Täiskasvanud põõsas tavatingimustes kastmist ei vaja. Läikiv hõbepuu on tundlik seenvähi suhtes. Haigestunud võrsed surevad välja, surnud koorele tekivad oranžikasroosad umbes millimeetrise läbimõõduga pustulid. Varasematel aegadel esines haigust põhiliselt surnud okstel, kuid tänapäeval on muutunud haigus agressiivsemaks. Haigusest vabanemiseks eemaldada haigestunud ja kuivanud oksad. KUSLAPUU (Lonicera) Iseloomustus Kuslapuu on Lonicera uniohakalaadsete seltsi kuslapuuliste sugukonda kuuluv põõsas. Kuslapuu perekonnas on meil kaks looduslikku liiki: harilik ja sinine kuslapuu. Harilikku
kevadel. Suure tõenäosusega vajavad sellised pistikud talvekatet. 3.2. Lehtpuude ja –põõsaste paljundamine puitunud pistokstega ehk talipistikutega. Pistokstega paljundatakse enamasti tugeva kasvulisi ilu- ja marja- põõsaid, mis annavad küllalt pikki üheaastasi võrseid. Pistoksad lõigatakse noortest hästi arenenud ja täielikult puitunud sirgetest ning tervetest võrsetest pärast lehtede langemist, mil võrsed on puhkeolekus - sügisel. On ka liike, millel juurduvad enne lehtede langemist lõigatud pistikud (nt punane sõstar). Sel juhul tuleb lehed ettevaatlikult eemaldada ning pistikud kohe pärast lõikamist ka istutada. Mõningaid liike saab paljundada edukalt ka juurepistikutega. Talvel lõigata pistoksi ainult sula ilmaga. Kevadel mahlade liikumise ajal lõigatud oksad juurduvad halvasti. Pistoksad lõigatakse enamasti 15 – 20 cm pikkused. Oksa pikkus sõltub ka paljundatavast
Ilmastikutingimuste või kahjurite läbi kahjustunud puude tugev lõikaminevõib nende paranemist ja kasvu soodustada. Vahel tuleb lõigata ka puu võra, et teha ruumi aias kasvavatele teistele taimedele-puudele. Vanematel puudel, mille võrsete juurdekasv on vähene, saetakse vigastatud ja üleliigsed oksad täiesti ära. Puu latva kärbitaksesoovitud kõrguseni ja külgoksi lõigatakse nii, et puuvõra oleks koonusekujuline. Lõiked tehakse külgokste pealt. Väiksemad oksad ja võrsed jäetakse mahlakogujateks alles, et liiga jõudsat võrsete tekkimist vältida. Äsjaistutatuid puid, mille kasv on peatunud, saab uuesti kasvama ergutada, kui lühendada oksi kolmandiku võrra nende pikkusest. Oksad lõigatakse ära kõrvalokste või kasvupungade kohalt. Väiksemaid oksi ära ei lõigata. Ladvavõrset kärbitakse nii, et tekiks tasakaal ja proportsioon okste ja ladva vahel. Kui ladvavõrse on nõrgalt arenenud, võib selle teatud
· Eestisse toodi 19. saj esimesel veerandil Nulg · Kasvab põhjapoolkera mägimetsades · Käbid asetsevad püstiselt, lagunevad kui seemned valmivad · Pungad on tavaliselt vaigused Torkav kuusk (hõbekuusk) · Looduslik kasvukoht USA edelaosas · Hall värvus vahakihi tõttu Ebatsuuga · Kasvukohad Põhja-Ameerika, Aasia · Okkad kinnituvad ühekaupa madalale näsale, on lamedad, alumisel küljel asetseb 2 õhuriba · Võrsed vagudeta Araukaaria · Kasvukohad Austraalia ja Lõuna-Ameerika · suurimad seemned Volleemia · Austraalia · laiad okkad ja lehed · avastati alles 1994. aastal Okaspuud jagunevad ühe- ja kahekojalisteks. Ühekojalistel puudel on emas- ja isaskäbid ühel ja samal taimel. Kahekojalistel sama liigi eri isenditel, nt kadakas, jugapuu Rekordid Suurim metsamassiiv 1,1 mld ha, Siberis okaspuumets. Eesti vanim jäänuk- harilik jugapuu, pärast jääaega
Haljaspistik PISTIKUTE LÕIKAMINE. Paljundusmaterjalinakasutatakse poolpuitunudlehtedega võrseosi. Haljaspistikuid lõigatakse juunis enne jaanipäeva. Kuna haljaspistikud sisaldavad vähe varuaineid on oluline neile jätta mõned lehed, kuid pistiku alumine leht eemaldatakse. Haljaspistikute juurdumise üheks eelduseks on nende veesisaldus. Seega on soovitav lõigata pistikud puitumisstaadiumi alguses ja materjal kogutakse emataimelt varahommikul, kui taimede turgor on kõrge. Lõigatud võrsed pannakse ämbrisse vette ja kaetakse pealt marliga, et lehed ei närbuks. Paljundamiseks on sobilik võrsekeskmine osa, kui kasutatakse ka võrse ülemist osa, kuid siis näpistatakse latv ära. Alumine kaldus lõige tehakse kuni 0,5 cm pungast allpool, ülemine lõige aga kuni 1 cm ülemisest pungast kõrgemalt. Haljaspistikute pikkus on (5) 7-8 cm ning neile jäetakse 2-3 lehte. Juurduma pannakse need istutuskasti või kilerulli. PISTIKUTE JUURDUMINE
Aukaküüds Hiibalpuu Kibun Kibusk Kibuskipuu Kiuspuu Koidukann Okasroos Orjavits Iseloomulikud tunnused Ogad Punased viljad Meenutab roosi 0,5m-2m Õitseb juunis ja juulis 2 Õie suurus cm-6cm Roosakad, punakad, valged, kollakad õied Puitunud vars Kasvukoht Põhjamaadest subtroopikani Looniidul Pärisniidul Puisniidul Vahel ka metsaservades Kasutus rahvameditsiinis Kasutatakse Leotised Õisi Salvid Võrsed Õli Lehed Aur Juured Mähised Viljad Kopsuhaigused Tee Neeruhaigused Põiehaigused Külmetushaigused Kogumine ja säilitamine September ja oktoober viljade korjamiseks Korjamisel tuleb vilju kohelda õrnalt Kõige lihtsam on säilitada kuivatatult Kuivatatakse kuni 50° temperatuuril Hooletu kuivatamine kahjustab
Üldiselt on valgus- kuni poolvarjulembene taim. (Godet 2000: 214) Tuhkpihlakad ei kasva meie tingimustes nii suureks kui näiteks pooppuud. Nende kõrgus jääb kümmekonna meetri juurde. Tuhkpihlaka lehed on täiesti lõhestumata ja ainult serv on ebakorrapäraselt hambuline. Lehtede alumise poole värvus on tuhkpihlakas hõbevalge, mis on talle ka nime andnud. (Reitalu 2000: 05.05.09) Tuhkpihlaka võra on püramiidjas või munajas, koor helepruun või punakaspruun ning sile. Noored võrsed on kaetud valge eemaldatava vilditaolise kihiga, kuid vanemad võrsed on paljad. Õite värvuseks on valge, viljad on ümarovaalsed ja punakad või oranzkollased. Karmidel talvedel kipub kannatama külmakahjustuste tõttu. (Tuhkpihlakas ... 2009) 1.3 Pooppuu Pooppuu ladina keelne nimi on Sorbus intermedia. Ta kasvab paiguti Lääne-Eestis, Saaremaal on isegi tavaline. Kasvatatakse üldiselt ilupuuna, kuid on võimeline ka metsistuma
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
