eestindamise eest lastekirjanduse tõlkimise auhinna. Äsja ilmus teilt endalt uus lasteraamat "Ehatähe valgus". Milliseid kriteeriume te lastejutte kirjutades püüate järgida? -- Arvan, et lastele kirjutades ei pea tegema mingeid erilisi kummardusi madalale ja lihtsakoelisele, kuid samas oleks muidugi mõttetu käsitleda ainest, mis nende maailma veel ei kuulu (näiteks tuumafüüsika, kuigi ka sellest on vist võimalik kirjutada lastepäraselt). Üldse arvan, et lapsed on mõnegi stiili või teema suhtes hoopis avatumad kui täiskasvanud. Olen seda kogenud oma teoste retseptsiooni puhul. Olgu näiteks toodud kas või mu "Põhjanaela paine" või "Arvid Silberi maailmareis", mis teismelistele läks paremini peale kui üle 35stele. Kirjutades ei mõtle ma eriti aadressaadile, mis talle meeldib või sobib. Kirjutan, nagu enesele
olemas.Inimestel pole oma seisukohta, nad teevad seda, mida neist vajatakse, kuidas vabadus tingib vajaduse administratsiooni järele, mis tekitab vägivalda. Maailmapilt pöördub pahaks. Kui te näete sellist pilti, kus on vägivald muidugi pilt maailmast muutub, ja loetes seda raamatut tuleb paha ettekujutus sellest, mis toimus 16. sajandil. Tegilased: Kõik tegelased olid väga igavad selle poolt, et nad tegid kõike mida neile ööeldakse. Nad käitusid niimoodi nagu neile oli öeldud.See ei pakku huvi. Ja tunne oli selline, et nad pole inimesed tava elust, vaid nad on ainult tegelased roomanist. Ülesehitus, stiil ja keel: Lugesin esimesed 20 lehekülge ja võin ööelda, et lugemine on kerge. Romaan oli kirjutatud heas eesti keeles, aga nimetused ja nimed on kirjutatud sellises raskes võõrkeeles, et mõnikord neid oli raske lugeda, ma mõtlen see näitab autori kirjutamis stiili. Meeldinud mõttet: „Naine vajab kätt.„(lk 51)
Andrus Kivirähk Referaat Tallinn 2009 Sissejuhatus Andrus Kivirähk on eesti näite- ja romaanikirjanik ning humorist. Arvatavasti on ta kaasaegse Eesti hinnatuim autor, kelle teosed on suurt populaarsust võitnud. Kuigi Kivirähki romaanid on väga edukad, eelistab mees siiski näidendeid kirjutada ning oma arvamust avaldada Eesti Päevalehe veergudel. ,,Mulle lihtsalt meeldib näidendeid rohkem kirjutada kui romaane. Romaani kirjutamine on raske töö ja neid ei ole nii palju vaja. Näidendeid on palju vaja, teatrid ju kogu aeg töötavad ja aina tellivad. Romaani on aega veel sada aastat lugeda." (Postimees, 2009) Elulugu Andrus Kivirähk sündis 17. august 1970 Tallinnas. Tema ema on endine Nukuteatri näitleja, isa oli samuti näitleja ja seitse aastat Nukuteatri direktor. Tal on vend sotsioloog Juhan Kivirähk ja õde Tiina Vapper. Kivirähk on abielus Täh
Maret Nukke Minu Jaapan Tallinna 21. Kool 12C Klass 50. Lauset teosest "Minu Jaapan" ja nende kohta kommentaarid 1) „See räägib loojajumalatest, õest-vennast Izanamist ja Izanagist, kes sonkisid Taevastel Väljadel elades pika piigiga mudast ollust, mille käigus tilkusid selle otsast mõned piisad, moodustades müütilise Onōgoro saare, kuhu õde ja vend asusid elama ning kus nad lõid üheskoos veel saari ja jumalaid“– See lause on väga huvitava konseptsiooniga, eriti tore oli lugeda seda lauset. Selles peitub väga sügav sisu kuid samas ka väga palju erinevaid mõtteteri. 2) „Treeningprotsessi juurde kuulus paratamatult ka karate terminoloogia omandamine ning ajapikku tekkis huvi’’ – Ka minule pakuks huvi karate vastu huvi kasvatamine selliste põhimõtetega. Eriti veel siis kui käin veel treeningutel. See aitaks huvi kasvatamisele kaasa. 3) „Kui 1989. aasta sügisel avanes Eesti
Kriitika nimetas küll näidendit sisult trafaretseks, kuid elavalt kirjutatuks ja hästi mängituks, nii et saal elas 12 kaasa. Repertuaaripuudusest aetuna kirjutas Jõgisalu näidendeid veelgi. Palju kaugemale oma kooli lavast need siiski ei jõudnud, sest neid peeti ülesehituselt liiga lõdvaks ja igavaks. Seejärel hakati Jõgisalult tellima juba looduseteemalisi lugusid ning niimoodi juhtuski, et 1967. aastaks ilmus tema esimene raamat ,,Käopoja tänu''. Jõgisalu esimene lugu oli ,,Sipelgas ja tigu'', mis läks kohe ka aabitsasse. Siis hakkasid tulema kirjaniku sulest juba jutupauniku ning seejärel matkalood. Pärast koolmeistri kohast loobumist kirjutas Harri Jõgisalu raamatu ,,Kärp''. 2.2 Loomingu lühitutvustus 2.2.1 Lasteraamatud loodusest. *,,Käopoja tänu'' - Kirjastus ,,Eesti Raamat'' Tallinn 1967, toimetaja Helle Michelson.
Välbat.'' Marko: ''Ta on suurepärane kolleeg, sest muidu poleks ma temaga nüüdseks juba 11 aastat koos töötanud. Ta on usaldusväärne, heatujuline ja mittekonflitkne ning ülimalt töökas, mis võib olla tema puhul nii pluss kui ka miinus vahel on ta liiga usin ning ajab vahel vihale, et ta nii palju tööd teeb. '' Kaspar: ''Kas teie läbisaamine on olnud positiivne?'' Marko: ''Absoluutselt. Ei ole temaga vist tülis ka kunagi olnud, võibolla arusaamatuste ja vaidluste tekkimisel oleme me läbiaegade ühte taktikat ajanud, et me ei lähe koju tülis, vaid lahendame ära. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud mingi tüli, aga eks me ikka vaidleme töö käigus.'' Kaspar: ''Nii et te näete end temaga töötamas veel pikka aega?'' Marko: ''Ma ei näe selles mingit probleemi.'' Kaspar: '' Teid valitud korduvalt eri küsitlustel parimate saatejuhtide hulka, s.h. parim meessaatejuht teles
Sööginõud jäid senna. Singid, liha, leib, moosid, keedised, kõik, kõik. Kole elajaelu meil, 3 meest, lapsed, 3 , 2, 1, 2, mul 2. Kaks naist üksikud. Peldik kõik siinkohal, ooh... Öeldi, tagasi ei saa te enam, öeldi so Gott will! Seda elu te enam ei ela. Aino on väga apaatne, sest ma nutsin kui nad süüa küsisid. Sooja toitu ei ole. Rahvas veab rahata meile leiba, võileiba, ka see paber, piima, kõike, nii osavõtlikud... nii truud eestlased... Raha meil pole. Vist seisame veel ka homme siin. Oh kallid eestlased, kallis kodumaa, jumalaga. Elage hästi. Tervitame teid südamest kõiki. ÕHK on hea! 6 Marie Rüütli meenutused 1941.a küüditamisest ,,Laupäeval , 14. juunil hommikul kell 8 ja pool ilmusivadvene sõdurid ühes ohvitseriga meie tallu , kuulutades meid arreteerituteks. Kamandati meid seina äärde ritta, kuna minu mees läbi otsiti
korral: kahel korral mineviku kesksõnana (nt ei saand) ja ühe korra omadussõnana (õppind). Millest on tema keelelised valikud tingitud? Kuna ta tegi seda nii vähe, võib seda pidada tühiseks. Inimesed teevad väsides rohkem vigu, mis tuli välja ka Keevalliku (1994) magistritöös. Kui võrrelda nd-lõpu esinemist nud-partitsiibi esinemisega, on vahe suur: mineviku kesksõnana kasutas ta seda 23 korral (nt olen kuulnud ja ei olnud), omadussõnana samuti ühel korral (tekkinud). Sellest võib järeldada, et tema nd-lõpud olid tegelikult juhuslikud eksimused. 14 Keevallik (1994: 21–22) leidis, et lühenenud nud-partitsiibi lõpp -nd iseloomustab Saarte, Lääne-, Kirderanniku- ja Keskmurret. Kuna Jüri Muttika on pärit Rakvere linnast, mis asub Keskmurde alal, võib tema nd-lõpu kasutust osalt sellega põhjendada,
Kuidas lihtinimesed saaksid siis õnnelikud olla? Võiks ju loota, et need filosoofid, kes riiki juhiksid, oleksid kõik väga targad, üllad ja rahva ning riigi heaolu nimel väljas, aga see oleks inimeste loomust arvesse võttes suht utoopiline, sest kui inimesel ikka palju võimu oleks, hakkaks ta seda siiski rohkemal või vähemal määral kuritarvitama. Need filosoofid oleksid ju siis diktaatorid. Tegelikkuses pole vist mingi valemiga võimalik sellist riigikorda saavutada ja minu arvates polekski see täiuslik. Demokraatia ei ole samuti täiuslik, aga siiamaani pole keegi midagi paremat leiutanud... Kasutatud kirjandus: Filosoofia põhiprobleemid I. Meos. Eesti Entsüklopeedia 7. Platon teosed I . http://www.hot.ee/indrme/platon.htm
2011. aasta Riigikogu valimistel 6. märtsil kandideeris ta Erakonna Eestimaa Rohelised nimekirjas Pärnumaa esinumbrina, olles üleriigilises nimekirjas teisel kohal. Ta sai roheliste nimekirjas kandideerinutest suurima häälesaagi, 3579 häält ehk 8,8% kõigist oma valimisringkonnas antud häältest, kuid Riigikokku ei pääsenud. Eerik-Niiles Krossi tuntakse eelkõige kui diplomaati, julgeolekunõunikku ja ettevõtjat. Raamatu ,,Üksikud head mehed" tagakaanel kirjeldatakse teda niimoodi: ,, Eerik-Niiles Kross, ajaloolane, diplomaat, luurejuht, nation builder, mees, kelle tegevust on usaldanud nii Eesti omariikluse taastajad alates Lennart Merist ja Ernst Jaaksonist, kui ka meie tugevaimad strateegilised partnerid Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid." Selliste lausetega ei saa iseloomustada paljusid eestlasi ja märkimisväärne on ka fakt, et Eerik-Niiles Kross on luuretegelasena ei ole tavaline avalik riigiteenistuja. Tema enda kohta leidun turvalisuse
välja uurida. Oma panus hetkeolukorda pakkuda, lähtudes probleemipüstitusest ja teemavaldkonnast.7 Esimesed teadusteksti kogemused saab õpilane referaati koostades. Nii õpib ta kasutama erinevaid matejale ja neid omavahel seostama. Kellegi loodut hindama. Küll veel mitte oma arvamust avaldama. Käsilolev uurimistöö kuulub ka teadustekstide valdkonda. See on huvitav kogemus, kuna õpetab kõige kiiremini seoseid märkama. Seda, et kõik saab kuskilt alguse ning vajab põhjendamist, sunnib probleemi sügavuti käsitlema. Põhjusi otsima, olukordadele lahendusi pakkuma, et seejärel järeldusi teha. Hindamistvääriv on, et olenemata teemast ja probleemipüstitusest, on keegi enne ära teinud suure töö, millega peab tuttavaks saama, end kurssi viima. Et oma seisukohta kujundada, tuleb juba olemasolevale viidata. See annab eluks ajaks kogemuse, et kui midagi lugeda, mis huvi pakub, tuleb alati allikas üles või juurde märkida, sest teada pole, millal leitud materjali
Torkab silma ka see, et inimesed ei saanud aru lihtsatest asjadest, mis võiksid neid hoiduda epideemiate eest. Meile on see juba arusaadav, et prahti jaoks on etteantud kohad, ja surnuid tuleb kindlates kohtades korralikult matta. Kuidas siis võiks vanasti nii olla, et surnuid maeti kirikutesse või panti neid ühesse hauasse üle määra? Autori andmetel, sel ajal olid olemas mõned inimesed, keda see mustuse probleem huvitas, aga nad vist olid jõukamad (seda näitab see, et nende nimed on ajaloos säilinud), aga, kuidas me teame, vaeste ja jõukamate vahel on alati olnud suur kuristik, ning on väga raske sundida nii suur hulk inimesi midagi uut teha. Arvan, et vaestel inimestel lihtsalt ei olnud aega selleks, et märgata mustuse ja vigase käitumise, mis oli nende silmade ees. Kui me ka elaksime sel ajal, võib olla meil samuti ei olnud huvi mustade tänavate ja teiste
pidi Londoni OM 10-võistlusest eemale jääma kodukondsuse puudumise tõttu) kirjutas veel 2007 sügisel, et tolla ajane maailmarekordi omanik ja olümpiavõitja Bob Mathias uuris veel 2005 aastal Heino Lipu kohta, mis sest et mööda oli kümneid aastaid. Kenneth oli Bob Mathiasele öelnud ,,Teda pole unustatud, ega unustata" Nii püsibki blondi peaga hiigelkasvu atleet ,,elus". Endale meeldis raamat väga ausalt öeldes. Enne olin tema kohta nii mõndagi kuulnud ja natukene isegi lugenud, kuid nüüd saades suurema ülevaate tema elust ja tema tegemist, on mul suur hea meel, et ma selle raamatu ikkagi valisin ja lugesin. Raamatu juures meeldis mulle kõik algusest lõpuni. Ülesehitus oli minu arust hästi tehtud ja huvitav oli lugeda. Kui muidu ebahuvitavate raamatu lugemisteks võib minna tunde ja päevi, siis sellise hea raamatu lugemiseks ei kulunud üldse palju aega. See näiteb minu enda jaoks juba seda, et tegu oli hea raamatuga
nime all, erinevad need oma tumeduse poolest. Seetõttu jaguneb Viidingu luule kahte perioodi – Üdi ja Viidingu ajaks. Viidingu luulel on palju sarnaseid omadusi tänapäeva moodsate luuletajatega. Näiteks kasutab ta harva kirjavahemärke, ei kasuta suuri algustähti ja tihti on ei seostu kõik salmid omavahel. See tähendab, et ta põhimõtteliselt kirjutab enda mõtteid otse välja ja ei kaalu palju, et kas nii on ikka õige jms. Valisin Viidingu luulekogu selletõttu, kuna olin kuulnud, et keegi tuntud Eesti näitleja sooritas 1995. aastal enesetappu. Ja otsides sobivat luulekogu sobivaks kontrolltööks, leidsingi, et see enesetapu sooritanud mees oli Juhan Viiding. See äratas minus huvi tema luule vastu. Tahtsin ka lugeda midagi just Jüri Üdi nime alt, et valisin luulekogumiku „Selges eesti keeles“. b. Kümnele luuletusele määratle teema(d), püüa sõnastada korrektse sisutiheda väitlausega peamõte ning luuletaja sõnum.
Karin Fossum “Neljanda novembri öö” Arvustus Karin Fossumi raamat “Neljanda novembri öö” on psühholoogiline ning kriminaalse alatooniga suhteromaan. Autorile on omane hea empaatiavõime ja inimeste mõistmine ning seeläbi on ta kirjutanud täiesti tavalistest inimestest, keda elu paneb proovile kõige keerulisemal moel. Valisin selle raamatu, kuna huvitun samuti inimeste käitumisest, veel on mul minu hea empaatiavõime, et tajuda inimesi ja nende käitumismustreid. Mulle meeldib, kui raamat paneb mind proovile ehk antud teos tekitab palju erinevaid seoseid ja mõttemänge, mis loovad põnevust. Kuna tegemist on osaliselt ka krimiromaaniga, siis sai see minu valikus määravaks. Raamatuga olin rahul ja see ei valmistunud mulle pettumust. Raamat algab tavalisel päeval, kus on kohe fookuses jällegi tavaline pere - isa Jon, ema Megnhild ja 17-aastane tütar Jonna. Ühel õhtul ütleb ta vanematele, et läheb
Justkui hakatakse juba kuhugi jõudma, aga siis astutakse jälle samm paar tagasi. Ka jääb palju selgusetuks. Kuid äkki see ongi eesmärk omaette. Võibolla ongi kogu elu, elamise kunst nii keeruline, et paljud ei saagi aru, kuidas tuleb elada. Kas üldse elatakse? Kellena ollakse? Kas tegutsetakse ausalt, tahte järgi? Kõige paremini iseloomustab teose modernsust see, et isegi romaani lõpus ei saa hästi aru, kas peategelane on mees või naine. Pigem vist siiski mees. Sellele on vihjatud just tema riietumist kirjeldades, samuti on ka mõttemaailm mehelik. Kuid mõnes kohas tundub, nagu peategelane oleks siiski naine, tema käitumine on naiselik. Kui lugeda, et keegi elab koos mehega, oleks loogiline mõelda, et see on naine, aga "Piiririigis" on mees. Aga tänapäeval ei imesta selle üle peaaegu keegi. Kõige kummalisem on see, et kogu romaan on ju tegelikult pihtimus. Aga kellele? Raamatust
tunnete, ei suuda te märgata, et Mihhaili mehist ja jõulist loomust ahistab teie jah, mu sõbrad, teie piiratud progress objektiivsest maailmast transtsendeerumisel, milles te näete teda kuulake nüüd! üksnes kui oma venda " LJUBOV: Millega see Mihhail rahul ei ole? TATJANA: Vist sellega, et ta ei ole alati kõiges oma tahtmist 10 saanud. LJUBOV: See ei puutu Natalie'sse. Nagunii saab Mihhail alati oma tahmist. ALEKSANDRA: Siin on veel palju asju. (Aga Varenka tuleb majast välja, silmad tunnetest tulvil. Tema rasedus ei paista välja.) VARENKA: Oi, siin te oletegi! ALEKSANDRA: Varenka!
Oksaneni puhastus, puhdistus, purge ,,Puhastuse" näol on tegu teosega, mis ise ja mille autor on Eestis tekitanud palju furoori sedapuhku just kirjarahva ja teiste ,,kultuuriteadlike" inimeste hulgas. Minu eesmärk ei ole kõigi nende sõnavõtjate arvamustele vastu vaielda või kaasa rääkida, vaid pigem neid võimalikult vähe torkida. Kuna paljudele on muret teinud raamatu vastuvõtt mujal maailmas, võtsin teose lugeda hoopiski pealkirjastatuna ,,Purge". Olen varem lugenud ühiskonnakriitilisi ajaloolisi romaane inglise keeles nii Jaapani kui Keenia, nii USA kui Taani kohta, nii et võrdlusmomendina terendavad kõik need ja paljud teised alateadvuses. Alustades täitsa algusest, pealkirjast sõna purge ehk puhastus, sügav puhastus, meenutab
sündmused käima üks mõtlematu soov. Sarnane on raamatutes ka õe-venna temaatika ja balansseerimine tegelikkuse ja unenäolise piiril. Oma uues noorteromaanis avaldub Aidi Vallik kui meisterlik ajaga manipuleerija. Kui senistes teostes on olnud kaks paralleelselt kulgevat ajakategooriat, erinevat lugu, siis nüüd on neid rohkem, ühest sündmusest juhtutakse vahest rääkima ka mitmest perspektiivist. Juba ainuüksi selle jälgimine on põnev. Huvitavad on ka raamatus käsitletud teemad: kadedus, reetmine, üksindus, muutustega toimetulek jne. Niisiis, tulles tagasi alguse juurde minu loo pealkiri oleks ikka pigem ,,Loe ära, loe!" kui liisulugemine ,,Loe ära loe"." (Palm, J. 2008) 9 Intervjuu Aidi Vallikuga See on üks teine Ann! Kas üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi mitte ei sure koos selle filmiga? küsib kirjanik Aidi Vallik, kelle
VÕRUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS Infotehnoloogia süsteemide õppetool Siim Aarmaa IS-13 Kodune iseseisev töö Suhtelmispsüholoogiast Väimela 2013 ,,Musta pori näkku" Seda raamatut ma lugenud ei ole, aga käisin etendust vaatamas, mis jättis sügava mulje ja mõtlemisainet pikemaks ajaks. Etendus oli tehtud samanimelise raamatu järgi ja need kes olid raamatud lugenud, siis etendus olevat üks ühele, ainult lühem variant. Tegevusaeg 1976 1990 Eestis. Peategelasteks on Mihkel Raud, tema vanemad, vend ja sõbrad. Lühidalt sisust- see on autobiograafia Mihkel Raua elust, sellest kuidas tolle ajastu noored pop jumalad kuulsused tipus marssisid. Nagu Mihkel Raud on ise öelnud, lood selles tükis ei ole just kõige süütumad. Noorena oli Mihkel Raud mitmes bändis kidramees, etendu
õppimise eest, töötama kohalikus raamatukaupluses ja hoolitsema oma kodu korrashoiu eest. See kõik tegi teda järjest paremaks ning tugevamaks isiksuseks. Nagu öeldakse, et ,,kõik mis ei tapa, teeb tugevamaks". Nii see oli ka Regina puhul. Kuid ühel päeval tegi Regina elu tõelise kannapöörde. Leides raamatute seast, mis raamatukauplusesse saabusid, salapärase päeviku, otsustas ta selle endale uurimiseks koju kaasa võtta. Oli see hea mõte? Ei, kuid sellest algaski põnev ning samas ka kõhedusttekitav seiklus. Kahjaööl otsustasid Regina ning ta parim sõber, Aaron Cole, viia läbi rituaali enda hirmudest võitu saamiseks, aga see läks kohutavalt. Nimelt kutsusid nad eksikombel välja neelja, kes tunnetas samas majas viibiva Henry suurt hirmu, ning sisenes tema kehasse. Hinge saatis ta aga Henry hirmumaailma. Kuid mis on hirmumaailm? Hirmumaailm on koht, kus saavad tõeks sinu kõige suurimad kartused ning hirmud. Need kõige õudsemad ja jubedamad,
Raamatu ,,Mõistatuslik Muina-Eesti" kohaselt on siit kandis alguse saanud kirjaoskus, geomeetria, maastikuarhitektuur, astronoomia, kunst, number kaks, hüdrodünaamika, riiete lõikelehed, sirkel, 365-päevane kalender, joonlaud ja soome saun. Lisaks sellele ehitasid siinsed elanikud ka observatooriume. Saavutuste suur hulk pani juba raamatu esimestel lehekülgedel imestama ja tekitas skeptilisust, kas tõesti on need asjad siin kandis tekkinud. Minule meeldib isiklikult see, et ta sunnib inimesi vaatama asju teise nurga alt, mitte sellisena, nagu meie seda oleme harjunud nägema. Raamatut lugedes tekibki tunne, et kas tõesti on senine õpetatu vale ja anutud kirjutis õige. Maie Remmel väidab, et oleme vanades paradigmades kinni ja näeme seetõttu asju valesti. Ühest küljest on antud vaatenurk ja uuring uus ja huvitav, teisest küljest aga tundub see liiga utoopiline. Ta justkui tõestab kõike, kuid see jääb ikka nagu õhku rippuma
Gümnaasiumi...) 16. juunil 2010 allkirjastati eelleping riigigümnaasiumi loomiseks. Lepingu kohaselt pidi Wiedemanni koolimajas alustama 2012. aasta sügisel tööd riigigümnaasium ligikaudu 300 õpilasega. Arvestati nelja paralleeliga nii nagu tol ajal Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis klasse oli. Kuigi koolimaja oli väga hästi hoitud, siis linnavalitsuse haridusjuhi sõnul nägi Wiedemanni maja teiste renoveeritud koolide kõrval siiski hale välja. Niisiis loodetigi sellele, et riik teeks remondi. Kuid kooli asutamisel tuli leida lahendused paljudele küsimustele: tuli lahutada põhikool ja gümnaasium, praegused koolid reorganiseerida ning teha koostööd kogukonna ja gümnasistidega. Tööd oli palju: ette oli vaja valmistada põhimäärus, valida koolile nimi, koostada õppekava; samuti teha valmis kava riigigümnaasiumi rahastamiseks, leida personal, sõlmida lepinguid ning valida hoolekogu. (Ilves 2010a) Kuid sama aasta septembriks oli riigikooli tulek ikka veel lahtine
Unistus paremast minevikust Mõtteid ja unistusi, mis tekivad mõeldes Eestile ja selle minevikule, jätmata välja ka olevikku ja tulevikku, on üsna mitmeid. Samas leidub peas koht ka üpris suurele kvantumile küsimustele. Minnes mööda veel tallamata rada, mõtleme sageli, milline otsus on õige? Mida tuleb minevikust tulevikku kaasa võtta? Millist Eestit soovime? Otsustada tuleb juba praegu, tegemata hingedes ruumi apaatiale, mis oli võimul eestlastes kõik need pikad sajandid, mil oldi võõra võimu all. Teame, et Eesti inimasustuse vanust mõõdetakse üheksa ja poole tuhande aastaga, ja võime selle üle uhkust tunda. Samuti on eestlased saavutanud selle vabaduse, mida ihkasid. Piltlikult võib öelda, et mõisa köis ei
RAAMATU ANALÜÜS K……. 10C 2015 KEVAD 1.raamat "Inimesed parvlevad nimelt vale ümber nagu kärbsed meekoogi kallal ja muinasjutuvestja sõnad lõhnavad nagu viiruk, kui ta tänavanurgal loomasõnniku sees istub, aga tõe eest inimesed põgenevad" lk 8 Läbi aegade see nii on ja ilmselt nii ka jääb. Loodetakse alati paremat ning pigem pigistatakse karmi tõe korral silm lihtsalt kinni. “Kes on kord joonud Niiluse vett, see igatseb Niiluse äärde tagasi.” lk 10 Kui olla eemal oma lähedastest, siis kord tuleb ikkagi koduigatsus näpistama. "Ole ettevaatlik naisega, kes ütleb "kena poiss" ja meelitab sind enda juurde, sest tema süda on võrk ja püünis ja tema rüpp kõrvetab hullemini kui tuli." lk 17 Kui ei suuda lõppude lõpuks “EI” öelda, võib olukord oodatust halvemini lõppeda.
Traadi kirjanikukreedo: elule annab mõtte inimlikkus, kõige vastu, mis ahistab inimväärset eksistentsi, tuleb leppimatult võidelda. Põllumees, Johannes, oli töökas ja endasse tõmbunud mees. Ta veetis kodus suhteliselt vähe aega, kuna tööd tal oli kogu aeg palju. Johannes ei olnud ka väga jutukas. Näiteks: Siis kui Ra ütles Johannese naisele, et ta ei ole väga jutukas, siis see naine ütles, et see on okei, kuna ta mees ei ole just ka kõige suurema jutuga (vahel ei räägi päevigi). Raamatus oli märgitud, et Johannes oli alati tööl või siis kui ta oli kodus, siis ta oli minemas tööle. Kirjanik, Ra, oli vähese jutuga, mõtlik, kurb ja üksildane mees. Ta pidas ennast poja surmas süüdi ning tal oli raskusi selle teadmisega elada. Seetõttu lahutas ta oma naisest ning elas Johannese pere juures, et alustada uut elu- see ei olnud muidugi kerge tema jaoks
Vara Põhikool Loovtöö ,,Luuletuste raamat" Autor: Töö tegija nimi Juhendaja: Õpetaja nimi Vara 2014 2. Sissejuhatus Loovtööd valitakse sellist millist sa teha oskad ja mis sulle meeldib. Sellepärast valisin ma luuletuste kogu, kuna ma oskasin seda ja mulle meeldis see. Luuletusi tule siia umbes kakskümmend tükki.Luuletused lähevad kirjanduse gruppi, täpsemalt ilukirjanduse gruppi. Luuletused kuuluvad veel poeetikasse. Luuletused proovin teha nii head kui saan, aga mõned võivad tulla väga halvad. Loovtöö on kaheksanda klassi kõige raskem teema. Luuletusi olen varem ka kirjutand, ja need olid vägagi normaalsed. Riimida meeldib mulle rohkem teiste asjade jaoks, aga neid polnud loovtööks valikuks. Riimimise mõtte olen saanud paljudest lauljatest ja filmi kava kirjutamisest näiteks ise kirjutada mis filmis töötab.Kui filmi kirjutada siis peab meeles olema, et kõik asjad riimi
jättis unustamatu elamuse ja ma soovitam seda kõikidele lugeda. Kriitika Kõigepealt, ma märkasin, et autor pühendab kribule väga palju tähelepanu. Minu meeles, üksikasju võiks lihtsalt vahele jätta, Teetass Tema käes oli kobaltsinene,Tema sõrmed kaardusid nüüd ümber teetassi kullatud kõrva. Ta asetas tassi sinisele alustassile- tumesinine koobalt kulla ja valgega(Berg 2004: 19) Antud juhul tekkib küsimus: Miks see tass üldse on nii oluline? Ma arvan, et kui autor tahab niimoodi tüdruku elamusi ja tundeid edasi anda siis tuleks rohkem tähelepanu mehe sõrmedele pühendada. Teiseks, miks arsti nimi üldse romaanis ei nimetatakse? Seal alati nimetatakse Tema, mitte nimega, kuid ainult romaani lõppus ma saime teada, et tema nimi on Aleksander. Miks tüdruk ei nimeta teda mu armuke, kallis või lihtsalt minu mees? Ma üldse ei saa aru miks peategelane selles romaanis on nimeta.
ISESEISEV TÖÖ Kokkuvõte raamatust Minu valitud raamatuks on Malle Karjatse poolt kirjutatud raamat Miks klient rahul ei iole? Kuidas meeldida eesti kliendile. Raamat on ilmunud 1998-ndal aastal. Valisin selle raamatu kuna puutun kokku iga päev kilenditeenindusega. Pealkiri oligi see, mis tundus ahvatleva ja kutsuvana. Töötan teenindaja-adminstraatorina. Olen see isik kelle juurde suunatakse kaebustega kliendid või siis kliendid kelle küsimustele ei osta vastata teiste tööajate poolt. On kergeid kliente, kellega saab asjad kiiresti korda, kuid on ka selleid, kellega läheb kauem aega ja keda võib pidada rasketeks klientideks. Usun, et raamatust sain nii mõnegi uue nipi, et oma tööd kergendada, kuidas saada hakkama klientidega. Raamatu autoriga olen nõus nii 97% ulatuses. (See kolm protsenti on just nimesiltide osa ja veel ühtteist, millest saate aimu kui loete minu lühikokkuvõtet raamatust). Raamat on kirjutadud kergesti loetavalt ja eriti hea o
Referaat Mihkel Raud Kirsi Eelmaa 12k Pelgulinna gümnaasium Tallinn 2009 Mihkel Raud sündis 1969. aastal 18. Jaanuaril. Tema vanemad on tuntud Eesti kirjanikud Aino Pervik ja Eno Raud. Tema vanem vend Rein on tuntud jaapani filoloog. Mihkli isa Eno tegeles noorpõlves viiulimänguga, mille vastu ka poeg huvi tundis. Esimest korda astus Mihkel publiku ette 5. klassis, kui tegi kaasa Tallinna Draamateatri lavastuses "Kalevala". Mihkel mängis etenduses plokkflööti. Teater hakkas poisile meeldima ja ta tegi kaasa veel mitmes lavastuses ja sai Mikk Mikiverilt loa käia kõigil proovidel ja etendustel. Kitarri juurde juhatas Mihkl
Diana Leesalu on 24-aastane ja kes õpib keskkonnakaitse magistrantuuris Eesti Maaülikoolis ning töötab SA-s Keskkonnainvesteeringute Keskus programmispetsialistina. Ta lõpetas 2001 hõbemedaliga Põlva Keskkooli. Samal aastal pälvis ta Arno Tali Sihtkapitali kevadise ArnoTeele konkursi stipendiumi. Leesalul on ilmunud kaks raamatut: «2 grammi hämaruseni» (2005) ja «Mängult on päriselt» (2006). Tema romaan "Kaks grammi hämaruseni" ("2 grammi hämaruseni") märgiti ära 2004. aasta romaanivõistlusel. Raamat ilmus 2005 kirjastuse verb väljaandes. See on noorsooraamat, mis jutustab väikelinna neiust, kes pärast mitme perekonnaliikme hukkumist satub vastamata armastuse pärast kannatades alkoholi ja narkootikumide küüsi ning lõpuks teenimatult vanglasse. Oma viimase noorsooromaani "Mängult on päriselt" eest sai ta noorsooromaanide konkursil
,,Ta vaatas mulle otsa ja ta silmad olid nagu meri kuuvalguses." Taaskord uskumatult hea võrdlus. ,,Siis lahvatasid tema silmad roheliseks nagu metskassil pimedas... - Kujutasin ette ilusaid rohelisi silmi. Rohelised silmad on kõige ilusamad. Nii inimestel kui ka kassidel. Ka minul on rohelised silmad ning ma õnnelik. Kaheksaks raamat ,,Pime maja" ,,...,sest igaüks otsustab, nagu tuju on , ühel hetkel üht ja teisel teist." See lause käib vist rohkem tujukate inimeste kohta, kes tujutsevad palju. Tavaliselt mulle ei meeldi see, aga küll ka minul on selliseid hetki. Teises mõttes on see väga õige lause. Sest lõppude lõpuks teeb inimene seda, milleks tal tuju on. ,,...ja iga kunstnik maalib, nagu ise tahab, ega hooli reeglitest, ja armastades ainult seda, mis on tema silmis ilus." Tõelisel kunstnikul on kujutlusvõime nii suur ja lai, et ta
Äkki saaksime siin hommikuni ära konutada. OSVALD: Sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! On kuradi jama ma ütlen. Oh sa kuradi kurat! Kuradi raisk! No mida ma saan ütelda. Ma teadsin, et see nii lihtsalt ei lähe. Ma nagu aimasin, et mingi jama tuleb. Oh sa kuradi raisk! Vana raisk ma ütlen! ROLAND: Ega meil nüüd surmahäda ka ole. Andke andeks. Võime kohe ära minna. Asi ei ole nii hull. OSVALD: Mine ära jah. Asi ei ole nii hull! Mida sina tead. (Paus.) Hea küll, ehmatasin teid vist natukene. Ärge võtke südamesse. Vahel kuhjub korraga liiga palju. Muidugi ei ole midagi hullu. Kõik on hästi. Noh, head aega siis. ROLAND: Ma ei saa hästi aru. Me siis ei saa siia jääda? OSVALD: Ei saa jah. Mis siin aru saada on. Noh, head aega siis. ROLAND: Head aega. Lähme Laura. OSVALD: Tüdruk jääb siia. 3 4 ROLAND: Oot, oot, oot. OSVALD: Jah, tüdruk jääb siia.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
