Sofi Oksanen -"Puhastus" (1)

Oksaneni puhastus, puhdistus, purge
„ Puhastuse “ näol on tegu teosega , mis ise ja mille autor on Eestis tekitanud palju furoori – sedapuhku just kirjarahva ja teiste „kultuuriteadlike“ inimeste hulgas. Minu eesmärk ei ole kõigi nende sõnavõtjate arvamustele vastu vaielda või kaasa rääkida, vaid pigem neid võimalikult vähe torkida.
Kuna paljudele on muret teinud raamatu vastuvõtt mujal maailmas, võtsin teose lugeda hoopiski pealkirjastatuna „Purge“. Olen varem lugenud ühiskonnakriitilisi ajaloolisi romaane inglise keeles nii Jaapani kui Keenia , nii USA kui Taani kohta, nii et võrdlusmomendina terendavad kõik need ja paljud teised alateadvuses.
Alustades täitsa algusest, pealkirjast – sõna purge ehk puhastus, sügav puhastus, meenutab sõna purgatory, purgatoorium. Puhastustuli on inglise keeles selgelt hinge süvapuhastuse maitsega, mittekehaline. Sõna purge on terves raamatus kasutatud vaid korra – kui Aliide naaseb oma esimeselt keldrisse sattumiselt ning puhastab oma nägu. Ilmselgelt kõlab sel hetkel purge lauses pisut kohatult, ent arusaadavalt kasutada teda oli vaja. Samas kujutan ette, et eesti keeles puhastatakse raamatus pidevalt midagi või kedagi – küll kööki, küll mõtteid, küll kappi , porgandeid, aknaid, tomateid, suguorganeid. Midagi peab tõlkes ju kaduma minema.
Keskusteludes on välja pakutud , et raamat kasutab palju klišeesid. Nii see on ning just see muudabki teose universaalseks ning meie eelkodeeritus lainestab meid õigele kohale (olgu „Harry Potter “ ükskõik kui kaasaegsetest noortest, ent asjaolu, et nad sõidavad luuaga toob sisse mugava ja „usutava“ klišee, ning see, et raamatusari käsitleb muuhulgas noorte poiste ja tüdrukute vahelisi probleeme, muudab ta kõigile tuttavaks ja suhestatavaks).
Zara on tegelane, kelle võib leida praktiliselt kõigist prostitutsiooni mainivatest raamatutest ja filmidest. On iseenesestmõistetav, et vähemalt Euroopas on kultuuriteose prostituut Idast, mõistab vene keelt, ning kui mitte Venamaalt, siis poolakas, ukrainlane, Belarus. Ka Ameerikas on ta tihti sealtkandist, ent vahel ka mõnest süütust maakohast nagu Ohio või Texas , tulnud suurde linna Ameerika unistust jahtima – mis on ka see, mille järel on Zara: raha, haridus , amet, ilusad asjad. Kultuuritoodangus kohtame halva südamega prostituuti maruharva. Zara on ettearvatavalt väga hea inimene, kes usaldab teisi liiga palju, keda kasutatakse ära, kes ei otsinud seda tööd, vaid keda sunniti selleks. Ning Saksamaa on samuti igati ettearvatav koht ida prostituudile – ta ei lähe ju Hispaaniasse või Rootsi!
Ka Ingel on klišee. Alustades juba ta nimest. Jah, raamatus on tegu rivaalist õe kirjeldusega, kes ehk liialdab oma õe täiuslikkust, ent „faktid“ kinnitavad seda samuti. Teiste tegelaste lausutud arvamused, autasud . Ingel on ingellikult täiuslik naine, pikad blondid juuksed palmikusse punutud ja põll ees, nagu üks õige maarahva idüllist välja astunud Linda ema muiste .
Nimedest rääkides on sama hoolikalt leitud nimi ka Truu – mis on küll pigem iroonia, sest selle neli kandjat raamatus on kõike muud kui truud ( Aliide, Martin, Talvi, Konstantin ). Ent samas jäävad nad truuks mingisugule arusaamale, mingisugusele usule , isegi kui see ei ole laiemas mõttes midagi nii heroilist ja püha kui „ truudus “. Nimest Ingel on aimatav inglise keeles angel ning Truust true. Kuna autori tuttavad väidavad, et Oksanen kirjutas „Puhastuse“ romaaniversiooni pidades silmas tõlkeid, võib öelda, et need nimed on hoolikalt leitud.
Mis mind lummas, oli detail. See on üks ilukirjanduslikult detailsemaid tekste , mida ma lugenud olen. See, kuidas mõisahoonesse jõudes on naistel kalosside sees filigraansed peokingakesed, kuidas leiva jaoks juuretist hoitakse marli all püti põhjas, kuidas tehakse keefirit, milline on üks vanaaegne kärbsepiits, kust sai naine rukkilillesinise siidipluusi (langevarjuriidest, rändkaupmehe värvist). Need on asjad, mida enamus autoreid ei võta vaevaks selgitada, sest selles elava autori jaoks on kõik argipäevane iseenesestmõistetav. „ Puhastuses “ kogeme eesti keelt ja kultuuri ja pärandit nagu seda kogeb ehk Oksanen (ja tuhanded väliseestlaste järglased ümber maailma) Zara kaudu – tüdruk, kes õppis eesti keelt teises keeleruumis, kes tõlkis liitsõnad ja vanasõnad enda keelde, kellele esiemade maa kombed tundusid tollase kodumaa omade kõrval kummastavad ja seetõttu mällusööbivad.
Raamatut eesti keeles lugedes ilmselt ei märkagi, kui palju on tekstis eesti luuletusi ja laule. Meeletult palju. Ja tõlkes kõlavad nad tõepoolest kaunilt ja kummaliselt, kasvõi nii lihtsad fraasid nagu „eestlane olen ja eestlaseks jään, vabaks, vaarisa moodi“ või „piip oli suus ja kepp oli käes /---/ kes ei mõistnud lugeda, see sai tukast sugeda“ („he had a pipe in his mouth and a stick in his hand /---/ those, who couldn’t read, were pulled by the hair “ – kõlab nagu nonsenss.)
Minnes tagasi klišeede juurde, nende juurde, mille järele (vähemalt filmietetabeleid vaadates) maailm januneb, on üks väga ameerikalik neist (kes teab, võib-olla oli see algselt hoopis inglaslik, sest kas kirjandus ei arenenud seal enne, ja üldsegi, kas ei võtnud nemad palju üle prantslastelt, kes võtsid venelastelt, kes võtsid kreeklastelt?) on Hans. Täiuslik abikaasa, täiuslik isa, täiuslik mees – vähemalt mingi hetkeni. Ja täiuslik armastus (nagu Inglil ja Hansul) ületab kõik (vt. lisaks: telepaatia ).
Hansu surm tuleb lugejale rahustusena, meil on ta pärast hea meel (ja hea meel, et Oksanen seda ülimat Häppi Endi Alleed mööda ei läinud, kus kui nad veel surnud pole, elavad nad tänase päevani õnnelikult...)
On sommilegi selge (ja siilile ja saksale), et kontrast on kirjanduses tugev relv . Selleks, et väärtustada magusat, on vaja mõru. Et väärtustada toitu, on vaja tühja kõhtu. Et väärtustada õnne, on vaja kannatusi. Et väärtustada rikkust, vaesust . Ka üliandekas autor ei saa kirjutada head teost, mis oleks kas üdini õnnelik ja rõõmus ja positiivne ja sillerdav (rõhutan sõna „head“ ja mõtlen loetavat, nauditavat) algusest lõpuni, sest kirjanudses pole kärbes meepotis mitte halb asi, vaid tehnika. Ega pole ka häid raamatuid, kus poleks mitte midagi positiivset. Kus kõik ongi kõige kõige koledam jubedam hirmsam õudsem. Isegi Hamsuni „Näljas“ on valguskiiri, Poe „Kaarnas“, Plathi „Klaaskuplis“, ja nii edasi. Ning „Puhastus“ ekspluateerib seda üdini. Harilikult rahvusvaheline tavalugeja ei viitsiks lugeda sadade lehekülgede viisi maaelukirjeldust ja ühe tüdruku armupiinu oma õe peika suhtes. Aga kui vahepeal on olnud roppu saksa pornot või ilget vene sõdurite poolt vägistamist, tunneb lugeja heameelt mitmete lehekülgede pikkusest vaiksest ja turvalisest seebikeetmisest või tomatihoidise valmistamisest.
Kui vägivalla peale juba jutt läks, siis ei saa ma nõustuda teatud kriitikute väite või arusaamaga, et kuna Sofi Oksanen pole ise seda läbi elanud, ei tohiks ta sellest kirjutada. Või et kuna ta pole siinses ühiskonnas sirgunud. Kas tõesti väidetakse, et 1977. aastal Eestis sündinud ja kasvanud naisterahvas kirjutaks automaatselt parema ja tõetruuma raamatu kui Soomes kasvanud Oksanen? See tähendab, et ükski eesti autor ei tohiks kunagi kujutada tegelast, kes elab Venemaal või Soomes? Kas Umberto Eco ei tohiks kirjutada keskajast, sest ta ei pärine sealt? Selline argumentatsioon on lahmimine . Sedalaadi tõsimeelsete kriitikute tekstide kõrvale sobib ilusasti Peeter Helme lõbus artikkel Eesti Ekspressis, kus ta toob välja kümme põhjust, miks me Oksaneni vihkame: üks neist, et me pole teda lugenud, teine, et oleme kadedad, ja nii edasi. Kui „Puhastus“ poleks ülemaailmne bestseller , ei huvitaks Eestis kedagi, kas seal on paarikuised faktivead või mitte. Stig Larssoni ülemaailmselt ülipopulaarse kriminaalromaanide sarja „Milleenium“ tegevustikus tuleb ülimasse heaoluriiki Rootsi kõik, mis halb ja kole ja paha, justnimelt Eestist. Aga miks me selle puu all ei haugu?
Põhjus, miks mina varem „Puhastust“ ei lugenud, oligi seesama klähvimine. See klähvimine, mis sind äratab öösiti maakohas isegi siis, kui sul endal koera pole.
Mul oli väga selge pilt sellest raamatust ja tegelastest ja süžeest veel ammu enne, kui ma seda lugesin. Nähes esimest korda ühe inglise keelse väljalaske kaant, vaatasin „Puhastust“ esimest korda pisut objektiivsema pilguga – kui ma näeksin sellise kaane ja sellise pealkirjaga raamatut, mille autor oleks ükskõik kes, ma loeksin seda, oleks ta siis mees või naine, tuntud või mitte, ukrainlane või Alaskalt. Ning loomulikult selgus üsna ruttu, et mul oli jäänud täiesti vale mulje autorist, tegelastest, situatsioonidest, süžeest.
Kui nüüd päris aus olla, lugesin raamatu läbi inglise keeles just selle kaane pärast. Piinlik küll tõsisena näida üritava kirjandusinimesena seda tunnistada, aga pakend loeb. Ta LOEB. Raamatu kaanel on vanaaegne noor kaunis perenaine talus – tanu peas, valge pluus, tume pihikseelik, seob parajasti põlle paelu ette lipsu. Laual ta ees on hele taigen ning õunad ( tunned juba sooja õunakoogi lõhna... kaneeli selles). Ta vaatab raamatust välja nagu oleks ta just mingit häält kuulnud (me ei näe ta silmi). Sisupaber on pehme ja kolletunud ja kerge, pisut erineva laiusega lehekülgedega – just nagu vanasti köidetud, kui polnud mingit masinat, mis vormi järgi raamatu ideaalselt uniformseks hammustas. Eestikeelse versiooni kole kaas, kole kõva sile tugev läikiv lumivalge paber ja kõige tavalisem kirjatüüp. See on üks väheseid raamatuid, mille puhul välimus oli minu jaoks määrav. Nad reklaamivad justkui erinevat toodet, erinevat lugu, erinevat elamust.
Minu „Puhastuses“ küpsetatakse kaneelilõhnalisi õunakooke ja naistel on kodus valged põlled ees.
Samas – ilmselgelt määrab iga lugemise lugeja taust, elukogemus, lugemisajalugu, meeleolu, ideaalid ja kõik muu. Mina lugesin „Puhastust“ noore naisena , kellel õnnestus pääseda külaelust, kus kõik tüdrukud jätsid keskkooli pooleli, said vallaslapsed meestega, kes hakkasid jooma (jms). Noore naisena, kellel on elus vedanud pere ja haridusvõimalustega. Noore naisena, kes on elus esimest korda nii klišeeliselt armunud ja armastatud ja õnnelik, et võib-olla ei jälginudki loos palju muud kui Ingli ja Hansu idülli. Sest praegu lugejana, vastuvõtjana, on minu vaatepunkt selline, kus olen pääsenud Linda, Zara, Ingli ja Aliide traumadest, mis nendel minu vanuseks olnud olid. Mul on kogu elu ees ja minu strardijoon on parem kui kellelgi neist (ja kui teistel naistel raamatus: Katja, Aino, jt). Võib-olla seisneb mõne kriitiku vastakas arvamus üksnes ta enda elukäigus ja hetke meeleseisundis. Võib-olla ma loeksin seda teisiti, kui oleksin viisteist aastat vanem ja abiellunud prestiiži pärast sovhoosi traktoribrigadiriga, kes iseseisvusaja alguses kaotas väga palju ning jäime maha Igasuguse Heaolu rongist.
Mis veel pisut vanematesse naiskriitikutesse puutub, siis üks eesti juurtega vene prostituut kirjanduses ei riku kõigi eesti naiste mainet. Mis siis veel kõigist nendest ameerika prostituutidest, tuhandetest ja kümnetest? Me ju ei eelda , et eranditult kõik ameerika naised on hoorad. Ega ma pole hiljem mõelnud, kui suur või missugune see tõepõhi seal on, ent põhikoolis räägiti meile küll palju viikingite rüüsteretkedest Saaremaale ja mujale ning kuidas nad seal ohjeldamatult naisi magatasid. Muhust on alguse saanud mõned väga suured ja rohkearvulised eesti sugupuud. No ja siis, kui mina põlvnen mingist ropust skandinaavia vargast, rüüstajast ja vägistajast? No mis sa teed.
Ja taas retseptsiooni juurest tagasi teose juurde. Raamatus on mõned võrratud kujundid ja laused . Võib olla, et mõni keeleilu on tõlkes lisandunud, ent nii nagu eesti lugeja ei võrdle originaaliga, ei hakka ka mina seda tegema, vaid usaldan tõlkijat. Üks nähtus, mida autor oli kohati väga hästi sõnadesse tabanud, oli hirm. Kuna hirmu oli palju läbi raamatu ning erinevatel tegelastel , erinevatel ajastutel , on autor kasutanud iga tegelase jaoks erinevat hirmukujundit – kellele halvatus, kellele hais.
Kuigi Aliide „armastus“ Hansu vastu oli esitatud stampkeeles, mis vihjas sellele, et autor tegelikult sellist tunnet ei tunne ega usu, ent teab, et lugeja on harjunud seda tekstidest leidma ja lugeja usub, et see on päriselt olemas, sest ta ostab sellise obsessiivse „armastuse“ teoseid tihti, siis mis puutub suhteliinidesse, oli minu meelest meisterlikult edasi antud Ingli ja Hansu kirg teineteise vastu, tugev erootika ühes väikeses pahases Aliide mõttes: kuidas tekk kahiseb teises toas, kui noorpaar sinna alla ronib, kuidas õlgmadrats kõhiseb ja voodiraam kääksub ning üks naise vaikne ohe, mille mees summutab oma käega naise suul. Nii lihtne. Ei mingeid kehasid, rindu ja riista, pigistamist ja nühkimist, ähkimist ja oigamist. Elegantne sooritus , mis asetab lugeja justkui piiluja olukorda: Aliide kõrvale pimedasse voodisse pikali, teadmisega , et kõrval toas... ning kujutlusvõime teeb ülejäänu – nii Aliide kui ka lugeja jaoks.
Tegelikult ei tulnud selles raamatus ju midagi üllatusena. Me ei üllatunud, kui Zara tappis kliendi või Aliide tappis Hansu. Sündmused ei üllatanud, aga kui miski üllatas, siis oli see keelekasutus. Näiteks kus Zara kirjeldab meest, kelle ta kohe ära tapab , siis meid ei üllata mitte kaela kahekorra keeramine , vaid see, kui võikalt see mees kõlab, sest ta ei ole end (ainult) paar päeva pesnud ja ta kubemekarvades on valged kuivanud spermaklimbid. Väike naturaalne kehaeritis võib kõlada nii võikalt, samas kui surm jätab ükskõikseks. Või asjaolu, et kui Aliidet vägistatakse, on tal peas kott , kuhu keegi on eelnevalt urineerinud.
Oksanen kasutab palju ära lõhnu. Viimase näite puhul keldri rõskus, meeste sibula - ja higihais, uriinist niiske kott ümber naise pea, kelle suust tulev soe õhk selle lämbeks muudab, ning okse . Martini karakteri silmapaistvaim ja korratavaim omadus ongi tema higi- ja sibulahais. Mida rohkem lugeja meeli autor kaasab, seda lihtsam on tal publikut manipuleerida. Öeldakse, et kui üks meel on kasutusest ära, teravneb teine. Et pimedad kuulevad rohkem ja täpsemalt – nii on ka selles raamatus lugeja vahepeal kas Hansuga kapptoas või Zaraga bordellis luku taga või Aliidega kott peas. Või seljaga kellegi poole või pimedas või eemal. Ning kuulmisele, maitsmisele, haistmisele, nägemisele lisaks ka muud füüsilised aistingud : südame pekslemine , külm, valu, enamasti esitatud metafooridega, mis toovad tunde lähemale kui „mul oli valus “ või „mul on külm“.
Tõelise härdameelse patrioodina oli minul uhke lugeda meie luuletajate ja laulude ridu raamatust, mille esikaanel ilutseb INTERNATIONAL BESTSELLER ja taga ülemaailmselt tunnustatud kriitiku prognoos, et see Soome-Eesti autor saab ilmselt paari aasta jooksul Nobeli preemia. Mul oli uhke tunne lugeda Viru väravast ja Koluverest ja Ristist (ise elasin seal kandis kümme aastat, Läänemaal kakskümmend), Paul-Erik Rummo nime iga peatüki alguses, ja nii edasi. Ma loen kujuteldavatest ukrainlastest ja türkidest, miks mitte eestlastest? Oli nagu juba aeg. Sofi avab tee eesti kirjanikele. Tahaks loota, et seda osatakse ära kasutada.
5