Unistus paremast minevikust (0)

Unistus paremast minevikust
Mõtteid ja unistusi , mis tekivad mõeldes Eestile ja selle minevikule, jätmata välja ka olevikku ja tulevikku, on üsna mitmeid. Samas leidub peas koht ka üpris suurele kvantumile küsimustele. Minnes mööda veel tallamata rada, mõtleme sageli, milline otsus on õige? Mida tuleb minevikust tulevikku kaasa võtta? Millist Eestit soovime ?
Otsustada tuleb juba praegu, tegemata hingedes ruumi apaatiale, mis oli võimul eestlastes kõik need pikad sajandid, mil oldi võõra võimu all. Teame, et Eesti inimasustuse vanust mõõdetakse üheksa ja poole tuhande aastaga, ja võime selle üle uhkust tunda. Samuti on eestlased saavutanud selle vabaduse, mida ihkasid. Piltlikult võib öelda, et mõisa köis ei lohise enam, sest mõis ja köis on omad. Loomulikult pean sellega silmas ka põhimõtet: vabadusega kaasneb alati vastutus. Eesti rahvas on vaba. Elatakse vabaduses ise valida oma elukutse , usk või uskumatus , sõita kõikjale Euroopas, tähistada riigi sünnipäeva ja niisama seda ka mitte teha.
Eesti eneseteostus ning eesmärgid on eeskätt paratamatult moraalset laadi . Eesti on piirkond, kus eestlased on üritanud püsima jääda enamasti vaenulikus maailmas ja olles küll osa Euroopat, on meid mitmeid kordi püütud Euroopast eraldada. Eestlaste truudus oma väärtushinnangutele ja kaaslaste poolehoid eesti jonnile lubavad täna ja homme arvestada nende abi sarnaselt, aga tõhusamalt kui minevikus. Neid suhteid tuleb hoida ja vahest isegi parendada.
Moraalsed ootused on ulatuslikud , kuid võimalused sageli piiratud. Eksituste lõtk on Eestil väike või koguni olematu. Riik ja rahvas ei tohi teha vigu. Üldiselt on nii, et kui suurriigid teevad valesid otsuseid, siis tavaliselt kannatavad kõik teised, vähemasti lühiajaliselt. Eesti on püsima jäänud, sest ei ole tehtud liialt vigu, kuid globaliseerunud maailmas tuleb hoolt kanda, et neid ei oleks absoluutselt, kuna nende esinemisel seaksime mõningal määral ohtu oma eksistentsi ja püsimajäämise.
Üpris sageli võib kuulda eestlase suust , et isamaa on väike nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Seejuures jäetakse vaimu suurus välja, ei üritata isegi mõelda sellele, millised oleksid tegelikud kriteeriumid, mille järgi saaks rahvast üleüldse mõõta. Taoline pessimism ühiskonnas on samuti üheks suureks barjääriks enesekehtestamisel ja edasiliikumisel.
Vana-Kreeka kõrgajastul loodi Ateenas lääne filosoofia alused. Sel ajal, kui seal loodi teatrikunst , ajalookirjandus ja üldiselt öeldes ka Euroopa kultuuri alustalad, siis koosnes see linnriik vaid neljakümnest tuhandest kodanikust. Taolisse inimhulka võis ja võib isegi praegu mahtuda häid mõtteid ja võrratult vaimukust. Selleks, et kasvatada end hingelt, tuleb olla vastuvõtlikum ja sallivam teiste ideede suhtes. Tuleb olla piisavalt suur, et lasta esmapilgul võimatutel mõtetel idaneda ja kasvada. Vaid sajand tagasi oli peaaegu võimatu unistada vabast Eestist, kuid nüüd, kui ollakse vabad ja ei pea väga muret tundma oma kultuuri elusoleku pärast, tuleks kuskilt leida seda ambitsooni, et midagi teisti teha.
Olulisemate faktorite hulka kuulub keele säilitamine. Väites seda, et eesti keel on ammustest aegadest olnud selline, nagu ta parajasti tänapäeval on, teeme tegelikult vea. Keeles on väga palju laensõnu nendest keeltest, mida rääkisid inimesed, kelle võimu all oli Eesti. Need on eeskätt vene, saksa ja rootsi keelest tulnud sõnad. Samas üpris suur kvantum sõnu tuli ka soome keelest. Pikkamööda on need laenatud sõnad kõnepruugis sel moel kohanenud, et ei oskagi oletada nende õiget päritolu. Tänapäeval kiireneb eesti leksika laienemine, mille põhjustajaks on infotehnoloogia tormiline areng. Seega pea iga aasta lisandub sõnavarra mõnikümmend uut terminit inglise keelest. Siit lisandub veel üks kohustus – kanda hoolt selle eest, et oleks võimalus minna julgelt tulevikku just sellise eesti keelega, mille üle uhkust tuntakse ja mis säilitab endas oma identiteeti, ajalugu ning eripära.
Kohustus on hoolitseda, et Eesti rahvas püsiks. Tuleb kaitsta oma keelt ja süvendada lastes õiget mineviku ja kommete mõistmist. Mitte läinud aja nimel, vaid et kokkupuuted totalitarismiga, tapetud , küüditatud ja vangistatud inimesed, kokkuvõttes, ajalooline kogemus kujuneks tänapäeva demokraatliku maailma ühisväärtuste alusmüüriks. Just sellele ehitamegi oma ühist tulevikku kindlas teadmises, et mineviku õudused kaovad jäädavalt. Mainimata ei saa jätta ka seda, et tuleb teha kõik endast olenev vaid ühel kindlal eesmärgil. See aade on: Eesti peab olema tugevalt juurdunud Euroopas. Tegemist ei ole peo ega maskeraadiga, vaid tõeliste väärtuste, nagu Ateena ja Rooma , kaitsmisega maailmas, mis on teinud oma esimesed sammud kolmandas aastatuhandes. Siia tulime optimistliku tundega, et maailm hakkab valmima, et ajalugu on lõppenud, mis on loomulikult sügavalt väär. Ajalugu kestab nii kaua, kuni on keegi, kes seda meeles peab ja talletab. Kogemusi ja mälestusi me siiski unustada ei saa. Seega ajaloo kadumine on välistatud.
Sõdurite ja tulirelvade kõrval on vajadus luuletajate , psühholoogide, ajaloolaste, kirjanike ja õpetajate järele. Siinkohal on kindlasti oluline rahvavõim. Demokraatia ei ole üksik saar, mis suudab jääda jõukaks vaesuse ookeanis. Sellel on oma missioon . Ta peab laienema, selle kiirgus peab äratama rahvastes lootust ja andma neile usu humaansesse maailma. Loovus ja usk, olgu see siis kristlus, islam , judaism, budism või väikerahvaste šamanism, on see hapnik, mis toidab demokraatiat ja võidab totalitarismi, olgu see vasak- või parempoolne. Tulevikku sammudes tuleb kaasa võtta arukas poliitika, mis oma viimased seitseteist aasatat on seda ka olnud. Rahvavõim oma nõudlikus terviklikkuses peab iga päev uuesti sündima lootusega parimale tulevikule, võttes kaasa tõelise ja õige mineviku, mis aitaks säilitada keelt, kultuuri, identiteeti ja rahvust.
Väikeriigi poliitika on kunst , mille võti on tasakaal, mis ei ole usk saatuse kõikemääravasse jõusse. Si vis pacem, para bellum („ Tahad rahu, valmistu sõjaks”). Sellist nõu andis Rooma kindral Flavius Vegetius Renatus enam kui 1600 aastat tagasi. Tuleb siiski meeles pidada, et balansi eest tuleb tasakaalukalt võidelda. Peame nägema nii tulevikku, olevikku kui minevikku , kust ammutame kogemusi ja näeme ka vigu, mida muuta pole võimalik, kuid profülaktika mõttes saame neid meeles pidada.
Ainuüksi unistus ei pruugi anda rahvale midagi, kui pole tahet ja soovi tegelda eneseteostamise, kultuuri arendamise, sõprussuhete loomise, austuse pälvimise ja rahvuse säilitamisega Parimaks riigiks on arvatavasti demokraatlik riik. Vägivallal ei ole kohta täiuslikus või ideaalses ühiskonnas, kuid elame siiski ebatäiuslikus ühiskonnas ning oleme mitteperfektsed. Seni kuni pole saavutatud ideaalsust, on parimaks ühiskonnavormiks riik. Täiuslik riik on selline, mis viib võimaliku miinimumini vägivalla ja võimaliku maksimumini üksmeele ning üldise sallivuse teiste suhtes.
Lõpetuseks võib öelda, et Eesti on kerkinud pea hävitatud ja lõplikult rüüstatud minevikust olevikku, mis tänu oma empaatiliste, töökatele ja ambitsioonikatele persoonidele on lootusrikas ja annab üha rohkem põhjust austada oma rahvust ning püüelda parima poole. Üha kiirenevas elutempos vajame aega, et mõelda, kohaneda ja teha õigeid otsuseid, mis oleksid parimad nii meile endile kui ka kaaslastele. Kindla tuleviku tagamiseks peame kõikidesse mineviku tahkudesse suhtuma väärikalt, arukalt , ausalt ning õiglaselt.
Dan Glošin
Jüri Gümnaasium
10.R klass
3