Eesti varauusaja ajalugu, Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.(Heino Gustavson)retsensioon, (0)

Selleks, et Eesti varauusaja ajalooga paremini tutvuda valisin raamatu „Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.“ mille autor on Heino Gustavson. See raamat pani mind palju mõelda ja jättis tugeva mulje. Raamatu autori esimesed sõnad on „see raamat räägib vanast, kuid peaaegu kõik, millest siin juttu , on tänapäeva lugejale uudne“. Arvan, et mitte ainult uudne, vaid ka hirmuv ja šokeeriv. See raamat avas mulle, tänapäevasele inimesele, silmad, sellele, kuidas see elu varem käis, ja millised olid inimeste hädad. Selle abil sain jälgida seda, kuidas arenes meditsiin , kuidas muutus inimeste arusaamine meditsiinist, ning milline elu oli vanas Tallinnas katkude ja näljahädade ajal.
Praegu me ei pööra suurt tähelepanu meditsiinile, sest see on nii palju arenenud, et me ei pea muretseda sellest, et haigutades on meil kõrge võimalus ära surra. Tänase meditsiini olukorraga oleme kindlad, et kui me kunagi saame haigeks , arstid saavad meid vähemalt normaalses seisundis hoida. Varauusajal aga oli kõik teistpidi : meditsiin veel ainult arenes, tihti juhtusid epideemiad, kõike haigusi inimesed veel ei teadnud , ei saanud neid eristada ja ravida. Sel ajal oli võimalik, et pärast ravitsemist haige võiks surma saada, isegi kui tal ainult silm valutas, või ta külmetuse sai.
Kui vaadelda rahvaelu eriperioode, siis näeme, et üks katk vahetas teist, ja inimestel polnud võimalust ennast sellest kaitsta. Autor toob meieni õudseid pilte näljahädadest ja epideemia aegadest . Selle peatükki leheküljed on kõige hirmsad ja mällujäävad. Kõige julmem lugu oli isast, kes pidi oma neli last saunas maha põletama, sest tal ei olnud neile midagi süüa anda. See masendav lugu pani mind mõtlema, nendest inimestest, sellest kuidas nende elu erines meie tänapäevasest elust, kus kõik vajalik on enam-vähem kättesaadav. Rahvas elas antisanitaarses olukorras ja epideemiate levik kiirenes ja laienes. Keskaja inimestel puudus arusaam, et nad ise oma tegevustega põhjustavad tõbesid, mitte aga neid tõid „sabaga täht, jumala viha“ ja taevakehade asendid. Nad isegi provotseerisid katku tuleku „epideemia möllamise ajal nakatatu seisis kõrvuti tervega kirikus või sammus protsessioonidel, lootes jumala abiga ja palve jõuga taas terveneda“. Hilisemal ajal aimasid juba inimesed, et nad on võimelised epideemiatega võidelda. Sel ajal olid aga olemas ka mõttekad soovitused, kuidas Tallinnas toimus profülaktika katku vastu. Niisugused hädavajalikud soovitused nagu nägu ja käsi pesemine ning karantiin on tänapäevani vajalikud punktid haiguste eest hoiatamises. Karantiin oli isegi tehtud Narvas, ja laevad, mis tulid sinna Tallinnast, pidid mõned nädalad seisma, et tõbi ei tuleks teisse linna. See näitab seda, et inimesed ei andnud alla ja proovisid kuidagi oma elule mõjutada ning teadmised arendada. Arvan, et kui epideemia tuleb meie juurde nüüdisajal, inimesed saavad sellega kiiremini hakata ja õigeid lahendusi leida.
Raamatu kõige masendavad pildid olid vaeste elanike elutingimustest. Külmades, niisketes ja mustades ruumides elamine ei toonud neile midagi peale haigusi. Inimesed töötasid palju, puhkasid vähe ja sõid ühesugust toitu. Inimeste katsed oma elutingimusi muutmiseks ei paranenud olukorda, vaid tõid juurde tõsiseid probleeme. Näiteks „...kaevati majade keldritesse üks või koguni mitu kaevu ...“ mis pidid ruumide niiskust imbuma − see tõi haigusi lastele, täiskasvanutele ja vanadele. Epideemiast polnud kindlustatud keegi. Tundub, et elu oli sel ajal laste suhtes ülirange ja karm „ellu võisid tolleaegsete tingimuste juures jääda tõesti vaid vastupidava organismi omanikud “. Selleks, et suureks saada ja terveks jääda lastele peaks vedama: alates sündimisest ootavad neid kogu aeg rängad katsumused. Isegi sünnitamismeetod võiks tappa nii ema kui ka last. Ka arstimiseks kasutati äärmiselt ohtlikke ja hirmsaid vahendeid. Kogu elu laps pidi elama ebatervislikes tingimustes, ja sel ajal oli nende seas väga kõrge suremus . Mind on näiteks üllatunud see, et imikutele anti kohvi ja väikestele lastele ning rasedatele naistele soovitati tarbida alkohoolseid jooke . Arvan, et inimestel ei olnud sel ajal veel piisavalt teadmisi, ja nad õppisid oma vigadest, mis lõppesid tihti halvasti. Torkab silma ka see, et inimesed ei saanud aru lihtsatest asjadest, mis võiksid neid hoiduda epideemiate eest. Meile on see juba arusaadav, et prahti jaoks on etteantud kohad, ja surnuid tuleb kindlates kohtades korralikult matta. Kuidas siis võiks vanasti nii olla, et surnuid maeti kirikutesse või panti neid ühesse hauasse üle määra? Autori andmetel, sel ajal olid olemas mõned inimesed, keda see mustuse probleem huvitas, aga nad vist olid jõukamad (seda näitab see, et nende nimed on ajaloos säilinud), aga, kuidas me teame, vaeste ja jõukamate vahel on alati olnud suur kuristik , ning on väga raske sundida nii suur hulk inimesi midagi uut teha. Arvan, et vaestel inimestel lihtsalt ei olnud aega selleks, et märgata mustuse ja vigase käitumise, mis oli nende silmade ees. Kui me ka elaksime sel ajal, võib olla meil samuti ei olnud huvi mustade tänavate ja teiste hädade vastu, sest meil oleks vaja kuidagi raha teenida ja perekonna toita. Ma isegi ei saa aru, kuidas oleks võimalik selle probleemi teistmoodi ja kiremini lahendada, mis moel saaks tolleaegseid inimesi kaitsta. See elu on tänapäevase inimese jaoks võõras, sest me oleme juba harjunud sellega, et tänavad on puhtad ja õues on värske õhk.
Katk, pidalitõbi, süüfilis, rõuged ja gripp – need polnud tolleaegse inimese jaoks lihtsad sõnad, see oli probleem ja oht, mis võttis nende elud ära. Epideemia ja näljahäda vaheldusid teine teisega . Probleem oli ka selles, et rahval puudus arusaamine nakkuse vältimisest. Tihti inimesed ei osanud eristada üht haigust teisest, ja sellest tuleb ka see, et nad ei jõudnud õigeks ajaks sobivaid ravisammu teha. Mõned haigused olid eelkõige lihtrahva seas, need olid peamiselt rõuged. Mõned haigused, nagu süüfilis, levisid ka kõrgema seisuse inimeste vahel. Niisugune haigus nagu skorbuut esines rohkem Eestis elavate saksa soost inimeste seos. Katk aga ei eristanud inimese seisust , vanust ja rahvust – see võttis endaga kaasa kõiki. Aja jooksul õppisid inimesed haigustega võidelda. Nii juhtus rõugetega, nende vastu mõeldi välja kaitsepookimine. Kuid aga see ei õnnestunud teha esimesest korrast korralikult: pärast rõugepanekut nõrkemad inimesed surid, mõned jõudsid nakatama oma pereliikmeid ja surid perede kaupa. Kõik see tõi rahvasse vastasseisu kaitsepookimisele, ent inimesel alati oli kartus kõige uue ees. Aga meditsiiniolukord Tallinnas muutus ja paranes pidevalt. See, et mõned Tallinnast pärit arstid töötasid väljastpoolt Eesti, näitab seda, et aja jooksul meditsiin muutus paremaks. Meedikutel olid ka oma reeglid, millise järgi nad pidid töötama. Näiteks nad pidid mäletama ametisaladusest, pidid töötama kvaliteetselt, sest patsient võiks nendele kaevata, ning meedikuid karistatakse hooletu töö eest. Arvan, et kõik see parandas ka patsientidele ravi kvaliteedi, sest nad ka võiksid arstide töö hinnata, ja nende arvamusega enam-vähem arvestati.
Raamatus oli ka üllatuvat minu jaoks, näiteks see, et arstid ei tegelenud sel ajal kirurgiaga, nad ainult andsid diagnoose ja määrasid ravimeid. Kirurgiaga tegelesid habemeajajad. Arvan, et kui mõlemad tegeleksid kirurgiaga, töö läks edukamalt ja epideemiate leviku oleks võimalik kiiremini peatada. Aga nende käitumisest võib ka aru saada, sest nii arstidel, kui ka habemeajajatel ja saunameestel oli vaja töö ja raha, ning juhul, kui kõik tegeleksid ühe ja sama tööga, siis kehtiks ainult üks reegel – kes ees, see mees. Ka raamatu andmetel habemeajajate sissetulekud olid kõrgem kui õpetatud arstidel, siis on arusaadav, miks arstid tahtnud eraldada meditsiinitöötajaid erinevatesse valdkonda: sellepärast, et habemeajaja saab teha kõike protseduure ja võtab rohkem patsiente – ning arst jääb ilma tööta. Veel mind üllatas ka see, et mõnede haiguste eest, näiteks roosi eest, kasutati maagilise vormeli, mida kirjutati kahjustatud nahapiirkonnale. Kas oli niisugune „ravi“ lihtsalt haigetelt inimestelt raha varastamine, või juba sel ajal teadsid inimesed enesesisendusest, mis võib ravida, kui inimene lihtsalt usub oma paranemisesse? Veel oli uskumatu see, et 17. sajandil sooritasid habemeajajad mitmed operatsioonid , kus nad eemaldasid kasvajad, ning patsiendid nende operatsioonide pärast tervenesid. Ka oli üllatav see, et mõnedel raskematel aegadel Tallinnas üldse ei olnud arste. Kus siis nad kõik asusid, kui nad nii vajalikud olid? Arvan, et võib olla nad surid ära epideemiasse, või lihtsalt kartsid minna haigete inimeste juurde, sest ei tahtnud nakkuda.
Eriti arusaamatu oli minu jaoks Rootsi käitumine sel ajal, kui Eestis oli nälg. Naaberriik ei aidanud nälgivale rahvale ja keeldus vedada nendele vili, mis võiks päästa paljud elusid. Juhtus teistmoodi: vili väljavedu toimus Eestist Rootsi ja Soome. Veel on kurb ka see, et mõned jõukamad inimesed, feodaalid ja mõisnikud, said näljahädal endale suurt raha teha. Ikalduse ajal vilja hind tõusis, ja inimesed, kes omasid tagavarasid, tegid kasumi vaeste murel. Parem oleks kõikidele ühineda ja proovida üheskoos selle raske aja üle elada, selleks, et väheneda inimohvreid, et ei peaks emadele oma lapsi süüa, et inimesed ei püüdnud söömiseks sama näljaseid hulkuvaid kasse ja koeri , ning selleks, et näljahädast ei tuleks uus ohtlik epideemia. Väga masendav oli näha surnute inimeste arvud, sest sain aru et, iga numbri taga on ühe inimese elu, kes tahtis õnnelikult elada, aga pidi ära surema, sest tal lihtsalt ei olnud toidu enda ja oma pere jaoks. Mul on kahju neid inimesi, kes peaksid sellisel raskel ja rangel ajal elama. Nende elu ei olnud õnne jaoks, see oli puhas ellujäämine.
Autor kirjeldab ka mõned juhtumid , mis aitasid katku levikule Tallinnas. 18. sajandi algusel leidis üks arst katku sümptoome ühel haigel, linnaarst aga lükkas tema diagnoosi ümber, kuid kindlasti teadis, et esimesel on õigus. Linnaarst andis inimesele ja kogu tema perele surma ainult sellepärast, et tal olid erimeelsused teise arstiga. Ma üldse ei saa sellest käitumisest aru, sest minu arvates eelkõige arstid pidid esimestena katkuga võitlust alustama. Veel oli olemas niisugune juhtum, kui Põhjasõda alguses tuli Tallinnasse uus katku laine, ja hakkasid inimesed surema. Vaimulikud andsid sellest linnaraele teada ja palusid nende käest abi, kuid raad eitas seda, et katk on linnas. Võib olla see juhtus sellepärast, et raad ei tahtnud näidata oma linna nõrkust, ja kõiki inimesi huvitas ainult see, millal lõppeb linna piiramine. See katku laine võttis endaga kaasa 15 tuhat inimohvreid. Olen kindel, et kui arstid ja raad reageerisid ja tegutsesid kiiremini, ellu võiks jääda rohkem inimesi. Aga need juhtumid ei läinud kasutult: järgmistes aastates sai Tallinn katkust puutumata karantiini ning inimeste koostöö abil. See jälle näitab seda, et inimesed õpivad oma vigadest.
Raamatus olid andmed erinevatest rändarstidest, kes võtsid ära leiba Tallinna meditsiinitöötajatelt, oli juttu ka Tallinna haiglatest ja nende arengust. Mul oleks ka huvitav lugeda sellest, kuidas oli sel ajal olukord Tallinna apteekidega, kuidas töötasid apteekrid, mis olid nende tööülesanded. Ka hakkas mind huvitama see, missuguste meetoditega ravitseti ühed või teised haigused, mis vahendid, instrumendid ja ravimtaimed selleks kasutati. Vaatamata nende teemade puudumisele, see raamat pakkus mulle suurt huvi vanaaegse meditsiini vastu, ning aitas paremini selle aja elust aru saada.
Arvan, et meditsiin näitab ajaloo perioode kõige tõelisest poolest. Meditsiini arengust sõltub inimeste eluiga, sõdade käik, riikide omavahelised suhted ja palju muud. Meditsiinitöötaja abil inimene sünnib, elab üle raskemaid eluajad ja sureb. Raske oli mõista seda, et kõik, mis on kirjutatud selles raamatus, oli kunagi juhtunud, et see ei ole mõne inimese fantaasia või õudusfilmi lugu – see oli inimeste elu. Need näljahädad ja epideemiad olid selle sama maa peal, kus me nüüd rahulikult elame. Need inimesed, kes surid, kes õppisid oma vigadest, nad tegid tulevikusse kaaluka panuse, nende abil järgnevad inimesed arendasid meditsiini ja parandasid inimeste elu. Me ei pea iialgi unustama seda, mis oli kunagi meie maal, sest see on meie ajalugu.