Õppeotstarbeline intervjuu Marko Reikopiga (0)

Õppeotstarbeline intervjuu Marko Reikopiga
Intervjueerija: Kaspar Erik Lind
Intervjueeritav : Marko Reikop
Aeg: 28. November 2012; 16:00
Koht: Telemaja, Faehlmanni 12.
Kestus: 25 minutit
Kaspar : ‘’Miks otsustasite õppida bibliograafiat Tallinna Ülikoolis?’’
Marko: ‘’See oli väga lihtne protsess, kuna ma ei soovinud sõjaväkke minna, sest ma lõpetasin ’87. aastal keskkooli ning oli oht, et tuli vene sõjaväkke minna ja ma ei soovinud minna. Läksin edasi õppima ning üks väheseid erialasid, kus ei olnud vene keele sisseastumiseksamit, oli raamatukogundus ehk bibliograafia. Ning ma vaatasin , et kuna seal vene keele sisseastumiseksamit ei ole siis, vahet pole, lähen õpin seda. Sain siis sisse, lõpetasin esimese kursuse ära, kuid siis võeti mind ikkagi sõjaväkke, kuna kõrgkool sõjaväest ei päästnud. Läksin siis nõukogude armeesse teenima, olin seal 1½ aastat. Vahepeal tuli välja seadus, et kõik päevase osakonna üliõpilased saavad koju ning ma olin olnud seal 1 aasta ja 2 kuud täpselt ning ma sain poole pealt koju, septembri lõpus. Ma mõtlesin, et mida siis septembri lõpus teen. Plaanisin küll Tartusse eesti keelt ja kirjandust õppima minna, kuid seal oli õppeplaan nii erinev, nii et otsustasin teise aasta veel bibliograafiat õppida. Peale seda astusin Lavakooli, kuid sinna ma ei saanud sisse (tagajärgi mõeldes isegi õnneks). Ei tahtnud enam Tartusse minna ning õppisin lõpuks kolmanda aasta veel ning siis kutsuti ja võeti mind juba raadiosse tööle.
Kaspar: ‘’Aga kas oleksite võimaluse korral läinud midagi muud õppima?’’
Marko: ‘’Eks ikka, oleksin tahtnud näiteks näitejuhtimist minna õppima ning nagu öeldud siis käisin ka Lavakooli sisseastumas, kuid 18-aastasena ei oska elu ette kujutada ning tagantjärgi mõeldes olen õnnelik, et asjad nii läksid. Kuid ega mul polnud kunagi plaanis raamatukokku tööle minna, lõpetasin pedagoogika ära ning olen oma erialalt bibliograaf.’’
Kaspar: ‘’Kuidas kujunes teie huvi meedia ja ajakirjanduse vastu?’’
Marko: ‘’Eks ta nii kujuneski, et kui mind kutsuti ja nii hakkas ta arenema, kuid siin on üks teine osapool ka – ma olen loomult uudishimulik inimene. Ajakirjanikuks olemine ning meedias töötamise üheks tingimuseks on huvi selle vastu, muidu ei saa sellel tööl läbi lüüa.’’
Kaspar: ‘’Aga kas te kujutaksite ette ennast töötamas majanduses?’’
Marko: ‘’Ei oskaks, sest majandus ei ole mulle, kuigi tänapäeval eriti soovitatakse. Minu jaoks see isiklikult pole huvitav ning ma ei saa sellega hakkama, sest ma olen kohutavalt mittesihikindel inimene.’’
Kaspar: ’’Nagu te rääkisite, siis enne televisiooni astumist olite nii Raadio 2’s kui ka Vikerraadios saatejuhina. Kuidas sobisid raadiosaated teile?’’
Marko: ’’Mulle sobisid need väga hästi, sest ma olin 10 aastat raadios ( eelmine aasta täitus 20 aastat raadios) ning lahkudes olid raadio ja televisioon eraldi ERR’is. Mind kutsuti ETV’sse hommikuprogrammi tegema ning ma ütlesin Raadio 2’s, et ma tulen nüüd ära ja rohkem raadios ei ole. Ma arvan, et raadiokogemus on ühele telepersoonile väga hea kogemus, sest kui inimene satub telesse, siis hakkab ta tegelema tühiste asjadega nagu kuidas välja näha ning liigutused, kuid raadios on vaid mikrofon käes, vastas on inimene ning sa pead temaga rääkima, pilti pole, sa pead vaid sõnadega hakkama saama. Raadio õpetab väga palju kuidas sõnadega hakkama saada, kuidas avada inimest jne.’’
Kaspar: ’’Saab öelda, et raadio on lihtsam kui televisioon?’’
Marko: ’’Ei saa öelda, võib öelda, et raadio on isegi keerulisem kui tele, sest pilti ei ole, pead ainult sõnaliselt hakkama saama. Raadio on mulle väga palju õpetanud reportaaži tegemist. Aga ei, raadi ei ole kergem kui televisioon, absoluutselt mitte.’’
Kaspar: ’’ Olete olnud ka saatejuht sellistes TV-saadetes nagu ‘Paar’, ‘Terevisioon’, ‘Eurolaul’ jm. Milline neist on olnud teile kõige meeldejääm?’’
Marko: ’’Seda on raske öelda, sest eks nad kõik on meeldejäävad, näiteks ’Terevisioon’ oli väga pikk ja raske periood, tegime seda 6 aastat ja igal hommikul kell 5 ärgata jääb küll meelde. * naerab * Aga ma ei oska öelda, milline neist on kõige meeldejääm, ’’Paari’ puhul oli mul esimest korda üle 15 aasta saade, mis oli vaid korra nädalas, mitte iga päev. ’Eurolaul’ on lihtsalt suur projekt, sellel on suur huvi inimeste seas ja see on üldse eriline, kuid ta on aastate vältel oma erilisuse kaotanud.’’
Kaspar: ’’Liikudes vaikselt Ringvaate juurde, siis te väitsite oma 500-nda ‘Ringvaade’ saate puhul Õhtulehele antud intervjuus , et kõige esimene ‘Ringvaade’ läks aia taha. Miks siiski ei suudetud teha piisavalt ettevalmistusi?’’
Marko: ’’Ei tea, sest alguses ei osata ikka teha piisavalt ettevalmistusi. Tegime küll väga palju ettevalmistusi, kõik lood olid olemas, kuid ei jõutud valmis, meie soovid olid suuremad kui võimed. Tahtsime väga-väga hästi, ent pooled lood ei jõudnud valmis, valed kaamerad läksid eetrisse jne-jne. See on kord juba otsesaadete asi, et sa võid olla hästi ettevalmistunud ning kukub läbi või olla vähem ettevalmistunud ning see tuleb hästi välja.’’
Kaspar: ’’ Jätkates ‘Ringvaate’ teemadel, siis vaatasin hiljuti teie kurikuulsat intervjuud Edgar Savisaarega, kus teemaks oli tema, kui ‘mõjuagent’. Kuidas suhtute teie temasse, kui Eesti kõrgpoliitikusse?’’
Marko: ’’Noh, meie püüame vältida suhtumist, Rahvusringhäälingus püüame säilitada oma külaliste ja temaatika ning käsitluste suhtes neutraalsust. Me anname edasi informatsiooni, me ei püüa anda edasi enda seisukohti ning püüame olla võimalikult erapooletud. Sama on ka siis Edgar Savisaarega, ma ei taha tema suhtes mitte ühtegi seisukohta võtta, sest see on minu huviobjekt, kui ma teen temaga intervjuud ning väidetakse, et ta on mõjuagent, siis sellisel intervjuus, olles saatejuhi positsioonis, väljendan ma avalikku arvamust, püüdes vaid küsida avalikule arvamusele tuginedes küsimusi (ehk inimeste omi). Isiklikult pole minul tema suhtes kindlat arvamust.’’
Kaspar: ’’Aga kas te näiteks leiaksite, et valikuliselt Riigikogu kollektiivi vahetamine tooks positiivsemat ülestõusu Eesti heaolus ning majanduses?’’
Marko: ’’Ma arvan, et ei pea, kuna igal riigikogu valmistel valib Eesti rahvas neid tarku poliitikuid, keda nad soovivad.’’
Kaspar: ’’Selline huvitav küsimuse tüüp teile - iseloomustage oma pikaajalist kolleegi Anu Välbat.’’
Marko: ’’Ta on suurepärane kolleeg , sest muidu poleks ma temaga nüüdseks juba 11 aastat koos töötanud. Ta on usaldusväärne, heatujuline ja mittekonflitkne ning ülimalt töökas, mis võib olla tema puhul nii pluss kui ka miinus – vahel on ta liiga usin ning ajab vahel vihale, et ta nii palju tööd teeb. ’’
Kaspar: ’’Kas teie läbisaamine on olnud positiivne?’’
Marko: ’’Absoluutselt. Ei ole temaga vist tülis ka kunagi olnud, võibolla arusaamatuste ja vaidluste tekkimisel oleme me läbiaegade ühte taktikat ajanud, et me ei lähe koju tülis, vaid lahendame ära. Ma ei mäleta, et meil oleks olnud mingi tüli, aga eks me ikka vaidleme töö käigus.’’
Kaspar: ’’Nii et te näete end temaga töötamas veel pikka aega?’’
Marko: ’’Ma ei näe selles mingit probleemi.’’
Kaspar: ’’ Teid valitud korduvalt eri küsitlustel parimate saatejuhtide hulka, s.h. parim meessaatejuht teles. Mis teie arvate, kas te olete Eesti rahvale jätnud piisavalt positiivse mulje endast?’’
Marko: ’’Eks seda on minul raske hinnata, aga kui mind on valitud nii, siis eks ta ole suurepärane, sest mis võiks ikka parem olla meie töös, kui inimesed ise hääletavad ning arvavad , et sa meeldid neile ning sinu tehtud töö meeldib neile. See on väga suur tunnustus ning ma hindan seda.’’
Kaspar: ’’Miks te arvate, et miks rahvas teid valib?’’
Marko: ’’Raske öelda, ju neil on hea maitse *naerab*. Ma ei ole kunagi ühtegi jõupingutust teinud selle nimel, et saada valituks. Ma olen püüdnud teha oma saateid võimalikult hästi ning olla nii loomulik, kui võimalik. Ma püüan olla saates samasugune , nagu ma olen elus. Ehk on võti mu positiivses ellusuhtumises.’’
Kaspar: ’’Aga mõtleme siis tuleviku peale, et kas teil on plaane tulevikuks?’’
Marko: ’’Ei, mul pole kunagi olnud väga kardinaalseid plaane oma töö ja tuleviku suhtes ning öeldakse, et minge tehke oma unistused teoks, siis ma mõtlen, et kas mul on üldse mõni unistus . Mina küll ei tea, et mul mõni unistus oleks olnud. Ma ei ole eriti unistaja tüüp, nii et vastus on ei.’’
Kaspar: ’’Aga kus te näete ennast kümne aasta pärast?’’
Marko: ’’ *ohkab* Nojah, kuna ma eriti sellele ei mõtle, siis on sellele raske vastata. Ma olen naljatamisi öelnud, et ma teeks sellist saadet, mis oleks heal juhul otsesaade raadios, oleks eetris kord kuus ning kestaks pool tundi. Saade kujutaks endast seda, et ma elaksin kuu aega erinevas riigis ja siis selle poole tunni kuni tunni aja jooksul elust selles riigis, aga ma kahtlen, et hakkan sellist saades kunagi tegema.’’
Kaspar: ’’See on ka omamoodi unistus ju.’’
Marko: ’’Noh, eks see on pool-irooniline, ma saan aru, et see on absurdne, kui inimene küsib mu käest mida ma tahaks teha; missugust tööd ma tahaks teha, siis ma tahaks sellist tööd teha, aga kahjuks pole see võimalik.’’
Kaspar: ’’Millal te arvate, et tuleb see hetk, kui olete valmis oma kuue varna panema ?’’
Marko: ’’Eks see tuleb, kuna varem või hiljem juhtub see, et me sureme ära ja siis ma arvan, et ma ei teegi enam saateid *naerab*, aga enne seda ma ei oskagi öelda. Eks Eesti riik on väike ning me elame palgatööst..’’
Kaspar: ’’Töö surmani või?’’
Marko: ’’Nad ju räägivad, et pensionit ei ole laias laastus võimalik enam saada, et peab töötama seni, kuni surm meid elust lahutab.’’
Kaspar: ’’Aga televisioonist lahkumine näiteks?’’
Marko: ’’Noh, ma ei oska öelda, sest inimene peab tegema seda, mida ta kõige paremini oskab. Ilmselt paremate töövõimaluste tekkimisel... või näiteks siis, kui ma ei peaks enam palka teenima, oleks raha ilma tööd tegemata, siis ehk, aga ma ei tea kas ma lahkuks televisioonist, aga igapäev ma kindlasti eetris ei käiks.’’
Kaspar: ’’Aga kas te näiteks haiguslehte pole võtnud?’’
Marko: ’’Paar korda olen: ühel korral sattusin ma haiglasse, mul oli neerukivi ning ma olin neli päeva ära, kuid sellega on laias laastus ka kõik. 10 aasta jooksul olen neli päeva ära, võibolla paar päeva veel, kui mul lõigati mandlid ära.’’
Kaspar: ’’Motivatsioon tööd teha?’’
Marko: ’’Ei noh, kui ikka haige olen, siis ei saa tööd teha, kuid kui ei ole väga haige, siis ikka saab. Kui mul on 45-kraadine palavik ja ma olen surmaäärel, siis ma ikka ei tule saatesse.’’
Kaspar: ’’Võtame siis viimase küsimuse, et te olete väitnud, et ilmaennustaja töö on hirmus . Oskate selgitada, mis paneb teid nii arvama ? Näiteksite ennast seda tööd tegemas?’’
Marko: ’’Ei näeks, seal tuleb nokkida tsükloneid ja antitsükloneid, ilmakaari, arvutada, mudeleid kokku panna ja mida kõike – see kõik on väga täpsust ja pühendamist nõudev ning kindlasti see pole mulle.’’
Kaspar: ’’Aga kas mitte praegune töö pole sarnane?’’
Marko: ’’Nii ja naa, siin on mitu osapoolt. Selles töös onpalju emotsionaalsust, suhtlust ja taolist, nii et ilmaennustaja töö pole väga sarnane.’’
Kaspar: ’’Nii et ilmaennustaja on stressirohkem?’’
Marko: ’’Seda ei tea ma küll öelda. Väidetavalt on kõige stressirohkem töö dermineerijail ning selle järel ajakirjanikel, nii et stressivähesusest küll kurta ei saa.’'