Karin Fossum “Neljanda novembri öö” (0)

Karin Fossum “Neljanda novembri öö”  Arvustus      Karin Fossumi raamat “Neljanda novembri öö” on psühholoogiline ning kriminaalse                     alatooniga suhteromaan. Autorile on omane hea empaatiavõime ja inimeste mõistmine ning                       seeläbi on ta kirjutanud täiesti tavalistest inimestest, keda elu paneb proovile kõige                         keerulisemal moel. Valisin selle raamatu, kuna huvitun samuti inimeste käitumisest, veel on                         mul minu hea empaatiavõime, et tajuda inimesi ja nende käitumismustreid. Mulle meeldib,                         kui raamat paneb mind proovile ehk antud teos tekitab palju erinevaid seoseid ja mõttemänge,                             mis loovad põnevust. Kuna tegemist on osaliselt ka krimiromaaniga, siis sai see minu valikus                             määravaks. Raamatuga olin rahul ja see ei valmistunud mulle pettumust.  Raamat algab tavalisel päeval, kus on kohe fookuses jällegi tavaline pere - isa Jon, ema                               Megnhild ja 17-aastane tütar Jonna. Ühel õhtul ütleb ta vanematele, et läheb sõbranna juurde,                             kuid tagasi ta enam ei tule ning ta kuulutatakse kadunuks. Tuleb välja, et sõbranna Louise ei                                 teadnud asjast midagi ning sinna Jonna too õhtu minema ei pidanud. Politsei ja kõik otsivad                               teda mitmeid kuid. Selle pika aja jooksul jõuavad vanemad mõelda välja enda                         kujutlusvõimega väga palju erinevaid pilte oma peas, mis Jonnaga juhtuda võis. See, et tütre                             surnukeha ei leitud, ajas vanemaid veelgi rohkem segadusse, kuna oli samas ju lootus, et tütar                               on elus, aga miski ei kinnitanud seda. Jon, muidu rahulik ja vaikne mees, ei saanud hakkama                                 nende piltidega, mis Jonnaga juhtuda võis, mis iga päev temaga kaasas käisid ning ta otsib                               abi psühholoogi juurest. Ta nägi pidevalt, et keegi vägistas Jonna või mõrvas ta                           külmavereliselt. Neid pilte sai ta lõpuks jagada oma psühholoogiga, keda oli Jonil alguses                           raske usaldada, kuid siiski helistas ta ajalehest leitud nimele ja leppis aja kokku. Megnhild                             käis lohutust otsimas oma õe juures, kuna rääkimine tegi tal olukorda kergemaks ja ta läks                               kondiitrina tööle, et mitte mõelda Jonna kadumisele. Joni ja Magnhildi elu oli iga päev vaikne                               ja masendav. Megnhild küll proovis Joniga rääkida ja tegevust leida, kuid Jon oli kinnine ja                               mõtles vaid tütrele ning arvas, et Megnhild oli juba üle saanud Jonna kadumisest, kuid                             tegelikult see nii ei olnud. Lõpuks, kui saabub Jonna kadumise päev, tuleb tütar tagasi. Just                               sel hetkel, kui vanemad olid otsustanud lahku minna, sest lahus oleks neil kergem. Jonna ei ei                                 taha eriti rääkida kui ainult seda, et ta elas ühe sõbra juures ja tal oli raske ning ta tahtis                                      


lihtsalt ära minna. Ema ei suuda seda aktsepteerida, kuid isa on nüüd kogemusi saanud                             psühholoogi juures ja suudab olukorda kontrolli alla saada. Raamatu lõpuks suudab ka                         Megnhild asjaoludega leppida ning nad tahavad lihtsalt möödunud aasta unustada. Teose                       esimeses pooles kulgeb aeg kiirelt - Jonna kadumine ja ülejäänud aasta, mille vältel lugeja                             saab kogeda erinevaid tundeid ja emotsioone tütre kaotusest. Teine pool räägib sellest ühest                           õhtust, kui Jonna koju jõudis ning ümbritsevast atmosfäärist ja kogu sündmuste käigust                         ööpäeva jooksul.  Kõige meeldejäävam hetk, kui Jonna koju tagasi tuli. See moment läks väga põnevaks ning                             tekitas sellise ajumängu, kus sai mõistatada, mis edasi juhtub. Inimeste käitumine sel hetkel                           oli etteaimamatu ja samas ka aimatav. Koht oli raamatus hästi üles ehitatud, kuna sai rohkelt                               kaasa mõelda ja sellesse hetke sisse end elada. Koheselt hakkas tööle see empaatiavõime,                           kuna Jonna saabus lihtsalt ukse taha ja Jon ning Megnhild olid just rääkinud, et nad peaks                                 lahku minema ning keeruliseks sai see meeleolu milles nad mõlemad olid. Mõtteis tekkis                           palju küsimusi selle kohta, kuidas vanemad reageerivad, kuid see oli samas nii selge, et                             Megnhild emana reageerib muidugi üle ja Jon jääb rahulikuks. Mind pani natuke imestama                           see, et Jon oli suutnud selle aja jooksul, kui ta psühholoogi juures käis, tõesti midagi õppida                                 ning ta suutis ennast juhtida ja ka asju kontrolli all hoida. See oli väga positiivne minu jaoks,                                   et ta sai psühholoogi juurest abi. Ehk see kõik oli kuidagi nii selge asjade käik ja nii see                                     pidigi minema. Natuke pingelisust tekitas see, et Jonna tegelikult ei rääkinudki, mis ta terve                             see aasta teinud oli. Tuli olla väga kannatlik ning see omakorda tekitas juba minus neid                               erinevaid “pilte”, mis Jonna tegi aasta jooksul. Need vaikus momendid, mis seal olid tekitasid                             pinget ka lugejas ehk vaikus oli kurdistavalt kuuldav ning nagu piinas. Samas tooksin välja                             “kauaoodatud” hetke, mil mõlemad suutsid oma arvamuse, mida nad olid kaua ainult oma                           mõtetes hoidnud, et minna lahku, kuna see tundub mõlemale tervislikum. Jonna sünnipäeva                         päeval suutsid nad mõlemad selle välja öelda kuid pärast seda, kui Jonna tagasi tuli ei                               teadnud kumbki, kas nad ikka lähevad lahku või ei. Raamatu lõpus ütleb Jon tähti vaadates, et                                 ta näeb, et lugu lõpeb hästi. Järeldan ,et sel hetkel sai neile selgeks, et nad ikka jäävad kokku,                                     kuna nende ellu on saabunud taas midagi ühist, mille nimel võidelda.  Võin öelda, et raamatu juures oli üldiselt kõik positiivne minu jaoks. Muidugi tekkis ka                             näiteks negatiivseid tundeid, kus elasin kaasa Jonile ja Megnhildile, kuid raamat ise oli väga                             hea. Arvan ,et negatiivne oli see, et lõpuks ei toodudki välja seda, mis Jonna terve see aasta,                                   kui ta kadunud oli, tegi. Sellel võib olla mitmeid põhjuseid, miks seda välja ei toodud, kuid                                


arvan, et raamatu sündmustik oligi nii üles ehitatud ja sobis paremini, kui seda osa sinna                               juurde ei mõeldud. Kuna kõik raamatud tavaliselt lõppevadki nii nagu lugeja võibolla soovib                           või ei sooi, siis selle raamatu puhul ei saagi aru, milline lõpp oleks parem olnud, kas                                 teadmatus või teadmine. Tegelikult saan ma Jonnast aru. Ta tahtiski olla omaette, kuid ei                             osanud seda seletada oma vanematele. Tema peas on segadus, mis vajab korrastamist. Arvan,                           et üheks selle põhjuseks võib olla tema tulebki, kuna ta ei tea, mis temast edasi saab, sest ta                                     oli saamas kohe täiskasvanuks. Jonna psüühikat mõjutas ka vanemate omavaheline                     läbisaamine, kuna vanemad ei avaldanud näiteks armastust ja hellust (kallistamine jm selline                         lähedus) Jonna juuresolekul, mis võiks olla tegelikult elementaarne lapsekasvatuse ja                     arendamise meetod, et tal kujuneks teatud asjadest hea vaatepilt ja arusaam.   Lugedes oli vahest raske valida pooli - kas olla ema või isa poolt. Mõtlen selle all olukordi,                                   kuidas mõlemad erinevalt käitusid. Tütre kaotus mõjus neile samas sarnaselt kui ka erinevalt.                           Meeldis see, et Jon suutis hakata käima psühholoogi juures ja tänu sellele arenes ning                             Megnhild rääkis oma tunnetest õega, kuid koduses keskkonnas Megnhild proovis aretada                       vestlust Joniga, aga Jon vaikis ja tahtis omaette olla. Kiidan Megnhildi käitumise heaks, kuna                             ta oli tugev ning ta proovis igati, et olukord paraneks. Samas tuleb jällegi mõista Joni, kuid ta                                   oleks võinud natukenegi proovida oma jõudu suunata ka Megnhildiga suhtlemisele. Hetkel,                       mil Jonna koju tuli, reageeris Megnhild üle ja see hetk sai Jon olukorraga hakkama. Jonna                               oleks võinud samas oma ema mõista, kuid arvan, et tol hetkel oli ta kinni pigem enda                                 tunnetes ja ei suutnud empaatiavõime abil mõista ema tundeid.   Kuna raamatu valiku tegin selle järgi, et mul endal oleks põnevam lugeda, ehk lugemine                             oleks kui mõttemäng, siis jäin valikuga rahule.  Raamatu lugemise ajal valdasid mind enamjaolt need emotsioonid, mida tundsid raamatus                       olnud tegelased. Tundsin rahulolematust, kurbust, meeleheidet, teadmatuses olemist ning                   rõõmu, rahulolu, teadmist, et kõik saab korda ja taasnägemisrõõmu. Rääkides minu enda                         tunnetest mis tekkisid lugemisel, siis neist saaksin nimetada, et olin põnevil, kannatlik ning                           õpihimuline, kuna ootasin raamatust enesearengu võimalust ja seda sain raamatu igalt                       leheküljelt.   Uut ja huvitavat sain teada erinevatest võimalustest inimeste käitumise kohta ja ainult mitte                           selles antud kindlas situatsioonis, kus kahe lapsevanema laps kadus. Mulle pakkus huvi kõige                           rohkem psühholoogi käitumine. Sain teada sellest meetodist, kuidas võiks psühholoog                     tegutseda esimesel visiidil inimesega. Tuleb teha inimesele selgeks, et tal on võimalus saada                          


abi ja tuleb kindlustada tema käimine psühholoogi juurde. Selle all ei ma ei mõtle seda viisi,                                 et tuleks inimesele öelda, et ta peab käima seal ja see on talle kasulik, vaid sellega tuleb                                   tegeleda inimese alateadvuses. Psühholoog eelkõige ei tohiks soovitada, mida inimene                     tegema peab. Ta peab aitama inimesel jõuda enda sisemusse ja aidata tal näha asju teistest                               võimalikest vaatenurkadest. Antud tegevust võib nimetada manipuleerimiseks kui ka                   mõjutamiseks, kuid headel eesmärkidel.   Arvan, et teos kinnitab seda, et tänapäeval on meil kõigil keeruline oma emotsioonide ja                             tunnetega hakkama saada ning tihti leitakse, et kõige kergem lahendus on lahkumine. Vahest                           on hea idee aeg maha võtta ning järele mõelda, kuid soovitatavalt siiski tuleks sellises                             olukorras mõelda lähedastele.   Raamat on väga kaasahaarav ning põnevust tekitav. Mulle meeldis see, kuna raamat pani                           mind nii palju kaasa mõtlema ja seeläbi sain kogeda inimeste erinevaid tundeid, mõtteid ja                             tegutsemisviise. Loos on palju ridade vahele kirjutatud tõde, mida autor otseselt välja ei too,                             aga kui keskenduda ja raamatust aru saada, siis mõistab ka neid. Teos justkui arendas                             empaatiavõimet ning andis mulle seeläbi teadmisi, kuidas inimesed võivad säärastes                     olukordades käituda. Kuna ma pole varem sellises olukorras ise olnud, kus lähedane inimene                           kaob lihtsalt ära, siis selle raamatu ja empaatiavõime abil sain justkui seda kogeda ja läbi                               mängida. Sain tunda neid tundeid, mis valdasid vanemaid, lähedasi ja Jonnat. Soovitan                         raamatut teistel lugeda isegi siis, kui sind ei huvita psühholoogi, kuna avastamist ja seoste                             loomist on seal raamatus palju. Uurisin kirjaniku Karin Fossumi teiste teoste kohta ning on                             plaanis juba ka neist mõnda lugeda.