“Mis sinuga juhtus, Ann?" Aidi Vallik (15)

Tallinn Polütehnikum
Aidi Vallik “Mis sinuga juhtus, Ann?
Referaat
Koostas: Kert Pallo
Juhendaja : Tiina Luik
Tallinn 2008
Sisukord
2.........................................................................................................................Sisukord
3......................................................................................................................Aidi Vallik
6.......................................................................................................................Tegelased
7.................................................................................................................Põhiprobleem
8.................................................................................................................Oma arvamus
9............................................................................................................Kirjanduskriitika
10.............................................................................................. Intervjuu Aidi Vallikuga
13.....................................................................................................Kasutatud kirjandus
Aidi Vallik
Aidi Vallik sündis 11. mail 1971 . aastal. Oma lapsepõlves elas ta koos oma venna Peebuga vanaisa ja vanaema juures, sest nende ema Aita Rajavere õppis Tartus juristiks . Ta on pärit vanast haritlasperest – Aidi vanavanaisa oli asutanud koole ja vanavanaema oli naisajakirjanik. Neil oli neli last, kellest üks jäi tööpataljoni Venemaal, aga kõigist kolmest ülejäänust said õpetajad.
Aidi vanaisal oli väga suur raamatukogu - nimistus oma kümme tuhat köidet, mida koos ka tihti loeti. Tänu sellele õppis ka Aidi juba kolmeaastaselt lugema ja neljaselt kirjutama. Nii kaua kui Aidi mäletab, on talle alati meeldinud kirjutada - ta esimene pikem loominguline saavutus oli trükitähtedes ja ilma kirjavahemärkideta kirjutatud „Väikese Aidi kurb elu“. Ta lapsepõlve lemmikraamatute hulka kuuluvad Astrid Lindgreni teoste kõrval ka Dumas’ „Kolm musketäri”. Samas ei saanud teda just väga aktiivseks lugejaks pidada, sest isegi „Kõrboja peremehe” luges Aidi läbi alles ülikoolipäevil, kuna ta ei sallinud kohustuslikku kirjandust. Oma esimese luuletuse kirjutas Aidi emale kuueaastaselt.
1978. aastal läks Aidi Palivere Algkooli ja sealt edasi Taebla Keskkooli. Ta esimene trükitud luuletus avaldati 1980. aastal.
Oma noorepõlve meenutab Aidi sõnaga rusuv. Aidi pidi kasvama ilma ema ja isata , kui ema ülikoolist naases, oli Aidi keerulises eas 11-aastane ja ema-tütre läbisaamine oli kehv . Kompleksides ja madala enesehinnanguga tüdrukuna nägi ta ema naljades vaid solvanguid ja nende suhted jäid selliseks kuni Aidi ise esimese tütre sünnitas.
Pärast põhikooli lõpetamist 1986. aastal läks Aidi edasi õppima Tartu Kunstikooli . Vanavanemate kontrolli alt pääsedes asus Aidi ohjeldamatult elu ja maailma uurima ning õppimiseks eriti aega ei jäänud – ta kukkus Kunstikoolist välja ja saadeti tagasi Haapsallu. Seal leidis ta endale töö kunstnikuna kultuurimajas, sai endale oma ateljee ja lõpetas õhtukooli. Töötades kunstnikuna erinevates kohtades, liikus ta palju ringi, põhiliselt Eesti, aga ka endise NSVL piires. Peale keskkooli lõpetamist kirjutas Aidi vahel, kui sund peale tuli, siis jälle kuude kaupa mitte.
Tema esimesed luuletused ajakirjades Vikerkaar ja Noorus ilmusid pseudonüümi ATS all, samuti andis Eesti Raamat välja tema luuleraamatu „Ärge pange tähele” 1990. aasta noorte autorite kassetis. Selle kogu tekstid on kirjutatud 15-18-aastaselt ja on paljuski kantud teismelise protestivaimust, aga ka noorusele omasest maailmavalust.
1991. aastal astus ta Tartu Ülikooli kaugõppesse eesti keele ja kirjanduse erialale ja abiellus. Ülikooli teisel kursusel sai Aidi emaks, aga pärast õnnetut kukkumist jääl sündis laps enneaegsena ja 10 päeva kõikus Mari elu ja surma vahel. Tal diagnoositi ajuhalvatus ja arstid kartsid, et ta ei hakka kunagi käima ja rääkima. Tänu Aidi pingutustele ja Haapsalu neuroloogiliste hädade taastusravikeskuse saavutustele hakkas Mari kaheksakuuselt esimesi sõnu ütlema ja ainus jäänuk haigusest on kerge lonkamine . Kahjuks Aidi 1992. aastal sõlmitud abielu lagunes ja ta oli sunnitud oma tütre ainsaks toitjaks ja kasvatajaks hakkama, nii et ta haridustee lõppes 1996. a. bakalaureusekraadiga. Sama aasta suvel ilmus Aidi teine luulekogu „Videvikus lepatriinulend”, mis sisaldab luuletusi aastatest 1990 - 1995. Võrreldes esimese luulekoguga on märgatavalt kasvanud tekstide kunstiline tase ja maailmatunnetus on laienenud ja küpsenud.
Alates 1996. aasta sügisest hakkas Aidi Vallik õpetajana Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumis. Sellel ajal hakkas tema elu stabiliseeruma ja seetõttu kirjutas ta palju. Ilmus järjekordne luulekogu „Mina ja Käthe Kollwitz“, mis tegeleb rohkem armastusluule ja isiksuslike sisevaatlustega.
2000. aastal abiellus ta uuesti Ott Vallikuga. Nende peres on veel Aidi tütar Mari, kaks kassi ja triibulised kalad , kes jagavad paariga elamist ühes Haapsalu majas .
Kirjanduse õpetajana märkas Aidi tühimikku noortele mõeldud kirjanduses ja küsis oma õpilastelt, mis peaks nende arvates olema heas raamatus. Sealt tuli välja, et põnevas teoses on karjumist, armastust, seksi ja narkootikume. Peab olema tina panemist ning tülisid nii vanemate kui sõbrannadega. Mõni võiks surma saada ja keegi kodust põgeneda. Kuna sellist raamatut, kus kõik nimetatu sees oleks, polnud olemas, otsustas ta ise seda kirjutama hakata.
Pärast kaheksat aastat õpetajana töötamist otsustas kirjanik lõpuks selle ameti maha panna. Ühe koolist lahkumise põhjusena nimetas ta seda, et tema kujutlus hea hariduse andmisest läks vastuollu kooli tolleaegse juhtkonna omaga . Ta leidis, et kui last õpetada, siis tuleb seda teha nii, et ta midagi ka oskama hakkab. Lõputult ei saa ju ka järeleandmisi teha ega hindeid pannes mõlemat silma kinni pigistada. Teiseks põhjuseks oli liigne paberitöö hulk.
Aeg oli küps romaani kirjutamiseks. Õpilaste kirja pandud plaanist sündis raamat „Kuidas elad , Ann?“, mis räägib 14-aastase Ann Keesi elust läbi peategelase enda silmade.
Sellele järgnes 2002. aastal ilmunud raamat „Mis teha, Ann?”. Nende raamatute sihtgrupiks loeb autor 13-17-aastased noored. Samas jätkub Aidi Valliku loomingus ruumi ka väiksematele lastele, kelle on ta kirjutanud mõned luuletused, mis loodetavasti ka kunagi trükivalgust näevad.
Kolmandaks ja viimaseks osaks Anni- sarjas on 2007. aastal ilmunud raamat „Mis Sinuga juhtus, Ann?“.
“Mis Sinuga juhtus, Ann?” Tegelased
Peategelane Ann oli raskesti mõistetav noor tütarlaps, kes tahtis vaid oma perekonda tagasi. Ta oli väga heasüdamlik ning hea tütar oma emale, kuni selle punktini, kui avastati ema vastsündinud lapsel raske südamerike ja kõik hakkas allamäge minema. Peale seda muutus Ann suuresti. Ta tahtis kõike vaid endiseks saada ja pidas ennast süüdlaseks selles, mis juhtus tema vennaga. Lõpuks ta ei osanud enam mitte midagi teha ja kõik näis nii lootusetu, et isegi see lustlik ja entusiastlik tüdruk hakkas lootust kaotama ning ei osanud enam kuidagi käituda ega olla. Ta muutus pealtnäha ükskõikseks kuid seespidiselt väga masendunud ja kurvaks inimeseks . Ning lõpuks ütles ta vaimne tervis täiesti üles ja ta sattus vaimuhaiglasse.
Tähtsuselt teine tegelane raamatus oli Anni sõbranna Maya. Ta oli pärit ühest hipiperekonnast, kus ema oli ravitseja ja kaardimoor ning vanaisa oli Tauni sündroomiga vanem mees. Maya oli ammu iseseisvunud noor ja ilus tüdruk. Ta elas oma elu ja puutus nii vähe kokku oma perekonnaga, kui vähegi suutis. Mayal olid enamus sõpradest satanistid ning ta ise kuulus ka mingil määral sinna alla.
Tähtsuselt järgnevad Anni ema, Anni ema uus mees Ants, Maya poiss Seth , ja üks satanist Orgoth, kes minu arvates iseloomustamist eriti ei vääri, kuna neil oli üsna väike tähtsus kogu sisu seisukohalt.
Põhiprobleem
Põhiprobleem antud teoses oli peategelase Anni eneseotsingud tänapäeva keerulises ja laias maailmas. Ta tundis ennast oma perekonnas kõrvalejäetuna ja üleliigsena. Ta ema oli rase oma uuest mehest Antsust. Ja emal oli nii palju tegemist selle uue lapsega isegi juba enne tema sündimist, et kogu ema tähelepanu, muidu perekonnas ainus laps olnud Annilt, läks uue lapse peale. Ja kuna Ann seda enam ei talunud ja tahtis vaid, et kõik oleks taas endine, otsis ta abi satanistide foorumist ja pöördus langenud inglite poole palvega kõik jälle endiseks muuta. Tegelikut ta ei uskunud alguses eriti sellesse ettevõtmisse, kuid kui laps oli sündinud ja selgus, et lapsel on suur südamerike hakkas Ann seda väga tõsiselt võtma ja uskuma. Ta tundis ennast jubedalt süüdi tema vennaga juhtunus ja üritas tehtut tagasi võtta, kuid see näis aina võimatumana. Ta hakkas suhtlema tema klassi tulnud uue tüdruku Mayaga, kes kuulus samuti satanistide hulka ja otsis kontakti kõigi nendega, kes selles vallas ennast vähegi rohkem kodus tundsid. Lõpuks ta sattus Maya poisi Sethi juurde ja satanistid ostustasid teda aidata. Nad korraldasid ohverduse ja ohverdasid sinise karvase jänese, mille Ann oli ostnud oma vastsündinud vennale , pannes selle põlema. See kõik juhtus tollel peol, kus Ann ennast esimest korda elus täis jõi ja oma süütuse Maya kutile Sethile kaotas.
Oma arvamus
Selle raamatu kohta tekib mul kohe palju vastakaid arvamusi . Esiteks meeldivad mulle kohutavalt sellist stiili noortele mõeldud raamatud.
Mulle meeldis selle raamatu juures väga selle lugu. See oli äärmiselt haarav ja ma ei suutnud raamatut isegi kooli- tundides käest ära panna. Kui raamat lõpuks läbi sai, tundsin ma küll kergendust, kuid olin siiski õnnetu, et ei saa seda enam nautida. Ma samastusin peategelasega väga, kuid muidugi mitte nii dramaatiliselt. Ma suutsin teda mingil määral väga ilusti mõista. Tema valu, ema hoolitsuse puudumisel, oli justkui käega katsutav. Ann oli väga emotsionaalne inimene. Ta pidas ennast süüdi venna kohutavas haiguses ning ka selles, et ta ema Antsust lahku läks. Samas ema käitumisest ma ei saanud absoluutselt aru. Ants oli väga hoolitsev mees nii temale kui ka Annile suurepärane isa. Ma saan täitsa aru, et raseduse ajal võivad naised üsnagi ära keerata, kuid sellisel määral ma sellest küll aru ei saa. Aga jällegi Antsu vaatenurgast vaadates ma saan ka temast aru, kuna sellise naisega on üsna võimatu koos elada, kes lihtsalt arvabki, et mees paneb kohe kindlasti kõrvalt või siis on pervert ja katsub tema last liigselt ja rõvedate kavatsustega.
Teiseks jäi raamatu sisu ja lõpp väga lahtiseks. Ann jutustas ju kogu seda raamatut, olles ise vaimuhaiglas. Niisiis polnud kindlalt mõistetav, kas satanistid: Maya, Seth ja Orgoth, üldse olid olemas, või olid nad lihtsalt Anni elava kujutlusvõime vili.
Kolmandaks ma tooks välja Anni isiksuse muutuse kogu raamatu vältel nii nagu mina seda mõistsin. Enne Anni venna sündi oli Ann olnud korralik laps: ta õppis hästi, ta ei pidutsenud liigselt, tal olid korralikud sõbrad ja läbisaamine vanematega väga hea. Kuid mida rohkem sündmustik seda hullemaks muutus ka Ann. Tal tekkisid uued sõbrad, tal oli kõigest sügavalt ükskõik, ta pidutses ja tundis ennast vabalt, kooli jõudis harva ja kõik hakkas allamäkke minema. Samas oli ka kogu see kuidagi arusaadav, sest tüdruk tundis ennast ju kõiges selles, mis tema venna ja perekonnaga juhtus, süüdi.
Lõppkokkuvõtteks mulle meeldis see raamat. Tema arusaadavuse lihtsuse ning sisu põnevuse tõttu loen ma seda raamatut kindlasti üheks oma lemmikraamatuks. Ja soovitan seda lugeda kõigil teismelistel, ning miks mitte ka vanematel.
Kirjaduskriitika
„Köitvaim mullune noorteraamat on Aidi Valliku romaan „Mis sinuga juhtus, Ann?”, Anni seeria kolmas osa. Kui sageli on sarjade järgmised osad esimesest tunduvalt lahjemad, siis Anni lugude kohta see ei kehti. See sari näikse järjest sügavamaks ja sisukamaks muutuvat.
Raamatul on mitmeid sarnasusi Helga Nõu teosega „Kuues sõrm”, kus samuti lükkab sündmused käima üks mõtlematu soov. Sarnane on raamatutes ka õe-venna temaatika ja balansseerimine tegelikkuse ja unenäolise piiril . Oma uues noorteromaanis avaldub Aidi Vallik kui meisterlik ajaga manipuleerija. Kui senistes teostes on olnud kaks paralleelselt kulgevat ajakategooriat, erinevat lugu, siis nüüd on neid rohkem, ühest sündmusest juhtutakse vahest rääkima ka mitmest perspektiivist. Juba ainuüksi selle jälgimine on põnev. Huvitavad on ka raamatus käsitletud teemad: kadedus , reetmine, üksindus, muutustega toimetulek jne.
Niisiis, tulles tagasi alguse juurde – minu loo pealkiri oleks ikka pigem „Loe ära, loe!” kui liisulugemine „Loe – ära loe”.“ ( Palm , J. 2008)

Intervjuu Aidi Vallikuga

See on üks teine Ann!

Kas üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi mitte ei sure koos selle filmiga? küsib kirjanik Aidi Vallik, kelle originaalstsenaariumi Peeter Sauter ja Rainer Sarnet parema tulemuse huvides ümber kirjutasid.
Aidi Vallik, kas olete Anni-filmiga rahul?
Selles filmis on palju ilusat ja head, Rainer Sarnet on minu meelest äärmiselt huvitava mõttemaailma ja kauni käekirjaga kunstnikunatuur. Nii on see film minu jaoks visuaalselt vägagi nauditav. Ka töö näitlejatega on olnud suurepärane. Noorukesed Ragne Veensalu ja Lenna Kuurmaa on oma rollides imetlusväärsed, eriti Ragne demonstreerib väga ilusat, tundlikku mängu. Kui saatus annab, tahaksin talle kunagi mõne rolli kirjutada.
Seda enam, et «Hingede»-filmis ei avaldu Anni karakter üldse sellisena, nagu ta raamatutes «Kuidas elad, Ann?» ja «Mis teha, Ann?» kujutatud oli, nii nagu ma seda kunagi kavandasin ja konstrueerisin. Ütleksin isegi nii, et see on üks teine Ann! Õige Ann läks kaotsi stsenaariumiarenduse hilisemas etapis ja filmi tegemise käigus, mille juures mind enam ei olnud.
Kui palju ja mille poolest täpsemalt erineb filmi-Ann raamatu-Annist?
Raamatu-Ann on väga teadlikult konstrueeritud karakter, et pääseksin kirjanikuna tema kaudu oma lugejatele, teismelistele, võimalikult lähedale; et minu mõtted ja sõnum jõuaksid sellele väga keerulisele sihtrühmale omaksvõetavas vormis pärale.
Ann on teadlikult loodud sellise tüübina, kellega enamikul koolitüdrukutel on lihtne samastuda, kellest nad saavad aru nagu lähedasest sõbrannast. Päris kindlasti ongi just see Anni-raamatute edu põhjus. Filmi-Ann on selles suhtes üsna märgatavalt muutunud ja minu jaoks on tema karakteri loogika kahjustada saanud, kuigi režissööri eesmärke mõistes on nende muudatuste põhjus mulle arusaadav.
Kui konkreetseid erinevusi nimetada, siis juba esmapilgul kriibib silma filmi-Anni riietumisstiil , mis tänapäeva teismeliste sotsiaalsete normide seisukohalt ei ole eriti aktsepteeritav ja iseloomustab pigem selliseid lapsi, keda teiste hulgas tõrjutakse ja kiusatakse.
Üht-teist on ette heita ka eale omaste käitumiskoodide ebajärjekindluse suhtes... lihtsamalt öeldes tähendab see, et mõneski stseenis ei toimi peategelased mitte nii, nagu 16-aastased tütarlapsed tegelikult vastavas olukorras teeksid, vaid nii, nagu meesterahvastele meeldiks neid toimimas näha.
Samas, tõsi see on, et filmis on märksa rohkem kui raamatus tarvis rõhutada dramaatilist, äärmustada karaktereid, teravdada konflikte ja intensiivistada tegevust – ja kui raamatu-Ann neid asju sel määral ei võimaldanud, siis pidigi tegelane muutuma . Aga kas ta selliste minu arust päris põhimõtteliselt suurte muutuste käigus veel üldse Anniks pidi jääma?
Sain ma õigesti aru – te ei soovi, et filmi-Anni seostataks raamatu-Anniga?
Just. Eelmisel sügisel, veidi enne võtteperioodi algust, kui mulle oli tutvumiseks saadetud võttevalmis, 10. stsenaariumi variant, tegin ettepaneku muuta ära ka filmi peategelase ja ta perekonnaliikmete nimed, katkestada igasugune seos filmi ja Anni-raamatute peategelaste vahel – oli see ju nagunii muutunud peaaegu et olematuks.
Asi on ju selles, et kino ja televisiooni – teismelise jaoks kõige tugevamate meediavormide – kaudu loodav Anni-kuvand võib oluliselt mõjutada Anni-raamatute vastuvõttu, nende lugemist, suhtumist peategelasse. Seda mõistagi mitte kohe, vaid paari aasta pärast, ja just nende noorte seas, kes esmalt näevad filmi ja seejärel võivad ette võtta ka Anni-raamatud.
Kas nad võtavad filmi-Anni piisavalt omaks, on ta neile piisavalt lähedane ja sümpaatne, et tema nimel ka raamatulugemise vaeva hakata nägema, seda olukorras, kus tõrksus lugemise vastu on loomulik ja igapäevane asi? Kas mitte ei sure üks Eesti teismeliste viimase kümnendi armastatumaid raamatutegelasi koos selle filmiga?
Ühesõnaga, minu ettepanekut muuta stsenaariumis tegelaste nimesid ei võetud vastu. Kui olin augustikuus Alu mõisas emakeeleõpetajate suveseminaril näinud peaaegu valmis filmi, palusin produtsenti, et vähemalt filmi reklaamides ei tõmmataks Anni-raamatutega otsest paralleeli, et ei rõhutataks seda seost. Lenna Kuurmaa oleks ju niigi suurepärane reklaamivõimalus.
Nüüd näen, et viited minu raamatutele on siiski sees nii pressiteadetes kui mujal meedias ilmuvates materjalides. Nii hõiskab oktoobri Stiina : «...filmi «Kuhu põgenevad hinged ?» mõned tegelased on paljudele tegelikult juba ammu tuttavad. Nimelt kohtame siin Aidi Valliku populaarsetest romaanidest «Kuidas elad, Ann?» ja «Mida teha, Ann?» lugejale äratundmisrõõmu tekitanud Anni ja tema peret.»
No tõesti, mida teha? Või õigemini, «mis teha, Ann?», nagu selle raamatu pealkiri õigupoolest oli.
Lähiajal on ilmumas ka Anni-lugude 3. romaan «Mis sinuga juhtus, Ann?», mis järgib filmi sündmustikku. Kui palju mõjutas selle raamatu sündi see, mis juhtus teie originaalstsenaariumiga?
Selle, et ma kirjutan filmi jaoks loodud sündmustiku baasil ka romaani, 3. osa Anni-saagast, olime produtsent Anneli Ahvenaga kokku leppinud juba alguses.
Kuigi vahepeal , stsenaariumivariantidega töötamisest väsinuna, arvasin, et ehk ei kirjutagi seda osa raamatuks, vaid jätkan lihtsalt järgmisest, 4. osast (mis ju ka praegusel hetkel on pooleli ), mõtlesin siiski ümber.
Lõpuks on ju 3. osa romaaniks kirjutamine võimalus näidata enda ettekujutust sellest, mis Anniga õigupoolest tol saatanlikul sügisel juhtus. See raamat kannab pealkirja «Mis sinuga juhtus, Ann?» ja peaks ilmuma õige pea kirjastuse Tänapäev märgi all.
(Vallik, A. 2007)
Kasutatud kirjandus
Kivimaa, Evelin (2008) Eesti naine. Tsitaadid elust. [05. 03.2008]
http://www.eestinaine.ee/artikkel.php?id=8217
Kornel, Siim (2006) Miksike. Aidi Vallik. [07.05.2006]
http://www.miksike.ee/docs/referaadid2006/aidi_vallik_siimkornel.ht m
Palm, Jaanika (2008) Sirp . Loe-ära loe! Eesti lastekirjandus 2007. [14.03.2008]
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=306:loe-ra-loe-eesti-lastekirjandus-2007&catid=7:kirjandus&Itemid=9&issue=3197
Seil, Liisi (2005) Sakala. Aidi Vallik valis kooli asemel kirjatöö. [18.03.2005]
http://www.sakala.ajaleht.ee/190305/esileht/5015158.php
Vallik, Aidi (2006) Lugu-loo. Elukäik. [05.12.2006]
http://aidi.adisain.ee
Vallik, Aidi (2007) Postimees . See on üks teine Ann. [20.10.2007]
http://www.postimees.ee/201007/esileht/ak/290578.php
7