Eesti ulmekirjanduse viljeleja Indrek Hargla Kes on Indrek Hargla? Kodanikunimi: Indrek Sootak 43aastane Tallinna kodanik Lõpetanud TÜ õigusteaduskonna Töötanud kuni 2012. a Eesti Välisministeeriumis Abikaasaks lastekirjanik Heli IllipeSootak Teosed Romaanid "Baiita needus" (2001) "Palveränd uude maailma" (2003) "Vabaduse kõrgeim määr" (2003) "French ja Koulu" (2005) "French ja Koulu Tarbatus" (2007) "Frenchi ja Koulu reisid" (2009) Sari “Kriminaalromaan vanast Tallinnast” “Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” (2010 ja 2011) “Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus” (2010) �
Andrus Kivirähk ja Indrek Hargla Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk onsündinud 17. augustil 1970. aastal Tallinnas. Ta on eesti kirjanik, näitekirjanik, följetonist, prosaist ja lastekirjanik. Kivirähk on lõpetanud Tallinna 32. Keskkooli 1988 aastal. Andrus Kivirähk õppis 1993.aastal Tartu Ülikoolis ajakirjandust. Ta töötab Eesti Päevalehes,kus suur osa tema tekste on esmaavaldatud. Aastast 1996 on Andrus Kivirähk Eesti Kirjanike Liidu liige. Aastast
Gustav Adolfi Gümnaasium Referaat Indrek Hargla Koostas: Klass: Juhendaja: Tallinn 2014 Sisukord Sissejuhatus …………………………………………………………………………………....3 1.Elulugu………………………..………………………………………………………….......4 1
Teatud juhtudel on neist katkestustest keelatud rääkida või raske rääkida. Nt oli kollektiivne mälu represseeritud nõukogude perioodil. Traumakirjanduse kaudu saab isikliku kogemuse ja kollektiivse kogemuse vahelised suhted esile tuua. Tekstide aluseks tõestisündinud lood, isiklikud mälestused või arhiivimaterjal. 4. Kaugema ajaloo kujutamine nüüdiskirjanduses (Meelis Friedenthal ,,Mesilased", Tiit Aleksejevi ristisõja-romaanid, Indrek Hargla Melchiori-lood) Ajalugu ja jutustamine 21. saj kirjanduses: Eemaldumine postmodernistlikust suhtest minevikku, mis väljendub selles, et ajalugu on narratiiv. Otsitakse võimalust ületada "lõhe" narratiivse vormi ja ajaloolise aktuaalsuse või materiaalsuse vahel (ehk: jutustuse ja sündmuse vahel). (poliitiline) iha ajaloolise realismi järele, tõe ja mälu vahekordade uurimine, st eetilise hoiaku rõhutamist. Ajaloo juurest jõutakse aja ja koha kategooria uuringuteni (nt Madis Kõiv).
Sigmund Freud -> see tekitab psüühilise haava, mis eksisteerib nö alateadvuses ja psüühika ei suuda nendega toime tulla. Need tramaatilised kogemused ei puuduta ainult indiviide, vaid on iseloomulikud ka traditsioonile/kollektiivsele mälule. Selle kollektiivse mälu ravimiseks võib kasutada nt kirjanduse vormi (sõjaromaan) Minevikuromaani puhul alguse hetk, kust on tuldud jne. Eestlaste muinaskultuuri temaatika (mis saab alguse juba 19.saj) leiab vormi ka 20.saj vältel, see on seotud vabaduse ideega. ntx isegi Metsatölli videod ja laulud jne. 3.-4. (lehelt) e Lähimineviku konservatiivne kuvand. „Avalikustamiskirjandus“. Lähimenevik e 39ndatatest 40ndate lõpuni. Nad rääkisid alla surutud nõukogude ajal alla surutud mälust. Art Spigelman „Maus“ räägib holokaustist, üks loetumaid raamatuid/koomiks üldse. Jaan Kross’ist saab Eesti kirjanduse sümbol. Lähimineviku läbikirjutamine algab 88ndal, kui ilmub „Wikmani poisid“ 1998
FLKU.05.091 EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II Kevadsemester 2018: kordamisküsimused eksamiks 1. Eesti proosa ja draama põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Tugev tsensuur. Eestis on Nõukogude võim, suured repressioonid, esteetiline kaanon, eeltsensuur toimib endiselt, kuid leeveneb. Mängitakse peitust, nagu oleks kõik endine, kuid päris endine enam olla ei saa. Sulaaja proosa: ühiskondlik rõhuasetus (1950ndate alguses sotsialistlik realism, võlts optimism. Sotsialistlik realism hakkab tagasi muutuma realismiks. Psühholoogilised armastuslood ei tõuse esile, vaid ühiskondlikud panoraamid ja sotsiaalse väljakäiguga realism), dokumentaalsuse taotlusi (võlts dokumentaalsus muutub päris dokumentaalkirjanduseks, nt Smuuli ,,Jäine raamat"), romantilisi jooni (pärisrealistlikud taotlused põimuvad romantilise esteetikaga), noorsookirjanduse iseseisvumine (see tõotab proosakirjanduse toibumist ja jalule
Eesti kirjandus II kevad I loeng Kuuekümnendad – sula EELNEVALT: Kirjanduse seisukohalt olid põhukoordinaadid: eeltsensuur, stalinistlikud repressioonid 40ndatel ja 50ndatel ja see, et on mingi esteetiline ja poliitikaga kooskõlas olev kaanon. Eriti halb oli olukord proosas. 1956 20. Kongress ja Nikita Hruštšovi kõne – kritiseeris Stalini isikukultust. Ta jõuab aste astmelt võimule, ta on partei eesotsas ja hakkab riiki juhtima. See kõne annab selge suunise, et ühiskond peab kuidagi teises suunas liikuma (ei loobutud kommunistlikest ideaalidest). Positiivsed arengud hakkasid silma juba aasta paar varem, aga suuri järeldusi neidt aastal 54-55 teha ei saanud – viiekümnendate kaskpaigas hakkasid ka Siberist inimesed tagasi tulema. Enne parteikongressi näeme, kuidas tsensuuri töö hakkab 55nda aasta paiku muutuma – keelatud autorite nimekiri hakkas lühenema (kui keegi elav autor nimekirjast välja
Looming: „Tõde ja õigus“ I-IV (I ja Vosa: võitlus inimese ja maa vahel, II-IV osa: võitlus jumalaga, ühiskonnaga ja eluõnnega). „Tõde ja õigus“ on kujunemisromaan „Tõde ja õigus“ käsitleb Eesti ühiskonnaarengut 19.saj lõpul ja 20.saj alguses. „Tõde ja õigus“ I osa 1926, kirjutatud 6 kuuga Tegevus 19. Sajandi lõpul Vargamäel Andres, Krõõt ja naabrid Võitlus maaga ja Oru Pearuga Andresel ja Krõõdal on poeg Indrek (Indreku kooliaastad teose II osas) Oluline sulase Jussi ja tüdruku Mari suhe II osa- Indreku õpingud Mauruse koolis, revolutsioonieelne aeg III osa- revolutsiooniaeg (1905) IV osa- Eesti Vabariigi algusaastad (1918), Indreku ja Karini abielukriis V osa- Indreku naasmine koju August Gailit (1891-1960) Siuru, Vanemuise direktor, Tallinna Kirjanike Ühingu liige, ajakirjandus
Kõik kommentaarid