Mootor ja Kindlustus (0)

Mootor
Autodel kasutatakse sisepõlemismootoreid, mis muudavad vabaneva soojusenergia tööks. Nende levinum tüüp on kolbmootor. Selles põleb kütuse ja õhu segu põlemiskambris. Põlemisel tekkiva gaasirõhu võtab vastu kolb, selle edasi-tagasi liikumise aga muudab väntmehhanism pöörlemiseks.Kolbmootorid jagunevad otto- ja diiselmootoriteks. Otto- ehk bensiinimootoris seguneb bensiin õhuga kas karburaatoris (karburaatormootor) või sisselaskekollektoris (pritsemootor). Küttesegu süüdatakse kõrgpinge-elektrisädemega.
Diiselmootoris pritsitakse diislikütust kõrgel rõhul põlemiskambrisse, kus kütus seguneb kuuma õhuga ja süttib.
Õlitussüsteem.
Õli vähendab hõõrdumist, eemaldab kulumissaadusi ning jahutab mootori hõõrduvaid pindu. Mootoris tuleb tarvitada ainult ettenähtud õlisid. Juht peab olema alati kindel, et mootoris on küllalt õli. Õli taset mõõdetakse enne mootori käivitamist keskmiselt kord nädalas.Tase peab olema ülemise ja alumise märgi vahel. Õigem oleks hoida tase varda ülemise märgi lähedal, kuid mitte üle selle. Tõhusa õlituse eeldus on piisav õlirõhk. Kui mootori töötades õlirõhu märgutuli (õlikannike punasel taustvalgusel) süttib ja jääb pidevalt põlema, tuleb mootor kohe seisata ja pärast süüte väljalülitamise kontrollida esmalt õli taset mootoris. Õlisüsteemi lekke avastamisel peab juht püüdma seda kõrvaldada, kui see aga ei õnnestu, tuleb pöörduda lähimasse remondikohta. Mootoriõli ja õlifilter vahetatakse u. 10000- 15000km sõidu järel.
Jahutussüsteem.
Jahutussüsteem eemaldab mootorist liigse soojuse, tagab mootori kiire soojenemise ja temperatuuri püsimise igasuguse ilmaga n-ö töötemperatuuril (80-90 kraadi C). Paisupaagist kontrollitakse jahutusvedeliku taset, mis peaks olema märkide MAX ja MIN vahel. Näidik armatuurlaual näitab jahutusvedeliku temperatuuri. Jahutusvedelikku lisatakse paisupaagi kaudu. Mootori ülekuumenemist näitab jahutusvedeliku termomeeter . Ülekuumenemise tagajärjel võib väheneda mootori võimsus ja tekkida detonatsioon . Töösooja mootori radiaatorikorki ei tohi avada, sest rõhu alanemisel hakkab jahutusvedelik keema madalama temperatuuril, paiskub välja ja võib põhjustada põletushaavu. Külmumiskindel jahutusvedelik ( antifriis ) on peamiselt etüleen- või propüleenglükooli ja vee segu, mida ei pea talvel mootorist välja laskma . Seda kasutades peab olema äärmiselt ettevaatlik, sest antifriis on surmavalt mürgine. Antifriisi ei tohi sattuda suhu ega limaskestadele ning teda ei tohi suuga imeda. Antifriisised käed tuleb tingimata kohe puhtaks pesta. Antifriis paisub veest rohkem, seepärast ongi vaja paisupaaki. Antifriisi tasub valada ainult täiesti korras jahutussüsteemi, sest tema kõikvõimalikest piludest- avadest läbitungimise võime on tunduvalt suurem kui veel ja seetõttu on ka vedeliku lekked palju kergemad tekkima kui vee kasutamise korral jahutussüsteemis. Külmumiskindlate jahutusvedelike tootjad näevad ette kindlad vahetusvälbad. Venemaa päritolu jahutusvedelikke (tosoole) soovitatakse vahetada igal aastal ja orgaanilistel manustel jahutusvedelikke 5 aasta tagant. Vahetada tuleb sellepärast, et manused ammenduvad ning mootor hakkab seestpoolt korrodeeruma, mis võib põhjustada mootori ülekuumenemist, ummistumist ning veepumba, termostaadi, lõdvikute, radiaatori ja teiste osade purunemist. Seega on oluline teada, millist jahutusvedelikku kasutatakse, kuna remont ja osade vahetus on kallis.
Toitesüsteem.
Ottomotorit toidetakse bensiinist ja õhust koosneva kütteseguga, mida valmistab karburaator. Karburaatoriga toitesüsteem aga ei suuda mootori koormuse muutumisel moodustada täpselt vajaliku koostisega küttesegu. Kütusekulu ja kahjulike ainete koguse vähendamiseks heitgaasis on uuemad autod varustatud bensiinipritsega. Sisselasketorustikus on kütusepihusti, mis avaneb -sulgub suure sagedusega,tagades sellega kütuse pihustumise peeneks uduks ja kogu segu täieliku põlemise. Heitgaas juhitakse väljalasketorustikust tuletoru kaudu summutisse, mis vähendab gaasi järsust paisumisest tingitud müra. Katkisest väljalasketorustikust võib mürgist heitgaasi tungida auto sisemusse. Katalüüsmuunduriga autodel järelpõletatakse heitgaasi katalüsaatori abil, mis aga ei neutraliseeri täielikult vingugaasi. Sellepärast ei tohi lasta mootoril- loomulikult ka katalüüsmuundurita auto omal- töötada suletud ruumis ega inimestel viibida tühikäigul töötava mootori lähedal. Katalüüsmuundurit võib kahjustada etüülbensiini kasutamine ja mootori halb käivitumine. Mootori ülekoormamise tagajärjel võib tekkida tugev detonatsioon, esineda löökkoormusi jõuülekandes ja väheneda veojõud. Näiteks käsilülituskäigukastiga mootori ülekoormamist põhjustab sõitmine väikese kiirusega (30-40km/h), kui sisse on lülitatud kõrgem ülekanne (4.või 5. käik).
Jõuülekanne- edastab mootori pöördemomendi veoratastele.
Siduri- ülesanne on mootori lühiajaline lahutamine jõuülekandest, mootori ja jõuülekande sujuv ühendamine ja manööverdamisel auto liikumiskiiruse reguleerimine.
Libiseva siduri puhul mootori pöörlemissageduse tõustes sõidukiirus väheneb. Mittelahutava siduri puhul lülituvad käigud raskesti.
Käigukast- võimaldab muuta rataste veojõudu mootori sama võimsuse juures, viies hambumisse mitmesuguse läbimõõdusuhtega hammasrattapaare. Lisaks võimaldab käigukast liikuda tagurpidi .
Rooliga- muudetakse auto liikumise suunda. Rool koosneb roolimehhanismist ja rooliajamist. Mehhanism suurendab jõudu, mille ajam kannab esiratastele. Kui autol on roolivõimendi, kulub rooliratta pööramiseks vähem jõudu; ühtlasi vähendab võimendi tee ebatasasuste tekitavaid lööke juhi kätele ja aitab esirehvi lõhkemisel säilitada auto juhitavust. Roolivõimendi töötab vaid mootori töötades.
Pidurid
Sõiduautol on kaks teineteisest sõltumatut pidurit; sõidu- ja seisupidur . Sõidupidur toimib korraga kõikidele ratastele, seda kasutatakse sõitmisel. Paljudel autodel on pidurivõimendi, mis kergendab juhtimist. Autot saab peatada ka rikkis võimendi korral, kuid selleks kulub rohkem jõudu ja loomulikult pikeneb pidurdusteekond . Seisupidur- pidurdab ainult tagarattaid ja sellega hoitakse autot paigal.
Kui sõidu ajal pidurdamisel vajub piduripedaal põhjani, on enamikul juhtudel tegemist õhu sattumisega pidurisüsteemi. Vajuta mitu korda piduripedaalile ja sõidupidur rakendub tööle. Osaliselt aitab seda viga õigel ajal avastada igal hommikul enne sõidu alustamist vajutamine piduripedaalile. Kui sõidupidur aga ikkagi ei rakendu, kasuta seisupidurit ja mootoriga (käiguga) pidurdamist. Auto rattapidur on kas ketas - või trummelpidur. Sõiduautol on enamasti ees ketaspidur ja taga trummelpidur. Pidurdamisel tuleb alati arvestada rataste blokeerumise võimalust. Rataste blokeerumise vältimiseks varustatakse paljud tänapäeva autod blokeerumatu ehk nn ABS-piduriga. ABS-piduri korral on välistatud ratta blokeerumine suurel kiirusel ja külglibisemise vältimiseks pole vaja katkendlikult piduripedaalile vajutada. Kui ABS lakkab töötamast ja tema märgutuli põleb pidevalt, siis sõidupidur ikkagi töötab. ABS pidurite korral võivad rattad blokeeruda vaid pidurdamisel kiiruselt kuni 15 km/h ning ei tohi blokeeruda suuremal kiirusel.
Veermiku - kaudu toetub auto kere maapinnale. Kandekerega sõiduauto veermik koosneb sildadest või kerega eraldi ühendatud telikutest koos ratastega. Vedrustus on see osa veermikust, mis võimaldab ratastel kere suhtes liikuda. Sõiduautol kasutatakse põhiliselt keerdvedrusid. Auto kere õõtsumise summutamiseks kuuluvad vedrustusse veel amortisaatorid .
Autoratta äravõetav osa koosneb veljest ja rehvist. Sõltuvalt siseehitusest jagunevad rehvid diagonaal- ja radiaalrehvideks. Enamikul sõidukitel kasutatakse radiaalrehve. Nende tähises on R-täht. Näiteks tähis 170/70 R14 näitab, et tegemist on 175 mm laiuse radiaalrehviga, mille kõrguse ja laiuse suhe on 70 % ja siseläbimõõt (veljemõõde) on 14 tolli.
Rehvid jagunevad turvisemustri põhitüüpide järgi suve- ja talverehvideks. Suverehvil peab turvisemustri sügavus olema vähemalt 1,6 mm. Suverehvidega ei tohi sõita detsembris, jaanuaris ega veebruaris . Nendel kuudel tohib sõita ainult talverehvidega (tähistus M+S, M&S või MS) mille turvisemusrti jääksügavus on vähemalt 3 mm.
Elektriseadmestik.
Sõiduautodel on enamasti 12 voldise pingega elektrisüsteem. Autol on kaks vooluallikat. Akust saadakse voolu siis, kui mootor ei tööta. Akult saadava vooluga käivitatakse mootor. Töötava mootori puhul toidab kõiki tarviteid generaator.
AKU-koosneb kuuest jadamisi (järjestikku) ühendatud elemendist. Ühe elemendi pinge on ca. 2V. Kõigisse elementidesse valatakse elektrolüüt, mis koosneb väävelhappest ja destilleeritud veest. Auto kerega on ühendatud aku miinusklemm . Akujuhtmete lahutamisel eemaldatakse esmalt miinus- ehk kerejuhe. Koostamisel kinnitatakse miinusjuhe viimasena.
Akus peab elektrolüüt ulatuma üle plaatide. Elektrolüüt on sööbiv (väävelhape!). Laetud aku elekrtolüüdi tihedus on 1,28 Mg/m3, elektrolüüt külmub siis alles -68 C juures. Mootori käivitamine teise aku abil: Enne juhtmete ühendamist tuleb veenduda, et mõlemad akud on ühe ja sama pingega. Kõik elektritarvikud tuleb lülitada välja. Juhtmed tuleb ühendada järgmiselt: kõigepealt ühe juhtmega mõlema aku plussklemmid omavahel, teise , miinusjuhtme üks ots kõigepealt käivitatava auto kere külge ja viimasena ühendatakse miinusjuhtme teine ots abiaku miinus klemmiga.
Mootorsõidukiga teel olles tuleb sõit katkestada, kui rool ei võimalda sõidukit juhtida, pidurid ei võimalda sõidukit peatada, vihma või lumesaju korral ei tööta juhipoolne esiklaasipuhasti või autorongi haakeseade on rikkis.
Bensiin
Ottomootoris võib kasutada ainult valmistaja poolt ettenähtud (või astme võrra kõrgema oktaaniatvuga bensiini. Oktaaniarv 95, 98 jt iseloomustab bensiini detonatsioonikindlust, s.o. bensiini omadust mitte põhjustada mootoris plahvatuslikku ehk. detonatsioonpõlemist. Mida suurem on oktaaniarv, seda vähem kaldub mootor detoneerima. Detonatsiooni korral tõuseb rõhk silindris ülemäära kõrgeks. Detonatsiooni lõppemine on kuuldav heleda metalse kloppimise või pigem klõbinana. Pidev detoneerimine on ohtlik, sest mootori detailid võivad puruneda. Detonatsiooni aitab kõrvaldada mootori pöörlemissageduse tõstmine s.t madalama käigu sisselülitamine. Bensiini oktaaniarvu tõstmiseks kasutatakse keemilisi ühendeid, millest tuntuim on tetraetüülplii. Selle lisandiga bensiini nimetatakse etüülbensiiniks. Pliiühendite sisalduse tõttu on see bensiin väga mürgine ja teda võib müüa ainult värvilisena. Etüülbensiini tohib kasutada ainult mootorikütusena, mitte aga detailide pesemiseks. Etüülbensiini kasutava sõiduki heitgaas saastab oluliselt keskkonda. Märgatavamalt inim- ja loodussõbralikum on pliivaba bensiin, mis on meie tanklates ka levinum (95E jt). Heitgaasi katalüüsmuunduriga autodele sobib ainult pliivaba bensiin.
Diislikütuse kasutamisel tuleb lähtuda auto valmistaja juhendist.Eestis peab diiselmootoriga auto juht arvestama kütuse valikul aastaaega . Suvine diislikütus- on paremate määrimisomadustega, kuid madalal temperatuuril hangub (muutub püdelaks massiks) ning ei ole enam kasutatav. Talvine diislikütus on sellest puudusest vaba, kuid halvemate määrimisomaduste tõttu põhjustaks tema kasutamise soojal aastaajal toitesüsteemi detailide kiiret kulumist. Eestis ei tohi vedelkütuse erimärgistamise seaduse alusel kasutada sõitjate või kauba veoks ette nähtud sõiduki (sh sõiduauto) diiselmootoris kerget kütteõli. (Põhjus on kõigepealt maksupettuse vältimine, sest kütteõli ei maksustata aktsiisiga ja kvaliteet ei vasta mootorikütuse omale).
Mootorist ei tohi kütust (ka määrdeainet ega ka jahutusvedelikku) silmaga nähtavalt lekkida. Lekkiv kütus võib põhjustada põlengu!

LIIKLUSKINDLUSTUS

Tuntakse kahte sõidukite kindlustusliiki: kohustuslik ja vabatahtlik (kaskokindlustus).
Liikluskindlustus on kohustuslik. Mootorsõidukijuhil peab olema kaasas ja ta peab esitama kontrollijale kohustusliku liikluskindlustuse poliisi.
Liikluskindlustuse seaduse alusel kuuluvad kindlustamisele autod ja haagised ning mootorrattad.
Teeliiklus liikluskindlustusseaduse tähenduses toimub Eesti teedel, tasulises parklas ja parkimismajas ning tanklas . Liikluskindlustuse tavaleping sõlmitakse tähtajatult. Liikluskindlustuse poliis väljastatakse tähtajaga 1 päev kuni 12 kuud.
Roheline kaart (välisriigis kehtiv liikluskindlustuse poliis) väljastatakse Eestis registreeritud sõidukile kehtiva tavalepingu ja poliisi olemasolul tasuta kui sõiduki omanik selleks soovi avaldab.
Liikluskindlustuse seaduse alusel hüvitatakse vara- ja isikukahju liiklusõnnetuses kannatanule, isikukahju liiklusõnnetuse põhjustanud jalakäijale, jalgratturile ja liiklusõnnetuse põhjustanud mootorsõiduki juhi ravikulu raviasutusele, samuti järgmised varakahjud:

• sõiduki vigastuste või hävimise kahju
  
• mõistlikud ja vajalikud kulutused õigusabile ning ekspertiisile
  

Hüvitatakse järgmised isikukahjud:

• ajutisest või püsivast töövõimetusest tulenev kahju
  
• kannatanu ravikulud
  
• liiklusõnnetusega seotud mittevaraline kahju (isikukahjuga seotud valu ja vaev )
  

Kui kahju tekitas tundmatuks jäänud sõiduk, hüvitatakse:

• hukkunu matusekulu
  
• ajutisest töövõimetusest tulenev kahju (mootorsõidukile tekitatud kahju sel juhul ei hüvitata)
  

Liikluskindlustuse seaduse alusel ei hüvitata kannatanu mootorsõidukile tekitatud kahju, kui:

• liikluskahju põhjustati tundmatu sõidukiga
  
• liikluskahju põhjustati mopeediga
  
• teel lebanud kivi või muu eseme paiskumisest sõiduki liikumise tõttu vastu teise sõiduki esiklaasi tekkinud kahju
  
• kahju tekkimise eest vastutava sõidukijuhijuhitud sõiduki omanikule tekitatud varakahju.
  

Liikluskahjust tuleb teatada järgmistel tähtaegadel: a) liikluskahju kannatanu esimesel võimalusel b) liikluskahju põhjustaja hiljemalt 5 tööpäeva jooksul c) isik, kes ei tea, kas ta on liikluskahju kannatanu või liikluskahju põhjustaja, hiljemalt 5 päeva jooksul
Liikluskahjust teatamiseks peab:

• kannatanu pöörduma liikluskahju teatega mistahes liikluskindlustusega tegeleva kindlustusandja poole
  
• liikluskahju põhjustaja pöörduma liikluskahju teatega oma kindlustusandja poole
  

Liiklusõnnetusest teatamise järgselt peab liikluskahju saaja säilitama oma liiklusõnnetuses kahjustatud vara:

• kuni 7 päeva
  
• kindlustusandja kirjalikul palvel kuni 15 päeva
  

Liikluskahju nõude esitamise tähtaeg on alates liiklusõnnetuse toimumisest:

• varakahju korral 18 kuud
  
• isikukahju korral 36 kuud
  

Kui kindlustusselts hüvitab kannatanule liikluskindlustus seaduse alusel hävinenud asja (sõiduki) täieliku maksumuse, siis hüvitatud asi (sõiduk) kuulub kahju hüvitanud kindlustusseltsile.
Eestis toimunud liiklusõnnetuses tekkinud kahju hüvitamise piirmäär liikluskindlustuse seaduse alusel on: 1 000 000 eurot varakahju korral ühe kindlustusjuhtumi kohta ja 5 000 000 eurot isikukahju korral ühe kindlustusjuhtumi kohta.
5
Kasutatud kirjandus:L. Koger ja H. Kullerkupp „Liiklusõpik“