Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia (0)

2.3. Mnestilised tunnetusprotsessid: mälupsühholoogia
Mälu
Mälu kujuneb aistingute ja tajuinformatsiooni vastuvõtmises ja omandamises, õppimises, omandatu ja õpitu viimises sellisesse vormi, mis on psüühikas kasutatav ka esialgse vahetu sensoorse /pertseptiivse mõju puudumisel ometi seda puuduvat kaudselt vahendades. Lühiajaliselt säilib eelnenud mõjutuste toime (“jälg”) tänu ärritustele järgnevate peaaju närviprotsesside edasikestmisele pärast neid põhjustanud ärrituse otsese mõju lõppemist. Pikaajaliselt säilib eelnenud mõjutuse toime ärritusle järgneva närvirakkude erutuvuse/pidurduvuse püsiva muutusena.
Vasaku poolkera otsmikusagara tähtsus seisneb muuhulgas eluepisoodide mälestuste reprodutseerimises ja parema poolkera vastaval piirkonnal on tähtis roll eluseikade kogemuste salvestamisel mällu. Otsmikusagar on koostöös kiirusagaraga tähtis lühi- ja töömälu vahendaja . Eriline tähtsus mälu tegemisel on hippokampusel - ajus sügavamal oleval korteksist sissesuunduval piirkonnal, millel on rohkesti seoseid aju paljude muude piirkondadega.
Refleks on NS-i omavate organismide kohanemisreaktsioon, mis järgneb reeglipärase vastusena mingile kindlale väliskeskkonnas või organismis endas toimuvale muutusele või mõjutusele. Tingimatud refleksid on pärilikult edasiantavad, sünnipäraselt kasutatavad kohanemisreaktsioonid, mis on suurel määral sarnased kõigil sama liigi isenditel. Nt toiduotsimine, järglaste eest hoolitsemine, soo järkamisele suunatud tegevus jmt. Tingitud refleksid on indiviidi kindlates tingimustes saadud kogemuse põhjal kujunevad, harjumuslikud kohanemisreaktsioonid. Ühtlasi nimetatakse tingitud refkelside kujundamisele tuginevat õppimist klassikaliseks assotsiatiivseks õppimiseks, mille mehhanismide tundmaõppimine oli üheks põhjuseks Ivan Pavlovile Nobeli teaduspreemia omistamisel.
Instrumentaalse ja operantse õppimise puhul, mida põhjalikult uurisid Ameerika biheivioristliku koolkonna rajajad, kinnistatakse teatud liigutusi ja toiminguid . Edward Thorndike formuleeris efekti reegli: need liigutused, mis viivad soodsale tulemusele, kinnistuvad, ja need liigutused, mis viivad ebasoodsale tulemusele, ilmnevad edaspidi väiksema tõenäosusega.
Kolmeks põhiprotsessiks mnestilises tegevuses on informatsiooni omandamine (meeldejätmine), säilitamine ja reprodutseerimine (meenutamine).
Meeldejätmise tulemuslikkus sõltub paljudest teguritest, millest olulisemad on järgmised:

Organismi üldine aktiivseisund

Psüühilise aktiivsuse suunamine meeldejätmisülesandele

Omandatava infomaterjali või toimingu soorituse kordamine

Omandatava materjali iseloom ja hulk
Omavahel eelnevalt seostamata teabeühikute (objektide, sõnade, arvude, kujunite) maksimaalset hulka, mida lühimälus ilma oluliste kadudeta töödelda saab, mõõdetakse vahetu mälu mahu terminites. Üldjuhul suudab inimene vahetus mälus käepärasena hoida 7±2 ühikut ehk kompa.
Tüüpilised muutused, mida teeb läbi mälus säilitav teave, on järgmised:

reduktsioon ehk informatsiooni mahu vähenemine ja inforea lühenemine

transformatsioon ehk informatsiooni lünklikkuse teke, uue vahetumine tuntuda jmt

personaliseerumine ehk informatsiooni muutumine isikupärasemaks vastavalt subjektiivsetele hoiakutele

üldistumine ehk konkreetsuse taandumine, ebaolulisena tunduva ununemine

kognitiivse konsistensi printsiibi mõjud ehk taandub ootustega sobimatu ning võimendub või ilmub ootuste ja tõekspidamistega kooskõlas olev

ratsionalisatsioon ehk sellise info lisandumine, mis aitab selgitada vastuolulist või ebaselget,

dominandi teke ehk kujunevad teemad, mis muutuvad valdavaks ning taanduvad teised teemad
Kui hiljem vastu võetud teave põhjustab eelnenu unustamist, on tegemist retroaktiivse interferentsiga. Kui eelnevalt vastu võetud teave põhjustab järgneva halba mäletamist, on tegemist proaktiivse pidurdusega.
Mälus säilinud teabe reprodutseerimine on selle teabe taastamine või kasutamine hilisemas vaimses või praktilises tegevuses. Informatsiooni mälust reprodutseerimisel on kolm alaliiki: äratundmine, meenumine, mäletamine/meenutamine.
Mälunähtuste ja -süsteemide liigitamisel on kaheks peamiseks tunnuseks mälus säilitava teabe säilitamiskestus (st kui kaua teave mälus püsib), millises vormis on see teave mälusüsteemis kodeeritud, st millist tüüpi on mälurepresentatsioon. Lähtuvalt sellest saab eristada järgmisi mälu alaliike.
Sensoorne mälu. Sisuliselt on see objekti või stseeni või muu tajutava stimulatsiooni taju edasikestmine pärast seda taju põhjustanud mõju lõppemist. Sensoorsest mälust valib tunnetussüsteem tähelepanu abil välja alamhulga, mis lühimällu edastatakse. Klassikalised tööd sensoorse mälu omadustest on teinud George Sperling.
Lühimällu sisestatakse informatsioon sensoorsest mälust ning lühimälus on see üldistatum, vähem detailne ning lisaks konkreetsele informatsioonile on lühimälus teave kodeeritud ka semantilisse abstraktsesse formaati . Nt kui sensoorses mälus oli üks puuvilju kehastavatest objektidest nähtav õun oma kuju ja rohepunase värviga, siis lühimälus talletub õuna skeem ning elustub ka semantiline representatsioon sõna “õun” vormis. Lühimälis püsib teave 20-40 sekundit. Kui selle aja jooksul sisestatakse teave püsimälu kujundavasse süsteemi, võib see ka püsimällu salvestuda.
Püsimälus võib informatsioon säilida aastaid ja aastakümneid; olulisem terve inimese eluea vältel. Püsimälus on kolm peamist allsüsteemi: protseduurimälu, semantiline mälu, episoodiline mälu. Protseduurimälu on implitsiitne mälusüsteem, mis loob aluse motoorsetele vilumustele, oskustele mingeid toiminguid ellu viia (nt klaverit mängida). Semantilises mälus omandatud abstraktne , sümboolne, teoreetiline informatsioon - mõisted, abstraktsed sümbolmärgid, valemid, teooriad, loogilised skeemid . Episoodiline mälu talletab informatsiooni konkreetse isiku eluseikadest nii, nagu neid kogeti ajas ja ruumis fikseerituna, kindlates episoodides ja olukordades .
Kui mälu on eksplitsiitne , siis tähendab see seda, et inineme saab ise teadlikult aru sellest, mida ta omandab ja mida mälust ammutab ning suudab seda ka teistele teadlikult kirjeldada. Implitsiitsete mälunähtuste puhul avaldab varem aju poolt vastu võetud informatsioon mõju hilisematele toimingutele ja otsustele nii, et inimene ise selle mõju ja sageli ka mõju olemasolust teadlik ei ole.
Mälu pataloogia . Laias laastus võib mäluhäireid ja patoloogiad jagada 1) püsivateks ja ajutisteks (mööduvateks) ning 2) orgaanilisteks ja funktsonaalseteks. Olulisemad aupiirkonnas, mille kahjustamine mälu patoloogiat esile kutsub, on talamu, hippokampus, ajukoore oimusagarad, ajukoore otsmikusagarad.
Lühiajaline mälu
Seda mälu iseloomustavad neli peamist tunnust:
1.   lühiajalisus: informatsioon püsib mälus mõnest sekundist poole minutini, kusjuures püsivuse aeg oleneb sellele informatsioonile pööratud tähelepanust ja materjali organiseeritusest. Lühimälu kaasaegsetes käsitlustes kasutatakse mõistet töömälu, mis on siiski mõnevõrra laiem konstrukt.
2.     mahupiirang: keskmiselt mahutab lühiajaline mälu 7±2 järjestikust ühikut informatsiooni ( Miller , 1956), kuid meeldejäetavad ühikud võivad olla erineva suurusega. Näiteks on vaja meelde jätta isikukood , mis ületab lühimälu mahtu. Meeldejätmine on võimalik kui numbrite rida jaotada lihtsamateks ja tähendust omavateks ühikuteks. Nii on vaja meeles pidada sootunnust, sünni kuupäeva järjekorda (aasta, kuu, kuupäev) ja nelja arvu koodi lõpust. Sellist informatsiooni kokkupakkimist mälus nimetatakse känkimiseks (ingl k chunking). Samasugune informatsiooni organiseerimine on võimalik ka pealtnäha suvaliste tähekombinatsioonide puhul: