Miks on vaja kaitsta loodust (7)

Miks on vaja kaitsta loodust

Kui hakata arutlema, miks on vaja kaitsta loodust, siis esimesena tuleb mulle meelde saastatud puhkepiirkond , reostatud vesi ja prügihunnikud pargi - või puituservas. Alati kui räägime loodusesse minekust või puhkamisest näiteks mere ääres, peame tavaliselt silmas puhast ja puutumata loodust. Eriti veider on aga see, kui mõni lustakas seltskond läheb loodusesse piknikku pidama ning jätab endast pärast lahkumist maha prügihunniku, milles on nii toiduainete pakendeid, tühja taarat kui ka mitmesugust muud prahti.
Kui räägime looduse kaitsmisest, siis tegelikult räägime me iseenda kaitsmisest. Õigemini me räägime looduse kaitsmisest inimtegevuse vastu. Sest mida tähendab looduse kaitsmine? Ei saa ju iga metsatuka juurde panna korravalvurit, kes jälgiks, et prügi maha ei pandaks. Pole võimalik iga korstna kõrvale panna valvama meest, kes jälgiks, et ahjus mürgiseid jääke eritavaid materjale ei põletataks. Ka ei saa iga veekogu äärde panna püssimeest, kes hoiaks kätt ees, kui keegi reovett, väetist või muid saasteained vette suunab. Isegi auto pesemine veekogu ääres on tubli saasteallikas, kuna mootorist tilgub õlisid ja muid kemikaale. Kuid me ei saa igale inimesele kõrvale panna valvurit. Nii tähendab looduskaitse tegelikult seaduste pakki . Seadused on tehtud inimeste poolt ja inimestele täitmiseks. Antud juhul tuleb siis kõnelda loodus- ja keskkonnakaitse seadustest . Kuid seadustega on ikka nii, et kes ei jää vahele, see ei saa ka karistada , kui neid rikub. Vaatamate keeldudele pillutakse ikkagi autode akendest rämpsu maanteele või viiakse prügi metsa alla. Ikka on neid, kes saastavad . Kusjuures paljudele saastajatele meeldib just puhas ja puutumata loodus. Oma jäätmed sokutatakse ikkagi tavaliselt võõrale maale, sageli riigimaale. Polnud nägijaid, pole ka tegu!
Kui meie jätkame looduse reostamist, siis meie laste elukesskond on märksa vaesem, täis mürke ja muid kahjulikke aineid. Kui isegi lapsed saavad veel selles keskkonnas elada, ent ka ise jätkavad samasugust reostamist, siis ei jää lastelastele enam üldse kohta, kus elada. Või vähemasti peavad nad puutumatut loodust vaid piltidelt vaatama. Seega me peame loodust kaitsma kasvõi selleks, et meie tulevastel põlvedel oleks võimalik puhtas keskkonnas elada.
Muidugi ei tähenda puutumatu loodus üksnes prügi- ja saastevaba ümbrust, vaid ka puhast vett ja õhku. Võiksime rääkida isegi mürareostusest, milleta samuti oleksid inimesed märksa tervemad ja rahulikumad. Loodusesse paisatud mürkained tekitavad inimestele uusi haigusi, ka selliseid, mida meditsiin veel ei tunne ega ravidagi ei oska. Ja mida rohkem me loodust reostame, seda rohkem tekib uusi haigusi ja haigeid inimesi. Ka traditsiooniliste bioloogiliste jäätmete puhul võib tekkida uusi baktereid ja viirusi. Kui seesuguseid nakkustekitajad on rohkem kui kaitsekehi, jääb inimese immuunsüsteem nõrgaks ega suuda haigustele vastu seista.
Me peame austama loodust kui tervikut . Pole erilist mõtet kaitsta näiteks veekogu, kui selle ääres on suur keemiatehas, kus ei kasutata puhastusseadmeid. Isegi kui reoaineid ei juhita otse vette, piisab selle veekogu saastumiseks ka sellest, kui tehasel on kortnad, kust paisatakse õhku näiteks veeauruga reageerivaid aineid, mis hiljem happevihmana alla sajavad. Kui üks osa loodusest rikkuda ehk tasakaalust välja viia, siis hävib tihtipeale kogu keskkond. Loodus toimib kui terviklik mehhanism . Igasugused kõrvalekalded aga võivad toimida kui ahelreaktsioon . Kuid võib juhtuda ka vastupidine . Näiteks kui üks lüli vahelt võtta, ei toimi kogu mehhanism enam normaalselt. Näiteks kui tappa põllult kõik kahjurid , peavad varem neist toitunud loomad leidma endale uue toidu ning kolivad linna. Samuti kaovad ära neist kahjurite looduslikest hävitajatest toitunud loomad, näiteks röövlinnud.
Muidugi on looduse kaitsmisel ka piirid. Võiksime ju kõnelda sellest, et loodusesse ei tohi midagi jätta ega sealt võtta. Kuid kogu meie elu ju kasutab loodusressursse. Meil ei oleks elektrit, kui me põlevkivi ei kaevandaks ega kütaks. Elektrit saaks ju toota ka hüdroelektrijaamades. Kuid autode kütus? Meil küll puuduvad kivisöekaevandused ja naftamaardlad, kuid seal, kus need on, neid ka kasutatakse. Siinkohal ei saa me rääkida looduse kaitsmisest, sest kui me seda tuliselt üksnes kaitseks ja hoiaks, jääks inimkonna areng seisma ja hakkaks taandarenema. Me peame kasutama kõike, mida loodus annab, ratsionaalselt ja heaperemeheliklt. Kui ka mõni tiik kaladest lihtsalt tühjaks püüda, pole seal peagi enam ainustki kala. Kui kalu enam ei ole, et tule neid ka juurde, kuna pole enam kudevaid täiskasvanud loomi. Kui kaovad kalad, pole tiigile asja kaladest toituvatel lindudel ja nii edasi. Targalt toimime me siis, kui püüame kala just niipalju, et need jõuaksid paljuneda ja end taastoota. Nii saame garanteerida tiigi kui toiduallika pikaks ajaks. Samuti on kõikide teiste loodusest saadavate ressurssidega. Välja arvatud taastumatud loodusvarad .
Näiteks nafta , maagaas, kivisüsi ja mitmed sarnased toorained on taastumatud loodusvarad ja ühtlasi energiaallikad. Kulub sellele siis vähem või rohkem aega, kuid ühel kurval päeval saavad lihtsalt need ressursid otsa. Kõik need on tekkinud meie planeedi arenemise käigus miljonite aastate jooksul. Võimalik, et miljonite aastate pärast saaksid meie praegustest metsadest samuti naftamaardlad. Kuid mida peaks inimkond tegema vahepealsete miljonite aastate jooksul? Nii püütaksegi leida alternatiivseid energiaallikaid, kasutades näiteks elektri tootmiseks tuule- või päikeseenergiat, mis on põhimõtteliselt taastuvad , kuni Päike olemas on. Kuid iga üksik inimene ei tarvita otseselt naftat, vaid naftasaadusi. Näiteks bensiini automootorisse valades või plastmassist majapidamisriistu kasutades. Inimesed ei mõtlegi tavaliselt sellele, kust üks või teine ese pärineb või milliseid ressursse selleks kasutatud on. Isegi tavalise paberi äraviskamine on tegelikult raiskamine. Selleks, et saada paar poognat paberit, on vaja langetada üks suur puu.
Ka iga üksik inimene saastab oma elus väga palju. Isegi kui mitte lihtsalt kraanivett voolama jättes või elektripirni tarbetult põlema jättes, siis ehk ilumeelt rikkudes. Kui mõelda hetke oma tegevuse üle, siis kas me paneme alati oma näritud nätsu, kommipaberi või jäätisepulga prügikasti? Kas suitsetajad asetavad alati oma koni õigesse kohta, isegi kui mitte arvestada, kui palju nad oma elu jooksul õhku saastavad? Suured asjad saavad alguse pisikestest. Tarvis oleks mõelda säästvalt. Kui inimene mõtleb säästlikult, siis ta tavaliselt nii ka tegutseb.
Ja ega inimene ei riku loodust saastades üksnes enda kaunist keskkonda. Loodust tuleb kaitsta kasvõi näiteks sellegipärast, et kui loopida prügi juhuslikku kohta maha, siis võivad selle sisse süüa loomad ning selle tõttu hukkuda. Elusloodus ja selle kaitsmine on omaette suur teema. Looduse kaitsmine puudutab ka liikide kaitsmist, et need ei hukkuks. Ohustatud looma- ja taimeliigid on kantud häbiväärsesse Punasesse Raamatusse, kuna nad on ohustatud. Ohutajaks on aga taas inimene ise! Kui linnud ja teised loomad välja sureksid, kannataks automaatselt ka toiduahel. Kui mõnd liiki toiduahelas on ülekaalus, oleks loodus tasakaalust väljas ning tekiskid mitmed probleemid. Seesuguseid näiteid on inimkonna senisest tegevusest palju. Loodusest saame nii meie kui ka teised organismid kõik eluks vajaliku: alates päikesest enda soojendamaks ja ümbruse valgustamiseks, õhust hingamiseks ning rääkimata toidust ja kaitsest.
Looduse saastamine ei mõju halvasti mitte üksnes otseselt loomadele ja taimedele, vaid ka kogu kliimale ning läbi selle omakorda kogu loodusele. Meeletu taastumatute kütuste põletamine kasvõi sõidukite sisepõlemismootorites on viinud kaunis tõenäosemaks muutuva teooriani kliima globaalsest soojenemisest. Samas aga neis kohtades, kus põlised asukad pole iial varem lund näinud, võideldakse sagedasti lumehangedega. Üha sagedamini esineb suuri looduskatastroofe, milliseid ei osata muud moodi selgitada kui üldise kliimakatastroofiga.
Igamehe mõte algab aga oma lähiümbrusest. Näiteks kui poleks olemas prügi ümbertöötlemise kohti, siis elaksid inimesed arvatavasti nii, et ükskõik kuhu ka ei vaataks, kõikjal ümbritseks meid prügi. Osa olmejäätmeid ei lagune paari nädala ega ka mitte kuuga, vaid aastate jooksul või siis praktiliselt üldse mitte, näiteks pudelid . Ookeane reostavad suuresti lekkivad naftatankerid. Nafta on aga selline aine, mis moodustab veepinnale õhukese kelme ning takistab veeorganismide hingamist ja mürgistab neid. Nafta on vees ka ohtlik sellepärast, et see kleepub lindude sulgede või siis mereloomade karvadesse ning seda on sealt väga raske ära saada. Näitena suurest veereostusest on Vaikses ookeanis triiviv suur prügisaar, mis saab olla sinna tekkinud üksnes tänu inimtegevusele. Tänu sellele prügisaarele hukkuvad seal ujuvad linnud ja teised mereloomad. Näiteks vaaladel ja poegi toitvatel merelindudel ei ole midagi süüa peale reostatud toidu. Selline toit aga sisaldab mürke, mis tekitab loomades haigusi, millele tänu need enam ei paljune.
Tänu saastamisele muutub ka õhu koosseis, mis oma korda rikub osoonikihti. Osoonikiht kaitseb kõiki Maal elavaid organisme liigse päikesekiirguse eest. Suured osooniaugud aga võimaldavad kiirgusel pääseda otse maapinnani. Inimestele avaldab see otsest mõju näiteks nahakasvajate tekkega.
Loodust tuleb kaitsta kasvõi sellepärast, et kõigil oleks parem elukeskkond. Kellele ei meeldiks elada puhtas keskkonnas ning kaunil kodumaal? Kuid kes peaks selle tagama kui mitte meie ise? Me mõtleme ainult sellele, kuidas meil oleks parasjagu hea elada, igal aastal langetatakse tohutul hulgal puid ning müüakse välismaale, aga kes istutab neid juurde? Kui kõik vanad puud maha võtta, peab uued puud istutama, aga nende suureks kasvamine võtab ju pea terve inimpõlve. Samas on kohutavalt palju neid, kes teevad lageraiet, aga istikuid asmele ei istuta. Puude arv kahaneb Eestis kiiresti ja lõpuks on neid nii vähe, et puhast metsaõhku võib jääda väheks. Kui me hävitame metsa oma hüvanguks, siis hukkuvad ka kõik teised metsakoosluses elanud populatsioonid. Iga puu ja teiste roheliste taimede kasvamist võib kirjeldada kui protsessi, milles kasutatakse meie tegevuse jääkprodukte ning päikeseenergiat. Peale selle on vaja mõõdukalt viljakat maapinda, vett ja veidi aega. Fotosüntees on ju tegelikult kogu meie energiatarbimise alus. Metsa ökosüsteemis toimib pideva süsinikuringe. Fotosünteesi käigus seotakse süsihappegaas ja eraldub hapnik. Ent ka puidu lagunemisel või põlemisel vabaneb suur kogus süsihappegaasi ja tarbitakse suur hulk hapnikku. Miljonite aastate vältel muutsid kuumus ja rõhk puud naftaks, söeks ja gaasiks. Viimase saja aasta jooksul oleme me energia saamiseks ja sõiduvahendite jaoks ära kasutanud poole kogu planeedi fossiilse kütuse varudest – oleme kiiresti lasknud atmosfääri tagasi miljoneid tonne süsihappegaasi. Maakeral ei ole küllalt taimi, mis võiksid seda ülemäärast süsihappegaasi omastada, seega satub see atmosfääri. Süsihappegaas laseb läbi päikesevalgust, kuid peegeldab soojuse tagasi maapinnale. See põhjustabki planeedi temperatuuri aeglase tõusu, millest oli juttu eespool . Ülemaailmne soojenemine võib lisaks eespool märgitule kaasa tuua merepinna tõusu, rannikute ärauhtumise ja üleujutused. See võib põhjustada põuailma, mis põhjustab veevarustuse probleeme ja saagi ikaldumist. Samuti võib see põhjustada äärmuslikku ilma, nagu tormid ja orkaanid, mis kahjustavad tõsiselt ehitisi , teid ja infrastruktuure (sidet, vee ja elektriga varustatust).
Kokkuvõttes tasuks pöörata suuremat rõhku keskkonnaharidusele ja loodushoiule. Kui meie praegused õpilsed saaksid aru neid ähvardavatest ohtudest, oleks see vaid pool võitu. Kui aga inimesed saavad aru, et igaühest sõltub see, kui palju me loodust saastame, kui igaüks püüab seda vältida, siis suudme oma planeedi säilitada ka tulevastele põlvedele.