Loodus ei andesta vigu (6)

Loodus ei andesta vigu.
Meie suurepärane planeet Maa on miljardite aastate jooksul kujunenud siin Linnutee galaktikas väävlihunnikust elu eksistentsi allikaks. Miljonite aastate jooksul on kujunenud selle planeedi loodus. Sadade tuhandete aastate jooksul on siin välja kujunenud primaatidest inimesed. Tuhandete aastate jooksul on inimeste seas tekkinud tsivilisatsioon. Sajandite jooksul on saanud agraarühiskonnast tarbimisühiskond.
Kõik elusolendid Maal saavad tunda, mida meile emake loodus pakub. Saame tunda selle igat vilja. Kahjuks ei oska me seda hinnata ning hoolimatusest tingitud vead jätavad oma jälje. Kas emake loodus suudab meile andestada vead?
Kaua aega on suutnud Maa end ise reguleerida. Tänu vulkaanilisele tegevusele on kujunenud pinnase kuju. Gaasid ja tuhk on olnud põhjuseks, miks Maa atmosfäär on kujunenud niivõrd sobivaks elu tekkeks. Algsete ehitustega organismid õppisid valgusenergiat ning kasvuhoonegaase kasutama enda toiduallikana, produtseerides ise nende arvelt hapnikku, mis on meile, elusolenditele, vitaalse tähtsusega. Ometigi inimesed ei mõista, et meie planeet on selliseks kujunenud ise ning ei tohiks ise toota juurde neid kasvuhoonegaase, et kliima veelgi soojeneks. Me peame endale teadvustama, et selline hoolimatu käitumine võib meile endile saatuslikuks saada. Siber, kui üks külmemaid paiku Maal, kus keskmine temperatuur talviti on miinus neljakümne kraadi lähedal, on justkui tiksuv kellapomm. Teadlased on avastanud, et sealses igikeltsas aga ka järvedes olevad orgaanilised ained muutuvad teatud protsesside tagajärjel metaaniks. Teadupärast on metaan vägagi süttimisohtlik kasvuhoonegaas, mis vallandumisel muudaks metaani kontsentratsiooni õhus kümnekordseks võrreldes hetkese tasemega. Niimoodi karistab loodus meid juhul, kui me põhjustame edasi sellist globaalset soojenemist.
Suureks probleemiks on linnastumise mured, mis hõlmavad samuti süsihappegaasi liigset õhku paiskamist. Suured saastajad on logistika, energeetika ning muud tööstused. Põhiosa sellest tekib põletamistest. Enamus tooteid, mis lettidelt leitavad on üle pakendatud. Muidugi eelkõige sellepärast, et toode oleks kvaliteetne, kuid milline praht sellest järgi jääb. Isegi ümberkäitlemine ei päästa loodust saastumisest. Ümberkäitlemiselegi kulub energia ning visadus, mida aga inimestel napib. Lõviosa energiast toodetakse just taastumatutest energiallikatest. Inimesed on laisemaks muutunud. Senine elu tundub toimivat ning on väga mugav. Mitte ükski vihmapiisk ei pea ennast uputuses süüdlaseks.
Inimeste põhjustatud kahjud on suured. Kallale on mindud „Maa kopsudele“ ehk metsadele , mille puit küll annab meile mööblit, paberit, muid tarbekaupu, aga ka näiteks soojust ja valgust. Ometigi on selle põletamise saadus ehk süsihappegaas suurim oht meie kliima säilimisele. Lisaks on tihti uudistes kuulda jälle mõnest naftatankerist, mis karile sõitnud ning millest nafta merre voolanud. Selle tulemusena hukkuvad kalad ja linnud. Reostus on kalda pealgi suur. Freoonid , mis näiteks meie külmkappegi töökorras hoiavad, on meid ultraviolettkiirguse eest kaitsva osoonikihi hävitajaks. Kui aga osoonikihis on augud, jõuab elule ohtlik kiirgus maale intensiivsemalt, tekitades inimestel vähki ning hävitades ka teisi looduse osi. Kui osoonikihti meie planeedi atmosfääris poleks, suudaks elu eksisteerida vaid sügaval ookeani põhjas, kuid ilmselt sealgi mitte just väga järjekindlalt.
Loodus on karistanud meid hoolimatuse ning reostamise eest. Kõik need maavärinad maa peal on nõudnud palju inimelusid hoolimatuse eest ehitada endale kindlamad kodud, mis aga nõuaks veelgi rohkem Maa ressursse. Kõik need veealused maavärinad, mis on tekitanud tsunaamisid, on meid karistanud selle eest, et otsime alati mugavamaid või lihtsamaid eluviise. „Küll häda õpetab,“ ütleb eesti vanasõna, kuid hädade möödudes pöördutakse tagasi eluviisidele, mis ise hädasid põhjustavad. Metsapõlenguid loodus küll andestab, lastes vana metsa asemele uue kasvada, kuid mitte õhusaastamist. Linnades käivad inimesed ringi maskid ees, et mitte mürgitust saada.
„Mahakukkumisega saad üksi hakkama, aga püstitõusmiseks on vaja sõbra kätt.“ Selline tsitaat näitab kõige paremini, et inimesed saavad ise aru, et käitutakse valesti niimoodi loodust kahjustades, kuid ette ei võeta ikkagi midagi. Toonitatakse alati, et juba indiviid aitab maailma paremaks muuta. Võibolla seatakse inimese sisemaailm looduse ette ning ei mõisteta seda sõnumit, mida püütakse edasi anda. Siiamaani ongi loodus meile andestanud, karistades meid meie jaoks suurte, kuid maailma mastaabis väikeste õnnetuste või looduskatastroofidega. Arvan, et looduse silmis tuleb kunagi piir ette, kust üleastudes ei pruugita enam meile andestada. Mõned vead on siiski andestamatud.