Miks linnud laulavad? (0)

kool
Miks linnud laulavad ?
referaat bioloogias
Minu Nimi
klass
2007/08 õppeaasta
Miks linnud laulavad?
Kõikidest loomadest toovad kuuldavale meloodilisi ja inimese kõrvale meeldivaid heliseid ainult linnud ja (nii imelik, kui see ka ei ole) mõningad konnad ja kärnkonnad.
Paljud laululinnud võivad nii looduses kui ka vangistuses helised järele aimata. Selle suhtes tuleb eriti esile tõsta kuldnokka, kes teeb järele mitte ainult teiste lindude hääli--kraaksub, sädistab, siristab, rääksub, kaagutab – vaid aimab järelekonnade krooksumist, kaevu kriginat, sae vingumist, varsa hirnumist, inimese vilet, auto signaali, aga teinekord teeb tundmatut halt, mis nähtavasti on meelde jäänud talvitumise ajal kaugel lõunas. Kuldnikad ja papagoid, keda peetakse vangistuses, võivad vilistada muusikalis meeloodiaid ja rääkida üksikuid sõnu. Helide selline järeleaimamise võime näitab lindude peaaju poolkerade kõrget arengut.
Mõned asjaarmastajad arvavad , et lindude laul on mõnel määral seotud ümbritseva keskkonna helidega, mis mõjuvad lindudele omapäraste ärritajatena. Toalindudele on sellisteks ärritajateks teiste lindude laul. Et ööbikud “satuksid lauluhoogu”, tuleb neid hoida ühes toas tihase, lõokese ja nõmmlõokesega. Linde erutab muusikariista ja radio mäng; lindude laulu võib esile kutsuda noa hõõrumisega vastu taldrikut, vee valamisega tassi jm. Võimalik, et looduses mõjuvad ärritajatena mitmesugused helid ja mürad, nagu teiste lindude laul, konnade krooksumine puulehtede kohin, ojakese vulin, puude krigin jm. Mitte asjata ei tähelda linnu pidajad tihase laulus “kurvitsa” hääli, ööbikul “konna krooksumist” ja “vee vulinat” , puukoristajal “vilesid” , kanepilinnul aga “lõokese” häält. Laululinde on hoopis kergem kuulda kui näha.
Pildil ööbik
( Illustratsioon ööbikust, http://bio.edu.ee/loomad/linnud )
Linnud laulavad kevadel väga palju, ilma liialduseta võib öelda, et paljud neist laulavad “koidust koiduni”.
Mis tähtsust on linnu laulul? Isaste laul näitab teistele samaliigi lindudele, et antud pesitsemisterritoorium on ära võetud. Peale selle on isase laul kutseks emasele. Hiljem, pärast munemist, laulab isane emaslinnu lähedal, kes istub pesal. Tuleb arvata, et laul on lindudel mitte ainult vajaduseks , vaid pakub neile ka suurt rahuldust. Juba on ammu on laululinnuhuviliste poolt märgitud, et ühe linnuliigi laul on erinevates elupaikades erinev.
Lindude laulule on iseloomulik individuaalne muutlikkus. Ühe linnuliigi hulgas, ühes ja samas elugpaigas esinevad lauljad, kelle laul paistab eriti silma ilu, tugeva kõla, meeldiva tämbri poolest. Selliseid lauljaid kohatakse ööbikute, metsvintide, tihaste, siisikeste, põõsalinude, laulurästaste keskel ja neid hindavad linnulaulu armastajad eriti.
Pärast poegade koorumist muutub lindude laul harvemaks või katkeb täiesti: vanemad toidavad ja kasvatavad poegi. Sel ajal on lindudele iseloomulikud omapärased hüüded. Kõik teavad hauduja kana murelikku loksumist, kes kutsub kokku oma poegi, pesas, istuvate noorte pääsukeste poegade elavat vidistamist, kes vastavad vanemate kutsele, väikeste lindude häiritud siutsumist, rästaste kädistamist. Omapäraste häiresignaalidee abil annavad metskurvits ja põldpüü oma poegadele hädaohu lähenemise korral märku., et nad peituksid (Tsinger, J., 1965, Huvitav zooloogia , Tallinn “Valgus” 1965, 134--137).
Lindude tavaline mänguhäälitsus ehk laul on omane enamsti isaslindudele ja on seotud pesitsusajaga. Mänguhäälitsust tuleb pidada osalt signaaliks, mis väljendab linnu “omandiõigust” tema poolt okupeeritud ja kaitstavale maa- alale , osalt on ta vastassugupoole juurdemeelitamise vahendiks . Peale laualu eristatake lindudel vee kutsehüüdu, hoiatushüüdu ja ärevushüüdu. Tegelikult on lindude häälitsused veelgi mitmekesisemad (Aul, J., Ling , H. 1969, Selgroogsete zooloogia, Tallinn “Valgus” 1969, lk. 321--322).
Isalinnud laulavad emaslindude tähelepanu võitmiseks. Laulu teiseks ülesandeks on teiste lindude hoiatamine kellegi territooriumile sissetungimise eest ning olulise informatsiooni edastamine .
Linnulaul koosneb pidevalt korduvatest viisijuppidest, mis edastavad mingit informatsiooni ning on inimkõrvale tavaliselt liiga keerulised selleks, et kõiki sisaldavaid osiseid eristada. Osade lindude, näiteks musträsta laul on meloodiline, teiste oma, näiteks hüübi, kummastav (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Suhtlemine häälte abil
Laul on paljude linnuliikide olulisim suhtlemisvorm. Hääl mängib äärmiselt tähtsat rolli metsades, kus pole võimalik silmsidet hoida. Parvedena elavad linnud otsekui ütleksid: “Mina olen siin. Aga kus sina oled?”
Ülejäänud parv kordab seda signaali pidevalt. Niisugust ilmingut nimetatakse kontakthäälteks. Need on väga tähtsad parve ühtsuse säilitamisel. Parve liikmeid äralennuks kutsuv signaal on teistsugune.
Pildil kuldnokk laulmas
(Foto: Arne Ader , www.loodusemees.ee)
Laul on ka spetsiifiline liigitunnus, mille põhjal saab eristada nn. paariheitvaid liike. Klassikalisteks näideteks on siinkohal salu - ja väike- lehelind . Välimuse järgi on neid raske eristada, kuna mõlemad linnud asustavad sama keskkonda – metsaga kaetud alasid. Väike-lehelinnu laul koosneb arvukatest toonidest, samal ajal kui salu-lehelinnu laul sisaldab vaid kahesilbilist motiivi. Emaslinnud valivad endale partneri laulu põhjal, seetõttu liikide omavahelist ristumist ei toimu.
Eriti olulised on ka hoiatushüüud. Hoiatussignaalid on paljudel linnuliikidel sarnased, samal ajal erinevad hoiatushääled, mida tehakse näiteks röövlinnu lähenemisel õhust või siis maapealse vaenlase lähenedes (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Olla kuuldav , mitte nähtav
Mitmete värvuliste, näiteks rästaste või tsiitsitajate isaslinnud istuvad lauldes kõrgetel kohtadel, näiteks puude latvades, laternatel või televisiooniantennidel. Sealt on neid hästi näha ja kuulda. Teised linnud, näiteks varblased, laulavad lennu ajal.
Näib, nagu oleks laulmine nähtavas kohas linnu jaoks üsna ohtlik. Laulvat varblast või musträstast märkab aga iga kiskjaline. Tegelikkuses on see veelgi keerulisem. Tuleb välja, et parimad lauljad hoiatavad kiskjaid: “Siin ma olen ning tunnen end nii hästi, et ei maksa proovida mind kinni püüda”. Kiskjad püüavad tegelikult pigem nõrku, kogemusteta või haigeid linde, kes nii hästi ei laula . Teised liigid, näiteks põõsaslinnud või lõokesed, laulavad tihedasse põõsastikku varjudes, vahel lõõritavad ka öösel (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Armuavaldused
Lindude õiget laulu kuuleb vaid pesitsusajal. Sellel on kaks funktsiooni: määrata kindlaks territooriumi piirid ning tõmmata emaslinnu tähelepanu. Kurameerimise ajal laulab vaid isaslind. Emaslind laulab siis, kui osaleb territooriumi kaitsmisel.
Mitmed linnuliigid laulavad vaid pulmamängude hakul, seejärel jäävad aga vakka , teised jätkavad laulmist, et hoiatada konkurente nende territooriumile sisenemise eest. Laul ei anna kunagi teada üksnes laulva linnu sugu, vaid teatab sageli ka sellest, et viimane on endale juba partneri leidnud. Inimesed arvavad sageli, et kuulavad “armunute duetti”, kui tegelikult on see kahe isaslinnu laul, kes üksteist vastastikku veel “paremini” laulma inspireerivad. Troopikas elutseb linde, kelle partnerid laulavad üheskoos ühe viisi teise järel. Laul on kauge vahemaa tagant tõhusam suhtlemismoodus kui silmside , ent mõningate liikide, näiteks lüürasabade, pulmamängude ajal on need mõlemad vormid imetlusväärsel moel ühendatud (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Linnulaul
Inimesed ja muud imetajad tekitavad hääli häälepaelte – kõris paikneva elundi – abil. Lindude hääleelund, mida laulukõriks ehk süürinksiks ehk nn. alumiseks kõriks nimetatakse, asub sügavamal. See kujutab endast bronhide hargnemiskohas asuvat hingetoru laiendit. Laulukõri abil on võimalik tekitada kõrgema sagedusega helisid kui inimene häälepaelte abil. Hääleelundi ehitus on üksikutel linnuliikidel erinev.
Laulukõri toetavad kõhrrõngad ning selles on häälekiled ja – kurrud . Viimaste vahel, bronhide alguses, asuvad häälepilud. Hingetoru ning bronhide vahel asuvad laululihased, mis muudavad häälepilude kuju ja suurust ning mõjutavad seeläbi tekitatavat häält. Mida rohkem linnul laululihaseid on, seda mitmekesisem on tema laul. Näiteks toonekurel ja jaanalinnul laululihaseid pole. Laululindudel on neid tavaliselt 7 paari.
Linnulaulu kõlavusele avaldavad mõju ka tema kehaehitus ja suurus. Näiteks kure laulu on kuulda 2 kilomeetri kaugusele. See on võimalik tänu sellele, et kure kõri võib olla kuni 1,5 meetrit pikk (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Lindude laul
Linnud ja inimesed on võimelised kuulma sarnase sagedusega helisid, samas on inimese kõrv paremini kohastunud veidi madalamate helide eristamiseks. Lindude kuulmise eripäraks on ka see, et nad on suutelised eristama toone, mis järgnevad üksteisele väga kiiresti. See, mida inimesed lindude laulu kuulates vaid ühe helina kuulevad, võib tegelikult olla kuni 10 toonist koosnev, üksteisele kiiresti järgnevate häälitsuste seeria . Linnud on võimelised neid eristama. Isegi kõige lihtsamate lindude tekitatavad hääled sisaldavad tõenäoliselt palju rohkem informatsiooni, kui inimkõrv on võimeline kuulma (Miksike, http://www.miksike.ee ).
Linnulauluhommikud
Eesti Ornitoloogiaühing kutsub kevadistel varahommikutel kõiki huvilisi õppima linnulaulu ning kuulama muud huvitavat lindude elust-olust. Kohtumispaigaks on tavaliselt Raadi kalmistu.
Pildil metsvint
(Foto: Toomas Tuul, www.loodusring.ee)
Nii on võimalik algajal huvilisel teha endale selgeks rasva- ja sinitihane, metsvint ja mets-lehelind, edasijõudnum aga saab kõrva teritada väänkaela, mustpea -põõsalinnu jpt lauluga (Eesti Ornitoloogiaühing, http://www.eoy.ee ).
Kasutatud materjal
1. Tsinger, J., 1965, Huvitav zooloogia, Tallinn “Valgus” 1965, 134—137
2. Aul, J., Ling, H. 1969, Selgroogsete zooloogia, Tallinn “Valgus” 1969, lk. 321—322
3. Miksike, http://www.miksike.ee
4. Eesti Ornitoloogiaühing, http://www.eoy.ee
5. Tartu Ülikooli BG Loodusteadusliku hariduse lektoraadis valminud veebipõhised õpikeskkonnad, http://bio.edu.ee
6. Loodusemehe pildipank, http://www.loodusemees.ee
7. Loodusring, http://www.loodusring.ee