Naaritsa karvastik on punakam kui mingil. Naaritsal on valge laik mõlemal mokal, mingil aga ainult alumisel (Loomade elu, 1987). Valgete laikude paiknemist on näha ka lisatud piltidelt (vt fotod lk 7). Naarits on mingist väiksem ja nõrgem. Naaritsa tüvepikkus on 32 43 cm, sabapikkus 12 19 cm ja mass 550 800 g. Mingi tüvepikkus ületab sageli 45 cm, sabapikkus on 15 25 cm, mass kuni 1,5 kg. Need liigid erinevad ka hammastiku ja kolju poolest. Naarits. Jooksuaeg on neil märtsis aprillis. Pojad sünnivad pärast ca 73 päevast tiinust mais. Tavaliselt on pesakonnas 4...5 (maksimaalselt 10) poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Nägema hakkavad nad umbes kuu aja vanuselt. Sel ajal lõpetavad nad ka emapiimast toitumise. 7 Iseseisvuvad noored naaritsad sügisel ja juba järgmisel kevadel hakkavad nad sigimisest osa võtma
Neile on iseloomulik väga kiire ainevahetus, mis on vajalik kehatemperatuuri hoidmiseks. Rangelt loomtoidulised. Söövad kõiki loomi kellest jõud üle käib. Peamise toidu moodustavad putukad. Söömata ei suuda olla kauem kui ööpäeva. Ööpäeva jooksul söövad ära rohkem toitu kui ise kaaluvad. Sigivad 2 kuni 3 korda aastas. Eestis kestab sigimisperiood aprillist septembrini. Tiinus kestab 21 päeva. Ühes pesakonnas on tavaliselt 7 kuni 9 poega. Pojad on sündides paljad, pimedad ja välja arenemata kärsaga. Silmad avanevad 18 päeva vanuselt. Imetatakse poegi kolm nädalat. Ühe kuu vanuselt saavad noored juba iseseisvateks. Maksimaalne eluiga on 18 kuud. On tähtsal kohal mitmete putukate arvukuse reguleerijatena. Samal ajal on ka ise toiduks paljudele röövloomadele ja -lindudele. Metsnugis: Eestis on metsnugis tavaline liik nii mandril kui ka saartel. Arvukus umbes 4000. Üksiku eluviisiga. Päevaajal varjab ennast tavaliselt puuõõntes, oravapesades või
varesepesi ja puuõõnsusi, vahest isegi suuremaid lindude pesakaste. Pesa vooderdab ta kuiva rohuga. Selles armastavad elada aga kirbud, kes sunnivad oravat üsna sageli elukohta vahetama. Tavaliselt on ühel oraval mitu sellist pesa. See hoiab väga hästi sooja. Isegi väga külma ilmaga ei lange temperatuur selles eriti madalale. Oravatel on aastas tavaliselt kaks pesakonda poegi - kummaski reeglina neli või viis poega. Pojad on sündides pimedad ja paljad. Silmad avanevad neil alles kuu aja vanuselt. Seetõttu hakkavad pojad ka alles kuu aja vanuselt pesast väljas käima. Seetõttu on neil väiksem võimalus kiskjate saagiks langeda. Imetamine kestab 2...3 kuud. Kahekuuselt noored iseseisvuvad. Suguküpseks saavad nad aastaselt. Orava keskmine eluiga on viis aastat. Peamisteks vaenlasteks on neil metsnugis ja kanakull. Eelnevatel aegadel oli Eestis oluliseks ohustajaks ka inimene, kuid kaasajal meil oravatele enam jahti ei peeta.
rookatusesse. Käigud on umbes 10-12 sentimeetrise läbimõõduga, ent siiani pole me täpselt tuvastanud, miks nugis need käigud sinna on rajanud. Talviti olen taluõuel näinud ka metsnugise jälgi. Lumme jäetud jälgedel ei ole näha varbapäkkasid, mis tuleneb sellest, et metsnugise tallalused on talviti karvased. Metsnugise arvukus Eestis on viimasel ajal tõusnud. Selle kiskja rohkus sõltub peamiselt saakloomade arvukusest ning võib aastate lõikes oluliselt erineda. Looduslikke vaenlasi metsnugisel peaaegu polegi. Juhuslikult võivad neid aga murda hundid või ilvesed, vahel harva langevad nad saagiks ka rebastele ja suurtele röövlindudele. Suurimaks vaenlaseks metsnugistele on kindlasti inimene, kes hindab nugise ilusat kohevat karva. Mina tema karva ei himusta. Selle asemel tuli mul loodusmuuseumis topise ees seistes hoopis soov metsnugisest mõni kaunis fotojäädvustus saada. Ilmselt osutub see aga
Toitumine Kivinugis on lihatoiduline- närilised, hiired, uruhiired, oravad ning samuti linnud, sageli ka marjad. Mõnedes piirkondades peaaegu täielikult kas vili- putuk, või jäätmetoiduline. Kivinugis on täielikult öise eluviisiga. ( Euroopa imetajad) Järglased Kivinugise paaritumine toimub kesksuvel. Pojad sünnivad kevadel. Suguküpsus saabub 1-2 aastaselt. Tiinus kestab 30 päeva. Pesakonnas 1-8 poega (tavaliselt 3-4). Aastas on ainult 1 pesakond. Pojad on sündides pimedad, emapiimast võõrduvad 8 nädalaselt. Poegade eest hoolitseb ainult emasloom. Pojad lahkuvad pesast 8-10 nädalaselt, 2-3 nädalat käivad emaga kaasas. Emad ja pojad suhtlevad omavahel hästikuuldavate häälitsuste abil.( Loomade elu, Imetajad) 6 Metsnugis ( Martes Martes ) Kehaehitus ja välimus Metsnugise kere on sihvakas ja tugev. Karvkate on metsnugisel sügav- sokolaadipruun,
Pesadega, milleks on puuõõnsus või endine röövlinnu või oravapesa, on nad seotud vaid poegade kasvatamise perioodil. Kivinugis (Martes foina) www.jahindusinfo.ee Jooksuaeg on juunis-juulis, kuna nugistel on kärplastele omane soikeperiood (latentne periood) munaraku arengus, sünnivad pojad alles järgmise aasta aprillis. Poegi ühes pesakonnas 2-4, pojad sünnihetkel pimedad ja abitud, emapiima saavad 2,5 kuud ning täielikult iseseisvuvad 6-kuuselt. Suguküpseks saavad aastaselt. Täiskasvanud loomade tüvepikkus ja kaal: Metsnugis: 38-58 cm; 1,5 kg Kivinugis: 40-50 cm; 2,1 kg Üksikjälg: 3-3,5 cm pikk; 2-2,5 cm lai; sammuvahe 50-80 cm, tavaliselt paarisjäljed Tuhkur e tõhk on üsna hästi ära tuntav oma kirju kasuka poolest: tuhkru aluskarv on hele ja see kumab läbi pikema pealiskarva. Kõhupool on tumedam kui selg, üle silmade
Peamiselt eelistab kaske, pihlakat ja paakspuud. Suvel sööb ka rohttaimi, sealhulgas veetaimi. Veetaimi sööb eelkõige seepärast, et neis on kõrge naatriumisisaldus. Sügisel ja kevadel tarbib rohkem puhmarinde taimi ja puukoort. Talvel toitub põder peamiselt puuvõrsetest, eelistades paju, haaba, pihlakat, kadakat, paakspuud ja saart. Harvemini sööb kaske ning väga harva leppa. Sigimine - Põdrad saavad suguküpseks mullikaeas. Jooksuaeg hakkab tavaliselt augustis ja lõpeb oktoobris. Augusti keskpaigast hakkavad põdrapullid häälitsema. Nende häält võib kirjeldada kui madalat ohet. Häälitsuste ülesandeks on anda teada emasloomale oma asukohast ning ähvardada teisi pulle – konkurente. Nõrgemad pullid, kuuldes tugevama häält, tavaliselt vaikivad ja tõmbuvad tagasi. Kui aga hääle järgi tundub tegu olevat võrdväärse või nõrgema vastasega, siis tuleb pull ligidale, et vahekorda klaarida
Huvitav on, et jänes sööb oma toitu kaks korda - saab rohkem toitaineid kätte. Nimelt sööb ta oma vedelad esmased väljaheited kohe uuesti sisse ja alles teisel mao ja soolte läbimisel tekivad kõvad pabulad. Valgejänese pabulad on suured ja neid on hunnikus palju vähem kui halljänesel. Jooksuaeg on jänestel veebruarist juunini. Aasta jooksul võib neil olla kaks või kolm pesakonda - igaühes 1...6 poega. Kuu ajaga saavad noored jänkujussid iseseisvateks. Pojad sünnivad noorel valgejänesel juba järgmisel kevadel. Tavaliselt ei ela jänesed looduses kauem kui 3...4 aastat, aga mõnikord võivad nad saada isegi 13 aasta vanuseks. Vaenlasteks on neile röövloomad (hunt, ilves, rebane, nugis), suured röövlinnud ja ka varesed. Inimene ei tohiks
................................................................................................................ 7 Kasutatud kirjandus..................................................................................................................... 9 MINK Kehapikkus: 30-50cm Sabapikkus: 16-20cm Kaal: 0,8-1,8kg Kaitse Eestis Mink Eestis looduskaitse alla ei kuulu. Elupaik Mingid elavad igasuguste veekogude kallastel ja ka meres. Urud on neil üldjuhul rajatud kaldale. Pesana kasutavad looduslikke õõnsusi. Pesakohaks sobib väga hästi näiteks puujuurte vaheline pelgupaik. Tihti kasutavad mingid pesapiagana või lihtsalt varjumiseks ka kobraste poolt rajatud urge või siis leiavad sobiva koha kopratammis. Minki võib segi ajada meie kohaliku kärplase euroopa naaritsaga. Mingi ehk ameerika naaritsa tunneb ära tema valge alalõua järgi. Euroopa naaritsal on valget värvi nii alalõug kui ka mokad. Levik ja arvukus Eestis Mingid on levinud puhaste veekogude ääres üle Eesti
kopranõre). Taasasustati Eestis 1957.a. 20.saj algus hakati liiki taasasustama mitmetes riikides: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, mitmes venemaa piirkonnas. Arvukus Eestis: hetkel u 17000 isendit ning asurkonna seisund suht hea. Toitumine: taimtoidulised. Suvel vees ning veekogu kaldal kasvavad rohttaimed- nõgesed, tarnad, pilliroog, angervaks. Talvel lehtpuude koored ning oksad. Meeldivad paju, haab, pihlakas, toomingas. Kui muu toit puudub, siis kuused. Sigimine; Jooksuaeg veebruar-märts. 105-107 päevane kandeaeg, seega siis juunikuus, sünnitab 1-4, harvem kuni 5 poega. Imetamisperiood poolteist kuni 2 kuud. On monogaamne. Pesakonnas vanemate paar, sama aasta ja eelmise aasta pojad. Probleemid: Langetatud puud veekogude kallastel ja veevoolu takistamisest tekkivad üleujutused. Tammide ehitamisega ujutatakse üle ka metsaääred, need muutuvad liigniisketeks, puud kuivavad. Tammid takistavad lõhelistel jõuda kudemispaika. Lubatud jahiviisid ja aeg: Kohe
Territooriumit märgistavad nad lõhnaga ning sarvede ja sõrgadega kraapides. Isasloomad elavad üksikult, emasloomad moodustavad koos järglastega väikeseid salku. Toituvad rohttaimedest ja puude okstest (eriti talvel). Samuti söövad nad veetaimi. Jooksuaeg on neil septembris-oktoobris. Sel perioodil korraldavad isasloomad duelle. Tiinus kestab kaheksa kuud. Seejärel sünnib tavaliselt üks (harva ka kaks) poeg. Vaenlasteks on neile hundid ja teised suuremad kiskjad. Eestis on lubatud neile ka jahti pidada. Põder - Alces Hirvlaste sugukonna suurim esindaja ja meie metsade suurim loom. Pikkade jäsemete ja laiade sõrgadega, iseloomulikud on pikk ülamokk ning kuni 40 cm pikkune habe lõua all. Labidakujulised sarved ehivad ainult põdrapullide pead. Suur loom toitub ainult taimedest. Männi- ja kuusekoorega maiustades võib põder metsale palju kahju teha. Kui panna metsa ulukite söögikohta soolasegu (sool, fosforhape, lubi), siis
Saarmas Saarmas on saleda kehaga kärplane. Ta on Eesti veeelulistest kiskjatest suurim (peaaegu meetripikkune). Saarmal on tihe, pruuni värvi, veekindel ja väga vastupidav karvkate. Sellest on tal palju kasu külmas vees ujudes ja jahti pidades. See kasukas on saarmale aga omamoodi saatuslikuks saanud nimelt on kunagi väga laialt kogu põhjapoolkeral levinud liik kaasajaks mitmelt poolt välja surnud liigse küttimise tõttu. Saarmale on jahti peetud just hinnalise karusnaha pärast. Eestis on viimasel ajal saarmate käsi hästi läinud. Nende arvukus on tõusnud poole sajandi jooksul paarisajalt paari tuhande isendini. Saarmas eelistab elada järsukaldaliste jõgede kallastel. Jõekaldasse uuristab ta endale uru, mille suue avaneb vee alla. Ta ei ütle aga ära ka teiste loomade rajatud pesadest, mida ta võib enda tarbeks kergelt ümber kohandada. Saarmad on üksikeluviisilised loomad, kes tegutsevad peamiselt videvikus. Toituvad saarmad peamiselt vees elavatest looma
kaetud aladel. Praeguseks on tema arvukus kahanenud Põhja-Ameerikas ja Lääne-Euroopas. Talvel elavad hundid kindlal maa-alal, mille piire pidevalt kontrollitakse ja märgistatakse kutsumata külaliste eest. Suurtele sõralistele peetakse jahti terve karjaga. Ajujahi taktika kasutamisel on osa karja liikmetest jälitaja rollis, teine osa aga varitseb parajat hetke ründamiseks. Hundi saakloomade hulka kuuluvad veel jänesed, temast väiksemad kiskjad, sageli ka konnad, hiired, putukad ja linnumunad. Hundikari suudab maha murda ka karu. Poegade kasvatamisega tegelevad isa- ja emahunt koos. Pesa rajatakse varjulisse, raskest ligipääsetavasse kohta veekogu lähedale. 2...9 mustjaspruuni kutsikat sünnib aprilli alguses. Lisaks piimale toidetakse poegi ka poolseeditud lihaga, mille vanemad pesa juures välja oksendavad. Suve algul hakatakse pesasse tooma ka elustoitu, et
Ka Eestis on lubatud erilubade alusel karudele jahti pidada. Pilt nr 3. 4 REBANE Rebane on kõigile tuntud metsaelanik. Kuigi tema karva värvus on väga varieeruv, on see enamasti seljapoolt punakaspruun ja kõhupoolt valge või hall. Kehapikkus on tal 50...90 cm, saba pikkus 40- 60 cm ja kaal 4-10 kg. Rebane on levinud kogu Euraasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis on rebane arvukas liik, kes on levinud nii mandril kui ka saartel ning isegi väikesematel laidudel. Kõige sobivamaks elupaigaks on talle avamaastikud, mis vahelduvad metsatukkadega. Lisaks sellele võib teda leida ka soodes ja rabades, kuid mitte kunagi suurtest metsamassiividest. Rebane on põhiliselt üksikeluviisiga ja küllaltki paikne. Jahti peab rebane peamiselt videvikus, kuid võib seda teha ka päise päeva ajal. Jälitamise korral on ta erakordselt ettevaatlik ja näitab üles üllatavaid
kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad - pikematest sulgedest moodustunud kõrvjad tutid. Istuva kassikaku keha alt paistavad tugevad konksjad mustad küüned, kaks kummalgi pool. Jalad on paksult sulgedega kaetud ja on istuvas positsioonis kehast eristamatud, mis loob ka väiksest kakust mulje kui turjakast jõhkardist. Kassikakk on aktiivne hämarikus ja öötundidel. Ta on võimas kiskja, mistõttu temaga peavad arvestama ka keskmise suurusega kiskjad imetajad. Kassikakk toitub suurematest ja väiksematest närilistest, jänestest, kärplastest ja isegi väiksem rebane peab tema eest varju pugema. Lindude puhul pole aga mingit küsimust - kes ette jääb, see maha murtakse. Kassikaku eest võivad end muretult tunda ehk vaid meri- ja kaljukotkas, ka suur-konnakotkas. Aga näiteks kalakotkas peab juba tema eest taanduma; kassikaku menüü "ülejääke" uurinud ornitoloogid on teinud kindlaks vähemalt ühe kalakotka murdmise
Veel 30 aastat tagasi oli karu levinud laiadel aladel Põhja-Ameerikas, Euraasias ja Põhja-Aafrikas. Küttimise ja elupaikade hävitamise tõttu on karu paljudes piirkondades välja surnud. Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Veel leiab teda peale Ida-Euroopa Siberist ja Skandinaavia poolsaarelt ning Põhja-Ameerikast. Eestis mandriosas on ta üsna tavaline loom, kelle arvukus on ca sajandi lõikes tunduvalt suurenenud. Karu on tippkiskja, keda ohustab ainult inimene. Üldiselt domineerivad pruunkarud teisi karusid kellega neil elupaik kattub. Karu vanuse määramiseks kasutatakse tema tagakäpa suuruse vaatlemist. 9 kuni 18 kuu vanustel poegadel on jälje pikkus 13-14,5 cm
hakkab linde ja jäneseid püüdma Kui kass on nö heas tujus, siis ta lööb nurru ja hõõrub ennast vastu inimese jalasäärt. Kui kass on tige, siis ta teeb väga koledat häält ja ajab ennast turri. Kui kass näeb vaenlast, lähevad tal karvad turri. See on sellepärast, et ta tahab paista suuremana kui muidu. Siis hakkab vaenlane kartma. Siis kui kassil sünnivad pojad, on nad umbes 10 päeva pimedad. Kassimamma imetab neid ja lakub keelega, et nad hästi-hästi puhtad oleksid. Muidu võivad nad haigestuda. Ajal mil väikesed kassipojad juba näevad, hakkavad nad mängima, nagu väike lapski tahab mängida. Noored kassid on muidugi ka väledamad. Kass on väga koduarmastaja loom. Kohast, kus kass on sündinud ei taha ta kuidagi ära minna. Kui inimene kolib uute korterisse, ei tule kass inimesega kaasa. Kodukohas on talle absoluutselt kõik tuttav
Võsu Kool Lendorav Referaat Koostaja: Marit Nõmme 6. klass Juhendaja: Ly Ammussaar Võsu 2015 Sisukord Sissejuhatus.........................................................................................................................................1 Välimus.................................................................................................................................................2 Leviala..................................................................................................................................................3 Arvukus.................................................................................................................................................4 Eluviis........................................................................................................
· õlakõrgus kuni 216 cm, tüvepikkus 200...290 cm · suure liikuvusega loom, kes vahetab · 100...300 (600) kg sesoonselt elupaika - suvel eelistab soostunud ja lodumetsi lehtpuunoorendikke, · Eestis on ~ 10 000 talvel kuivemad sega- ja männimetsi isendit · enamasti elavad üksikuna või vähestes · Eestis nii mandril kui rühmades, talvel võivad kujuneda väikesed suurematel saartel. karjad · Eesti suurim näriline KOBRAS · karvastiku värvus varieerub Castor fiber L. helepruunist mustani · lame saba, mis on kaetud · tüvepikkus 80...100 cm sarvsoomuste ja lühikeste hajusate karvadega · 15...30 kg · ehitavad okstest kuhilpesa · ligikaudu Eestis 6000 isendit või kraabivad järsu · taimtoiduline
ja lendab valju praginat tehes veidi eemale. Lennu ajal mõjuvad erepunased tagatiivad koos käristamisega vaenlasele (linnule) ilmselt ehmatavalt. Maandunud putukas kaob jälle 4 otsekohe silmist. Eelistab elupaikadena ümbrusest soojemaid ja tuulevaiksemaid poolavatud paiku loopealsetel ja nõmmedel. (Wikipedia, 2011) Nõmme-võrkliblikas (Melitaea cinxia) Esineb kõikjal Aasias, Euroopas, välja arvatud Portugal, Hispaania kesk- ja lõunaosa ja Põhja-Skandinaaviaja Inglismaa. Euroopas eelisatb ta elupaikadena sarnaselt käristajaga avatud elupaiku- loopealseid ja nõmmesid, mis on ümbrusest soojemad ja tuulevaiksemad. Enamuse oma elutsüklist veedab musta röövikuna, oranzi mustriga valmiku eluiga on ainult mõned nädalad. Nõmme-võrkliblika populatsioonid on olnud viimased aastakümned pidevas languses, peamiselt elupaikade kadumise tõttu, Euroopas hakkas nende arv eriti jõudsalt vähenema
Manilaiul. Üks elujõuline asurkond on teada ka Tallinna ümbrusest. Kõre lemmikelupaikadeks on liivaste muldadega mererannad ja liivadüünid. Kõre võib joosta kärnkonna kohta ebatavaliselt vilkalt, mistõttu esmasel kohtumisel võib tunduda, et tegu on hoopis hiirega. Teda võib tegutsemas näha vaid öösiti, päeval peidab ta end niiskesse pinnasesse või kivide alla. Kevadel kasvab isasloomadele kurgu alla sinakas või lillakas kõlapõis, mille ülesandeks on võimendada konna krooksumist. Kõrekontsertide tipphetked on mais, kui isasloomad võimsa lauluga emasloomi meelitavad. Nad koevad madalates, ajutistes veekogudes või merelahtedes, kus on vähe taimestikku. Emasloom koeb 1,5...1,8 m pikkuse kudunööri, milles on 3000...4000 muna. Kudunöör asetatakse veekogu põhjale. 3...7 päeva pärast kooruvad 7...8,5 mm pikkused vastsed, kelle areng noore konnani kestab 45...55 päeva
EESTI MAAÜLIKOOL Referaat Puisniitude Loomastik Kaspar Knuut 2010 2 Sissejuhatus Puisniiduks nimetatakse regulaarselt niidetava rohustusega hõredat puistut. Puisniidud kujunesid asulate ümbrusesse juba üle 4000 aasta tagasi seoses puidu tarbimisega ning hiljem karjakasvatuse levimisega. Eriti väärtuslikuks teeb puisniidud nende kõrge liigirikkus. Puisniidu liigirikkale taimestikule kaasneb tavaliselt ka muu elustik, näiteks putukate suur mitmekesisus. Eestikeelses põllumajanduslikus kirjanduses kõneletakse puisniitudest kui looduslikest rohumaadest. Taimeökoloogias nimetatakse taolisi kooslusi pool-looduslikeks ehk pärandkooslusteks. Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus ja aimekirjanduses, kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt "niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks", "heinaaedadeks" jne. (http://www.zbi.ee/pky/puisniidud/iseloomustus.htm) Kasvukoha järgi ja
poja asemel 3-4 või rohkemgi järglast. Orav poegib kaks korda aastas. Esimest korda märtsis- aprillis, teist korda suvel. Vastsündinud oravapoeg on tikutopsi suurune. Orava pesa asub metsas tihti kuuse okste vahel. See on poolemeetrise läbimõõduga raagudest punutud kerakujuline ehits. Orav võib pesa teha ka puuõõnsusesse või linnu pesakasti. Oravat ohustavad metsas peamiselt kullid, rebane ja metsnugis. Viimane on kõige ohtlikum. Nugis suudab puudel liikuda osavamalt kui orav. Oravat puude otsas jälitades püüab ta selle viimaks enamasti kinni. Tihtipeale käib nugis ka oravapesi rüüstamas. Mandri-Euroopas on ta tavaline, kuid Briti saarelt on ta Põhja-Ameerikast sisse toodud hallorava (Sciurus carolinenis) poolt peaaegu välja tõrjutud. 3.2 Karu Karu on meie metsade suurim kiskja. Täiskasvanud loom kaalub 100-200 kg. Karu tagakäpa jälg meenutab inimese palja jalatalla jälge
Ulukibioloogia Kanalised Laanepüü ja nurmkana elab metsas. Kaalub kusagil 0,5 kg. Eelistab segametsa kuuse alusmetsaga, mis sisaldaks tingimata leppa, haaba, kaske. Ei ütle ära ka lodumetsast. Noorena tarbivad loomset toitu, täiskasvanuks üle minnes lähevad üle taimsele toidule. Väga palju süüakse sipelgaid taimsest toidust. Monogaamne. Pesitsevad mõlemad maapinnal. Pesa puu otsa ei tee. Sooline sekundaarne dimorfism vähe arenenud. Laanepüül isastel väike tutt kukla peal. Nurmkanal rinna peal tumedam laik. Laanepüü pesakonnas kuskil 6-7 muna. Mais kooruvad. Kuskil 30 000 isendit. Nurmkana levinud hästi lõunapoole. Meenutab väikest kana. Tema on tuntud kui kõige suurema kurnaga ehk pesakonnaga lind Eestis. Metsis sööb männiokkaid. Närilised, jäneselised, kärplased Kütitakse põhiliselt kobrast. Kobras on meile reintrodutseeritud liik. Suri välja 1870 ja uuesti toodi sisse peale II maailmasõda. Maailmas on 2 liiki kobrast: kanada kobras ja euroopa k
Euraasia saarma levila lõunapiiri Lähis- ja Kesk- Idas moodustavad Iisrael, Jordaania, Iraak ja Iraan. Aafrika riikidest paikneb saarmas Marokos, Alzeerias ja Tuneesias. Lõuna-Aasias leidub saarmast peaaegu igas riigis, eriti Pakistani, Afganistani, India, Nepali, Bhutani ja Myanmari Himaalaja jõesüsteemides, idapool Kagu-Aasiast kuni Jaapanini, kus saarmas on väljasurnud (Ruiz- Olmo, Loy, Cianfrani, Yoxon, Yoxon, de Silva, Roos, Bisther, Hajkova, Zemanova, 2008) Eestis levinud kogu mandril, ka Hiiumaal ja Saaremaal. Hiiu- ja Saaremaal esines 1920.- 30. aastatel, kuid 50-ndatel puudus. Praegust arvukust hinnatakse Eestis 2000 loomani (Vulla, 2008). Pidevalt esineb ta suurematel nn. ,,saarmajõgedel": Pedja jõel, Põltsamaa e Paala jõel, Võhandu jõel, Rannapungerja jõel, Jägala jõel, Alajõel, Loobu jõel, Valgejõel, Kunda jõel, Pärnu jõel ja nende lisaharudel. Saarmast esineb ka paljudel teistel jõgedel (Laanetu, Veenpere, 1971). Saarmas on meie alade põlisasukas
Üldiseloomustus Harilik ilves (Felis lynx) on pikajalgne, tugeva kehaehitusega kaslane. Karvkate on varieeruv, suvel kollakaspruun, talvel kahvatuhall. Ilvese jalad on tihedalt täpilised, selg aga hõredamalt. Täpid võivad olla kahvatud ja sulandunud peaaegu roosimustriks, seetõttu võivad need tunduda palju suuremad. Karvkattel on kolm põhimustrit: valdavalt tähniline, valdavalt triibuline ja ühtlane. Saba on neil lühike ja laia musta otsaga. Kõrvaotstes on umbes 2 cm pikkused tutid, talvel pikemad, kuni 4 cm. Kõrvatutid on mustad ja silmatorkavad ning tagavad ilvestele ülihea kuulmise. Ilvesel on esikäpad tagakäppadest suuremad. Päkad on laiad ja käpaalune karvkate on väga t
keeles Rahvapäraseid Mesikäpp nimesid Kehamõõtmed Tüvepikkus 160...250 cm Kehamass 150...250 kg Levik Eestis ja Kunagine levila hõlmas kogu põhjapoolkera metsavööndi ja ulatus otsapidi stepivööndini välja. maailmas Kaasajal on ta enamikus Euroopa riikides kadunud, olles säilinud veel vaid suurematel metsaaladel (tavaliselt mägedes). Eestis on ta laialt levinud mandril, kuid puudub saartel. Arvukus Eestis Üle 500 isendi. Elupaik ja -viis Elupaigana eelistab rabadega metsamassiive, milles leidub tuulemurdu. Karud on aktiivsed videvikus ja pimedas, harva päevavalgel. Nad on üksikeluviisiga. Talve veedavad nad taliuinakus, mis kestab novembrist märtsiaprillini. Sel ajal alaneb mõnevõrra kehatemperatuur ja aeglustub ainevahetus
Mets on taimekooslus, kus peamise rinde moodustavad puud. Looduses on metsatüüpe sageli raske määrata. Kõige üldisemalt võib metsad jaotada kahte suurde rühma: aru- ja soometsad. Arumetsad kasvavad lubjarikkal lähtekivimil, kus turbakiht puudub või on õhuke. Soometsade pinnaseks on märg ja paks (üle 30 cm) turvas. Eestis on metsadega kaetud umbes 2 miljonit hektarit. Tamm on vanadele eestlastele tuntud kui püha hiiepuu. Tammede all toimusid suured rahvakogunemised. Oma kõrguse saavutavad nad esimese saja aastaga, hiljem vaid jämenevad aeglaselt. Hariliku tamme vanus võib ulatuda pooleteise tuhande aastani. Tõrud on maitsvaks toiduks paljudele loomadele ja lindudele, näiteks oravale, metsseale, mägrale ja rähnidele. Ka inimene on tõrudest palju kasulikku leidnud.
·Tiigikonn ·Tähnikvesilik ·Veekonn Harivesilik Triturus cristatus Laurenti Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Kehamõõtmed Kehapikkus koos sabaga on 14...15 (...18) cm. Emased on pikemad kui isased. · Levik Eestis ja maailmas On levinud kogu Euroopas, välja arvatud Pürenee poolsaarel (Hispaanias ja Portugalis) ja Skandinaavia põhjaosas. Eestis asub oma levila põhjapiiril, esineb rohkem vabariigi lõunaosas, saartelt pole leitud. · Arvukus · Harivesilik on piiratud levilaga liik, kes pole eriti arvukas · Ohustatus ja kaitse Harivesilikud taluvad halvasti saastunud veekogusid ja inimtekkelist maastikku. Kuulub kaitsealuste liikide II kategooriasse. Harivesilik Triturus cristatus Laurenti · Elupaik ja -viis Elupaikadeks on metsad, pargid, põõsastikud, jõgede ja järvede
erkkollaste silmadega kakuline. Peas väikesed suletutid, mis on näha siis, kui lind on ärritunud olekus. Kõrvukrätsust eristavad teda veidi pikemad tiivad, mille tagaserv on laialt valge, valkjas on ka linnu kõht (kõrvukrätsul on see viirutatud). Isaslindude keskmine kaal on 295 g ja emaslindudel 335 g. Tiibade sirulaius 90 105 cm. Sooräts tegutseb nii päevasel ajal kui ka videvikus. Vanas Maailmas on sooräts levinud Briti saartest ja Skandinaavia poolsaarest läänes kuni Ohhoota mereni ja Kamtsatka poolsaareni idas, põhjapiiriks seitsmekümnes ja lõunapiiriks neljakümnes paralleel. Laialdaselt on liik levinud ka Põhja- ja Lõuna-Ameerikas. Sooräts on avamaastiku (sood, jõeluhad, rannaniidud, avarad põllumassiivid, tundra) asukas. Pesitseb maapinnal, tavaliselt kõrgema rohu või põõsastiku varjus. Täiskurnas võib olla 2-13 muna. Mune hautakse 25 27 päeva. Paarinädalased pojad lahkuvad pesast ja ukerdavad
Roomajate üldiseloomustus Keda nimetatakse roomajateks? Roomajate (Reptilia) klassi kuulub maailmas umbes 6000 liiki selgroogseid loomi. Need on enamuses maismaaloomad, kuhu kuuluvad loomad jaotuvad seltsidesse: kilpkonnalised, kärsspealised, krokodillilised ja soomuselised. Eesti roomajad (kokku 5 liiki) kuuluvad kõik seltsi Soomuselised (Squamata). Roomajate välimus Erinevatesse roomajate seltsidesse kuuluvate liikide välimus on erinev - see võib olla sisaliku-, mao- või kilpkonnalaadne. Siinkohal ei hakka me kirjeldama meil mitteelavate rühmade (nt. kilpkonnaliste ja krokodilliliste) välimust. Samas on aga kõigi roomajate nahk kuiv, näärmeteta ja kaetud erineva suurusega sarvplaadikestega. Need on looma kehale kaitseks. Sisalike keha liigendub peaks, kaelaks, kereks ja sabaks. Keha külgedel paiknevad nõrgalt arenenud jalad. Madude keha läheb sujuvalt üle kereks, mis omakorda lõpeb sabaga. Jalgu madudel ei ole. Pikim teadaolev madu o
Suvel ja sügisel on sarved peas. Mida noorem loom, seda püstisemalt ta pead/kaela hoiab. Elab keskmiselt 5-6. aastaseks, maksimaalselt 10-aastaseks. Euroopa sokk omistab 1,5 aastaselt sarved. Umbes 500st 1 on ka emaskitsel sarved peas. Sarved kasvavad ja arenevad talvel. Sarve arengut mõjutavad ilmastik, toidufaas ja ka ta enda tublidus. Sarved on turniirirelvadeks. Metskitse levik Euroopa metskits on levinud kogu Euroopa mandril – va põhjapoolne ots, lõunas (nt Itaalias on arvukus laiguline – kohati on ja kohati pole neid) Kõige rohkem levib Saksamaal, Šveitsis, Rootsis – seal, kus on tihe asustustihedus (palju põlde, väga vähe suurkiskjaid). Metskitsi vähe, siis on ka teisi loomi (nt ilveseid) vähe. Arvukuse muutumine 1970-1975 – lumeta talved, sotsialism – metskitsede kõrge arvukus 2010-2011 – metskitse arvukuse langus, sest olid väga külmad talved
3 muna, haudumine 25...26 päeva. 6Kaelustuvi Columba palumbus Kaelustuvi ehk meigas on hakist suurem meie kõige suurem tuviline. Vanalinnu kehavärvuseks on põhiliselt hall, tiivad pealt pruunid, alt helehallid või valkjad. Tiibade ülapoolel on keskosal heledatest küünarkattesulgedest moodustunud valge laik. Selle ja külgkaelal asuva heleda kolmnurga (ning muidugi suuruse) järgi on teda teistest tuvilistest kerge eristada. Meika puguala ja rind on veinipunase varjundiga, kaelal lisaks eelmainitud laigule ka veel metalliläikeline piirkond. Linnu pea ja sabasulgede viimane kolmandik on tumehalli värvusega. Nokk on kaelustuvil otsast kollane, vahanaha piirkonnast aga punane. Linnu jalad on karmiinpunased. Noorlind näeb välja umbes nagu vanalind, aga ta on pisut väiksem ja heledad piirkonnad kaelal ning metalliläikeline piirkond ei ole välja arenenud või alles hakkab õrnalt tekkima. Noorlinnu nokk ja jalad on pruunid. Kaelustuvi lend on kiire ja
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
