METSNUGIS EESTI LOODUSMUUSEUMIS JA LOODUSES (0)

TALLINNA ÜLIKOOL
MATEMAATIKA JA LOODUSTEADUSTE INSTITUUT
LOODUSTEADUSTE OSAKOND
Annika Arro
METSNUGIS EESTI LOODUSMUUSEUMIS JA LOODUSES
Essee: Maateaduste alused
Õppegrupp: LKS-1
Lektor : Jaan Jõgi
Tallinn 2010
Metsnugis Eesti Loodusmuuseumis ja looduses
Hiljuti külastasin Tallinna vanalinnas asuvat Eesti Loodusmuuseumi, kust sain huvitavat teavet maailma loomastiku kohta. Põhjalikumalt tutvusin aga Eesti metsades elavate looma- ja linnuliikidega, samuti Läänemere kaladega. Lisaks sain loodusmuuseumis ka ülevaate Eesti floora mitmekesisusest. Kolmandal korrusel, Eesti metsade kohta ülevaadet andvates ruumides, jäi minu pilk aga pikemalt peatuma muuseumis eksponeeritud metsnugise topisele - Eesti metsade tavalisele kiskjale. Põnev ja hariv muuseumiskäik tõi mulle mõtte, kirjutada sellest ilusa karvkattega ja huvitava käitumisega loomast veidi pikemalt. Seda enam, et olen metsnugist ka ise mitmeid kordi oma maakodu õuel kohanud ning tema tegemisi tasahilju jälginud.
Metsnugis ( Martes martes) on kärplaste sugukonda ja nugise perekonda kuuluv üksikeluviisiline kiskja . Teda võib kohata pea kõikjal Euroopas, erandiks on vaid Skandinaavia põhjaserv ning Hispaania . Ida suunas võib metsnugist kohata kuni Ob´i jõeni. Eestis leidub metsnugiseid nii mandril kui saartel ja kokku hinnatakse nende arvukuseks siin umbes 4000 isendit.
Ümmarguste kõrvadega ning koheva ja pika sabaga metsnugis on suuruselt võrreldav koguka kodukassiga, olles umbes poole meetri pikkune ja kuni pooleteise kilo raskune. Karvastik on tal pehme ja sile, värvuselt pruunikas. Rinnaesine on kollast või oranži värvi. Ilusa karvkatte tõttu peetakse seda väikest kiskjalist väärtuslikuks karusloomaks.
Üldiselt on metsnugis pelglik laaneelanik, kes eelistab vanu risustunud, suurte õõnsate puudega metsi, mis pakuvad häid varjumisvõimalusi. Teda võib leida nii okas-, lehe- kui ka segametsadest. Metsnugise tavalisemateks redupaikadeks on puuõõnsused, tuulemurrud ning oravapesad.
Viimasel ajal on metsnugist aga üha sagedamini nähtud ka väljaspool metsa, koguni inimeste läheduses, taluõuedel. See jõudsalt siginud loom on kujunenud lausa mõningaseks nuhtluseks nii metsaelanikele kui ka koduloomadele, sest kiskjana võib ta maha murda kanu ja kasse . Ka mina olen oma maakodus, Saaremaal, metsnugist mitmeid kordi kohanud ning tema käitumist veidi jälginud. Avastasin, et ta peab meie taluõue heaks hiirte jahipidamise paigaks. Metsnugise peatoiduks on närilised, eriti niidu-uruhiired, kuid ta sööb ka linde ja kahepaiksed . Saaki jahtides on see kiskja tugev, osav ja vastupidav, seetõttu võivad tema ohvriks langeda isegi jänesed, laanepüüd ning oravad . Heade ronijatena on nad võimelised jahti pidama ka puu otsas, kuid tavaliselt teevad nad seda siiski maapinnal. Enamasti katab nugise toidulaua loomne toit, kuid nälja korral ei ütle nad ära ka putukatest, marjadest ning õuntestki. Oma maakodu õuelt oleme mitmel sügisel leidnud metsnugise näritud õunu, nii puu otsast kui ka selle alt. Huvitav ning veidi arglik loom on rajanud oma käigud ka meie vähekasutatava talumaja abihoone rookatusesse. Käigud on umbes 10-12 sentimeetrise läbimõõduga, ent siiani pole me täpselt tuvastanud, miks nugis need käigud sinna on rajanud.
Talviti olen taluõuel näinud ka metsnugise jälgi. Lumme jäetud jälgedel ei ole näha varbapäkkasid, mis tuleneb sellest, et metsnugise tallalused on talviti karvased.
Metsnugise arvukus Eestis on viimasel ajal tõusnud. Selle kiskja rohkus sõltub peamiselt saakloomade arvukusest ning võib aastate lõikes oluliselt erineda. Looduslikke vaenlasi metsnugisel peaaegu polegi. Juhuslikult võivad neid aga murda hundid või ilvesed , vahel harva langevad nad saagiks ka rebastele ja suurtele röövlindudele. Suurimaks vaenlaseks metsnugistele on kindlasti inimene, kes hindab nugise ilusat kohevat karva.
Mina tema karva ei himusta. Selle asemel tuli mul loodusmuuseumis topise ees seistes hoopis soov metsnugisest mõni kaunis fotojäädvustus saada. Ilmselt osutub see aga raskeks, sest iga kord kui olen metsnugist suvekodu katustel kohanud, jääme üksteist suure hämmastusega silmast- silma uudistama, kuni ta peab paremaks kiirelt puult puule hüpates lahkuda. Tänavu toimus Virumaal Vereta jahi käigus samuti fotojaht just metsnugisele. Ometi ei õnnestunud veerandsajal Eesti loodusfotograafil saada häid võtteid nugisest. Nugise asemel jäi fotodele hulgaliselt teisi loomi, linde, putukaid. Nüüd on Eesti Loodusmuuseumis avatud parematest võistlustöödest ka näitus.
Loodusmuuseumis käik oli ühtaegu nii hariv kui ka huvitav ning tõi mulle uusi ja põnevaid emotsioone. Kirjutasin essee teemal, millega ise varem olen kokku puutunud ning mis mind huvitab . Kindlasti soovitan teistelgi sammud muuseumisse seada, et sealt tarkusi ja mõtteid ammutada.