Esimesed okasnahksed on teada juba Kambriumist ja ka tänapäeval on nad laialt levinud kõikides ookeanides. Okasnahksete pikkus on mõni mm kuni 5 meetrit (väljasurnuil 10 m). Neil on eriline lubitoes, mis koosneb kaltsiidist plaadikestest ja lülidest, mille arv eri gruppidel on erinev. Pärast looma surma laguneb lubitoes kergesti üksikosadeks, moodustades merepõhja setete olulise osa, nn karbiliiva. Okasnahksed jaotatakse: · meriliiliad (Crinozoa) · homalosoad (Homalozoa) · meritähed (Asterozoa) · meripungad (Blastoidea) · merisiilikud (Echinozoa) Kõiki okasnahkseid ühendab radiaalsümmeetriline ehitus. Meritähed ehk asteroiidid (Asteroidea) on okasnahksete hõimkonda kuuluvad tähte (enamasti viieharulist) meenutavad organismid. Meritähtede keha on dorsoventraalselt lamendunud ja ehitusplaanilt on nad radiaalsümmeetrilised, enamasti viiekiirelised. Arvatakse, et meritähtede eellane oli bilateraalne organism. Enamik meritähti elab meredes
Okasnahksed. (ECHINODERMATA) Okasnahksed loomad on välimuselt väga mitmekesised. Oma nime on nad saanud kehapinnal olevate ogade järgi. Okasnahkse looma keha on enamasti viiekiirelise ehitusplaaniga. Nad elavad soolase veega merede ja ookeanide põhjal või põhjamudas. MERITÄHT (ASTEROIDEA) Välimus. Meritähed on ühed tuntumad okasnahksed. Nad on veidra välimusega mereloomad. Neil puudub pea. Meritähe keha on õhuke, väikese keskosa ja külgedele väljaulatuvate pikkade jätketega. Seda kehajätket nimetatakse kiireks. Tavaliselt on meritähel viis kiirt. Meritähe keha on katsudes kare. Selle muudavad karedaks lubiogad. Loom saab kiiri aeglaselt painutada ning sirutada. Meritähed on tavaliselt punased või sinised. Meritähel on ka silmad, mis paiknevad kiirte tippudes. Silmi on tal nii palju, kui on tal kiiri. Meritäht tajub seda, kus on valgem, kus pimedam
madalates, soojades vetes, taimedega läbikasvanud merepõhjas.Tihemini kohtab merihobukesi hoovuste läheduses, mis garanteerivad neile piisava koguse põhitoitu, milleks on plankton. Et vool neid ära ei viiks, mähivad nad oma pikad, spetsiaalselt haaramiseks kohastunud sabad taimede ümber.Nad elavad piki Indoneesia rannikut kuni Austraaliani, piki Euroopa, Aafrika ja Põhja-Ameerika Atlandi ookeani rannikut. Mõned liigid elavad Vaikse ookeani Ameerika ranniku vetes. Meritäht Meritähed ehk asteroiidid (Asteroidea) on okasnahksete hõimkonda kuuluvad tähte (enamasti viieharulist) meenutavad organismid. meritähed kuuluvad okasnahksete hõimkonda Meritäht näeb enese ümber toimuvat silmadega, mis paiknevad kiirte tippudes. Silmi on meritähel nii palju kui palju on tal kiiri. Silmade ümber on tal lühikesed kombitsad, millega ta oma lähimat ümbrust uurib. Meritäht liigub mööda merepõhja kiirete alapooltel olevate jalakestega
169. Miks kuuluvad kirbud uustiibsete putukate hulka, kui neil tiibu ei ole? Valmikutel tiivad puuduvad, esinevad mõnede liikide vastsetel. 170. Meritähtede keha jaguneb: tsentraalkettaks ja kiirteks 171. Miks paigutatakse okasnahksed bilateraalsümmeetriliste loomade hulka, kui nad on tegelikult radiaalsümmeetrilised? Kuuluvad bilateraalsümmeetriliste loomade hulka, sest olemas selgmine ja kõhtmine pool, vastne bilateraalsümmeetriline 172. Kuidas meritäht karpi sööb? meritäht liibub karbile jalakeste iminappadega, kangutab karbipoolmed lahti, sopistab välja mao ümbritseb sellega karbi pehme keha ja seedib seedib kehaväliselt 173. Mille poolest erinevad madutähed meritähtedest? · keha kaetud soomusjate plaadikestega · kehas selgesti eristuv tsentraalketas, millest lähtuvad peenikesed, sageli harunenud kiired · ambulakraalsüsteem nõrgalt arenenud: jalakestel puuduvad iminapad ja ampullid, liikumiseks kasutab kiiri
8. Loomade moone (metamorfoos): milleks ja kuidas? Vastsete näiteid. Täis- ja vaegmoone Moone on vajalik, kuna vastne ja valmik tarbivad üldjuhul erinevat toitu (või ei tarbi valmik üldse), elavad erinevates elupaikades ning neil on erinev funktsioon (valmikul paaritumine, vastsel varuainete kogumine). Moone võib toimuda kahel viisil: vaegmoone- nukustaadium puudub, munast koorub vastne, kes kasvades moondub täiskasvanuks; täismoone- esineb nii vastse kui ka nukustaadium, st. vastne moondub täiskasvanuks nukustaadiumis, moodustades enda ümber kookoni, millest lõpuks väljub valmik (nt liblikatel, vastne: röövik; konnadel (vaegmoone): kulles; imiussidel (vaegmoone) mitu vastsejärku: miratsiid, sporotsüst, reedia, kaks tserkaari, metatserkaar; lestadel nümf jne.) 9. Parasitism, kooselu (kommensalism) ja vastastikku kasulik kooselu (mutualism): näiteid võimalikult Eesti vetest
lülidest, kus on suguelundid (hermafrodiidsed). 19. Ripsussid - Väikesed või õhukesed, kehapind ripsmelise limanahaga. Kulgevad libisedes, harvem ujudes või roomates. Regeneratsioon. Enamasti röövloomad. Suu asub kõhupoolel, pärakut pole, hermafrodiitne suguelundkond. N: selts kolmehaarmelised piimjas valgelamelane; selts torusoolelised. Kärssussid veidi ripsusside moodi. Lameda ripsmelise kehaga, iseloomulik pikk kärss, mis sissetõmmatuna paikneb paunas. Suu ja pärak eraldi. Kehas lülistuse algmeid. 20. Ainupõlvsed - parasiidid, peremeeste vahetust pole. Peamiselt kaladel, eriti nende lõpustel. N: kaksikuss e. liit-kaheksanaplane (Diplozoon paradoxum)-karplastel, sõrmikketaslane- karpkalalaste uimedel ja nahal, harilik haakketaslane karpkalalaste lõpustel, mitusuulane-nugib konnade kusepõies. Kahepõlvsed e. imiussid - lõpp-peremees selgroogne, vaheperemees limune. N: maksakaan-lambas ja teos, harilik vereimiuss-inimese
lüheneb). Veel on rõngussid mudatuplased, kes elavad saastunud veekogude põhjas, kaanid (lamekaan, hobukaan, kalakaan), kes elavad enamasti mageveekogudes ning toituvad väikstest selgrootutest ning verest. 28. Ümarussid Ümarussidel on pikk silindriline keha. Enamusi on võimalik näha vaid mikroskoobiga kuid on ka suuremaid. Keha katab kutiikula. Ümarussil puuduvad vereringe- ja hingamiselundid. Ümarussi seedeelundkond on suu, neel, sooltoru ja pärak. Nägemiselundid ümarussil puuduvad. Paljud neist elavad vees ja mullas, suur osa on aga taime- ja loomaparasiidid. Nad on tähtsad lagundajad looduses toimuvas aineringes. Inimeses elavad parasiit-ümarussid on nt liimuksolge ja naaskelsaba. Liimuksolge toitub peremehe (selgroogse looma) soolesisust. Et nakatumisest hoiduda, tuleb pesta käsi ning toorelt söödavaid vilju. Nad sigivad suguliselt. Nende arengukäik on muna, vastne ja täiskasvanud isend. Liimulksolkme areng 1
Tunnus CL BIVALVIA PH BRACHIOPODA 20 ANATOOMIA JOONIS: PILT: PH pärgussid phoronida LEVIK: mere põhjasetetes LIIKIDE ARV: 20 PALJUNEMINE: suguline ja sugutu EHITUSE ERIPÄRAD: - ussikujulise bilateraalsümmeetrilised loomad - tavaliselt u 20cm - keha koosneb 3 segmendist igal eraldi õõnsus - vereringe suletud - u-kujuline seedeelundkond - suu kombitsate vahel - pärak väljas 21 ANATOOMIA JOONIS: PILT: 22 PH kärssussid nemertea LEVIK: enamik vabalt elavad, osa parasiteerivad, mere ja magevees, aga ka niiskel maismaa pinnasel LIIKIDE ARV: PALJUNEMINE: suguline ja sugutu EHITUSE ERIPÄRAD: - bilateraalsümmeetrilised ussikujuga loomad - keha eesmine osa on silindriline, tagumine lamendunud
Primitiivseid koralle ja krinoide leidus vähesel määral Kambriumiski, kus nad olid ökosüsteemi märkamatud osad. Ordoviitsiumi merepõhjas elas kolm olulist gruppi koloonialisi organisme: sammalloomad, stromatoporoidid ja tabulaadid. Viimased kaks omasid olulist rolli riffide moodustamisel Kesk-Paleosoikumis. Ordoviitsiumi merede mobiilne epifauna sisaldas peale trilobiitide veel uusi tigusid, karpe, ostrakoode ja okasnahkseid.. Enne kalade evolutsioneerumist domineerisid kiskjatena meritähed ja nautiloidid. [3] 6 Kesk- Paleosoikum Kesk- Paleosoikum koosneb kahest ajastust - Silurist ja Devonist. Siluri ja Devoni ajastu madalates kontinentaalsetes meredes elas rohkesti erinevaid organisme. Troopilises piirkonnas moodustusid rifid, mis olid suuremad, kui need, mis olid tekkinud Vara-Paleosoikumis. Massilisele väljasuremisele Ordoviitsiumi ajastu lõpus järgnes paljude oluliselt vähenenud organismide taasteke. Trilobiidid olid ainsaks
Käsnadel on keha sees kõvast ainest osakesed ning okasnahksetel plaadikesed, mis kehale tuge annavad. Mõlemate liikide seas leidub nii taimetoidulisi, loomtoidulisi kui ka segatoidulisi. 2. Kiireline ja kahekülgne sümmeetria ning sellest tulenev eluviis. Näited. Kiireline sümmeetria ehk keha sümmeetria tasandeid on mitu, keha võib jagada mitmeks kaheks ühesuguseks pooleks. Enamus neist elab vees. Liiguvad aeglaselt või on koguni paiksed. Nt meritähed, meduusid, merisiilikud. Kahekülgne sümmeetria- loomal on vaid üks sümmeetria tasand, mis jagab keha kaheks ühesuguseks , paremaks ja vasakuks pooleks. Neil saab eristada nii keha ees- kui tagapool. Loom saab liikuda kiiresti kindlas suunas, suu on tavaliselt eespool.Nt enamus putukad. 3. Ainuõõssed, okasnahksed ja käsnad – nende põhitunnused ja näited. Ainuõõssed. Põhitunnused: vees elavad, keha sümmeetriline, suure kehaõõnega hulkraksete loomade
Kopulatsioon sugulise sigimise põhiline viis, mille puhul kaks gameeti liituvad ja moodustavad sügoodi ehk viljastatud munaraku. Sigimise erivormid: Konjugatsioon kingloom. Partenogenees ehk neitsisigimine on sugulise sigimise viis, kus puuduvad androgameedid. Järglane areneb sellisel juhul viljastamata munarakust. Esinev alamatel vähkidel N. vesikirbud ja paljudel putukatel N. lehetäid. Partenogeneetilistel liikidel on isased sagedasti haruldased või puuduvad hoopis. Pedogenees ehk vastse neitsisigimine erineb eelmisest selle poolest, et juba vastse kehas tekivad munarakkudest uued vastsed. Polüembrüoonia korral areneb ühest munarakust mitu isendit. 5. Looteline areng 3 perioodiks: 1) lõigustumine 2) gastrulatsioon ja lootelehtede kujunemine 3) histogenees ja organogenees Moorula kobarloode, blastula põisloode, gastrula kahekihiline karikloode 6.1. Kooselu vormid
Paljudel on tiivad, tagakeha on lüliline, painduv, emastel lõpeb munetiga. Nektarist toituvad-liblikad, mesilased. Taimtoidulised-rohutirts, sääsed, mardikad. Parasiidid-peatäi, lutikas, kirp. Lagundajad-raisamardikas, hooghännalised. Meeleelundid: lõhn-tundlad, maitsed-suised, kuulmine-kuulmiselund tagakeha, hingamiselundid-trahheed. Tähtsus-tolmeldamine, toiduks paljudele suurematele loomadele, lagundajad, mesi, vaha, värvained. OKASNAHKSED Nende hulka kuuluvad: merisiilikud, meritähed, meripurad. Meritähed on röövloomad, merisiilikud on taimetoidulised ja meripurad toituvad põhjasetetest. Kõik okasnahksed arenevad moondega, neil on ujuv vastne. Meritähtedel ja merisiilikutel on naha all lubiplaatidest skelett ja nahast ulatuvad välja lubiogad. Meripuradel lubiokkad puuduvad. *Liikumiseks on okasnahksetel arvukad torutaolised iminapaga varustatud ja mereveega täidetud jalakesed. *Meresiilikud kasutavad liikumiseks ka okkaid, meripurad aga tugevaid kerelihaseid
mille alla jääb üksteise suhtes liikuvuse säilitanud lubiplaatidest skelett. Lubiplaadikestelt ulatuvad välja arvukad lühikesed lubiogad. liikumiseks ambulakraalsüsteem. KLASS MADUTÄHED Kehas võib selgesti eristada keskmist osa ehk tsentraalketast ning sellest lähtuvaid peenikesi ning sageli harunenud kiiri. Ambulakraalsüsteem nõrgalt arenenud ning liikumiseks kasutatakse kiiri. Nad on detriidi või laibatoidulised, harva filtraatorid. Neil on üsna ruumikas sool, kuid puudub pärak. KLASS MERISIILIKUD Keha on kas rohkem või vähem lamedaks surutud kera kujuline. Paiknevad suuga vastu merepõhja. Keha katab nahk. Selle alla jääv jäik lubiplaatidest skelett, millest ulatuvad välja mõnel juhul isegi väga pikad ambulakraaljalad. Igale skeletiplaadikesele kinnitub erilise liigese abil üks suurem ja mitu väiksemat lubioga. Toituvad peamiselt taimedest 7 KLASS MERIPURAD
Nende keha koosneb peast, kotikujulisest segmenteerumata kerest ja jalast. Jalg kujutab endast kere paksenenud ja laienenud kõhtmist seina. Limustele on väga iseloomulik tugev mineraalainetest koda, mis katab sageli kogu looma keha. Seestpoolt naaldub kojale mantel nahakurd, mis ripub keha seljapoolelt külgedele vabalt alla. Kere seinte ja mantli vahele jäävat ruumi nimetatakse mantliõõneks. Seal asuvad hingamiselundid lõpused ja sinna avanevad erituselundite välisavad ning pärak. Enamikul juhtudel ei ole neil välis- ega sisemetameeriat. Limuste jala, koja ja teiste elundite kuju ning ehitus, samuti talitlus on hõimkonna piires väga muutuvad ning võivad erinevate klasside esindajatel olla väga erinevad. Paljudel juhtudel koda kattub mantliga ja muutub osaliselt või täielikult seesmiseks, millega seoses ta tavaliselt väheneb mõõtmeilt, kuid võib ka vahel täielikult redutseeruda
filtreerimine- toidu hankimine vett sõeludes käsnad, karbid avatud vereringe- vahepeal voolab veri ka veresoontest väljaspool- teod, putukad bilateraalsümmeetria- keha saab nn pooleks teha nii, et jääb vasak ja parem pool, rohkem arenenud organismidel- imetajad, inimene radiaalsümmeetria- ükskõik kust pooleks teha pooled on kattuvad- esineb vähem arenenud organismidel 31.Okasnahksete iseloomustus. o Hõimkonnas: meritähed, madutähed, merisiilikud, meripurd, meriliiliad o Vormilt mitmekesised (tähe-, lilleõie-, koti-, kera-, või südamekujulise kehaga) o Selgrootud- neid toetab eriline lubitoes o Hiljusesüsteem- vedelikuga täidetud õhukeseseinalistest kanalitest koosnev veesoonestik) o Hiljusesüsteem toimib nii hingamiselundina kui ka ringeelundkonnana. o Liikumiseks arvukad torutaolised, iminapaga varustatud ja mereveega täidetud jalakesed. o Naha all endoskelett
· Arenesid välja terviklikkust tagavad elundkonnad nt. Vereringe- ja närvisüsteem · Olulised muutused loomariigis toimusid 540 miljonit aastat tagasi. · Kujunesid välja loomade peamised ehitustüübid · Arenesid · Ainuõõssed käsnad, meduusid jt · Ussid rõngussid, lameussid jt 4 · Limused teod, nälkjad jt · Lülijalgsed putukad, liblikad jt · Okasnahksed meritähed, meriroosid Elu enne maismaad · Suureks pöördeks sai elu evolutsioonis sai vees maismaale siirdumine. · Taimedest olid esimesed samblad ja sõnajalad · Loomadest lülijalgsed (~400 miljonit a.t.) · Esimesteks selgroogseteks olid kalad. Kõhrkalad à luukalad à kopskalad Esimesed selgroogsed maal · Kahepaiksete eelasteks loetakse kalu (kopskalu) · Kes oma olemuselt meenutasid suuresti kalu · Kahepaiksete sugulus kaladega ilmneb ka kahepaiksete arengu alg etapil
soppidest). Omane peamiselt teissuuste (Deuterostomia) klaadile, kel on ka muid iseärasusi. 92. Käsnad ( Porifera ): erinevusi teistest hulkraksetest, ja ühist ainurakse esivanemaga. Asümmeetrilised. Nende kehas on vaid viit tüüpi rakke (selgroogseil on tüüpe kuni paarsada). Koed on olemas, aga rakud nendes omavahel vähe integreeritud; ühe koe rakud võivad muutuda teiseks koeks. Moone vastsest täiskasvanuks on käsnadel vastupidine muile hulkrakseile. Teistel jääb vastse ripsmeline välimine epiteel (ektoderm) pinnale ja sooltoru tekib looma sees. Käsnadel keerab välimine, viburiga rakkude kiht end sissepoole ja hakkab toitu seedima. Käsnade keha kihid ei ole teiste loomade lootelehtedega homoloogilised. 93. Ainuõõssed ( Coelenterata ): põhilised eluvormid, sümmeetria, keha kihid. Algselt kiirelise sümmeetriaga on tänapäeval ainuõõssed (Coelenterata), keda varem loeti üheks hõimkonnaks; praegu jagatakse neid enamasti kaheks eri hõimkonnaks:
93 riiki 109-st, kelle territooriumil korallrahud paiknevad, on teatanud nende kahjustumisest. Turism, kalandus ning suveniirikaubandus tähendavad korallidele otsest ohtu. Siia lisanduvad veel merereostus, mudaga üleujutamine ning kliimamuutused. RAHUDE KAITSE VAJALIKKUS Korallrahud tekivad soojades meredes. Need kujutavad endast meres elutsevate koloonialiste õisloomade ja teiste lubitoesega loomade või vetikate tekitatud moodustist, nn. korallehitust. Kõigi maailma merede korallrahud on koduks umbes poolele miljonile loomaliigile, sealhulgas tõenäoliselt kolmandikule kõigist kalaliikidest. Korallrahudel on suur tähtsus mitte ainult mereloomadele, vaid ka inimesele. Korallrahude läheduses käib töönduslik kalapüük. Peale selle kaitsevad korallrahud kaldaid lainete ja erosiooni eest. Paljude riikide jaoks on oluline turismist saadav tulu, mis mitmetes piirkondades areneb just tänu kaunitele veealustele korallsaartele
Meritupp: Meritupp on vastsetena pelaagilised, täiskasvanuina paiksed bentlised mereloomade hõimkonda. Läänemereas esineb merituppesid ainult üks liik. Okasnahksed: Okasnahksetest tuntakse Läänemeres ainult kaht liiki. Need onh meritäht ja valkjas madutäht. Saammalloomad: On enamasti kinnistunud eluviisiga ja ka kolooniaid moodustava eluviisiga. Merilestlased: Nad etendavad küllaltki tähelepanuväärset osa põhjaloomastikus. Need väikesed loomakesed elavad eelkõige merede sublotoraalis. Ainuõõsed: Nad on madalal arengutasemel seisev radiaalssümmeetrilise kehaehitusega loomahõimkond. Valdav enamus ainuõõseid on mereelanikud. Käsnad: Nad on teatavasti kõige primitiivsemad hulkraksed loomad, kellel puuduvad tõelised koed ja organid. 12. LÄÄNEMERE KALASTIK Läänemere kalastiku liigiline koostis oleneb enamjoones praegusaegsetest elutingimustest selles veekogus. Ajalooliste tegurite osatähtsus on mõnevõrra
2. Organismid, kellega elavad sümbioosis nii korallid kui ka käsnad (7). Kontroll: 2(4) =5(4). 3. Keraja keha ja liikuvate okastega selgrootu mereloom (10). Kontroll: 3(4) =5(6); 3(7) =6(1); 3(9) =7(7). 4. On ainuõõssetel ja okasnahksetel, käsnadel aga mitte (4). Kontroll: 4(3) =5(8). 5. Aine, millest moodustub mõnede käsnade ja okasnahksete sisetoes ja korallide välistoes (8). Kontroll: 5(2) =1(4); 5(4) =2(4); 5(6) =3(4); 5(8) =4(3). 6. Elastne nõgus moodustis meritähe jalakeste otsas (7). Kontroll: 6(1) =3(7). 7. Palju koos elavaid koralle või käsnasid moodustavad … (8). Kontroll: 7(1) =10(1); 7(7) =3(9). 8. Maailma suurim korallriff (12). Kontroll: 8(9) =10(3). 9. Mis paneb meritähe jalakesed liikuma? (4). Kontroll: 9(2) =10(5). 10. Rakud, mille abil ainuõõssed saaki püüavad (10). Kontroll: 10(1) =7(1); 10(3) =8(9); 10(5) =9(2). Kokkuvõte Lõpeta kirjalikult lause „Sellest peatükist sain teada, et ..... “. --- 8 Peatükk 22. Ussid
Ainuõõssetel esineb kaks eluvormi vabalt ujuv meduus (üksik) ja kinnitunud polüüp (sageli kolooniatena). Meduusid arenevad polüüpidest vegetatiivselt, pungumise teel, polüübid meduusidest alati sugulisel teel, läbi vastsestaadiumi. Polüübist areneb polüüp pungumise teel. Enamik ainuõõssetest on röövloomad. Sigivad suguliselt (lahksugulised) või mittesugulisel teel (pungumine). Sügoodist areneb enamasti alati ujuv vastne plaanula. Valdavalt soolaste merede loomad Klass: Hüdraloomad Hydrozoa Eestis esinevad liigid ainult solitaarse polüübina. Tuntud liik on varshüdra Hydra oligactis. Meres elavad liigid on enamasti koloonialised, nagu näiteks Cordylophora kaspia. Liikide arv: 5 Kirjandus: - Klass: Karikloomad Scyphozoa Valdavaks eluvormiks on meduus, kuigi teatud arenguetapil arenevad ka polüübid. Areng keeruline, selle käigus esineb mitu vastse tüüpi (plaanula, polüüp, käbi- ja tähtvastne).
REFERAAT HAID Sissejuhatus Haid on väga huvitavad kalad. Nad inimestele pakkunud kõneainet, sest nad on ka inimesele ohtlikud ja omapärased. Paljud hailiigid on suured ja ohtlikud kiskjad. Selles referaadis kirjeldan huvitavamaid hailiike ning annan ülevaate nende paljunemisest. Hailaadsete ülemseltsi kuude seltsi kuulub 20 sugukonda. Maailmas elab kokku 370 hailiiki, kellest igaühel on oma elupaik ja viis. Aga enamikule neist on omane aeglane sigimine ja väike järeltulijate hulk. Seetõttu on need loomad eriti tundlikud hävitamisele ja arvukuse kõikumistele. Paraku satub päevas umbes 3000 haid juhuslikult kalapüünistesse, mitmesugustel eesmärkidel toiduks, medikamentide valmistamiseks, aga ka lihtsalt spordiks või siis supelrandade ohutuse tagamiseks püütakse neid ka otseselt. Olulisel määral on kannatada saanud haide sigimis- ja toitumispaigad.
· Tuurlastel on näilised uimekiired, mis pole enamasti luustunud. Luukalade uimekiired on erineva ehitusega ogakiired, lülistunud kiired, hargnenud kiired. Nende arv on pärilikult kinnitunud, erinevatel liikidel on uimekiirte arv erinev. Aga see pole absoluutselt ühesugune, liigi sees esineb ka varieeruvus. Uimevalem. · Uime nimetuse lühend näiteks D (dorsaaluim ehk seljauim) 4 · Hargnemata kiirte (nii ogakiirte kui lülistunud kiired kokku) arvu piirid rooma numbrina, näiteks III-IV · Hargnenud kiirte arvu piirid araabia numbritena, näites (15)16-21(22) sulgudes olev arv märgib väga harva esinevaid arve. Karpkala: D III-IV (15) 16-21 (22) Meristilised tunnused loendatavad tunnused: uimekiired, küljejoonesoomused, lõpuspiid, püloorilised ripikud, selgroolülid, neeluhambad, poised, tuurlaste kilbised.
Joonis: Putukavalmiku trahheedesüsteem. Alltekst: Kehapinnalt algavate trahheede imepeened harud jõuavad kõigi rakkudeni ja nii saavad gaasid liikuda otse rakku ja rakust trahheesse. Reljeefselt kohandatud (vt joonislehtede komplekti): Joonis: Liblikavastse hingeavad. Alltekst: Õhk liigub trahheedesse keha pinnal paiknevate hingeavade kaudu. Maismaaputukatel ning nende vastsetel ja nukkudel on selliseid pisikesi avausi keha külgedel mitu paari. Lisa Laulusääse vastse tagakeha tipus on õhu hankimiseks torujas hingamisputk, mille otsas asub hingeava. Seepärast ,,ripuvad" hingavad vastsed veepinna all. Hallasääse vastsed on hingates veepinnaga rööbiti, sest nende hingeavad on tagakeha küljes. * Miks võib väita, et putukate hingamissüsteem on paremini arenenud kui ämblikel? Ülesanne (andmete analüüs) Kes vajab rohkem hapnikku? Veeloomade elu sõltub suuresti vee temperatuurist, happesusest ja teistest omadustest
LOOMAFÜSIOLOOGIA EKSAM 1. Lihtsa eluka närvisüsteem (selgrootutel) Madalamatel loomadel on närvisüsteem esindatud üksteisest eraldatud närvirakkude sünapside abil seotud võrguga. (meritäht, lameuss, meriroosiline) Neuronite kehad koores ja närvikiud ning sünapsid tuumas. Käsnad – puudub närvisüsteem pea täielikult. Neil pole üldse neuroneid, vaid mõned rakud talitlevad neuronitena. Ainuõõssetel ns algeline. Üle looma kogu keha paiknevad hajusalt närvirakud, mis oma pikkade jätketega moodustavad närvivõrgustiku. Rõngusside lihtne ns koosneb närvitänkudest, mis jätkeid pidi ühinedes moodustavad kõhtmise närviketi. Ümarusside piki keha kulgevad närvitüved, mida ühendavad rõngasjalt paiknevad närvikiud; närvitänkude süsteem (looma algeline aju). Õisloomadel hulk neuroneid, mis suudavad üsna kiiresti infot juhtida. Kammloomadel on iga kammplaati kontrollivad rütmikeskused. Lameussidel bilateraalsümmeetrilise ajuga närvisüsteem, neil 2 närv
Rõngasusside keha koosneb rõngakujulistest lülidest. Nende kehaõõs on vaheseinte abil jaotunud vedelikuga täidetud kambriteks. Nad elavad veekogudes või mullas. Tuntuim väheharjasuss on vihmauss. Väikesed harjased igal kehalülil soodustavad vihmaussi liikumist mullas. Loom koosneb kahest üksteise sisse monteeritud torust: välimine on kehasein, sisemine soolikas, muud siseelundid mahuvad nende kahe toru vahele. Eesotsas paikneb suu, tagaotsas pärak. Silmi ega kõrvu pole. Elab mullas, sööb mulda. Täiskasvanul on ümber mitme kehalüli heledam, näärmeline nahapaksend, mida nimetatakse vööks; seda läheb vaja sigimisel. Nahklihasmõik katab keha, on toeseks ning selle lihaste abil loom liigub. Vihmauss hingab niiske naha kaudu. Naha hoiavad niiskena limanäärmed Närvisüsteemi moodustab peaaju ja kõhtmine närvikett.
Imetajad. Imetajad ilmusid Maale keskaegkonnas, 200 miljonit aastat tagasi, kuid nende tormiline areng toimus peamiselt uusaegkonna jooksul, pärast suurte dinosauruste kadumist. Imetajad on vallutanud kõik eluks sobivad keskkonnad: nad elavad maismaal (hunt), maa all ( mutt), õhus (nahkhiir) või vees (delfiin). Tänapäeval on maakeral teadolevalt umbes 5000 liiki imetajaid. Need loomad on valdavalt vivipaarid (poegijad), nende munad arenevad kas osaliselt või täielikult emaslooma kõhus ja sündinud pojad sarnanevad oma vanematega (nad ei pea enne täiskasvanuks saamist moondeid läbi tegema). Kukurloomadel (nagu känguru ja koaala) lõpetab vastsündinu oma arengu ema kõhul asetsevas kukrus. Ainukesed erandid kuuluvad ainupiluliste seltsi, need on tänapäeval elavad ürgimetajad nokkloom ja sipelgasiil, kes sigivad munemise teel ja hauvad oma poegi koopas. Kõik imetajad toidavad poegi emapiimaga. Enamasti toimub see nisade kaudu, välja arvatud ainu
Koostaja: ANNA VAHTER ÕPPEMATERJAL PUTUKATE SELTSID Alamklass: Siselõugsed (Entognatha) Selts: Tõukjalalised (Protura) Pikkus 0,5-2 mm; keha väljaveninud. Värvuselt valkjas/kollakas. Pea munajas. Silmad ja tundlad puuduvad. Pea külgedel on ebasilmad, mis tajuvad niiskuse muutust ja õhu vibratsiooni. Suised asuvad peakapsli sees, mis on alaküljel rindmikust alates pikalt kinnine. Lõuad stiletjad. Rindmikulülid selgelt eristatavad. Jalad lühikesed. Eesjalgu hoiab ettesirutatult (täidavad tundlate funktsiooni); liikumiseks kasutab kaht viimast jalapaari. Keha koosneb 12-st lülist. Kolme esimese lüli alaküljel paiknev
1. Sissejuhatus Kalad jagunevad kolme rühma luukalad, sõõrsuud ja kõhrkalad. Selles jutus käsitleme lähemalt luukalu ning kõhrkalu. Luukalad on soomustega veeloomad, kes on painduva ja voolujoonelise kehaga. Nad on kõigusoojased. Hingamiseks on neil lõpused. Maailmas elab 25 000 luukalaliiki, kellest 73 liiki elavad Eesti vetes. Luukalad elavad tiikides, jõgedes, järvedes, ookeanides ja meredes. (Bioloogia põhikoolile I) 2. LUUKALAD (OSTEICHTHYES) 2.1 Luukalade välisehitus Luukalade keha on voolujooneliline, paindlik ning kohastunud vee-eluga. Keha on enamustel luukaladel enam-vähem torpeedo kujuline. Paljude põhjakalde keha on selja-kõhu suunas lamendunud, keha laius on on suurem kõrgusest ja silmad on suunatud üles. Peaaegu kõigil kaladel on selg tumedama värvusega kui küljed, keha kõige heledam osa on aga kõht. Väikeses sügavuses põhja lähedale hoiduvate kalade värvus on aga väga mitmekesine, mida nimetatakse ka kaitsevä
Pärnu-Jaagupi Gümnaasium 8a klass Linda Pihl Referaat bioloogiast Pärnu-Jaagupis 2008 Sisukord Sisukord...................................................................................................................................... 2 Sissejuhatus.................................................................................................................................3 Ämblikulaadsed.......................................................................................................................... 4 Närvisüsteem...........................................................................................................................4 Sigimine.................................................................................................................................. 4 Hingamine..............
b)Siseveed (järved, soolajärved, jõed, väikeveekogud, sood jne) c)Põhjaveed Läänemeri- 420 000 km2, Landsorti süvik 490 m. Batüaal on maailmamere ökoloogiline sügavusvöönd, bentaali osa.See asub merepõhja sügavusel 500...1000 (3000) m? Geomorfoloogilisest aspektist vaadatuna asub see bentaali osa maailmamere mandrinõlval.Batüaali ei ulatu valgus ning seetõttu puudub seal ka floora. Batüaali kohal lasuvat veemassiivi nimetatakse batüpelagiaaliks. Litoraal on ookeanide, merede, järvede jt veekogude bentaali ökoloogiline sügavusvöönd, mis üldiselt hõlmab ranniku- (kalda-) piirkonna, kus kasvab fütobentos ehk põhjataimestik.Kaldavööde siis pm???? 2 Neriitiline vöönd (ka neriitiline pelagiaal, neriitiline ala) on maailmamere ökoloogiline horisontaalne sügavusvöönd, mis ulatub mõõnavee alapiirist mandrilava ääreni (umbes 200 m sügavuseni). Veekogud vastavalt vee vahetumise kiirusele: vooluveed e
Nende arv on pärilikult kinnistunud, erinevatel liikidel on uimekiirte arv erinev. Aga see pole absoluutselt ühesugune, liigi sees esineb ka varieeruvus. Selliseid loendatavaid tunnuseid nimetatakse meristilisteks tunnusteks 10 Pilt 10. Uimekiirte tüübid( särjel).( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)) Uimevalem Uime nimetuse lühend näiteks D (dorsaaluim e seljauim) Hargnemata kiirte (nii ogakiired kui lülistunud kiired kokku) arvu piirid rooma numbrina näiteks III IV Hargnenud kiirete arvu piirid araabia numbritena näiteks (15) 16 21 (22) - sulgudes on väga harva esinevad arvud Karpkala D III-IV (15) 16 21 (22) 2.2 Meristilised tunnused ja nende tähtsus Lisaks uimekiirtele ja küljejoonesoomustele on kaladel ka teisi loenduvaid tunnuseid, mida nimetatakse meristilisteks: 1. Lõpuspiid 2. Püloorilised ripikud 3. Selgroolülid 4. Neeluhambad
Korallid Korallid elutsevad harilikult madalaveelistes soojades meredes (ekvaatori ligiduses), kuna seal on nende eluks kõige paremad tingimused. Nimelt vajavad nad sooja ja suhteliselt soolast vett, kus on piisavalt hapnikku ja toitaineid. Oluline on ka, et vesi oleks puhas ning stabiilse põhjaga. Enamik koralle kasvab kaljudel või uppunud laevavrakidel. Biootilistest teguritest domineerivad ennekõike konkurents ja kisklus. See tähendab, et toimub võitlus toidu pärast ning ellu jääb tugevam. Leidub ka palju liigisisest konkurentsi. Populatsiooni mõjutavad suurel määral just abiootilised tegurid: eriti vee temperatuur ja soolsus, sest järsud muutused toovad hetkeliselt liikide suremise. Antropogeensed ehk inimtegurid on korallrahudel eriti mõjutavad, kuna turism, kalandus, suveniirikaubandus, merereostus ning kliimamuutused on laostavad. Korallid võivad olla erineva ja kõige
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
