Kontinentaalself, kohastumused (0)

Korallid
Korallid elutsevad harilikult madalaveelistes soojades meredes (ekvaatori ligiduses), kuna seal on nende eluks kõige paremad tingimused. Nimelt vajavad nad sooja ja suhteliselt soolast vett, kus on piisavalt hapnikku ja toitaineid. Oluline on ka, et vesi oleks puhas ning stabiilse põhjaga. Enamik koralle kasvab kaljudel või uppunud laevavrakidel.
Biootilistest teguritest domineerivad ennekõike konkurents ja kisklus . See tähendab, et toimub võitlus toidu pärast ning ellu jääb tugevam. Leidub ka palju liigisisest konkurentsi. Populatsiooni mõjutavad suurel määral just abiootilised tegurid: eriti vee temperatuur ja soolsus, sest järsud muutused toovad hetkeliselt liikide suremise .
Antropogeensed ehk inimtegurid on korallrahudel eriti mõjutavad, kuna turism , kalandus , suveniirikaubandus, merereostus ning kliimamuutused on laostavad.
Korallid võivad olla erineva ja kõige kummalisema kujuga- osad neist meenutavad veealuseid lilli. Tegelikult koosnevad korallid väga plajudest üksikisenditest.
Saaki haaravad nad halvavate kombitsate abil, mille kõrveniidid on varustatud väikeste konksudega.
Paljud korallid “peavad” keha sisemuses vetikaid, mis sünteesivad suhkruid, millest osa kuulub polüübi toiduks. Need vetikad annavad korallioksakestele kollakaspruuni värvuse.
Vetikatest sõltuvad kivikorallilised on võimelised elama vaid nii sügavas vees, millest päikesevalgus läbi tungib. Varju juhtudes need korallid surevad. Vetikad toodavad ka korallide lubitoese tugevdamiseks vajalikku ainet.
Meriroosilised
Meriroosiliste liikumisvõimalused on äärmiselt piiratud ning kogu elu jooksul on nad liikumatult kinnitunud kas merepõhja, koralli või kalju külge.
Meriroosiliste keha alaosas paiknev tald eritab kleepuvat ainet nn tsementi , mis võimaldab meriroosidel ka merehoovuste või tõusu ja mõõna meelevallale vaatamata kaljudele püsima jääda.
Meriroosilised ei saa “käia”, ent lihaseid kokku surudes on nad suutelised kombitsaid liigutama . Kui ligidusse ilmub mõni vähilaadne või kala, sirutab meriroos oma kõrverakkudega varustatud kombitsad ootamatult välja, halvab saaklooma ning pistab suuavasse.
Mõningad meriroosiliste liigid kasutavad oma kõrverakkudega kombitsaid võitluses korallide ja teiste meriroosilistega, et need loomad ei seaks end liiga lähedale sisse.
Meriroosiliste lõpused täidavad ka lõpuste aset. Oma pealispinnaga imevad need merevees olevat hapnikku.
Meriroosahvenad
Neil, ranniku ligiduses paiknevate korallriffide asukatel on välja kujunenud eriline sümbioos kõrvetavate meriroosidega. Vanasti arvati, et kloun-meriroosahvenatel ning teistel selle sugukonna liikmetel on meriroosi kombitsatest erituva mürgi vastu looduslik, kaasasündinud immuunsus . Uuringud on aga näidanud, et see immuunsus on väga eriline ning toimib vaid konkreetse meriroosi liigi puhul. Kui kala esmakordselt meriroosi kombitsatele läheneb, puudutab ta neid kergelt ning ujub kohe minema. Selline mäng kordub mitu korda. Selle ajal kattub kogu kala keha kleepuva limakihiga ning muudab meriroosi mürgi suhtes tundlikuks. Kui kala on niiviisi ühe meriroosiga ära harjunud , ei kõrveta ta end selle kombitsate vahel liikudes ära. Kui aga selle meriroosiliigi haardes elutsev kala satub teise meriroosiliigi kombitsate vahele, mille suhtes tal immuunsus puudub, hukkub ta otsekohe.
Mõnikord lahkuvad meriroosahvenad oma meriroosi kaitsvate kombitsate haardest ning siirduvad ümbruskonna korallriffidele. Nad ei või siiski oma kaitsjast eriti kaugele minna, kuna nende erksad värvid tõmbavad kiiresti endale teiste kalade tähelepanu, kelle jaoks meriroosahvenad on toiduks.
Jälitaja, keda meelitab maitsva toidupala kinnipüüdmise väljavaade, ujub koos põgeneva kalaga enesele märkamatult meriroosi kombitsate vahele, kus ta kohemaid halvatakse. Seejärel seedib meriroos kala, selle jäänustest toitub aga meriroosahven .
Meriroosahvenad puhastavad meriroosi väljaheidetest ja jäätmetest ning söövad ära ka tema kombitsate surnud osad.
Meriroosahvenate kudemispakiadeks on merepõhjas asuvad korallid või kaljud, võimalikult „oma“ meriroosi läheduses, kelle kombitsad tagavad marjale kindla kaitse.
Papagoikalad
Papagoikalad elutsevad troopilistes meredes ning toituvad, hammustades korallidel tükke küljest. Oma tugevate, nokka meenutavate lõugadega on nad suutelised koralle murdma ning põhjalikult purustama. Korallriffe söövad papagoikalad tekitavad häälekaid, kriipivaid helisid , mida võivad kuulda sukeldujad. Need kohad riffidel, kus papagoikalad kõige sagedamini söömas käivad, võib ära tunda väikesteks tükkideks purunenud osade järgi. Nii tekib valge koralliliiv.
Kiviahvenlased tunnevad end hästi soojades ja madalaveelistes meredes. Harilikult kohtab neid korallriffide ümbruse puhastes vetes. Erksavärviline triipahven kuulub tuntuimate liikide hulka. Vahemeres elab ta kaljustel rannikualadel , kus leidub piisavalt avausi ja varjepaiku.
Kiviahvenlased püüavad oma ohvreid, neid ootamatult seljataga rünnates. Nad on väga tõhusad jahimehed ning saavtutavad parimad tulemused võimalikult väikeste pingutustega.
Suurimatel kiviahvenlastel pole ühtki vaenlast. Väiksemaid liike võib aga ohustada hai. Kiviahvenlased on liiga aeglased selleks, et hai eest plehku panna ning nad pole võimelised end ka kuigi tõhusalt kaitsma. Nii saavad nad loota vaid oma kaitsevärvusele, kuna nad on võimelised tekitama mitmevärvilisi tähne, vööte või triipe, mis teda oma elukeskkonnas väga hästi maskeerivad.
Kasutatud kirjandus
Väljaanne “Loomariigis”
4