Mats Traat (1)

MATS TRAAT ( 23. XI 1936 )
Mats Traat (sündinud 23. novembril 1936 Palupera vallas) on eesti kirjanik.
Lõpetas 1957 Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi, 1964 Moskvas Gorki -nimelise Kirjandusinstituudi ja 1969 sealsamas kõrgemad filmilavastajate ja stsenaristide kursused . Töötas 1965 - 1968 toimetajana Tallinnfilmis.
Sündis Tartumaal . Õppis Moskvas Kirjandusinstituudis. Praegu kutseline kirjanik.
Tuglase novelliauhind (1996, 2002, 2007)
Esikraamat "Kandilised laulud", mis ilmus 1962, äratas soodsat tähelepanu.
Alustanud külaelu argiprobleemide sotsiaalselt tundliku luuletajana, avardas M. Traat värsikogudes "Küngasmaa" ja "Kaalukoda" ning poeemis " Kassiopeia " üha oma ainevalda , tuues sellesse ka globaalseid motiive , nõudleb elult ilu ja täiuslikkust, püüab mõtestada olevat läbi enese "Laternad udus".
Kirjaniku varasemat proosat – novellikogusid "Koputa kollasele aknale " ja "Mänguveski", romaani " Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga" ja jutustust "Irdinimene" – ühendab maksimalisminõue, täisväärtuslikust elust unistava inimese opositsioon nüristavate ja mugandavate argi- ja olusuhete vastu. Inimese ja maa suhete panoraamse, filosoofilise mõtestamiseni küünib romaan "Tants aurukatla ümber". Nii siin kui ka romaanis "Pommeri aed" läheneb kirjanik probleemidele eeskätt eetilisest vaatenurgast. Traadi loomingule iseloomulikku inimese kohanemise või kohanematuse teemat käsitleb rida kaasajaainelisi toeseid – romaanid " Inger ", " Rippsild " ja jutustused "Kohvioad" ja "Türgi oad". Sama teema arendus ei puudu ka minevikuainelises lühiromaanis "Puud olid, puud olid hellad velled". Selle teose sissevaateid möödunud sajandi taluolustikku ja rahva vaimulaadi jätkab sama tegevuspaigaga romaan "Minge üles mägedele". Indiviidi ja rahvuse olemise ajatud ning konkreetselt ajaloolised probleemid on polüfooniliselt liitunud romaanis " Karukell , kurvameelsuse rohi ".
Lühiromaan "Tants aurukatla ümber" ( 1971 ) on M. Traadi proosaloomingu esimene suur õnnestumine. "Tants aurukatla ümber" kasvas välja filmistsenaariumist . Stseene ja episoode arendatakse kaamera liikumise printsiibil, dialoog on kõnekeelne – lõuna-eesti murdes. Romaani põhiteemaks on eesti talupoja ja küla käekäik XX sajandil. Teos on tihe ja kompaktne. Kõigi viie peatüki ehk "tantsu" tegevusajaks on valitud üksainus sügisene rehepeksupäev, nimelt aastatest 1914,1929,1943,1949,1957. Nii on siia mahutatud suur tükk ajalugu – elu ja inimesed oma suurte ja väikeste probleemidega, eri epohhide täpselt piiritletud ja koloreeritud ühiskondlik atmosfäär. Keskseid sümboleid on pealkirjaga esiletõstetud aurukatel, ja läbi kogu romaani käsitletakse ka tehnilise progressi tulekut ning arengut eesti külas. Kuid sümbolikoormat kannab siin peaaegu iga elusolend ja ese, sündmus ja situatsioon.
Romaanid
"Tants aurukatla ümber" (1971)
"Maastik õunapuu ja meierikorstnaga" (1973)
"Pommeri aed" (1973)
"Inger" (1975)
"Türgi oad" (1977)
"Puud olid, puud olid hellad velled" (1979)
"Rippsild" (1980)
"Karukell, kurvameelsuse rohi" (1982)
"Üksi rändan" (1985)
"Minge üles mägedele (I 1987, II 1994)
"Hirm ja iha" (1993)
Luulekogud
"Kandilised laulud" (1962)
"Kaalukoda" (1966)
"Valitud luuletused" (1979)
"Sügislootus" (1986)
"Ajalaulud" (1990)
" Vastuseta " (1991)
"Koidu kätes" (1993)
Näidend
"Päike näkku" (1981)
Novellikogu
"Sarviku armastus" (2007)
Kandilised laulud (1962)
Helmi Sell
Olin kahekümne nelja aastane neitsi,
kui rukkimasindamise ajal
Kaarna Arvet, too ilus poiss,
mu õlekuhjade vahele meelitas.
Pärast näidati mulle eluaeg näpuga.
Talitasin ja harjasin kolhoosi mullikaid
ning saatsin iga hoitud rubla Tartusse .
Manivald sai õpetatud loomatohtriks,
võttis naise ja ehitas alevisse maja.
Ma kandsin neile liiva.
Poeg oli ilus ja kuri,
mini oli ilusam ja veel kurjem .
Maja jäi kitsaks , nii kitsaks,
et panin käed rinnale risti
ja kolisin siia, nende mändide alla.
M. Varik
Tsirgusilma algkooli juhataja
Ma tahtsin süüa nagu iga teinegi
ja seepärast õpetasin lastele
aastal 1915,
et tsaar on jumalast
ja sakslased on meie surmavaenlased.
Aastal 1930
õpetasin lastele,
et iseseisvus on suur saavutus
ja enamlased on ta surmavaenlased.
Kui ma olin eluga pääsenud Klooga laagrist,
õ�etasin lastele 1945,
et fashism on inimkonna surmavaenlane.
Mind peeti heaks õpetajaks.
Aga kui ma sain seitsmekümne viie aastaseks,
öeldi juubeli puhul,
nagu oleksin juba karjapoisina
olnud tulihingeline kommunist
ja puhunud lepakoorest pasunal
"Marseljeesi".
Vabandage , kuid see on küll loba.
Laternad udus (1968)
Kirg
Ühe öö soojendab lõke kahte inimest.
Pärast sorivad kaks inimest tuhas
kakskümmend aastat.
1963
Autobiograafia
Laps olin,
kui möödus sõjakolin.
Nooruk olin,
kui tuli traktorikolin.
Mees olin,
kui algas sõnakolin.
Kolin kolina järgi.
Saadaks põrgu kogu värgi,
aga hing on luulehaige.
Kassiopeia (1968)
Meie ema palve
Oo suur ja salapärane AINE, oo meie igi- Mater , Mateeria . Aita meil elada, tule meile jooksujalu vastu, sosista meile kõrva, ilmuta unenäos, milline on su teekond . Oo Suur Mateeria, oled nagu tuntud tundmatu meie ümber, meie keskel, meie sees. Aita meid, palume sind. Tahame minna su järel tundmatusse, kätkematusse. Võimas ürgsus, anna üha endast märku, et võiksime sind mõista, ütlem, milline on su pale seal, kus pole aega ega ruumi? Oo suur Valgus, sina, kes saadad meid läbi elu, juhata, kuhu peame sirutama käed ja pöörama silmad, et jääda iseendaks. Igi-Mater, me püha ema, näita, mida peame tegema, et saada ja jääda inimesteks. Oleme sinu vorm, üks samm sinu teel, palume sind: olgu hästi pikk me iga..
Oo suur Igavene Mateeria, kaitse meid ja anna meile jõudu, et me ei oleks kõrgid ega peaks endid looduse imeks.