Mats Traadi elu ja looming (0)

Elulugu
Mats Traat sündis 23. novembril 1936 Tartumaal Paluvere vallas Kuudse talus . Kuna tema lapsepõlv möödus karjapoisina, lükkus edasi ka tema esimene koolipäev . Traat ise on seda päeva meenutanud nii: „Muidugi oli ka 1945. aastal õppetöö alguseks määratud 1. september, aga isa ütles: praegu on kibe tööaeg, kes karja hoiab, kui sa kooli lähed; oota kaks nädalat, seniks suudame ehk suurema jao vilja ära koristada , siis jõuad küllalt koolis käia.” Eelneval aastal ei olnud saanud Traat kooli minna, sest talu oli sõjatules maha põlenud ning tal polnud jalanõusid ega riideid kooliks. Kooli läks ta lõpuks 9-aastasena, septembri keskpaigas. Kuna matemaatika talle probleeme ei valmistanud, kanti ta peagi edasi teise klassi.
Mitmete elukohavahetuste tõttu pidi ta tihti koole vahetama , rahakitsikus ei lasknud tal minna edasi õppima kohe peale seitsme klassi läbimist, vaid ta pidi töötama sovhoosides ja traktorijaamades. Aastal 1957 lõpetas ta Vaeküla Põllumajanduse Mehhaniseerimise Tehnikumi. Esimene trükiproov oli novell „Lõppematu tee“, mis ilmus 1958. a Elva rajoonilehes ning sai jutuvõistlusel II preemia.
1959 . aastal pääses Traat õppima Moskva kirjandusinstituuti. Konkurss oli tihe: 2200-st kandideerijast võeti vastu vaid 30. Traat ise on öelnud , et see oli „viis aastat humanitaarõpinguid, arengut ja loomingulisi otsinguid.“
Peale instituudi lõpetamist oli Traat üle aasta vabakutseline, tegeledes luuletamise ja tõlkimisega ning kirjutas oma esimest romaani „ Maastik õunapuu ja meiereikorstnaga“.
1965. a oktoobris sai Traat kokku Lennart Meriga, kes pakkus talle Tallinnfilmis kohta toimetajana . Traat meenutas seda hetke nii: „Lennart kutsus mu enda poole külla . Läksingi kokkulepitud ajal Pilviku tänavale. Esimene küsimus, kui olin majja sisenenud, kõlas: "Kuidas sa suhtud Eesti iseseisvusse?" Ma ei olnud jahmunud, üllatunud küll. Mõistsin, et see oli usaldustest, vastasin: " Iseseisvus on hea asi, aga kes seda meile annab?”” Hiljem läbis Traat kõrgemad režissööride ja stsenaristide kursused Moskvas.
Mats traat on pälvinud oma elu jooksul mitmeid auhindu: Eesti NSV teeneline kirjanik (1977), Tuglase novelliauhind (1975, 1996, 2002, 2007), Jaan Krossi kirjandusauhind (2011), Eduard Vilde nimeline kirjandusauhind (2011), Valgetähe IV klassi teenetemärk (2001).
Mats Traat on abielus tõlkija Victoria Traadiga ning neil on kaks tütart. Oma elust ja tegemistest talle intervjuudes rääkida ei meeldi, tihti vastab ta hoopis salapäraste luuleridadega.
Looming
Algselt sai Mats Traat küll tuntuks kui luuletaja, kuid hiljem on oma kõige väljapaistvamad teosed andnud välja proosa alal. Traadist kõneledes nimetatakse teda eeskätt siiski proosakirjanikuks. Kirjandusse astuski Traat esimeses luulekastis koguga „Kandilised laulud“, mis ilmus 1962. aastal. Esimene proosaraamat, novellikogu, ilmus neli aastat hiljem: „Koputa kollasele aknale “. Sellest ajast on ta kirjutanud vaheldumisi luulet ja proosat , lisaks ka näidendeid ja filmistsenaariumeid.
Traat luuletajana
On öeldud , et poeedina on ta tõsine, sõnakaalukas ja raskemeelne ning tema luule on jutustavat laadi. Tema peamised teemad luules on elu ja surma vastasseis, inimese ja looduse ühtsus, rahvuslik-kultuuriline järjepidevus. Traadi luulelooming liikus peale debüüti pigem paljusõnalisse maailmavalusse, sealt edasi aga selgepiirilisse realismi.
Traadi luules vahelduvad lüürika ja lüroeepika , vabavärss ja klassikalised vormid. Luuletajana on ta olnud viljakas, tema sulest on kokku paariaastaste vahedega ilmunud üle 20 luulekogu .
Tema esimeses luulekogus „Kandilised laulud“ leidub nooruslikku optimismi ja mõtisklusi inimkonna suurtest ideaalidest, ajastule omaselt ka kommunistlikest ideaalidest. Luulekogu „Küngasmaa“ väljendab Traat huumoriga tasakaalustatud kaduvusnukruse kaudu kohustust tagada rahvuslik-kultuuriline järjepidevus. „Laternad udus“ (1968) koondab armastusluulet, milles on kujundid valgusest, kevadest, õnnejanust ja õigusest õnnele. Sama teemaga läheb Traat süvitsi kogus „ Ilmakaared “, mis protesteerib töö devalveerimise ja vastutustunde bürokratiseerimise vastu. Ka kogu ülejäänus loomingus domineerib pidev eetiline uuenemise kohus.
Epitaafikogu „ Harala elulood “, mis sai ka J. Smuuli nimelise preemia, on tema luule üks jõulisemaid ja sisukamaid väljendusi, kujutades eestlaste dramaatilist ajalugu läbi inimsaatuste sümboolsel Harala kalmistul. Teo sisaldab 168 epitaafi ning iga tegelase lugu ja toimumise aeg on erinev. Näide luulekogust:
„LEILI SUUROJA
Kes oli neid siia kutsunud?
Nad saatsid mu mehe Siberisse.
Ma ei näe teda iial.
Mahajäänud habemenoaga 
lõikasin läbi veenid
ja jooksin verest tühjaks.
Sirelioks lumehelenduses,
hoia kuldseid mälestusi
meie armastusest.“
Järgnevates luulekogudes nagu näiteks „Hilised talled “, „Lagendiku aeg“ ja „Septembrifuuga“ jätkavad otsinguid sisemise harmoonia saavutamiseks ning luuletused kuulutavad elujõudu ja –usku ning tulevikulootust, looduslüürika kaudu on tunnetada inimese ja looduse ühtsust ning oluliste eluväärtuste püsimist.
„Jäälilled“ (1988) süvendab eelmiste kogude eetilist tunnetust, isamaaluule omandab üha selgemaid ja ühemõttelisemaid metafoore, Traat ennustab kurjuse impeeriumi hävimist. „Ajalaulud“ (1990) on tervenisti isamaaluule, selgelt on tunda kriitikat valitseva korra ja vägivalla suhtes, ta nõuab oma poeemides vastust sünnimaa ja rahva saatusele . Katkend luuletusest „Kõik kokku on kuritegu “:
„Inimene sureb rahva eest,
rahvas hävitatakse mitte millegi eest,
nägemata tõotatud maad.
Kõik kokku on kuritegu.
Ja teie ei suutnud ega suuda
meid panna seda sõpruseks kiitma.“
Luuletus „Au“ samast luulekogust:
„Kui Toonela luige hüüd
kord läbi lõikab
kõik rauad ja süüd ,
siis surnud süda hõikab
sind taga, kadunud kodumaa,
läbi vere, häbi ja saasta,
mis üle uhtnud me maa:
kas keegi su au kord taastab?“
Mats Traat on hiljemalt viljelenud peamiselt isamaalist, filosoofilist ning loodusluulet. Uuemates luulekogudes on ka kriitikat inimeste ja tänapäevase ühiskonna suunas. Näiteks lõigud luuletusest „Eetiline piir“, mis ilmus kogus „ Oidipus läheb Toompeale“ 2010. aastal:
„Üks erakonnategelinski hüüab: üles!
Teine sosistab : alla!
Kolmas põikab kõrvale
ega vaata silma –
Seisukohata, ilmavaateta,
nagu emaihust tulnud,
nelikümmend viis aastat vana.“
Traat proosakirjanikuna
Arvo Valton on öelnud: „Pean Mats Traati mitte üksi meie põlvkonna, vaid ka meie aja, see tähendab mitme põlvkonna suurimaks proosameheks nii hästi tema arvukate romaanide mahu ja headuse poolest kui ka teoste haarde ja sõnumi olulisuse poolest.“
Traati on kutsutud ka sõjajärgseks Tammsaareks. Kui kuulus autor ise pidas oma kirjanduslikuks mantlipärijaks pigem Karl Ristikivi , siis Traadi maaeluromaanide eetos , inimsaatuste ning ajaloo keerdkäikude eepilised kujundid on hoopis Traadi tõstnud Tammsaare traditsiooni jätkajaks.
Traadi proosa keskmed moodustavad romaanid, kus vaadeldakse eesti küla läbi 19.-20. sajandi. Kujutamislaad on realistlik , seda rikastavad tähendusmahukad sümbolid . Tema proosas domineerivad töö, kooskõla loodusega ja tänulikkus elu ees. Traadi tegelased suudavad vaatamata ränkrasketele katsumustele neist väärtustest kinni hoida.
Nagu ka luules, on ka proosas Traadile oluline kõlbeliste hoiakute sisendamine ja vaimsuse kaitsmise missioon , millest tuleneb ka ta loomingu tõsidus ja eetiline pingestatus. Ta on ka erakordselt mitmekülgne, ta suudab sügavalt sisse elada ajalukku ja olevikku , linna- ja külamiljöösse ning kehastuda ümber erinevateks tegelasteks – muu hulgas esitada ka naise vaatepunkti.
Traadi proosa tuumtekst on lühiromaan „Tants aurukatla ümber“, mis ilmus 1971. Jaan Undusk nimetas seda teost „külaelu ja kosmilise ringkäigu avangardistlikuks sünteesiks“ ning „avangardistliku-tartumurdeliseks Tammsaareks“. Toomas Liiv on kirjutanud romaani kohta: „Traadi jutustaja suudab esile manada selle voolamise, kordumise, kadumise ja kestmise müsteeriumi, mis võimaldab „Tantsus autukatla ümber“ näha isepärast paralleelteost „Tõele ja õigusele.““ Romaan koosneb viiest peatükist („tantsust“), iga peatükk on viljapeksupäev Aiaste talus aastatel 1914, 1929, 1943, 1949, 1957. Need on stseenid ühe rahva eluloost, pidevuse sümboliks on viljapeksumasin: olgu ajad, millised tahes, vili peab kevadel külvatama ja uus vili sügisel lõigatama. Ühe talu võitlus leiva pärast areneb kogu rahva võitluseks leiva pärast ning sümboliseerib lõpuks kogu inimkonna igavest võitlust.
Lühiromaan „Puud olid, puud olid hellad velled“ on saatusetragöödia, mida saab tõlgendada ka Oidipuse-müüdi taustal. Tema enda sõnul oli romaan esimene katse „uurida, mida tunneb ja elab läbi mees, kes ei taha peremeheks saada ega talu pidada“. Peategelane nooruke peremees Hind ei suuda ega taha talle pealepandud koormat kanda, eriti kui koormaks on mõisa sundus , suguvõsa needus ja maajumalate viha. Siin on paralleelid ka Tammsaare „ Kõrboja peremehega“. Teos küll on kõrgemal lihtsalt eesti taluminevikust, kujunditeks on elu ja surma vastastikune tingitus , ettemääratus ja vabadus.
„Puud olid, puud olid hellad velled“ oli proloog mitmeköitelisele ajaloolisele romaanile „Minge üles mägedele“, mida võib pidada ka tema elutööks. Traat on selle teose kirjutamisel toetunud arhiividokumentidele, perekondlikule pärimusele ja mälestustele. Ajastu kattub „Tõe ja õigusega“, mistõttu võib „Minge üles mägedele“ vaadelda kui lõunaeestilise paralleelina. Tegelaste elu täidab igapäevane ränkraske töö, sel ajal, kui ajastu oma sõdade ja mässudega laostab moraali ja õhutab kurjust. Peategelane kogeb lähedast surma, vägivalda ja ülekohut nii riigivõimu kui ka kaasinimeste poolt.
Traadil on ka kaks lugu tänapäeva naisest, küll aga erineva sisemusega. „Ingerit“ peetakse üheks ilusaimaks armastusromaaniks eesti kirjanduses ning selle nimitegelane on Traadi üks helgemaid tegelaskujusid. „Rippsilla“ ülitundlik Ola heitleb seevastu sisekriisides, mille on põhjustanud olme- ja abielumured ning ka inimeste pidetud. Rippsild koos kuristikuga on tänapäeva inimese olemise võrdpildiks.
Tema tuntud teosed on ka näiteks rangest ja õiglasest, venestussurvet ja ühekohut trotsivast koolmeistrist Pommerist „ Pommeri aed“ (1973), „Karukell, kurvameelsuse rohi“ (1982), milles on oluline tulevikuta olemise motiiv, novell „Irdinimene“, mis kujutab ümbritsevast avaramat vaimsust ihkavat Ollimari, keda muserdavad stalinlikud pöörded Eestis.
Traat kirjeldab Eesti ajaloolist saatust, ent talle on eestlased siiski talupojarahvas. Eestlus tuleb esile just kodu ja juurte kaudu, mida poliitilised tormid lahti rebida ähvardavad, kuid mis alati uuesti mulda kinnituvad.
KASUTATUD ALLIKAD

Annus , E., Epner, L., Järv, A. [jt.]. (2001). Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri.

Annus, E., Epner, L., Velsker , M. (2006). Uuem eesti kirjandus. Tallinn: Koolibri

Johanson, K., Orlov , M. (2012). Mats Traadi looming. [www] http://luikjatraat.synter.ee/Traat/Looming.html (09.04.2015).

Palli, I. (2011). Mats Traat: Olen alati tahtnud olla kirjanik, ei keegi muu. Maaleht .

Traat, M. (1990). Ajalaulud. Tallinn: „Eesti Raamat“.

Traat, M. (2009). Tants aurukatla ümber. Järelsõna. (Arvo Valton). Tallinn: Eesti Päevalehe AS.

Traat, M. (2010). Oidipus läheb Toompeale. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus .

Veidemann, R. (2011). 101 eesti kirjandusteost. Tallinn: Varrak.