pikemaks ja soojemaks. Kevad on küllaltki oluline aastaaeg paljude inimeste jaoks, sest mitmetes tegevusvaldkondades algab uus hooaeg. Talunikel tuleb hakata jälle põllutöödega pihta- vaja on suvivili külvata. Kalurid lasevad paadid vette ja lähevad taas merele. Tänapäevamaailmas tähendab kevad ka paljude võidusõidualade uut hooaega nagu näiteks vormel ja motosport. Õpilastel hakkab kool lõppema, toimuvad eksamid ning ees on pikk suvepuhkus. Nii Koidulale kui ka Liivile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise ning alustamise aeg, vaid teema käsitlus on veidi erinev. Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu. Koidula stiilist tunneb ära piiritu igatsuse, mis on sõnadesse pandud väga kaunilt ja voolavalt, samas aga lihtsalt. Kirjanike luules on kevade saabumist kirjeldatud kui rõõmu ja lootuste aega.
üle õitsva Eestimaa, oh, kuis tahame tall' tänu, õis, siis vastu õhata! Luuletus ,,Miks sa nutad?" on üks Koidula varasemaid luuletusi, milles leidub isamaa-motiiv. Seda võib võrrelda Liivi poeemiga ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa", mis on samuti justkui ennustus eesti rahvale. Siin luules on Koidula kujutanud Eesti tulevikuõnne, tuues välja, et kunagi valitses muistne rõõmupilv, seejärel tuli tume aeg ja valuperiood, ning lõpuks tuli Koit uut õnne tooma jättes lõpu veidi lahtiseks ja lootusrikkaks. Ehkki seda poeemi annab võrrelda Liivi omaga, siis on ,,Miks sa nutad?" rohkem lootustandev ja unistav, kui reaalne ja sünge. Käesolev poeem pani aluse mitmetele teistele sarnastele, kus kujutatakse Eesti ajalugu metafooridena muistne rõõmupilv, pisarad ja hingevalu, uus hommik, Koit on saabunud isandaks.
Kenno Mardi 10.C Isamaa, see on koht, kus avasin silmad ja koht, kus sulen silmad Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma.
Ta elab ühte oma isamaaga ja kujutab selle kannatusi ka omaenese piinadena. Isamaale Juhan Liiv Mina kõndisin kurba rada, kurba rada kõndisin ma; muresid mul mitusada - oh kuis mahajäetud ma! /.../ Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ei, ei jaa- vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, Vist vaikis lootuseta Liiv on teadlik ka oma kodumaa-armastuse sügavusest, mida võib välja lugeda
neid salme kirjutades tundsid on arvatavasti armastus, kuigi kumbki neist - ei nais- ega meespoeet - seda sõna kõne all olevates luuletustes ei kasutanud. Kuna Koidula oli romantismi esindaja, on tema luuletused väga tundelised ja ei kujuta tihtipeale tegelikkust. Koidula küsis kodumaalt, kui oma healt sõbralt ,,Ja tihti siiski leian/ su silmis pisarad?", ta kõneles isamaaga ja lohutas teda, kui lähedast. Liiv realistina kirjutas sellest, mida ta nägi, tuues välja selle, mida oluliseks pidas. Sõites rongiga, kirjutas ta luuletuse ,,Eile nägin ma Eestimaad", kus mainib pealiskaudselt paiku ning muud tavapärast, ilma neid ilustamata. Mõlemad on sisse toonud enda luulesse surma. Liiv näitab oma suhtumist, kirjutades ,,... sa unustad surma ja hoole/ ning tõttad isamaa poole!". Juhan hülgab surma ja annab teada, et surm ei takista tal oma eesmärke saavutada. Lydia ei avalda oma tundeid surma vastu, kuid
Eesti luuletajad Autor: Rauno Pihel Juhendaja: Ene Grass 2009 Sisukord Juhan Liiv..... .................................................................................... ........3 Marie Under........................................................................... .................4 Lydia Koidula........................................................................... ...............5 Juhan Viiding........................................................................... ................6 Ott Arder.............................................................................. ...................7 Kokkuvõte ja kasutatud info....................................................................8 Juhan Liiv Juhan Liiv (Johannes Liiv)oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.Töötas "Virulase", "Sakala" ja "Oleviku" toimetuses. "Olevikus"
teind enne minule. SM algus, siis handjob Mis mind kodu rõõmsaks tegi, mis mind kodu kurvastas, kurvaks tegi, rõõmsaks tegi: emake mind armastas. Intsest See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake... Intsest Oh seda tegu, võeh võeke, mis tegi mu väike õeke: külapoisile ära läks ta, mind jättis õeta üksinda! Külapoiss viis ta, ei tänandki, õde — ta ümber ei käänandki! Kuldaväärt hää oli siiski ta— sellest aru ma küll ei saa! Intsest Ma neidu armastasin, ei kostnud ta “ei” ei “ja”. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Hetero, vägistav Et naine on poolinglit ja poolhoor, on tõsi nagu naatrium ja kloor on sool! Hetero Nad lähevad mööda surnuga. Ei surnu pärast leina ma. Ma tahaks, oleks surnud sa, siis teeksin leinalaulu ma. Kuid nüüd ei saa! Hetero, nekrofiilia Kust sa tuled, kuhu lähed? Kas sul naine, võõras mees? Säält ma tulen, sinna lähen, olen vaene reisimees. Hetero, ideaalidega
Lydia Koidula luule. ,,Sügis" Juba kase ladvalt lehed langvad, kõle tuul käib üle kesamaa. Aastakellal rõõmuhääl on lõppend, viimseid tunde hakkab lööma ta. Kena päike, kas sa väsind oled, pikkamisi pead veel tõstad sa? Kurvalt oma laste peale vaatad, sügise neid riisub armuta. Kõrgel pilved nagu hirmust aetud üle maa ja mere lendavad, kurehääled haledasti hüüdvad, kodu poole nemad tõttavad. Kodu poole kodu magus sõna. Süda kannata. Ei sinagi kaua enam oota. Kodu poole kutsub Isa sind ka viimati... ,,Kodu" Meil aiaäärne tänavas, kui armas oli see! Kus kasteheinas põlvini me lapsed jooksime. Kus ehani ma mängisin küll lille, rohuga, Kust vanataat käe kõrval mind tõi tuppa magama. Küll üle aia tahtsin siis ta kombel vaadata. ,,Laps, oota'' kostis ta, "see aeg on kiir küll tulema''. Aeg tuli. Maa ja mere peal silm mõnda seletas ei pool nii armas olnud sealkui külatänavas! ,,Ja õues on kevade" Ma seisan kasepuu varjul �
Lydia Koidula Lydia Koidula sündis 24. dets. 1843. Vana - Vändras ja suri 11. aug. 1886. Kroonlinnas. Tema põrm ümbermaetud Tallinna metsakalmistul 1949. 11 .aug. 21.juuli 1945. avati Pärnus Ülejõe Kooli, Lydia Koidula nimeline muuseum. Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vana-Vändras. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja kreegipuid. " Meil aiaäärne tänavas" sündis ilusale Vändra loodusele mõeldes. Koidula isa Johann Voldemar Jannsen (ehk Jaan Jenseni) esivanemad olid töötanud Vä
inimese vaheline tundeküllane armastus. Ta seob armastuse temaatika ka teiste teemadega nagu kodumaa ja loodus ning armastus just nende vastu. Ka ei saa öelda, et Liiv on armastuspoeeme loonud ainult väga positiivses laadis, siingi paistab silma tema kurvameelsus ja elus kogetu. Tema armastus Liisa Goldingi vastu, mis neid paraku aga kunagi kokku ei viinud on samuti üsna läbinähtavalt Liivi luules esindatud ja siinkohal on kirjeldused sünged ja kurvameelsed, kuid jällegi Liivile omaselt väga lihtsad ja lugejale mõistetavad. Mu viimne laul - ta kustub, ta kustub sinuga, ja sinuga kustub kõik elu ja sureb lauluga Luuletuses ,,Üks suu" on Liiv temale omases laadis kirjeldanud emaarmastust, millega tänase päevani lugejad väga kergesti samastuda saavad, see on kindlasti ka üks põhjus, miks tema
Rännak tärkamisest hääbumiseni Lydia Koidula ja Juhan Liivi eluteemalise luule võrdlus Mis on elu mõte ning kuidas elada täisväärtuslikku elu on küsimused, millele igaüks peab ise vastuse leidma. Rahvusliku ärkamisaja kaks kirjanikku näevad seda teekonda, vaatamata sarnastele eluaastatele, üsnagi erinevalt. Kui Lydia Koidula näeb eluteed pigem positiivse nurga alt, siis vastupidiselt sellele Juhan Liiv on kritiseeriv. Mõlemad kirjanikud kirjeldavad eluteekonda läbi looduse. Palju on luules kasutatud sügist. Sisse on toodud ka isamaa ning armastus. Lydia üks põhimõtetest on elu nautida niikaua, kuni veel noorus kestab. Määgi nüüd ja mängi veel, Kus sul õitseb lapsemeel: Sirgud sokuks, - oled kange, Külm ja tuim kui lumehange! Kuna Juhan põdes ravimatut haigust, siis tema pigem ootas surma, kui soovis elada. Mehe luule
on paljas, paljas vari: su emakeelt sa armasta, ta on su viimne vari! Ja tõde, õigust armasta, ja ära ole vari! Oh sõbrad, ei lase ma öelda Oh sõbrad, ei lase ma öelda, et oleks nii haige ma. Ja et ma terve oleks seda ma ei ütlegi ka. Ma olen nõnda terve, et rahvas kõik minu ees, kes nõnda vigane, haige enda vigu näeb minu sees. Sinuga ja sinuta Sinuga olen lainetel lõhkuvail, sinuga janunev palm ma kõrbemail, laev, vaene, heitleb hukkavais laintes, palm, vaene, norutab liiva sees; olen hoone, raputud maru väel, 5 olen lille, muljutud tormi käel. Sinuta hommik, kel pole koidukiirt, sinuta öö, kel polegi piirt, sinuta kevade olen, pole üht lillekest, sinuta puu, kellel ainustki lehekest; taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Koostas: Annie Leesment Abja 2008 Sissejuhatus Lydia Emilie Florentine Jannsen, kirjanikunimega Lydia Koidula (oma kirjanikunime sai ta Carl Robert Jakobsonilt ja see tähistas koidu aega) on meie esimene naiskirjanik ja ka luuletaja, jutukirjanik, näitekirjanduse ja teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Ülim väärtus on siiski tema luuletustel, mille üllas patriotism ja sügav loodustunne on need toonud meie tänapäeva lahutamatuks elusisuks. Lydia Koidula sündis 12. detsembril 1843 Vändra asulast umbes üks kilomeeter lõuna suunas, Suure-Jaani poole viiva maantee ääres. Koidula lapse- põlvekoduks oli kunagise Vändra kihelkonna köstrimaja, mille juurde kuulusid saun, laudad, ait. Maja oli väga ilus- maja ees asetsesid lillepeenrad, kõrval oli ka tiik ning samuti oli suur aed, kus kasvas palju õuna-, pirni-ja kreegipuid
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
Juhan Liivi isamaaline luule Kõigi süda otsib midagi, ihkab midagi kättesaamatut. Soovide ja mõtete avaldamine läbi luulevormi on võimalus viia need laia avalikkuseni. Juhan Liiv on kirja pannud palju teemasid ja probleeme, mis olid omased tollasele ajajärgule. Liivile oli südamelähedane isamaa luule kirjutamine läbi kaunite sõnapaaride. Mitte igaühele Mitte igaühele õnneks ei antud selgesti näha, mitte kõigile õnneks ei antud selgestu kuulda, armastada palavalt isamaad,
Arenes ka tiisikus. Suri 1913. aastal pärast ränka külmetust. Ta maeti Alatsivi kalmistule. Tema luulelooming on levinud järelromantilises, epigoonlikus laadis. Ületas 19. sajandi lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi luuleuuenduste eelkäija. Luuletaja kuulsuse tagasid talle aga tema haigusajal valminud luuletused. Tema luule on realistleik, lihtne ja täpne, milles puudub liialdatud pateetika, ilutsemine ja paisutatud tunded. Aastaaegadest meeldib Liivile küige rohkem sügis ja see väljendub ka tema luuletustes. Kujunditest eelistas ta isikustamist, metafoori ja võrdlust, kuid kasutas ka palju kordusi ja algriimi. 12. Millised on Sinu esmamuljed luulekogu lugedes? Minu esmamuljed luulekogu lugedes olid, et see luulekogu on peaaegu põnev. Teda oli lihtne lugeda, kuna seal olid segamini erinevate teemadega luuletused. Muidugi oli osades kohtades ka paar sama teemaga luuletust järjest, aga see väga ei häirinud.
Koidula unistas pidevalt, et tahaks kodus olla, seal on kõige parem, kõige ilusam loodus, turvalisus. Liiv aga leidis, et siin pole sugugi nii hea olla. Rõõmsamad luuletused: ,,Meri"- ... ja Eestimaa päike paistab nii selgesti, soojasti. ,,Isamaale"- jagab kõike Isamaaga ,,Mis meil kaunis, mis meil kallis"- ... Isamaa on meile kallis, ta meil kallis, püha on, ta on meie kindel side, ta on meie õnn. ,,Sinuga ja sinuta"- ... Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta. Usub, et Eestist saab riik ,,Kas näitad"- ... ja nõnda on lugu ka Eestis ja nõnda on elu kiik: ükskord- kui terve mõte- ükskord on Eesti riik! Kas aasta tuhandeid mingu- siis vast see haiget ei tee, et suurte rahvaste kõrval on vaba ka väikene. ,,Sügisene kodu"- kirjutab kõike positiivselt ,,Vanemuise lapsed"- Eesti kultuur 2. Isikliku saatuse luule ,,Noor- Eestile"- ... mind ärge austage- ei iial iganes! ..
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga, vaatavad, hüppavad, lendavad minema. Järele jään neid vaatama. Mõtlen ma: tuli ta lahtistel tiibadel lennuga teine ka. Analüüs: Minu arvates nautis Liiv nende tihaste vaatlemist. Midagi erilist siin öelda, ei saagi. ,,Sa oled kui salanaine" Juhan Liiv Sa oled kui salanaine, mu kallis kodumaa; ja seda küll avalikult ei tohi nimeta. Kui vahest nagu vargsi mõte su poole käis: siis panevad seda nad pahaks, kõik ilm sest siis kisa täis. Ma neidu armastasin, ei kostnud ta ,,ei", ei ,,ja" vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Ma isamaad armastasin. Ja see ei kostnud ka. Vist polnudki tal kosta, vist vaikis lootuseta. Analüüs: Minu arvates oli see oli see parim luuletus, mis selles kogumikus oli. Metafoorina esinevad luuletuses salanaine ja neiu , mis tegelikult tähendavad kodumaad ehk Eestit. Kuna Liiv elas keerulisel ajal, kus Eesti mainimine oli kohati isegi keelatud, siis on see väga võimsa tagamõttega luuletus
Nii on määratud. Me sees on võimalused --- nad on määratud. 26 Olen juba koolilaps Heljo Mänd Täna mina kooli lähen, sulle, lasteaed, aidaa! Praegu selged on vaid tähed, aga varsti targaks saan. Pesin kaela, näo ja kõrvad, enam ei saa laita mind. Sammi keksib minu kõrval, omateada aitab mind. Sabaga mu saapad harjab veelgi rohkem läikima, oma rõõmu ta ei varja, mõtleb vist, et kaasa saab. "Kuidas võin sind kooli saata, kui sa tähtigi ei tea. Ja ka vormimüts sul - vaata! - Kuidagi ei seisa peas." Tahtsin veel kord head aega öelda oma Sammile, aga emal polnud aega - ruttasime trammile. Trammis tädid-onud eile ütlesid veel: "Istu, laps." Täna hüppan püsti kraps! Ise pakun istet neile. Olen juba koolilaps! 27 Suur Kuusk Heljo Mänd
SISUKORD SISUKORD..........................................................................................................................1 SISSEJUHATUS................................................................................................................. 2 ELULUGU.......................................................................................................................2 LOOMING.......................................................................................................................4 KOKKUVÕTE................................................................................................................ 7 KASUTATUD KIRJANDUS..........................................................................................9 SISSEJUHATUS Lydia Emilie Florentine Jannsen, luuletajanimega Lydia Koidula sündis 24. detsembril 1843. aastal Vana-Vändras. Ta on Eesti esimene naiskirjanik. Tema pani aluse eesti rahvuslikule teatrile. ELULUGU Lydia Koid
ABJA GÜMNAASIUM 2009 AASTA LAULUPIDU Referaat Koostaja: Karl Puidet 8a klass Juhendaja: Siirius Sikka Abja-Paluoja 2009 2 Sisukord Koit.............................................................................................................................................4 Kaunimad laulud........................................................................................................................ 4 Väike maa...................................................................................................................................5 Mu isamaa, mu õnn ja rõõm.......................................................................................................5 Tuljak......................................................................................................................................... 6 Laulu algus..........................
Juhan Liiv sündis 30.aprillil 1864 Tartumaal Alatskivil vaeses ja lasterikkas perekonnas. Ta oli oma peres kuues laps. Lapsepõlvest peale oli ta kõhn ja kidura tervisega. Ta armastas üksindust ja loodust. Lugemise õppis selgeks oma vanemate vendade kõrvalt, kui ta oli 10- aastane. 11-aastaselt alustas oma kooliteed Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks õppis ühe aasta H. Treffneri gümnaasiumis Tartus, ta oli siis 22.aastane. Juhan Liivi saatis läbi elu süvenev vaimuhaigus ning rasked elutingimused. Liiv hakkas kuulma salapäraseid hääli ning kannatama tagakiusamis-kujutelmade all. Juhan Liiv suri tuberkuloosi 1. detsembril 1913. a Tartumaal Koosa külas. Ta oli siis 49. aastane. Ta on maetud Alatskivi kalmistule. Huvi luuletamise vastu tekkis Juhan Liivil, kui ta oli 18.aastane. Juhan Liiv armastas lihtsust, tema luuletustes pole keerukaid lausekujundeid. Kirjanikku paelus loodus ja teda saatis suur isamaa-armastus. Ta muretseb oma luule
Lydia Koidula võrdleb puude kirjuksmuutumist ja lehtede langemist sel aastaajal surmaga: ,,... - tänada / oskab leinalaulu hüüd / kahevõrralta.". Kevad on talle otsekui ärkamisaeg, kus lilled ärkavad ja puud lähevad uuesti lehte ,,...ja õues on kevade.". Juhan Liiv on samuti kevadest kirjutanud heldimusega. See on rõõmsameelne aastaaeg, kus ,,...lahti iga lille silm ,/ järvel lained helendavad, / ilus päiksepaiste ilm.". Liivile meeldib väga kirjeldada looduse ilu, lillede värve ja rohelust, mis metsadelt ja karjamaadelt vastu vaatab. Koidula näitab lugejatele kevadet kui inimest, kes külastab meid mitte ainult ootamatult vaid ka rõõmsalt ja kui ,,... / Noor kevade ju jälle tulnud, / hulk õisi sulle kaasa toonud - / tall' läki vastu õhinal!". Koidula toob kevades välja inimlikke omadusi võrreldes neid kevade enda iseloomulike joontega. Kevade on sala tulnud,
:,: ja kuuskede härmatand oksad kuupaistel hiilgavad. :,: ...................................................................................................................................................14 Ma tahaksin kodus olla, kui kallim on minuga :,: ja temaga üheskoos mina võiks rõõmus viibida. :,: ...................................................................................................................................................15 Ma ammu tean üht neidu...........................................................................................................15 Majakene mere ääres.................................................................................................................16 Mandoliinid öös........................................................................................................................16
Riidmal oli Liivide elujärg kehv ning Benjamin nõudis mõisniku kaest, et tedagi raharendile las- taks. Mõisnik keeldus ning Liividel tuli jällegi lahkuda. Nüüd asuti elama Oja raharenditallu, kus põlluharimiseks ja karjakasvatamiseks olid tingimused äärmiselt nigelad. 1.2. Lapsepõlv ja haridustee Elamistingimused olid kitsad ning see ei soodustanud lapsepõlvest peale kõhna ja kidura Juhan Liivi füüsilist arengut. Seevastu kodukandi maaliline loodus etendas Juhan Liivile omamoodi pelgupaika, millesse ta juba noorena oma üksindusearmastuses kiindus. Karjasepõlve meenutab ta kõige õnnelikuma ajana oma elus: "Endised karjaaja mängupaigad käisin läbi ja istusin tuttavatel unistuste paikadel ning trööstisin ennast nende kadunud kuningriikide pärast, mis ma seal seekord nooruses üles ehitasin. Õnnelik aeg! Nüüd ei olnud ma unistaja enam, enam ei kuuldunud metsa kohinas mulle vaimude muusika kõrvu."
9. Juhan Liivi elu ja looming 1864-1913 Sündis Peipsi ääres Alatskivil vaeses 8-lapselises peres noorimana. Oli väga kehva tervisega, kinnine, üksildane, oli palju looduses, tahtis saada muusikuks. Käis Naelavere külakoolis ja Kodavere kihelkonnakoolis. 1882 läheb Väike-Maarjasse, kus tema vanem vend Jakob Liiv oli õpetaja ja L-st saab abiõpetaja. Tutvub maailma kirjandusklassikaga, kohtub Liisa Goldinguga ning saavad sõpradeks >> õnnetu armastus. Nad jätkavad tihedat kirjavahetust. Goldingust saab mehe muusa armastusluules. (nt. "Mu viimne laul", kogumik "Kirjad Liisale"). Liiv töötas alaliselt ajalehtede "Virulane" ja "Teataja" juures. "Virulases" töötas ka Vilde, läksid tülli. Mõnda aega õpib Hugo Treffneri gümnaasiumis, katkestab tervise tõttu. Töötab ajalehtede "Sakala" ja "Olevik" toimetuses, tegeleb proosa ja luule kirjutamisega. Loomingut aga ei avaldatud ja tekivad majanduslikud probleemid.
. Olulisel kohal on kordus ja muusikaline rütm. Tõepoolest, Juhan Liivi kordus on ainulaadselt erk ja mitmekülgne. Vahel on see lihtsalt ühe ja sama kordamine, vahel parallelism, vahel uute sõnade, lauseosade, kujutluste esileastumine endises naabruses. Võib isegi öelda, et kordusega tema luule otse sünnibki. Tema korduses ilmneb üks neist joontest, mille kaudu küll kõige nähtavamalt avaldub luuletaja seos rahvaluulega ja kõnekeelega. Siinpuhul on Juhan Liiv ammendanud vist küll kõik eri liigid. Tema luuletekst on lausa tulvil üksiksõnade ja sõnatüvede kordamisi, aga samuti ka värsiosade, tervete fraaside või poolte salmide kordamisi. Piirdume siinkohal vaid mõne näitega: Ei sinu iludus, su õitsvad palged, Ei sinu kuldsed lokid, väiksed õrnad käed, Ei sinu roosihuuled, kael nii valge Ei köida, neiu, mind kui armuväed.
hoolinud: "Võõrastele ehitate teie auväravaid, aga kui teie oma luuletaja tuleb, siis ei taha teie temaga merelegi minna!" Läksime merele. Sõudsime tükike aega ringi. Ümbruse luulelikkus ühel pool kõrged vanad gooti stiilis katuserägad, sirged tornid, kui taeva poole näitavad Jumala sõrmed, teisel pool haljen-dama löövad kaldad, ning see meri ise, vaikne, virvendav avaldas ta peale nii suurt mõju, et see vist üheks selgemaks silmapilguks tema viimase aja elus sai. Ta oli rõõmus, kuid see, mis teda alatasa elus saatis ja mille ta võib-olla sündimisega oli pärinud kurbus ei lahkunud temast pilgukski. Ta oli täis vaimustust, ilujoovastust. Kuid see oli kurb vaimustus, kurb joovastus, sest tihtipeale tähendas ta: "Surmalik ilus"." 2.1. Aastaajad 2.1.1. Kevad Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud otsekui heldimusega, kirjeldades kevade tärkavat loodust ning selle kaunist ilu
leiab siiski oma õnne. Juhan Liiv on üks eesti «Leeni, ehk igavene käsualune» «Linda» ; siiski luuleklassika suuri nimesid. Ta ületas 19. sajandi püsivad need «Maarja ja Eevaga» võrreldes märksa lõpu epigonismi ja temast sai 20. sajandi reaalsemal pinnal, kujutades taluelu. Maximillian luuleuuenduse eelkäija. Liivi luule on realistlik, Põdder (1852-1905) oli Meleski koolmeistri poeg lihtne, täpne. Liivile olevat sügis. Kujunditest ja mitmeti andekas kirjamees. Oma algupärastes 4 juttudes (,Jonn peab olema, jonn on loodud!" - Saali kaalukamateks ning lugejate hulgas väga ,,Eesti Postimees" 1882 jt) käsitleb M. Põdder menukateks teosteks olid ,,Vambola" ,,Aita" ja rahvusliku liikumise aja probleeme ja suhtumisi
SISUKORD Elulugu 2 Luuletaja Juhan Liiv 3 Loodusluule 3 Aastaajad 4 Loodusdetailid 6 Loomad ja linnud 7 Vesi 7 Kasutatud kirjandus 8 Elulugu Juhan Liiv on sündinud 30. aprillil 1864. aastal Kodavere kihelkonnas Peipsi-äärsel Riidma kandikohal. Ta õppis algul Naelavere külakoolis, seejärel Kodavere kihelkonnakoolis ning lõpuks lühikest aega H. Treffneri gümnaasiumis Tartus (1886. aastal). Liiv polnud veel lõpetanud kihelkonnakooli, kui ta ootamatult läks Väike- Maarjasse Triigi-Avispeale asetäitjaks õpetajaks. Ta vend Jakob oli haigestunud ja kutsus teda oma asemikuks. Kui seni oli Juhan Liivi pilgatud tema saamatuse pärast, siis tahtis ta Väike-Maarjas näidata, et ta midagi suudab korda saata. Kõigepealt ta katsetas muusika alal. Muusika alal ta edu ei saavutanud, nii otsustaski ta, e kui tast muusikameest ei saa, siis kirjanik kindlasti. Juhan Liivist sa
kuues trohheuses. Kolmandas värsijalas esineb tsesuur ehk lõige, mis jagab värsi kaheks. Heksameetris on kirjutatud näiteks Homerose eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Eesti kirjanduses on seda kasutanud Juhan Sütiste (18991945). Näiteks: Pakase taeva all külmetab päikese kohmetund nägu + + / +// + / + + / + + / + + / + siniste varjude viir vöötideks lõhestab maa. Tuuled on vajunud vette ja jooksmisest väsinud meri vaibudes randa on toonud hapra ning vahuse jää. (Juhan Sütiste.) idüll antiikse bukoolilise luule liik, lühike luuletus, mis kujutab idülliliselt külaelu. Idülli kui zanri looja on Antiik-Kreeka poeet Theokritos (sünd. u. 305 e.Kr). Tema idüllide sisuks on karjaste vestlused, võistlused, tundelised kõnelused, keelepeksmised jm. Näiteks Theokritose idüll "Naised Adonise peol". inglise sonett vt sonett. inversioon ebatavaline sõnade järjekord lauses. Oluline sõna asetatakse lauses
Sundnarkomaani seisund tegi teda veel närvilisemaks. Kui ta oli 23 aastat vana sündis umbes kolmandik tema luulest ikka Kroonlinnas.Ja see oli koidula luule parem osa. Koidula kais ka Eestis,1876-78 tegi pika Kesk-Euroopa reisi,Liikuvust näitab seda,et lapsed sündisid Tartus,Tallinnas ja viimane laps Anna Viinis.Veel temal oli tütar Hedda ja poeg Hans Hedvig. On missioone,mis nõuavad kohalejäämist.Kroonlinnas ei saanud Koidula olla enam see,kes ta oli olnud Eestis.Pole vist olnud teist isikut,kelle lahkumine oleks nii rahvast masendanud.Rahvas vaikis.On inimesi,kelle funktsioon on olla kohal.See müüdiline teadmine tingis ka koidula ümbermatmise Kroonlinnast Tallinna aastal 1946.Koidula on traagiline märk inimesest,kes otsustaval hetkel polnud enam kohal. Lydia oli esimene leedi.Ka Soomes tunnustati Lydiat kui esimest leedit ja kuningannat. Nime Koidula andis Lydiale Jakobson 1867.aastal,kui ta avaldas Lydia luuletusi oma koolilugemikus,kust
Lydia Koidula Lydia Koidula (sünninimi Lydia Emilie Florentine Jannsen; 24. detsember 1843 Vana- Vändra 11. august 1886 Kroonlinn) oli eesti kirjanik, Johann Voldemar Jannseni tütar. Ta lõpetas 1861. aastal Pärnu saksa kõrgema tütarlastekooli. Pärast seda abistas isa ajalehetöös. Tartus elades võttis Koidula osa tärkavast eesti vaimuelust ning väljendas loomingus ärkamisaja aateid. Lydiale andis lisanime "Koidula" ärkamisaja tegelane Carl Robert Jakobson, kui ta avaldas oma aabitsas Lydia kirjutusi. 21. novembril 1871 tehti avalikkusele teatavaks Lydia Koidula ja Tartu Ülikooli arstiteaduskonna läti rahvusest üliõpilase Eduard Michelsoni kihlus. 19. veebruaril 1873 nad abiellusid ning asusid elama Kroonlinna. Aastal 1874 sündis Lydial esimene laps Hans Voldemar, kaks aastat hiljem sünnitas Lydia Tallinnas tütre, kellele pandi nimeks Hedvig. 1878. aastal Viinis tuli ilmale teine tütar Anna.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
