Juhan Liivi luulekogu lähivaatlus. (4)

Juhan Liivi luulekogu lähivaatlus.
Juhan Liivist natuke lähemalt: Juhan Liiv (Johannes Liiv) — (1864-1913) luuletaja ja proosakirjanik. Kirjanduslikku tegevust alustas ta 1880. aastatel järelromantilises laadis keskpäraste värssidega. Seevastu 1890. aastate algupoolel kirjutatud ühiskonnakriitiliselt realistlik lühiproosa kogus "Kümme lugu" (1893) pälvib tähelepanu rahvapärase huumori, külamiljöö hea tundmise ja isikupäraste inimtüüpidega.
Valisin tutvustamiseks ühe luulekogu nimega: „Rukkivihud rehe all.”
Tegemist on 1964 aastal välja antud luulekoguga. Luulekogu andis välja Eesti Riiklik Kirjastus. Selle on koostanud Paul Rummo ning kujundanud ja illustreerinud on Heldur Laretei. Raamat maksis väljaandmise hetkel 30 kopikat .
Täpsemalt olen teile tutvustamiseks valinud luuletused: „Koer” , „Oh Kanarbi, oh lilleke !” , „ Talvine tihane ” , „Sa oled kui salanaine ” ja „Mees pole pikem kübarast”
„Koer” Juhan Liiv.
Koer lakkus kutsikaid õrnasti
Ja seadis neid kõikepidi ...
Ei olnud neid tarvis kellelgi , -
nad ära uputati.
Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.
Analüüs:
Luuletus räägib kellegi ära kasutamisest. Näitena on toodud koera ära kasutamine , kus koer kas hirmust või millesti muust unustab ära toimunu ning käitub nagu enne. Koer on metafoor , mille all mõeldakse tegelikult inimest.
„Oh kanarbik, oh lilleke!” Juhan Liiv
Oh kanarbik, oh lilleke,
nii kõle, kõle sügisel!
Nii väsinud, nii kurb on meel,
sa pehmelt , õrnalt õitsed veel,
oh lilleke!
Oh kanarbik, oh lilleke,
mind kurbus rõhub rängasti:
sääl arm, sääl surm, sääl sügise –
su silm nii taevasinine –
oh lilleke!
Analüüs:
Luuletus räägib närbuvast lillest ehk surevast inimesest. Närbuva lille metafoor ongi surev inimene.
„Talvine tihane” Juhan Liiv
Tihane lendab mu aknale :
kaela alt valge, kõht kollane:
nokib, nokitab, vaatab targasti:
sisse – tihase viis on see -,
kaela alt valge, kõht kollane!
Vestab nokka, vaatab targalt ta:
vaene linnuke, talve käes üksinda!
Hädasti, hädasti seda sain mõtelda,
lendab sääl lahtistel tiibadel lennuga teine ka!
Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,
vaatavad, hüppavad, lendavad minema.
Järele jään neid vaatama.
Mõtlen ma: tuli ta
lahtistel tiibadel lennuga –
teine ka.
Analüüs:
Minu arvates nautis Liiv nende tihaste vaatlemist . Midagi erilist siin öelda, ei saagi.
„Sa oled kui salanaine” Juhan Liiv
Sa oled kui salanaine,
mu kallis kodumaa;
ja seda küll avalikult
ei tohi nimeta.
Kui vahest nagu vargsi
mõte su poole käis:
siis panevad seda nad pahaks,
kõik ilm sest siis kisa täis.
Ma neidu armastasin ,
ei kostnud ta „ei”, ei „ja” –
vist polnudki tal kosta ,
vist vaikis lootuseta.
Ma isamaad armastasin.
Ja see ei kostnud ka.
Vist polnudki tal kosta,
vist vaikis lootuseta.
Analüüs:
Minu arvates oli see oli see parim luuletus, mis selles kogumikus oli. Metafoorina esinevad luuletuses salanaine ja neiu , mis tegelikult tähendavad kodumaad ehk Eestit.
Kuna Liiv elas keerulisel ajal, kus Eesti mainimine oli kohati isegi keelatud, siis on see väga võimsa tagamõttega luuletus. Mulle meeldis väga.
„Mees pole pikem kübarast” Juhan Liiv
Mees pole pikem kübarast,
härg viimsest vaelast raskem,
ei rahvus parem ravusest –
mis on nad – olla laskem!
Analüüs:
Jällegi tuleb mängu Juhan Liivi eluaeg . Kuna ta elas jällegi venestamise ajal , kui me olime Venemaa koosseisus , siis ei olnud eestlaste rahvus väga soositud. Luuletuse mõte ongi selles, et üks rahvus ei ole kuidagi parem teisest rahvusest.
Lõpuks ütleks nii palju ,et kõiki inimesed peaksid vähemalt 10 Juhan Liivi luuletust läbi lugema. Juhan Liiv elas keerulisel ajal ning sealt ka väga huvitavad luuletused. Mõne luuletuse puhul jääb küll luuletuse tagamõte segaseks, ju on osad luuletused kirjutatud lihtsalt ilusast eesti loodusest, kuid enamjaolt on luuletused väga huvitavad.
Tõnis Teinemaa
9c klass
Tallinna Reaalkool