Liivi seminar armastusluules (1)

Juhan Liiv
Seminar teemal „ Armastusluule “
Juhan Liivi loomingus sisaldavate armastusluuletuste arv pole suur. Juhan Liivi armastusluule on võrreldes loodus- ja isamaaliseluulega nii tasemelt kui ka mahult väiksema tähendusega. Sealjuures toetuvad need enamuses haiguseelsetele elamustele, millele viitab ka armastatu kuju esitamine pateetilises kulla- ja päikesesäras. Teisalt on Liivi hilisemas armastusluules märgata ka ilmset süvenemist ja kainenemist, samuti ka omapäraste ja ilmekate kujundite kasutus.
Luuletajale on armastatud neiu ilu, õnne, valguse, elu ja õitsengu kehastajaks. Näidetest tooks välja „Lilleneid“, „Ei sinu ilust “, „Üle vee“. Tema ilmumine toob päikese ja peletab mure – „Sa tulid“. Luuletuse „Sina ja mina“ ülesehitus tugineb traagilisele kontrastile, mille moodustavad õitsev neiu ning surma ees seisev luuletaja. Selles luuletuses juurdleb Liiv mõtte ja tunde vahekorra üle, andes suurema tähtsuse siiski viimasele .
Mu ees on surm,
Ma tunnen ta vina ,
Ja sealpool on nurm ,
Kus õitsed sina:
Küll ilus on nurm,
Kus õitsed sina!
Mu ees aga on surm,
Ma tunnen vina.
J. Liivi värsiloomingule on omane erakordne tundeintensiivsus. . Olulisel kohal on kordus ja muusikaline rütm. Tõepoolest, Juhan Liivi kordus on ainulaadselt erk ja mitmekülgne. Vahel on see lihtsalt ühe ja sama kordamine, vahel parallelism , vahel uute sõnade, lauseosade, kujutluste esileastumine endises naabruses . Võib isegi öelda, et kordusega tema luule otse sünnibki. Tema korduses ilmneb üks neist joontest, mille kaudu küll kõige nähtavamalt avaldub luuletaja seos rahvaluulega ja kõnekeelega. Siinpuhul on Juhan Liiv ammendanud vist küll kõik eri liigid. Tema luuletekst on lausa tulvil üksiksõnade ja sõnatüvede kordamisi, aga samuti ka värsiosade, tervete fraaside või poolte salmide kordamisi. Piirdume siinkohal vaid mõne näitega:
Ei sinu iludus , su õitsvad palged,
Ei sinu kuldsed lokid, väiksed õrnad käed,
Ei sinu roosihuuled, kael nii valge
Ei köida, neiu, mind kui armuväed.
(luuletusest „Ei sinu iludus“)
Lahutamatud on ka Juhan Liiv ja võrdlus, alates juba varastest aastatest. Siingi võime tuua näiteid üsna rohkesti. Tema võrdlus on ikka otsimatu ja loomulik, asjakohane ja keskkonnapärane.
Sa oled kui lillekene,
Mis üksi aasa pääl.
Sa oled kui vaikne valu,
Kui kauge , kurblik hääl.
Kord olid mul paremad päevad:
Sul aset mu rinna pääl.
Nüüd oled kui vaikne valu,
Kui kauge, kurblik hääl.
(luuletusest „Sa oled kui lilleke “)
Liiv kasutab oma luuletustes ka palju epiteete . Sealjuures Liivi epiteet , maailmast ja inimesest pilgeni täis, olgu siis kitsamas või laiemas tähenduses, ei taotle just lugeja rabamist ootamatusega. Ehk õigemini, Liivi epiteet rabab küll, ta otse vapustab, ent nii nagu iga tähelepandav avastus – oma lihtsuse, enesestmõistetavuse, isegi ootuspärasusega.
Pää langend su käe peale-
Kui ärahelisenud hääl
(luuletusest „Mures“)
Peatume näiteks luuletuse „Üks suu“ juures. Liivi parimaid armastusluuletusi ongi emale pühendatud „Üks suu“, mis oma sügava tundeehtsusega suudab lugeja silmade ette maalida kortsunäolise, vaikse, õiglase maanaise kuju ja autori hella tundmuse selle lihtsa inimese vastu. Proovime seda luuletust veidi lahti seletada.
Lauliku ette kerkib kujutlus endast:
Üks suu, nii vana
Kui mullake;
Ja mõtteis nägu
Nii vagune.
Nagu imetledes, otsekui emale hardunult näkku vaadates avab luuletaja seal ühe joonekese teise järel- ikka omalaadsel viisil.
Edasi minnes näeme, et esitatakse kõigepealt- esimeses stroofi ühe värsi kordamisega- põhimulje ( Ja mõtteis nägu) ning lisatakse sinna uued külad ja kujutelmad ( nii aus ta). Kolmanda stroofi esimesed värsid kinnistavad nii neid teise stroofi uusi kõlasid ( nii aus, nii vaikne) kui ka esimese stroofi kõlaelementi (kui mullake) pisut teistsugusel kujul ( nii mullane) ja lisavad uued, osalt riimkõlalised ( nii selge ja õige / ja kullane ). Need läbivoolavad kujundid jäävad helisema ka lugejas: mõtteis nägu, nii aus, nii vaikne ning lisanduvad ka mullake ja kullake, samal ajal, kui teistegi kaasakõlamine veel ei lakka.
Taolisi näiteid võib Juhan Liivi luulest tuua hulgaliselt, ka luuletuse „ Üle vee“, mida me täna juba kuulasime.
Pikemas luuletuses „Emale“ skitseerib kirjanik oma arenemisloo, mida iseloomustavad rõõmutu lapseiga mõisniku poolt tagakuisatud vanemate vaeses kodus, heledamaid hetki pakkunud karjapõlv, haridustee katkemine majanduslike võimaluste puudumisel, iseenese ebapraktiline, kunstialane tuuletallamine, püüd isamaad teenida.
Samuti on tundehell ja igatsuslik on ka Liivi armastusluuletus „Sa tulid“, milles võib leida võrdlust ning stroofide kordust. Selles luuletuses võrdleb autor neidu päikesega, mida meie loeme kui elu asendamatuks osaks. Samuti võrreldakse veel hommikuga, mis kujutab endas millegi värske, selge, õrna ning kauni saabumist.
Kristiina loeb oma luuletuse.
Juhan Liivil kujunes vastastikune kiindumussuhe Pandivere mõisa kutsari tütre Liisa Goldinguga, kellele on suunatud ka mitmed tema armastusluuletused. Säilinud on ka üle saja Liivi kirja Liisa Goldingule. Peatume hetkeks tähendusrikkal luuletusel „Mu viimne laul“, mis on pühendatud just Liisa Goldingule.
Kokkuvõtlikult öeldes on Liivi armastusluuletused enamasti lühikesed ja tabavate pildistustega. Tema luules esineb armastuse sisuline kronoloogia: esiteks joobumus armastusest, siis armastuse katastroof, pettumus ja kannatus. Surmaaimdus oli tingitud vastamata armastusest, mis mattis väiksemagi lootuse -ja õnnekiire.