Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Lumeroos referaat". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
lumeroos, roosi, istutada, õied, muld, garden, aeda, niger, varjus, hübriid, purpur, kasvutingimused, hooldada, paljundamine, partnerid, sorte, looduslikuks, alpid, sveits, tulika, viljakat, liigniiske, bakker, hoolitseda, sõnajalad, sibullilled, igihaljad, lõikelill, kaukaasia, püsik, istutus, liisa, ilutaimed, link, metsanduskool, juhendaja, kaiaNoorelt on need algul kokkuvolditud nagu üks kaunis keskajast pärit lehvik. Nii koguneb suvehommikutel sageli kortslehe lehe alumisse ossa iseloomulik kastetilk. Lehed: Kõik lehed on noorelt lehvikutaoliselt koos, meie liikidel avanenult sõrmroodsed, hõlmised, lamedad, ümardunud kuni neerjad. Esinevad nii suured juurmised pikarootsulised kui ka varrelehed. Viimased on väiksemad ja lühirootsulised kuni rootsutud. Õied või õisikud: Mõlemasugulised väikesed õied, mis on koondunud tihedateks õiekeradeks, mis omakorda moodustavad pöörisja õisiku. Õied neljatised, tupplehed kahe ringina, omavahel liitunud, kroonlehed puuduvad. Värvuselt on õiekattelehed rohekad või kollakad. Tolmukaid 4, emakaid 1. Õitsevad juunis ja juulis, ka augustis. Liigi eritunnused: See ei ole tegelikkuses eraldi liik vaid üldnimetus, kõigi Eestis kasvava 23 liigi kohta, kuna nad on välimuselt nii sarnased, et ka botaanikutel on raske neid eristada.
...................................................................... 22 Siilkübar (Echinacea) ............................................................................................................... 24 Piimalill (Euphorbia) ................................................................................................................ 26 Heleenium (Helenium) .............................................................................................................. 28 Lumeroos (Helleborus) ............................................................................................................. 30 Päevaliilia (Hemerocallis) ........................................................................................................ 32 Helmikpööris (Heuchera) ......................................................................................................... 34 Hosta (Hosta) .............................................................................
5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt. Kasvukoha nõuded: talub hästi varju, eelistab niisket, kohevat, lubjarikast pinnast.
Palju sorte. · Kõrgus 50-100cm · Sobib parasniiske hea aiamuld Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum Aed-mägisibul Sempervivum x hybridum · Mõned sordid: ´Arno´, ´Bruhonice´, ´Elva´, ´Grand New Heavie´, ´Hallamari´, ´Jubilee´, ´Kappa´, ´Lee´, ´Merle´, ´Neon´, ´Neptun´, ´Othello´, ´Rotsteinsiese´, ´Silbercarneol´, ´Smaragd´, ´Taara´ jne. · Madalakasvuline. Kõrgus kuni 15cm. · Kerge kuivem tavaline muld. · Õitseb juuli- august. Rohkem lehtdekoratiivne taim. Aed-merikann Armeria maritima Aed-merikann Armeria maritima · Kõrgus 5-10cm. · Lillakasroosad ilma varteta õied. · Õitseb mai-juuni. · Sobib kiviklibune ja liivane muld. · Ei talu liigniiskust ega tugevat päikespaistet. · Eestis aretatud sort. Aed-päevaliilia Hemerocallis Aed-päevaliilia Hemerocallis
(Aconitum x napellus) Kõrgus ulatub kuni 130 cm, pärit on Kesk- ja Lõuna- Euroopa, hästi mürgine, püstine Kasvukohaks sobivad rasked mullad,sobib varjuline ja valgustatud, kuid mitte lauspäike ja liigne kuumus. Muld-igasugune aiamuld, ei tohi olla liiga niiske ega liivane. Õied tihedad, kuni 10 cm pikkuste õisikutena. Õitseb alates juuni lõpust 30-35 päeva (juulis) ja veelgi kauem. Talvekatet ei vaja. Lehed läikivad, tumerohelised ja tihedad, jaotunud 5-6 harusse Istutada nii üksikult ja väikeste gruppidena segalille peenardes. Väänlevad vormid on kaunid haljastuses ja rõdudel. Käokinga õisikuid kasutatakse kimpude valmistamisel. Õisikuid lõigatakse siis, kui on avanenud 1/3 õisikust. Kasutatakse meditsiinis. Paljundamine seemnete (sügisel valrjulises kohas mulda külvamine), põõsaste jagamise (sügisel) või pistikutega (kevadel). Sobivad peenrasse iiriste, pojengide, astilbede ja liiliatega või iseseisvate rühmadena murusse.
Vari ei tähenda automaatselt hädaolukorda. Vari piirab küll taimede valikut, kuid varjuline aed ei tarvitse olla igav. Varjuala lehtede ja õite värvus on tihti taotletult mitmekesine, et leevendada nukrust, mida varjuaias tihti võib kohata Enamik varjupüsikuid on pärit põhjapoolkera erinevatest varjulistest lehtpuumetsadest ja need kasvavad sarnases kasvukohas aias meelsasti. Metsaaias on kerge kasvatada püsililli. Suurte puude varju ei tule ka põlluumbrohud, välja arvatud varjus hästi kasvav harilik naat, mis tuleb enne varjutaimede istutamist hävitada ja levik varjuaias takistada. Varje on mitmesuguseid: suurte puude, maja, heki või tara vari. Neis piirkondades on kõige õigem kasvatada varjutaimi. Kahtlemata on tõeline varjuaed suurte puude all. Valgus, vari, linnud, putukad ja lõhnad loovad varjuaias erilise meeleolu. Jalgtee äärde paigutatud istepingil võib jalgu puhata ja kuumal suvepäeval ennast mõnusa raamatu seltsis istuma unustada
PEREKOND PÜSIKUD 1. Akakapsas Madalakasvulised , nõtked, sageli roomavate vartega rohttaimed või poolpõõsad. Lõhiraolised õied asuvad varte tippudes. Alumised lehed paiknevad rosetjalt ja vartel vastakuti. Akakapsad on pärlid pinnakattetaimede hulgas. Nad kasvavad looduslikult Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kesk-Aasias ja Iraanis. Nad on vähenõudlikud, kiirekasvulised, pikaealised ja vastupidavad pinnakatjad. Õitsevad mais-juunis, õied on lillakassinised, valged ja roosad. Sobivateks kaaslasteks on hostad, priimulad, sõnajalad, varjukõrrelised ja teised poolvarjulisi kasvupaiku armastavad taimed. Kuival kasvukohal nakatub kergesti jahukastesse, liiga variulises kohas aga erksavärviliste sortide värvid luituvad. Lähestikku kasvavad erinevad akakapsa sordid võivad kergesti ristuda. 2. Aster Perekonnas on kuni 300 liiki, mis looduslikult kasvavad peamiselt Kesk-ja Põhja- Ameerikas ning Lõuna-Aafrikas
16 lumimarjahekk paarikümne aastaga läbipääsmatuks tihnikuks. Lumimarjaliigid ristuvad omavahel üsna hõlpsasti, seepärast on sordipuhtaid taimi raske leida (Sander, 1010). 17 VARAJANE VEIGELA Lühiiseloomustus Varajane veigela (Weigela praecox) (joonis 3) on suvehaljas 1 - 1,5 meetri kõrgune varaõitsev põõsas, kes ei karda külma. Kasvukohana eelistab avapäikest, varjus suureneb vaid vegetatiivosa. Tüvel koor hall, okstel helepruunikas, noored võrsed punakad. Lehed on 3-7 * 2-4 cm suurused munajaselliptilised kuni äraspidimunajad, steriilsetel võrsetel lehed kuni 14 cm pikad, teritunud tipuga, saagja servaga ja servast tihti ripsmelised. Lehed pealt erkrohelised ja lühikarvalised, alt heledamad ja pehmekarvased (mõningatel juhtudel vaid rood karvased), sügisel ookerkollased.
Seepärast ei sobi ta väikeaeda. Küll aga võib hõbepuust moodustada pilkuköitva hõbedase värvilaigu igavana tunduvale teepervele, tiigi kaldale või metsaserva. Läikiv hõbepuu on külmakindel ja vähenõudlik ning saab hakkama ka kuivemal liivakal põndakul, kuigi väga põuane kasvupaik talle ei meeldi. Läikiv hõbepuu sobib hästi tuulevarjuks mesila juurde, tegemist on ju hea meetaimega. Põõsas õitseb küll alles juunis, mil nektarit saab teisteltki taimedelt. Kellukjad kollased õied on väikesed, kuid lõhnavad imehästi. Hõbekasrohekad kerajad, soomuskarvadega kaetud viljad on jahukad ega sünni süüa (Sander, 2011). Joonis 1. Läikiv hõbepuu (http://seemnemaailm.ee/jpg/Eleagnus%20angustifolia%20tree.jpg) 2.1.2. Hooldus Läikivast hõbepuust saab ilusa heki, ta talub hästi nii linnasuitsu kui ka kärpimist. Okstel on tugevad teravad astlad nagu ühel korralikul hekipõõsal olema peabki. Põõsas on vähetundlik ja talub hästi põuda
Ka hariliku pihlaka seemikud on sobivad pookealusteks. Pookimine tuleks teha aprilli lõpus või mai alguses. Silmastamiseks on parim aeg augusti esimene pool. Haljaspistikute tegemise parim aeg on juuni lõpus, kui võrsete intensiivne kasvuaeg hakkab juba vaibuma (R. Piir, Toompihlakad kultuuris). Liigi näited: Toon näitena tuntumad liigid, millel on omakorda erinevad sordid. Euroopa toompihlakas kasvab 1-2 meetri kõrguseks, annab palju juurevõsusid, õied valged või kreemikad, väheviljakas umbes 1 kg põõsa kohta. Kanada toompihlakas kasvab 4-7 m kõrguseks puuks, saagikus 1-2 kg puu kohta. Lepalehine toompihlakas kasvab kuni 4 m kõrguseks põõsaks, õied on koondunud lühikestesse tihedatesse ja püstistesse kobaratesse, on hästi lõhnavad, saagikus umbes 5 kg põõsa kohta, eesti tingimustes täiesti külmakindel. Sile toompihlakas on põhiline puukujuline
talub hästi linnade saastunud õhku, kärpimist ja nii lühiajalist üleujutust kui ka põuda. Eelistab hapukaid kuni neutraalseid muldasid, kuid on mullastiku suhtes vähenõudlik ja kasvab hästi ka toitainetevaesel liival. Sobib liivaste kallakute kinnistamiseks ja nii pügatavate kui vabakujuliste hekkide rajamiseks. Annab rikkalikult juurevõsu ja kipub metsistuma. Taime kultuuristamist alustati 1813.a. Õitseb juunis, kollast värvi väikesed ning tugevalõhnalised õied. Sobib meetaimeks. Viljad ei ole maitsvad. Paljundada on kõige lihtsam juurevõsust. Hästi juurduvad ka haljaspistikud. Hooldus Kärpimine või pügamine sõltub sellest, kas tegemist on üksiktaime või hekiga. Hõbepuuhekki pügatakse tavaliselt üks kord aastas. Kärpimisel tuleb arvestada, et tugev tagasilõikus stimuleerib kasvu. Seega kui on vaja mingi oksa kasvuhoogu pisut pidurdada, on mõistlik kärpida natuke
SUVELILLED Jane Sisask 1MK2 2014 AEDLEVKOI Matthiola incana AEDLEVKOI Matthiola incana Kõrgus 30 cm Heleroheline taim Tugevasti lõhnavad püstised tihedad õisikud Õitseb juuli - september. Armastab päikesepaistet Kuiva kuni parasniiske lubjarikas muld. Külv mais - juunis 0,5 cm sügavusele. Võib teha ka ettekülvi veebruaris - aprillis. Mitte katta seemet mullaga. Idaneb 2 - 3 nädalat. Pikeerida. SUVIFLOKS e. suvi-leeklill phlox drummondii SUVIFLOKS e. suvi-leeklill phlox drummondii Taime kõrgus 20 kuni 25 cm. Tihedates tipmistes lihtõisikutes on punased, roosad ja valged terava tipuga õied. Õitseb kaua ja rikkalikult. Sobib peenrasse, potti, rõdukasti ja amplisse.
............................................................................................36 Kasutatud kirjandus............................................................................................................................ 37 3 Põõsad Berberis vulgaris Harilik kukerpuu Hooldus Vähenõudlik liik mulla ja niiskuse suhtes. Sobib istutada täisvalgusesse ja talub hästi kärpimist ning linnatingimusi, kuid saab hakkama kasvamisega ka poolvarjus, venides siis üsna kõrgeks. Harilik kukerpuu on meeldiv põõsas haljastuses, neist saab istutada vabakujulisi ja pügatud hekke, põõsagruppe ja üksikpõõsaid. Seal torkab ta silma kevadel ilusate kollaste õiekobarate tõttu. Sügisel on need asendunud punaste mahlakate marjadega. Sageli võime kohata kukerpuust tehtud kaunist pöetud hekki. Caragana arborencens Suur läätspuu
............................ .lk 24 23. Kasutatud kirjandus ............................................................................ lk 25 Inglitrompet ( Datura ) Kasutatakse õistekoratiivse põõsana siseruumides , talveaedades või verandadel . Suveks võib viia ka õue , kus seda tuleb hoida kaitstud kohas . Pärit on see taim Kolumbiast , Ecuadorist , Peruust ja Põhja-Tsiilist . Inglitrompet on suurte , ovaalsete , sametjalt karvaste lehtedega puukujuline põõsas . Rippuvad kellukjad õied on rohelise tupe ning kollase , punase või oransi krooniga . Kasvab hajusvalguses ning tuleks vältida otsest päikesepaistet . Temperatuuriks sobib soe kuni jahe, talvel eelistab jahedamat kasvukohta . Lühiajaliselt talub kuni 5 soojakraadi . Kasvuperioodil tuleb kasta korrapäraselt , lastes enne järgmist kastmist mullapinnal veidi läbi kuivada . Talvel hoides jahedas kohas tuleb kasta harvem . Liigse kastmise korral taim ei õidse , kuid õitsemise ajal ei tohi muld läbi kuivada
LILLEKASVATUS LÄVENDIPÕHISED TAIMED ELIISABET OJAR ACONITUM NAPELLUS – SININE KÄOKING • Tulikaliste sugukonnast, mitmeaastane. Õitsva taime kõrgus on 50 kuni 150 (200) cm. Tugevad püstised varred on harunenud ja paljad. Lehed sõrmjagused kuni kolmetised. Tumelillad, mõnikord peaaegu mustad või valkjad õied on viietised, ülemine kroonleht kumer. Õitseb pikalt: juulist septembrini. Sinine käoking on väga mürgine, juba taime puudutamisest võib tekkida allergiline lööve. • Kasvab hästi ja lausa eelistab poolvarju. Päikse käes kasvades peab muld olema piisavalt niiske. Väga vähenõudlik ja külmakindel. Armastab niiskemat, viljakat mulda. Talle meeldiks, kui see oleks kergelt happeline. ACHILLEA MILLEFOLIUM - HARILIK
vegetatiivsed organid ja teisel aastal generatiivsed organid. Begoonia (Begonia) -alatiõitsev begoonia (B. cucullata sün. B. semperflorens) Kõige vähenõudlikum varjutaluv suvik. Kasvab hästi päikeselises ja poolvarjulises kohas, eelistab head niiskusreziimi ja toitaineterikast, liivasegust, vett läbilaskvat mulda. Kõik begooniad on väga soojalembelised taimed, seetõttu ei tohi neid enne öökülmade möödumist õue istutada. Kasutatakse peenra- või äärelillena. Olenevalt kompositsioonist sobib alatiõitsev begoonia nii aktsenttaimeks kui ka täitetaimeks või kasvatamiseks pottides-amplites. Joonis 1. alatiõitsev begoonia (B. cucullata sün. B. semperflorens) (http://static1.nagi.ee/i/p/304/25/0760629378db90_l.jpg) -mugulbegoonia (B. × tuberhybrida) 1
eelistab üsna niisket huumusrikast õisikuvarrega Aedsalat korvõielised kobedat neutraalset mulda kuni 1 m mulla suhtes nõudlik, ei talu Sibul liilialised raskeid ja niiskeid muldasid 30-80 cm soe ja päikeseline koht, lubjarikas Murulauk liilialised muld 15-30 cm mulla suhtes nõudlik, ei talu Porrulauk liilialised raskeid ja niiskeid muldasid 30-100 cm päikeseline, eelistab toitaineterikast hästi väetatud Küüslauk liilialised raskemat mulda 20-60 cm 60 - 80 cm,
Kasta tasub lille natukene ja vahetevahel. Vahel võib lill olla ka päris "kuival". 2.1 Hüatsindi iseloomustus Hüatsindid on kõige meeldivama lõhnaga kevadised sibullilled. Perekonda kuulub kolm liiki Lääne - ja Kesk - Aasia lubjakivinõlvadel ning kaljudel kasvavaid sibullilli. Kõik sordid on aretatud idahüatsindist, mis kasvab Kesk ja Lõuna Türgis ming Loode Süürias ja Liibanonis. Hüatsintide lehed on renjad ja lihakad, õied kellukjad, asetsedes kobaras. Vili on kupar. Õisik tihe ning lõhnab meeldivalt. Hüatsint eelistab kasvamiseks päikeselist, vett hästi läbilaskva viljaka pinnasega kasvukohta. Taim sobib kasvatamiseks nii toas kui õues. Õues kasvatades tuleb aga meeles pidada, et taimed võivad aeg-ajalt külma all kannatada, kui muld on liiga märg, eriti kui on tegu konteineritega. Kõige olulisem ongi hea drenaaz ning seetõttu tuleks kasutada mättamulla
– Inglismaal kasvatatakse salveid juba alates 14. sajandist. Kasvatamine – Seemned külvatakse kasti märtsis, vähemalt 1 cm sügavusele. – Tõusmed tärkavad kolme nädala jooksul. – Vajab pikeerimist või hõredat külvi (2...3 cm vahedega). Kasvatamine – Avamaale istutatakse juuni algul, 30...40 cm vahedega. – Vajab päikesepaistelist kasvukohta ja kuiva, sügavalt haritud kasvupinnast. – Salvei kasvatamiseks ei sobi liiga happeline muld. Kasvatamine – Esimesel aastal kasvab aeglaselt. – Meie oludes on külmaõrn ja vajab talveks katmist. – Kevadel lehtib suhteliselt hilja, mitte enne mai keskpaika. – Seejärel tuleks taimi tugevalt kärpida. – Talub pügamist hästi. – Sobib kasvatada ka dekoratiivtaimena kiviktaimlas, püsilillepeenras või piirdehekiks. Paljundamine – Seemnetega. – Kevadel või suvel tehtud pistikutest (poolpuitunud võrsed).
Milliseid sorte Eestis kasutatakse? 1.MAILASELISED 1.1. Sugukonna üldine iseloomustus Mailaseliste (Scrophulariaceae) suur taimesugukond hõlmab üle 200 perekonna ja ligikaudu 2600 liiki, kellest 18 perekonda ja 66 liiki kasvab Põhjalas looduslikult. Enamik sugukonda kuuluvatest taimedest on rohttaimed, kuid soojematel laiuskraadidel leidub ka põõsaid ja puid. Lehed võivad olla vastakud, männasjad või üksikult ning neil puuduvad abilehed. Osal perekondadest on õied korrapärased, neil on viis tupplehte, viis kroonlehte ja viis tolmukat, suuremal osal on siiski vaid nelitolmukat, millest kaks on pikad ja kaks lühikesed (kahe poolmega). Peale selle on paljudel perekondadel kahehuuleline õiekroon, millel on kahehõlmaline, tolmukaid kaitsev võljvas ülahuul ja tolmeldavaid putukaid ligimeelitav kolmehõlmaline alahuul. Viljad on lõhenevad või väikeste avadega kuprad, väga harva marjad. [13] 1.2. Sugukonda kuuluvad perekonnad
22. Teekummel Chamomilla recutita 23. Kurgirohi Borago officinalis Eestikeelne nimetus Aedsalvei Ladinakeelne nimetus Salvia officinalis Sugukond huulõielised Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks. VARS kergesti puituv LEHT tugeva lõhnaga piklik hallikasroheline sametkarva; terved või sulglõhised ÕIS valged, sinised või helelillad õied paiknevad männastena tähkades, kobarais või pööristes; SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada eriti rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim- ja vürtsitaimena. Ühes 10. saj pärit taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?"
taastub hästi. Sobib nii üksikistutusteks kui grupiti. Sordid: 'Aureum' - lehestik kollakasroheline; 'Pendulum' - võra rippoksaline. [1] 1.1 Liigi tagasilõikamise nõuded Ilupõõsaste oskuslik lõikamine suurendab nende õitsemist, lehestiku lopsakust, annab noori ja värvikaid võrseid ja lükkab edasi nende vananemist. Ilupõõsaste lõikamise aeg sõltub nende õitsemise ajast, kas põõsas õitseb kevadel või suvel. Suvel ,kohe peale õitsemist, lõigatakse põõsaid, millel õied puhkevad eelmise aasta võrsetel. Sügiseks arenevad neil tugevad oksad uute õiepungadega. [2] Lõikamisel lõigatakse välja õitsenud oksad ja/või harvendatakse, aga ei kärbita. Kui lõikamisega 3 viivitatakse, siis ei jõua uued tekkinud võrsed enne talve puituda ja need külmuvad. [3] Õige nõrgalt võib lõigata kuldvihma ka talvel. [4] 1.2 Hooldus isekülvil või levimisel
tavaliselt kimpudena ja neil on mitmesugused funktsioonid: kaitse rohusööjate poolt ärasöömise vastu, osaliselt kaitse päikesekiirguse vastu, kasvukiiruse reguleerimine ning taime varustamine kondenseerunud veega. Okkad võivad olla väga kõvad ja puitunud, kuid ka äärmiselt peened ja udusulgjad. Juured laiuvad enamasti maapinna lähedal (sademevee võimalikult tõhusaks imamiseks), mõnel liigil on muguljalt jämenenud peajuur. Lühiealised, enamasti üksikult paiknevad õied on suuruselt väga erinevad (läbimõõt mõnest millimeetrist paarikümne sentimeetrini), neil on palju kattelehti ja tolmukaid, raag puudub; vili on mari. Kujult ja suuruselt on kaktuselised liigiti äärmiselt mitmekesised: leidub kuni 18 m kõrgusi puukujulisi sammaskaktusi, kerakujulisi kaktusi, lapikute varrelülidega kaktusi ja pikkade peente vartega epifüüte. Paljudel on viljad ja varre lihakas sisu söödavad.
Tulpe on pea kõikides värvitoonides ja neid on aias lihtne kasvatada. Eesti parkides kasvab metsistunult ehk naturaliseerunult kollaseõieline metstulp (T. Sylvestris). Stoolonite tõttu võib muutuda raskesti tõrjutavaks umbrohuks, mistõttu sobib suurepäraselt loodusparkidesse. Aiailutaimena ja lõikelilleks kasvatatakse aedtulpi (T. Gesnerana) rohkeid sorte, neid on aretatud u. 10 000. Tulbid on täiesti külmakindlad sibullilled, mis tuleb istutada viljakasse aiamulda septembris, oktoobris. Varajase kevade korral võivad esimesed tulbid õitsema minna juba aprillis, erinevaid sorte valides võivad tulbid õitseda kuni juuni keskpaigani. Kasvuperioodil on soovitav mulda kobestada ja kui on sademetevaene kevad, siis tuleks tulpe ka kasta. Kui aga multsite tulpide aluse pinna freesturba, männikoorepuruga, siis jääb mulla kobestamine ära ja samuti püsib niiskus kauem pinnases. Samuti tuleb tulpide õitsemise ajal
7 2.2 Niiskusnõuded ja nõuded mulla suhtes Sobib nii soojem kui ka jahedam keskkond (talvel 16 kraadi ringis, kuid mitte alla 7 kraadi), mõõdukalt õhuniiske koht. Kui lehetipud kuivavad, on soovitav õhuniiskust tõsta nt piserdamisega. Väga rammusat toitainerikast mulda ja sagedast väetamist tups-rohtliilia ei vaja. Igakevadisest ümberistutamisest ja mullavahetusest enamasti piisab. Tups-rohtliiliale sobib nõrgalt happeline muld. 2.3 Nõuded valguse suhtes Nõuab valgusrohket (eriti triibuliste lehtedega liik) või poolvarjulist kasvukohta, soovitatakse akna vahetus läheduses hoida. Suvel võib viia õue kaitstes teda otsese päikese ja tugeva tuule eest, muidu muutuvad lehed luitunuks ja läbipaistvaks. Liiga varjulises kohas venivad lehed välja. Triibuliste äärtega taim võib kaotada triibud. 2.4 Taime paljundamine Paljundamiseks võib eraldada varre otsas rippuva juurtega taime (tupsu) ja istutada eraldi
Leheroots võib ka täiesti puududa, siis kinnitub leht otse risoomile. Lehed liigitatakse liht- ja liitlehtedeks. Enamus meil toataimena kasvatatavaid sõnajalgu kasvab looduslikult Kesk-Ameerika ja Kagu-Aasia niisketes troopilistes metsades. Kõige paremini kasvavad taimed oma looduslikus kasvukohas ning mida sarnasemaid kasvutingimusi me toas suudame neile pakkuda, seda ilusamad nad on. Seepärast on oluline teada, kui palju on sõnajala looduslikus kasvukohas valgust, mis tüüpi on muld, kui palju sajab vihma jne. (Rünk, 1999) 5 2. SÕNAJALGADE KASVATAMINE 2.1. Valgus Kuna enamik sõnajalgu on varjutaimed, siis sobib need paigutada põhjapoolsete, kuid ka lääne- või idapoolsete akende lähedusse, kuid alati tuleb hoolitseda, et kevadel või suvel ei paistaks taimedele otsene päike. Täiskasvanud sõnajalgade valgusevajadus on suurem kui noorte oma
TÖÖLEHT MIS VÄRVI ON LILL? KIRJUTA LILLE KÕRVALE. MILLINE LILLE OSA ON PILDIL? (VARS, JUUR, LEHT, ÕIS) ................................ MIS LILLED ON PILDIL?................................ ARVUTA! 1.2 Gladiool Mitte vähem populaarne lillekasvatajate seas on ka hübriid gladioolused (Gladiolus x hybridus). Paljudel seostub see lill 1. septembriga ja meeltliigutavade esimese klassi õpilastega, kes vajudes raskusest suurte kimpude all, sammuvad esimesse tundi · Perekonnanime "gladiool" kasutatakse Eestis kasvatavate kultuurtaimede puhul. Eestis ainus pärismaine Gladioluse perekonda
teasel aastal õis Idaneb kiiresti kapsas Valge aprilli lõpp, mai algus Umbrohu puhas Korista pea, aga jäta juur Ristõieline Vesi leheroseti ajal vähem, Suure huumusesisaldusega Hilised sordid mai keskel Peale vihma kobesta muld sisse. Sügisel tekib sinna Juurestik tugev pea ajal rohkem liivsavi või saviliiv mullad Anum, ämber, peenar, vagu siis pidurdub vee mitu väikest pead Valge peakapsas, punane Liigniiskus paha Palju niiskust Katteloor külma ja aurustumine Hilised august, September
Pungad munajad, helepruunid, vaiguta. Käbid 10-15cm pikad, lagunevad. Puit sae- ja paberitööstuses, vaiku kasutatakse tärpentiini valmistamiseks, jõulupuud, okstest pärjad. Eristamise tunnused: Levik, pungade vaigusus, käbide suurus. 3. Palsamnulg ja hall nulg Palsamnulg: Abies balsamea Levinud Põhja-Ameerikas. Eestisse sissetoodud, pargipuu. Kõrgus 20-25m. Talub madalaid temperatuure, mullastiku suhtes nõudlik. Okkad varjus kammitud, kergesti murduvad, tuhmid. Pungad piklikud, vaigused, punakaspruunid. Käbid 5-10cm pikad, lagunevad. Puit sae-ja paberitööstuses, vaiku kasutatakse liimide tootmiseks optikatööstusse. Populaarne jõulupuu ja pargipuu. Hall nulg: Abies concolor Levinud Põhja-Ameerika Lääneosas. Eestisse sissetoodud. 25-40m Eelistab viljakat mulda ja päikesepaistet, ei talu õhusaastet. Okkad kaarjalt ülespoole suunatud, hallikat värvi, ilma sisselõiketa. Pungad piklikud, vaigused
Platanthera chlorantha rohekas käokeel Allikas: Eesti Orhideekaitse Klubi 2011 Eesti Orhideekaitse Klubi kuulutab välja aasta orhidee juba teist aastat, tehes seda oma sünnipäeval, 19. veebruaril. Aasta orhidee valimise eesmärk on pöörata tähelepanu just konkreetse käpalise leiukohtade kaitsmisele ning ohtude väljaselgitamisele. Mullu algatatud traditsioon andis esimese aasta orhidee tiitli punasele tolmpeale. 2011. aasta orhidee on tõmmu käpp. 2.2. Orhidee õied Järgnev joonis näitab erinevate orhidee liikide õisi, nende vahelist erinevusi ja annab aimu, kui palju üks orhidee sort võib teisest erineda. 14 Joonis 2. Erinevate orhidee liikide õied (Google 2011) Metsas kasvavad orhideed on eriti ilusad, kuid orhidee siiski on taim, mis armastab inimest. Tänaseks on orhideed väga populaarsed toataimed, mida võib kasvamas leida kogu maailmast. Orhideed on ühed kõige kohanemisvõimelisemad taimed Maal, kuigi
AED SALVEI Salvia officinalis Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus igihaljas, kergesti puituv poolpõõsas, võib kasvada 60cm kõrguseks VARS alumises osas puitunud, ülalt roheline LEHT tugeva lõhnaga, piklikud, hallikasrohelised, sametkarvased. Lehed sisaldavad eeterlikku õli, selle kõrval ka park- ja mõruaineid. ÕIS lillakassinised õied õisikutes SEEMNED vajavad idanemiseks valgust. Seemned idanevad 18-20°C juures 10-20 päeva vili on pähklike Ajalugu Salvei kodumaa on Vahemeremaades, seal meeldib talle kasvada rannikualadel. Juba palju sajandeid hinnatakse teda ka põhjapoolses Euroopas ravim ja vürtsitaimena. Ühes 10. Sajandist pärit vanade room- laste taimeraamatus on lause: ,,Miks küll surevad inimesed haigustesse, kui aias ometi kasvab salvei?" Keskajal usuti, et tass salveiteed suurendab süm-
Looduslikult kasvavad siin peamiselt männikud. Loometsades eristatakse kolm kasvukohatüüpi. 1.1. LEESIKALOO KASVUKOHATÜÜP (Ll) Reljeef: veidi lainjad paetasandikud Muld: väga õhukesed paepealsed mullad (paas tuleb kõrgemale kui 10 cm), tähis Kh´; väga õhuke rähkmuld K´ või klibumuld Kk. Kõduhorisont kas puudub või on kuni 3 cm, järgnev huumushorisont väga õhuke (alla 10 cm) struktuurne, allosas sageli rähkne. Aluskivimiks on paas. Muld on aluselise reaktsiooniga, lubjarikas pHKCl 6,5-7,5. Veereziim: õhuke mullakiht kergesti läbikuivav, põhjavesi on sügaval ning pole taimedele kättesaadav. Puurinne: ülekaalus on hõredalt kasvavad männid, vähem esineb kuuski ja arukaskesid. Puud on suure koondega, halvasti laasunud, sageli kõveratüvelised ja paksukorba-lised. Esmastes kooslustes võib puurinne puududa. Boniteet V Va. Põõsarinne: on hõre kuni keskmiselt tihe
pöök). · aianduses peamiselt suvelilli ja köögivilju, aga ka mitmeaastasi lilli, puid ja põõsaid, viljapuude seemikaluseid jt. 27.04.2016 Marje Kask 13 Idanemiseks vajalikud tingimused · Niiskus · Õhustatus · Valgustingimused kanarbik idaneb valguses · Temperatuur 27.04.2016 Marje Kask 14 Substraadid · Muld · Liiv · Turvas · Kompostid · Mineraalvatt · Kergkruus drenaaziks valdavalt. · Pimsskivi parandab õhustatust, kasutatakse drenaaziks. · Sünteetilised plastikosakesed õhustatuse parandamiseks ja drenaaziks, kasutatakse liiva asendajana. · Purustatud puukoor (nulg, seeder, mänd jt). Enne kasutamist lasta komposteeruda 10-14 nädalat, et väheneks vaikude jms sisaldus. · Perliit - vulkaaniline kivim, veemahutatavus 97,1%. Parandab substraadi
annaabi.ee 
